2-16-123016/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-16-123016 Tsiviilasi T.P. hagi J.K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 990 eurot apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
2. juuni 2017 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.P. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
3. oktoober 2017 Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja): T.P. (isikukood XXXX), esindaja Monica Meristo-Dmitrijev Vastustaja (kostja): J.K. (isikukood XXXX) esindajad RESOLUTSIOON
4. Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Viru Maakohtu
5. juuni 2017 otsus ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
6. Välja mõista J.K. lt T.P. kasuks 990 eurot.
7. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus J.K. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus määrusega pärast käesoleva otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
8. T.P. (hageja) esitas
9. oktoobril 2016 maksekäsu kiirmenetluse avalduse J.K. (kostja) vastu 1000 euro väljamõistmiseks. Hageja esindaja teatas
10. novembril 2016 kohtule nõude osalisest tasumisest summas 10 eurot. Seoses
11. novembril 2016 esitatud vastuväitega jätkus asja lahendamine hagimenetluse korras. Hagiavalduse kohaselt võttis kostja
12. novembril 2014 hagejalt laenu 1000 eurot ja kohustus selle tagastama
13. detsembriks
14. Kostja kinnistas oma allkirjaga laenu saamist ja tagastamise kohustust. Maksekäsu kiirmenetluse käigus on laenust tasutud 10 eurot. Vastuseks kostjale selgitas hageja, et kostja on võtnud laenu ka Tarka ja Pere OÜ-lt ning ajab laenud omavahel segamini. Hageja palub kostjalt välja mõista 990 eurot ja lisanduva viivise.
15. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt laenas kostja
16. novembril 2014 hagejalt 1000 eurot, lubades selle tagasi maksta
17. detsembril
18. Võla tagastamiseks jäi hagejale kostja pangakaart koos koodidega, et hageja saaks kostja pensioni laekumisel laenatud summa tagasi võtta. Pangakonto väljavõttest perioodil
19. jaanuar kuni
20. detsember 2015 nähtub, et pangakaardilt on sularaha välja võetud järgnevalt:
21. jaanuar 2015 – 295 eurot,
22. veebruar 2015 – 260 eurot,
23. märts 2015 – 295 eurot,
24. aprill 2015 – 315 eurot, kokku 1165 eurot. Kuna hageja kostjale pangakaarti ei tagastanud, lasi kostja pangakaardi blokeerida ja tellis uue pangakaardi. Pangakonto väljavõttest nähtub ka see, et kostja tasub ostude eest pangakaardiga, mitte ei võta pensioni igakuiselt välja. Kostja viibis haigestumise tõttu alates
25. juunist 2015 kuni
26. novembrini 2015 Tapa Haigla ööpäevaringsel hooldusteenusel ning viibib alates
27. detsembrist 2015 Lepna Ühiskodus hooldusteenusel. MAAKOHTU LAHEND
28. Viru Maakohus jättis
29. juuni 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et poolte suhe ei tekkinud mitte laenulepingu, vaid võlatunnistuse alusel. Vaidlus puudub selle üle, et hageja andis kostjale 1000 eurot laenu, kostja andis võlatunnistuse ning et kostjal tekkis 1000 euro tagastamise kohustus. Hagi rahuldamiseks pidi hageja tõendama nii kostjal hagejale kuuluva äriühinguga Tarka ja Pere OÜ-ga väidetavalt sõlmitud laenulepingu alusel kohustuste tekkimise kui ka kostja pangakaardiga võetud vahendite 2 väidetavalt äriühinguga sõlmitud laenukohustuste täitmiseks kandmise fakti. Hageja ei ole vaatamata kohtu nõudmisele nimetatud asjaolusid tõendanud, mistõttu asus maakohus seisukohale, et kostja pangakaardiga võetud rahalised vahendid on läinud
30. novembri 2014 võlatunnistuse alusel hageja ees tekkinud kohustuste katteks. Kostja ei ole teise võlasuhte olemasolu omaks võtnud. Kostja pangakonto väljavõtte kohaselt on perioodil
31. jaanuar 2015 kuni
32. aprill 2015 kontolt välja võetud sularaha kokku 1155 eurot. Samuti on hageja kinnitanud, et kostja on maksekäsu kiirmenetluses tasunud täiendavalt 10 eurot. Kostja on seega täitnud võlatunnistusega võetud kohustused, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
33. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
34. juuni 2017 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada, välja mõista kostjalt hageja kasuks 990 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt pole ühtegi tõendit, et hageja oleks võtnud kostja kontolt välja raha. See on kostja paljasõnaline väide. Olemas on võlakiri, millega kostja tõendab laenu võtmist. Asjaolu, et kostja tasus kohtumenetluse ajal 10 eurot, näitab, et kostja tunnistab võlga.
35. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning taotles asjas menetluse lõpetamist seoses kaebuse esemeks oleva võlgnevuse tasumisega ja menetluskulude hageja kanda jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
36. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
37. juuni 2017 otsus tuleb materiaal- ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 990 eurot. Menetluskulud jätab ringkonnakohus kostja kanda. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
38. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude esitatuks VÕS § 30 lg 1 alusel. Maakohtu poolt tuvastatu, et hageja nõude aluseks olev poolte vaheline suhe ei ole tekkinud mitte laenulepingust, vaid see on tekkinud võlatunnistuse alusel, ei ole kooskõlas poolte poolt esitatud asjaoludega ega põhjendatud. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 30 reguleerib üksnes konstitutiivset võlatunnistust ehk sellist võlatunnistust, millega luuakse iseseisev kohustus. Poolte tahet luua just konstitutiivne võlatunnistus peab tõendama pool, kes võlatunnistuse konstitutiivsusele tugineb, reeglina võlausaldaja. Kahtluse korral tuleb võlatunnistus lugeda deklaratiivseks (Riigikohtu
39. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p-d 13 ja 17;
40. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12;
41. jaanuari 2012 otsus nr 3-2-1-146-11, p 10;
42. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36). Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda iseseisvat kohustust, mis tähendab, et deklaratiivne võlatunnistus on seotud põhikohustusega. Maakohus on kostja allkirjastatud dokumenti (tl 28), milles kostja tunnistab laenu võtmist ja laenu tagastamise kohustust, käsitlenud konstitutiivse võlatunnistusena. Samas ei nähtu maakohtu otsusest põhjendusi, kuidas maakohus sellise järelduseni jõudis. Ringkonnakohus selgitab, et selleks, et teha kindlaks, kas pooled on sõlminud konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse, tuleb poolte tahteavaldusi ja kokkulepet tõlgendada. Kuigi hageja on hagiavalduses viidanud VÕS § 30 lg-le 1 hagi rahuldamise õigusliku alusena, on ta samas tuginenud nõude alusena poolte vahel sõlmitud laenulepingule. Ringkonnakohus on seisukohal, 3 et hageja ei ole soovinud võlatunnistusega luua uut iseseisvat ja sõltumatut nõudealust (abstraktsioonitahe) ja see ei nähtu expressis verbis võlatunnistusest. Seetõttu tuleb võlatunnistus lugeda deklaratiivseks. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et olukorras, kus maakohus luges võlatunnistuse konstitutiivseks, ei saanud maakohus jätta hagi rahuldamata tuginedes kostja hagivastuses esitatud vastuväidetele. Nimelt pidanuks kostja sellisel juhul võlast vabanemiseks esitama vastuhagi ja nõudma võlatunnistuse tagastamist alusetu rikastumise sätete järgi (VÕS § 1028 jj), tuginedes sellele, et kohustus on ära langenud (vt Riigikohtu
43. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13;
44. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10;
45. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21;
46. jaanuari 2015 otsus tsiviilasjas nr 32-1-148-14, p 18).
47. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on, et võlgnik loobub võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu
48. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24;
49. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
50. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 12). Samuti on sellise võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormuse ümberjagamine, mis tähendab, et võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu
51. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
52. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21;
53. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 12).
54. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jaganud valesti tõendamiskoormuse, leides, et hageja pidi hagi rahuldamiseks tõendama Tarka ja Pere OÜ-ga väidetavalt sõlmitud laenulepingu alusel kohustuse tekkimise ja selle, et kostja pangakaardiga võetud vahendid läksid väidetava laenulepingu täitmiseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole ka hagejale selgitanud nimetatud asjaolude tõendamise vajadust, kuigi heidab hagejale ette tõendamiskoormuse täitmata jätmist vaatamata kohtu nõudmisele (maakohtu otsuse p 15). Maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu istungil kostja ei ole eitanud, et ta on hageja käest 1000 eurot laenu saanud ja võlakirja allkirjastanud. Hageja on võlatunnistuse esitamisega tõendanud laenukohustuse olemasolu ning kostja pidi, arvestades tema vastuväiteid hagi rahuldamata jätmiseks, tõendama, et võlatunnistusega tunnistatud kohustus on laenu tasumisega lõppenud. Kostja vastuväide seisneb selles, et ta on laenu ära tasunud, kuna andis enda pangakaardi
55. aastal hageja kasutusse ja hageja võttis kostja pangakontolt mitme kuu vältel välja kokku 1165 eurot. Selle tõendamiseks on kostja esitanud enda pangakonto väljavõtte perioodil
56. jaanuar 2015 kuni
57. detsember 2015 (tl 58) ja võrdluseks ka pangakonto väljavõtte perioodil
58. jaanuar 2016 kuni
59. detsember 2016 (tl 59). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa üksnes kostja pangakaardi väljavõttest ja asjaolust, et
60. aastal ei ole kostja pensionit selle laekumisel sularahas välja võtnud, järeldada, et
61. aasta esimeses pooles oli kostja pangakaart hageja käes. Hageja on menetluses vastu vaielnud, et kostja on laenu tagasi maksnud, v.a 10 eurot, mis kostja tasus maksekäsu kiirmenetluse ajal. Ringkonnakohtu istungil hageja avaldas, et kostja pangakaart on tema käes olnud, kuid see oli ajal, mil kostja oli võlgu Tarka & Pere OÜ-le. Sellega ei ole aga tõendatud, et pangakaart oli hageja käes
62. aastal, ja et hageja võttis pangakaardiga kostja pangakontolt välja sularaha vaidlusaluse laenu tagasimaksmise kohustuse täitmiseks. Kostja avaldas ringkonnakohtule, et pangakaardi üleandmist hagejale nägi pealt tema elukaaslane, kes on surnud. Muid tõendeid kostjal hagejale pangakaardi üleandmise kohta kohtule esitada ei ole. Seega ei ole asjas tõsikindlalt tõendatud kostja väide, et võlakirjas tunnistatud laen on kostja poolt hagejale tagasi makstud. 4 Apellatsioonkaebuses palub hageja rahuldada hagi 990 euro väljamõistmiseks, millise ulatuses kuulub hagi rahuldamisele. Viivise väljamõistmist hageja apellatsioonkaebuses ei taotle.
63. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hageja menetluskulusid, määrab maakohus hageja menetluskulud kindlaks TsMS § 174 lg 4 alusel pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et TsMS § 174 lg-id 3 ja 5 ei ole mõistlik tõlgendada koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu
64. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22). /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks