4-17-3323 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 20.06.2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-3323 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kaebuse sisu Xxxx

§ 79

alusel RESOLUTSIOON Juhindudes

§ 79lg-test 1 ja 2, lg 3 p-st 3 ning lgst 5 ja PSJKS §-st 9 kohus määras: 1.

Tunnistada väärteomenetluse seadustiku § 541 lg 6 Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta nimetatud säte kohaldamata osas, milles see ei võimalda väärteomenetluse uuendamist kiir- või üldmenetluse korras olukorras juhul, kui trahviotsuse saanud sõiduki eest vastutav isik vaidlustab hoiatustrahvi väärteosündmuse puudumise põhjendusel.

1. Rahuldada osaliselt Xxxx kaebus Viimsi Vallavalitsuse 07.06.
2. a määruse peale.
3. Tühistada täielikult Viimsi Vallavalitsuse 23.05.
4. a ja 07.06.
5. a määrused, millega jäeti Xxxx kaebused rahuldamata ning kohustada Viimsi Vallavalitsust uuendama väärteomenetlus Xxxx suhtes kiir- või üldmenetluse korras. 4.

§ 79

lg 5 alusel saata käesolev kohtumäärus kaebajale Xxxx’le ning kohtuvälisele menetlejale Viimsi Vallavalitsusele. 5. PSJKS § 9 alusel edastada käesolev kohtumäärus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. 4-17-3323 Edasikaebamise kord Võttes aluseks

§ 191p 12 ei saa määrusele esitada määruskaebust.

Kohus selgitab, et tuginedes analoogia korras

§ 137

lg-le 4 ja § 156 lg-le 41 ei tuleks käesolevat kohtumäärust asuda täitma enne Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamist. I EELNEV MENETLUSE KÄIK, ASJAOLUD JA KAEBUSE SISU 1.

1. Hoiatustrahv 10.05.
2. a koostas Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektor xxxx trahviteate nr 201710051 (tl 35), millega tuvastati, et 09.05.
3. a kell 15:47 Viimsi vallas Haabneeme alevikus Karulaugu tee 15 juures ülekäigurajal lõikuva tee äärele lähemal kui viis meetrit värava ees oli pargitud Nissan Qashqai registreerimismärgiga xxxx. Kirjeldatud väärtegu kvalifitseeriti liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 241 lg 2 järgi. xxxx määrati väärteomenetluse seadustiku (edaspidi:

) § 542 lg 1 ja LS § 262 p 3 alusel hoiatustrahv 64 eurot. 1.

1. Kaebus hoiatustrahvi peale kohtuvälisele menetlejale 19.05.
2. a esitas Xxxx kaebuse 10.05.
3. a trahviotsuse nr 201710051 peale (tl 19-23). Kaebuses leidis Xxxx esmalt, et trahviteates on valesti märgitud väärteo toimepanemise koht. Väärteo fikseerimiseks tehtud kolm digiülesvõtet ei ole tehtud Haabneeme alevikus Karulaugu teel. Teiseks leidis kaebaja, et tehtud digiülesvõtted näitavad selgelt, et sõiduk Nissan Qashqai registreerimismärgiga xxxx ei olnud pargitud ülekäigurajal ning kaugus lõikuva sõidutee äärest on tuvastamata. Kolmandaks ei nõustunud kaebaja sellega, et sõiduki parkimine häiris oluliselt liiklust. Auto oli pargitud tee serva, selleks rajatud nn taskusse, osaliselt tõepoolest staadioni värava ette, kuid tegemist on staadionile sissepääsuga, mis ei ole igapäevases kasutuses. Seda sissepääsu kasutatakse ainult suurürituste ajal, muul ajal on värav lukus ja liiklust seal ei toimu. Menetleja tehtud digiülesvõttest on näha, et värv on kinni ja liiklust ei toimu. Samuti ei ole staadioni valdaja paigaldanud sinna peatumist ega parkimist keelavat liikluskorraldusvahendit. Neljandaks leidis kaebaja, et liikluskorraldusvahendid peavad avalikel teedel olema paigaldatud kooskõlas projektiga ning olema vastavuses kehtiva standardiga „Liiklusmärgid ja nende kasutamine“ EVS 613:
4. Haabneeme alevikus Veere tee asjassepuutuva teelõigu projekti asendiplaanil ei ole ette nähtud reguleerimata ülekäigurada tähistavaid liiklusmärke nr 543 ja 544, mis on kohtuvälise menetleja digiülesvõttel ja mille nõuete väidetavast rikkumisest on käesolev hoiatusmenetlus ajendatud. Liiklusmärgid nr 543 ja 544 on projekti kohaselt ette nähtud vaid Randvere tee ja Veere tee ristmikul ülekäiguraja tähistamiseks. Teisi selliseid märke kõnealusel teelõigul olla ei tohi. Seega on tegemist ilma õigusliku aluseta, s.t omavoliliselt paigaldatud liiklusmärkidega, mis tuleb eemaldada. Sõidukijuhi jaoks kujutavad liiklusmärgid nr 543 ja 544 endast sisuliselt piirangut. Omavolilised piirangud on aga õigusvastased ja kehtetud ning nende täitmist ei saa nõuda. Viimasena märkis kaebaja, et teeprojekti seletuskirjas viidatakse liiklusmärkide paigaldamisel vastava standardi järgimise kohustusele, kuid digiülesvõttelt nähtub, et lisaks omavolilisele paigaldamisele on asjassepuutuvad liiklusmärgid nr 543 ja 544 ka valesti paigaldatud. 2 4-17-3323 Rikutud on standardi standardiga „Liiklusmärgid ja nende kasutamine“ EVS 613:2001 p 3.2.1 ja p 10.21.6 nõudeid. Eeltoodu tõttu taotles kaebaja trahviteate tühistamist ja kirjaliku hoiatusmenetluse lõpetamist ning Veere teel asuvate liikluskorraldusvahendite kooskõlla viimist kehtiva projekti ning standardiga ja eemaldada omavoliliselt paigaldatud liiklusmärgid nr 543 ja
5. 1.
6. Kohtuvälise menetleja määrus 23.05.
7. a määrusega jättis Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektor XxxxXxxx esitatud kaebuse rahuldamata (tl 10-12). Kohtuväline menetleja leidis, et on tuvastatud, et sõiduki parkimine häiris oluliselt liiklust, sest jalakäijate liiklemine oli takistatud, staadioni väravast ei saanud sisse ega välja sõita. Ühtlasi tekitas ülekäigurajal pargitud sõiduk täiendava ohu liiklejatele, kuna varjas ülekäigurajalt teele astuvaid jalakäijaid, piiras vaatevälja. LS § 84 kohaselt võivad vaid eritalituse sõidukid kõrvale kalduda liiklusreeglite täitmisest, kuid antud juhul ei olnud tegemist eritalituse sõidukiga. Xxxx käitumises ei esinenud ühtegi õigusvastasust välistavat asjaolu, mille tõttu oleks parkimine keelatud kohas olnud lubatav. Samuti pidas kohtuväline menetleja oluliseks märkida, et antud kohas on liikluskorraldus nõuetekohane, liiklusmärgid on paigaldatud üheselt mõistetavalt ning vastavuses liiklusseaduses sätestatule. Lisaks leidis kohtuvälise menetleja, et

§ 545

lõiked 3 ja 4 sätestavad trahviteate vaidlustamise alused füüsilistele isikutele ning lõiked 5 ja 6 juriidilistele isikutele.

§ 545

lg 3 annab võimaluse mootorsõiduki eest vastutaval isikul ehk isikul, kellele

§ 542

lg 1 kohaselt saadetakse trahviteade, vaidlustada koostatud trahviteade põhjusel, et mootorsõidukit kasutas teine isik. Sellisel juhul tuleb isikul, kellele saadeti trahviteade, esitada trahvi määranud kohtuvälisele menetlejale sõidukit tegelikult juhtinud isiku andmed.

§ 545

lg 4 kohaselt ei pea sõidukit juhtinud isiku andmeid esitama, kui sõiduk on enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega varastatud, kadunud või hävinenud. Sellises olukorras tuleb sõidukit tegelikult juhtinud isiku andmete asemel kohtuvälisele menetlejale esitada sõiduki varastamist, kadumist või hävimist tõendavad dokumendid.

§ 545

ei sisalda peale eeltoodud kahe trahviteate vaidlustamise aluse (sõidukit juhtis teine isik või esineb õigusvastasust välistav asjaolu) muid aluseid, millele tuginedes oleks trahviteate vaidlustamine seaduse kohaselt lubatud.

§ 114

lg 2 alusel ei saa maakohtule esitada kaebust

§ 542kohaselt tehtud trahviteate peale.

Kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud hoiatustrahvi vaidlustamise piiramine, lubades vaidlustada hoiatustrahvi vaid kahel alusel, on põhjendatav asjaoluga, et kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud trahviotsus ei ole

§ 541

lg 3 kohaselt süüteo eest kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Seega, kuivõrd tegemist ei ole karistusega, siis ei ole põhjendatud lubada ka nimetatud otsustust vaidlustada piiramatult ükskõik millistel põhjendustel. 1.

1. Kaebus kohtuvälise menetleja juhile 31.05.
2. a esitas Xxxx kaebuse 23.05.
3. a kaebuse kohtuvälise menetleja juhile 23.05.
4. a koostatud kaebuse rahuldamata jätmise määruse peale (tl 25-29). Kaebuses taotleti jätkuvalt trahviteate tühistamist, menetluse lõpetamist, Veere tee liikluskorraldusvahendite kooskõlla viimist vastavalt projekti ning standardiga ja omavoliliselt paigaldatud liiklusmärkide eemaldamist. Kaebaja oli seisukohal, et kaebuse rahuldamata jätmise määruses ei ole sisuliselt analüüsitud ega argumenteeritult ümber lükatud 3 4-17-3323 kaebaja väiteid. Piirdutud on formaalse käsitlusega. Ülejäänud kaebuses toodud argumendid kordasid sisu poolest juba 19.05.
5. a kaebuses esitatut. 1.
6. Kohtuvälise menetleja juhi määrus 07.06.
7. a määrusega jättis Viimsi Vallavalitsuse vallasekretär xxxx rahuldamata Xxxx kaebuse kohtuvälise menetleja 23.05.
8. a määruse peale (tl 37-39). Kohtuvälise menetleja juht nõustus kohtuvälise menetleja 23.05.
9. a määruses toodud põhjendustega, mille kohaselt ei esine kaebuses

§-s 545 sätestatud trahviteate vaidlustamise aluseid. Ühtlasi märkis kohtuvälise menetleja juht, et kirjalikku hoiatamismenetlust kohaldatakse n-ö massväärtegude puhul, millede puhul mootorsõiduki eest vastutava isiku süüd eeldatakse ja süüteo toimepanemine tuvastatakse lihtsustatud korras teabe salvestamise teel, mille järgselt määratakse hoiatustrahv isikule, kes on mootorsõiduki eest vastutav.

1. peatüki 11 jaos kirjeldatud kirjalik hoiatamismenetlus erinev jagudes 2 ja 3 sätestatud menetlustest just selle poolest, et kohtuväline menetleja kogub väärteo kohta informatsiooni lihtsustatud korras eeldusel, et kogutud informatsioon on piisav väärteokoosseisu tõendamiseks ning sellele järgnevalt enam tõendeid ei koguta ja trahviteade saadetakse mootorsõiduki eest vastutavale isikule. Sellest tulenevalt on kirjalikus hoiatamismenetluses täiendavate tõendite kogumine kohtuvälise menetleja poolt välistatud. Samuti lisas kohtuvälise menetleja juht, et liikluse korraldamise tagab teeomanik või teehoiu korrastamise eest vastutav isik. Karulaugu tee L1 omanik on OÜ xxxx, mille ainuosanik on Viimsi vald. Kaebuses viidatud projekt on staadioni parkla ehitusprojekt ning Karulaugu teele antud töö käigus liiklusmärke ei ole paigaldatud. Standardid on vabatahtlikud dokumendid, millel on soovituslik iseloom. Ülekäigurada Karulaugu tee 15 juures on tähistatud liiklusmärkidega 543 ja 544, nende mõjuala piirkond on üheselt mõistetav, millest liiklejal on piisavalt hästi võimalik aru saada. Vaatamata asjaolule, et ühelt poolt olid liiklusmärgid pahupidi, ei saanud antud juhul kaebajal tekkida vale arusaama liiklusmärkide tähendusest, kuna tema sõiduk sisenes Karulaugu teele Randvere teelt, kust tulles ei tekita liiklusmärgid kõhklusi. Eluliselt ei ole usutav asjaolu, et ülekäiguraja liiklusmärgiposti kõrval sõiduteel parkides võis kaebajal tekkida väär arusaama antud liiklusmärgi mõjupiirkonnast. Lisaks, inkrimineeritakse isikule ka seda, et sõiduk asus värava ees ning ristmikule lähemal kui viis meetrit, mis on ka eraldi rikkumised. Xxxx käitumises ei esinenud ühtegi õigusvastasust välistavat asjaolu, mille tõttu oleks parkimine keelatud kohas olnud lubatav. 1.
2. Kaebus maakohtule 15.06.
3. a saabus Harju Maakohtule Xxxx kaebus Viimsi Vallavalitsuse 07.06.
4. a määruse peale (tl 2-8). Kaebaja vaidlustas määrust asjaolude ebaõige hindamise, materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu. Samuti leidis kaebaja, et rikutud on tema subjektiivset õigust õiglasele kohtlemisele ja tõhusale menetlusele. Kaebaja taotles kohtuvälise menetleja juhi määruse tühistamist, menetluse lõpetamist ning alternatiivselt, kui kohtu hinnangul ei võimalda kehtivad menetlussätted kaebuse väiteid sisuliselt hinnata, siis jätta kohaldamata

11 jao Kirjalik hoiatamismenetlus asjassepuutuvad sätted ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus PS § 15 lg 1 sätestatud põhiõiguse ebaproportsionaalse riive tõttu. Asjaolude ebaõige hindamise osas kordab kaebaja enda varasemates kaebustes märgitud seisukohti, mille kohaselt on ebaõigesti märgitud väärteo toimepanemise koht, sõiduk ei olnud pargitud ülekäigurajal ja kaugus lõikuva sõidutee äärest on tuvastamata, parkimine ei häirinud oluliselt liiklust ega tekitanud ohtu jalakäijatele. 4 4-17-3323 Materiaalõiguse ebaõige kohaldamise osas kordab kaebaja samuti varasemalt esitatud kaebustes märgitud seisukohti, mille kohaselt liikluskorraldus vaidlusaluses kohas ei ole nõuetekohane, liiklusmärgid ei ole paigaldatud üheselt mõistetavalt ega ole vastavuses liiklusseaduses sätestatuga ning esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud. Kaebaja leiab, et teo õigusvastasus on välistatud (tegu ei ole toime pandud), mistõttu oleks kohtuväline menetleja

§ 29

lg 1 p 1 alusel pidanud väärteomenetluse alustamata jätma või kaebuse aluseks olevate asjaolude ilmnemisel menetluse lõpetama. Seda aga tehtud ei ole. Menetlusnormide rikkumise etteheite puhul leiab kaebaja, et kaebuse rahuldamata jätmise määruses ei ole sisuliselt hinnatud kaebaja 19.05.

1. a ja 31.05.
2. a kaebustes esitatud väiteid ega hinnatud väidete tõendamiseks esitatud tõendeid. Piirdutud on kaebuse formaalse lahendamisega, sh kaebuse väidete vaikimisi või paljasõnalise eitamisega, millega on rikutud

§ 48lg-s 3 sätestatud määruse sisunõudeid.

Mõlemas menetleja määruses on õigustatud kaebuses toodud sisuliste väidete hindamata jätmist vaid kirjaliku hoiatusmenetluse spetsiifikaga, mille kohaselt on võimalik hoiatustrahvi vaidlustada vaid juhtudel, kui sõiduk oli eelnevalt varastatud, kadunud või hävinenud või kui seda juhtis teine isik. Teisi menetluslikke aluseid hoiatustrahvi vaidlustamiseks kohtuvälise menetleja tõlgenduse kohaselt ei ole. Kaebaja leiab, et selline tõlgendus ei ole õige, sest

§ 545

lg 2 p 7 ei sea piiranguid kaebuse esitanud isiku taotluse sisu ega põhjenduste osas. Samuti ei näe

§ 546

ette aluseid kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ja tagastamiseks, kui kaebus on esitatud mõnel muul alusel kui

§ 545lg-s 3 või lg-s 4 ettenähtud juhul.

Kaebaja leidis, et kui kohtul ja kohtuvälisel menetlejal ei ole siiski õigusliku aluse puudumise tõttu võimalik käesolevas asjas kõiki kaebuse asjaolusid ja tõendeid sisuliselt hinnata, võib tekkida olukord, kus õigusvastase (omavolilise) piirangu (paigaldatud liiklusmärgi) rikkumine toob kaasa õiguspärase karistuse. Selline tulemus oleks vastuolus karistusõiguse üldpõhimõtetega. Kuigi kirjalikus menetluses tehtud hoiatamistrahv ei kujuta endast väärteokaristust, on olemuslikult siiski tegemist karistusliku meetmega, mis peab olema kooskõlas karistusõiguse üldpõhimõtetega. Kaebaja oli seisukohal, et kui eeltoodu on kohtu hinnangul ebaõige ja kohtuvälise menetleja tõlgendus on õige, siis tuleb leida vastus küsimusele, kas ja kuidas on käesoleva asjas üldse võimalik kaebeõigust tõhusalt kasutada. Kui

11 jagu tõepoolest ei võimalda käesolevas asjas kaebuse õiglast ja sisulist lahendamist, on kaebaja hinnangul ilmselt tegemist PS § 15 lg-s 1 sätestatud igaühe kaebeõiguse ebaproportsionaalne piiranguga, mistõttu tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. 1.

1. Menetlusaeg maakohtus Arvestades, et Xxxx kaebus Viimsi Vallavalitsuse 07.06.
2. a määruse peale koos asja materjalidega edastati Harju Maakohtule 15.06.
3. a (tl 1, 16, 31), siis tulenevalt

§ 79

lg-st 1 tuleb maakohtul lahend käesolevas asjas teha 5 päeva jooksul s.t hiljemalt 20.06.

1. a. Kuivõrd kohus peal lahendama kaebuse 5 päeva jooksul ja neist 2 päeva olid puhkepäevad, ei olnud kohtul võimalik küsida kohtuvälise menetleja ega menetlusaluse isiku arvamust konkreetse sätte põhiseadusvastasuse kohta. 5 4-17-3323 II KOHTU SEISUKOHT 2.
2. Õiguslik olukord

§ 541

lg 1 näeb ette, et seaduses sätestatud juhtudel võib kohtuväline menetleja mootorsõidukiga toime pandud liiklusväärteo puhul määrata hoiatustrahvi mootorsõiduki registrijärgsele omanikule, või kui registrisse on kantud vastutav kasutaja, vastutavale kasutajale ehk üldnimetusena mootorsõiduki eest vastutavale isikule. LS § 2 p 93 kohaselt on vastutav kasutaja Eesti kodakondsusega või Eestis elamisloa või õiguse saanud Eestis alalist elukohta omav füüsiline isik või Eestis registreeritud juriidiline isik, kes kasutab sõidukit kasutuslepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning kes on kantud mootorsõiduki eest vastutava kasutajana liiklusregistrisse. Käesolevas asjas on Xxxx’le kui mootorsõiduki Nissan Qashqai reg nr-ga xxxx eest vastutavale isikule kohaldatud kirjalikus hoiatamismenetluses

§ 541lg 1 p 2 ja LS § 262 p 3 alusel hoiatustrahvi summas 64 eurot.

Kuigi antud asjaolu suhtes ei ole vaidlust, kontrollis kohus järgi ja veendus, et Xxxx on tõepoolest liiklusregistris märgitud sõiduki Nissan Qashqai reg nr-ga xxxx vastutavaks kasutajaks (tl 40). Seega on Xxxx sõiduki vastutavaks kasutajaks nii LS kui

mõttes. Xxxx poolt kohtule esitatud kaebuse keskseks sisuks on küsimus sellest, kas kirjalikus hoiatamismenetluses saab kehtiva seaduse kohaselt sõiduki eest vastutav isik (antud kaasuses täpsemalt: sõiduki vastutav kasutaja) temale saadetud hoiatustrahvi (trahviteadet) vaidlustada vaid siis, kui vaidlustamise aluseks on asjaolud, mille kohaselt sõiduk oli eelnevalt varastatud, kadunud või hävinenud, esineb õigusvastasust välistav asjaolu või kui sõidukit juhtis teine isik ehk isik, kes ei ole sõiduki eest vastutav. Kui vastus eelnevale on jah ehk sõiduki eest vastutaval isikul on vaidlustamisõigus piiratud, siis tuleks hinnata, kas antud piirang on põhiseaduspärane.

§ 545reguleerib trahviteate ehk hoiatustrahvi vaidlustamist.

Esmalt näeb

§ 545

lg 1 ette: Kui mootorsõiduki eest vastutav isik ei nõustu määratud hoiatustrahviga, on tal õigus kolmekümne päeva jooksul trahviteate kättesaamisest arvates trahviteade vaidlustada. Vaidlustamise korral hoiatustrahv ei jõustu. Lõiked 2 ja 21 kehtestavad nõuded kaebusele, sealhulgas sätestab

§ 545

lg 2 p 7, et kaebus trahviteate peale esitatakse kirjalikult trahviteate koostanud kohtuvälisele menetlejale ja selles märgitakse kaebuse esitanud isiku taotluse sisu ja põhjendus. Kuivõrd käesolevas asjas on sõiduki vastutavaks kasutajaks füüsiline isik, siis on antud juhul asjakohased veel

§ 545

lg-d 3 ja 4.

§ 545

lg 3 kohaselt: Füüsilisest isikust mootorsõiduki eest vastutav isik peab juhul, kui ta vaidlustab trahviteate põhjusel, et mootorsõidukit kasutas teine isik, märkima kaebuses trahviteates märgitud ajal mootorsõidukit kasutanud isiku ees- ja perekonnanime ning elukoha aadressi, juhiloa numbri ning sünniaja või isikukoodi.

§ 545

lg 4 kohaselt: Mootorsõiduki eest vastutav isik vabaneb käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kohustusest, kui ta esitab ametliku kinnituse selle kohta, et enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega on teatatud pädevale ametiasutusele mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävimisest, või ta esitab tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et

§ 545lg 1 sätestab edasikaebamise tähtaja, mitte edasikaebamise õiguse.

Lõiked 2 ja 21 sätestavad kaebusele esitatavad nõuded ning lõiked 3 ja 4 vaidlustamise alused füüsilisele isikule. Sealjuures on nimetatud kohtuvälise menetleja seisukohta toetanud ka senine maakohtu kohtupraktika. 6 4-17-3323

§ 545

lg 1 sätestab nii kaebeõiguse kui kaebetähtaja Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik

§ 545

lg-t 1 grammatiliselt lugedes tõlgendada selliselt, et antud säte ei anna mitte ainult kaebeõiguse tähtaja, vaid ka kaebeõiguse piiramatu ulatuse ehk õiguse vaidlustada hoiatustrahvi sõiduki eest vastutaval isikul ükskõik, millisel põhjusel. Sealjuures toetab piiramatu kaebeõiguse tõlgendust ka

§ 545

lg 2 p 7, mis ei sisalda kehtivas õiguses täpsustust, et kaebuses tuleks märkida kaebuse esitanud isiku taotluse sisu ja põhjendus vaid

§ 545

lg-le 3 või 4 tuginedes (juriidilise isiku puhul vastavalt

§ 545lg-le 5 või 6).

Seega

§ 545

lg 2 p 7 kohaselt võib kaebuse vaidlustamist põhjendada samuti mistahes argumentidel (mitte ainult

§ 545lg-te 3 või 4 alusel).

Seda, et

§ 545

lg-s 1 ei ole seadusandja ette näinud mitte ainult kaebetähtaega, vaid ka piiramatut kaebeõigust sõiduki vastutavale kasutajale, kinnitab tegelikkuses ka

§ 546lg 2 p-de 1 ja 2 sõnastus.

Nimelt näevad

§ 546

lg 2 p-d 1 ja 2 ette, et kohtuväline menetleja jätab kaebuse läbi vaatamata ning tagastab selle määrusega, kui kaebus on esitatud pärast käesoleva seadustiku § 545 lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist ja tähtaja ennistamise taotlust ei ole esitatud või kohtuväline menetleja on jätnud tähtaja ennistamata (p 1) või kui kaebuse on esitanud isik, kellel käesoleva seadustiku § 545 lõike 1 järgi ei ole õigust kaebust esitada (p 2). Seega vaadates

§ 546

lg 2 p-e 1 ja 2 koosmõjus

§ 545

lg-ga 1, tuleb asuda seisukohal, et

§ 545

lg-s 1 ei ole sätestatud sõiduki eest vastutavale isikule mitte ainult kaebuse esitamise tähtaeg, vaid ka piiramatu kaebeõigus. Sellegipoolest, hoolimata nii

§ 545

lg 1 tõlgendamisest nii grammatiliselt kui ka koosmõjus teiste kirjaliku hoiatamismenetluse sätetega, ei ole hetkel kehtiva seaduse kohaselt

§ 545

lg-s 1 sätestatud piiramatu vaidlustamisõigus tegelikkuses sõiduki eest vastutavale isikule tagatud. Ehk õigus vaidlustada hoiatustrahvi ükskõik, millistel põhjendustel oleks justkui sõiduki eest vastutaval isikul olemas, kuid reaalselt isiku jaoks olukorra muutust saab kaasa tuua vaid hoiatustrahvi vaidlustamine

§ 545

lg-te 3 või 4 alusel.

§ 541

lg 6 piirab mootorsõiduki eest vastutav isiku

§ 545lg 1 sätestatud kaebeõigust.

Nimelt näeb

§ 541

lg 6 ette, et kirjaliku hoiatamismenetluse kohaldamine

§ 541lõikes 1 või 5 sätestatud korras lõpetab väärteomenetluse.

Kohtuväline menetleja uuendab väärteomenetluse kiir- või üldmenetluse korras käesoleva seadustiku § 546 lõikes 3 või 6 sätestatud alustel.

§ 546

lg 3 kohaldub olukorras, kus hoiatustrahvi vaidlustab sõiduki eest vastutav isik (kasutaja või omanik). Nimelt sätestab

§ 546

lg 3, et kui mootorsõiduki eest vastutav isik esitab koos kaebusega § 545 lõikes 4 või 6 nimetatud tõendid, võib kohtuväline menetleja jätta väärteomenetluse uuendamata ning koostada määruse trahviteate tühistamise ja väärteomenetluse uuendamata jätmise kohta.

§ 545

lg 3 annab võimaluse mootorsõiduki eest vastutaval isikul (ehk isikul, kellele

§ 542

lg 1 kohaselt saadetakse trahviteade) vaidlustada koostatud trahviteade põhjusel, et mootorsõidukit kasutas teine isik. Sellisel juhul tuleb isikul, kellele saadeti trahviteade, esitada trahvi määranud kohtuvälisele menetlejale sõidukit tegelikult juhtinud isiku andmed (nimi, elukoht, juhiloa number, sünniaeg või isikukood).

§ 545

lg 4 kohaselt ei pea sõidukit juhtinud isiku andmeid esitama, kui sõiduk või selle registreerimismärgid on enne trahviteates nimetatud teo toimepanemise aega varatatud, kadunud või hävinenud või kui esitatakse tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta. Sellises olukorras tuleb sõidukit tegelikult juhtinud isiku andmete asemel kohtuvälisele menetlejale esitada sõiduki varastamist, kadumist, hävimist või õigusvastasust välistava asjaolu esinemist tõendavad dokumendid.

§ 545

lg-ga 4 analoogne vaidlustamisalus juriidilistele isikutele on sätestatud

§ 545

lg-s 6 (koos sättesisese viitega

§ 545lg-le 5).

7 4-17-3323 Väärteomenetluse uuendamise korral kiir- või üldmenetluse vormis on trahviotsuse saanud isikul võimalik vaidlustada ka trahvi aluseks olnud väärteosündmuse toimumist ehk seda, kas väärteokoosseis on üldse olemas. Sealjuures on võimalik nii kiir- kui üldmenetluses menetlusalusel isikul vaidlustada kohtuvälise menetleja lahend ka maakohtus ja seejärel soovi korral ka riigikohtus. Trahviotsuse tühistamise korral puudub aga isikul kohustus trahvi tasuda ning ka muud menetlust tema suhtes enam ei jätku ega algatata ehk isikul puuduvad kohustused kohtuvälise menetleja ees ning puudub ka oht muude õigusjärelmite tekkimiseks. Seega tuleneb

§ 546

lg-st 3 (viitega

§ 545

lg-le 4), et füüsilisest isikust (tegelikult ka juriidilisest isikust) sõiduki eest vastutaval isikul on võimalik temale koostatud hoiatustrahvi vaidlustada põhjusel, et: 1) keegi teine kasutas sõidukit; 2) sõiduk või selle registreerimismärgid oli enne trahviotsuse tegemist varastatud, kadunud või hävinenud või 3) esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Ehk kõigil nendel kolmel juhul peab kohtuväline menetleja üldjuhul uuendama väärteomenetluse kiir- või üldmenetluse korras, kuid võib ka trahviteate tühistada ja jätta samaaegselt väärteomenetluse uuendamata. Muudel alustel/põhjendustel ei ole võimalik sõiduki eest vastutaval isikul temale määratud hoiatustrahvi aga vaidlustada ega saavutada ka selle tühistamist ega võimalust vaidlustada trahvi aluseks oleva sündmuse kui õigusrikkumise sisulist tuvastamist. Ehk sisuliselt eeldatakse a priori, et sõiduki eest vastutav isik on toime pannud väärteotunnustele vastava teo ning isikul puuduvad võimalused antud seisukohta vaidlustada.

§ 546

lg 6 kohaldub olukorras, kus hoiatustrahvi vaidlustab mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik. Nimelt sätestab

§ 546

lg 6, et kui mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik vaidlustab trahviteate, uuendab kohtuväline menetleja määrusega või menetlustoiminguga väärteomenetluse kiir- või üldmenetluse korras. Uuendatud menetluses karistuse määramisel või mõistmisel ei ole trahviteates märgitud hoiatustrahvi määr menetlejale siduv. Seega nähtub

§ 546

lg-st 6, et kui sõiduki vastutava kasutaja poolt nimetatud isik vaidlustab talle vastutava isiku asemel saadetud trahviteate (vt

§ 546

lg 4), siis järgneb sellele olenemata vaidlustamise põhjendustest alati väärteomenetluse läbiviimine kiir- või üldmenetluse vormis. Seega kaasneb nn nimetatud isikule trahviteate vaidlustamisel alati võimalus ja õigus vaidlustada kohtuvälise menetleja lahendit ka selles osas, kas väärtegu on üldse toime pandud ning seda nii maa- kui riigikohtus. 2.2. Vastuolu põhiseadusega Eeltoodu kokku võttes nähtub seega, et kuigi

§ 545

lg-s 1 on sätestatud mootorsõiduki eest vastutavale isikule hoiatustrahvi vaidlustamise alus ilma piiranguteta, siis tegelikkuses toob

§ 541

lg-s 6 sisalduva piirangu tõttu vaidlustamine menetlusliku olukorra muutuse (s.t menetluse uuendamise ehk siis võimaluse asja täies ulatuses arutamisele või trahvi tühistamise) ainult siis, kui ta vaidlustab hoiatustrahvi kas

§ 545

lg 3 või

§ 545

lg 4 (juriidiline isik vastavalt

§ 545lg 5 ja 6) alustel.

Samal ajal aga näeb

§ 546

lg 6 ette, et kui mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik vaidlustab trahviteate, siis uuendab kohtuväline menetleja määrusega või menetlustoiminguga alati väärteomenetluse kiir- või üldmenetluse korras. Seega samalaadses olukorras on sarnastel isikutel erinevad õigused hoiatustrahvi vaidlustamiseks. Uuendatud menetluses karistuse määramisel või mõistmisel ei ole trahviteates märgitud hoiatustrahvi määr menetlejale siduv. Seega ei ole ei sisulisi ega tegelikke piiranguid seatud hoiatustrahvi vaidlustamisel isikule, kes on nimetatud sõiduki eest vastutava isiku poolt kohtuvälisele menetlejale. Ehk ükskõik, mis põhjendusel nn nimetatud isik temale määratud 8 4-17-3323 hoiatustrahvi (vt

§ 546

lg 4) vaidlustab, uuendatakse alati kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetlus kiir- või üldmenetluse korras. Maakohus on seisukohal, et selline kaebeõiguse piirang, mis on käesoleval juhul

1. peatüki
2. jaos (kirjalik hoiatamismenetlus) sätestatud sõiduki eest vastutavale isikule võrreldes viimase poolt nimetatud isikuga, ei ole põhjendatud ning on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi: PS) §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigusega (sh põhiõigusele tõhusale õiguskaitsele) ning PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Kohus on seisukohal, et kaebeõiguse piiramise eesmärgiks on menetlusökonoomia. Kirjalikku hoiatamismenetlust kohaldatakse nn massväärtegude puhul (kiiruse ületamine, keelatud fooritulega sõitmine, valesti parkimine – vt LS § 262), mille menetlemine tavapäraselt täiemahulises väärteomenetluses kiir- või üldmenetluse korras oleks liigne koormus laiemalt riigivõimule. Kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud hoiatustrahvi vaidlustamise piiramine lubades sõiduki eest vastutaval isikul vaidlustada hoiatustrahvi vaid kahel alusel, on põhjendatav kohtu hinnangul ka asjaoluga, et kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud trahviotsus ei ole

§ 541

lg 3 kohaselt süüteo eest kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Seega, kuivõrd tegemist ei ole karistusega, siis ei ole põhjendatud lubada ka nimetatud otsustust vaidlustada piiramatult ükskõik millistel põhjendustel. Samas olukorras, kus olenevalt sellest, kas isik on sõiduki omanik või kasutaja (ehk sõiduki eest vastutav isik) või muu kolmas isik, kes ei ole kantud liiklusregistrisse ja kes nt ühekordselt sõidukit kasutas, ei ole põhjendatud tagada ühte gruppi kuuluvatele isikutele laiemat kaebeõigust võrreldes teiste gruppi kuuluvate isikutega. Liiklusregistri kanne ei saa olla aluseks, mille tõttu ühel grupil on laiem kaebeõigus, kui teise gruppi kuuluvatel isikutel. Seda põhjusel, et hoiatustrahvi aluseks peab alati olema mingi väärteorikkumine. Väärteod, mille puhul kirjalikku hoiatusmenetlust kohaldatakse (vt LS § 262) ei sõltu aga sellest, kas sõidukit juhtis selle omanik, vastutav kasutaja või keegi kolmas (nt sõiduki varastanud isik). Lihtsustatult öeldes jääb kiiruse ületamine kiiruse ületamiseks ka siis, kui sõidukit ei juhtinud mitte omanik, vaid omaniku poolt antud volituse alusel näiteks tema sõber. Ehk rikkumise olemus ei muutu sellest, millise suhte/õiguse alusel juht sõidukit kasutab. Seetõttu ei ole põhjendatud ka rakendada erinevat kaebeõiguse aluseid olenevalt sellest, millise suhte alusel õigusrikkumise (võimalik) toimepanija sõidukit kasutas. Seega, kuigi kirjaliku hoiatamismenetluse puhul on kohtu hinnangul põhimõtteliselt põhjendatud kaebeõiguse piiramine, ei ole see antud juhul põhjendatud erinevasse gruppi kuuluvate isikute erineva kohtlemise kaudu pelgalt liiklusregistri kande põhjal, mis ei mõjutaks mitte vähimalgi määral väärteo toimepanemist. Käesoleval juhul kehtiv seadus aga sellise ebavõrdse kohtlemise ette näeb, mis rikub kohtu hinnangul nii isikute võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12) kui piirab ka põhiõigust tõhusale õiguskaitsele sõiduki eest vastava isiku puhul. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et hetkel kehtiv seaduse regulatsioon kirjaliku hoiatusmenetluse puhul võib tuua endaga mõningates olukordades kaasa ka PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõiguse rikkumist. Seda eelkõige olukordades, kus kohtuvälise menetleja ning hoiatustrahvi saanud isiku seisukohad näiteks faktiliste asjaolude või isegi õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel lähevad vastuollu, kuid sõiduki eest vastutaval isikul ei ole võimalik nendel põhjustel hoiatustrahvi aluseks olevat väärteosündmust ehk teo toimepanemist vaidlustada. Siinkohal märgib kohus, et eelkirjeldatud olukord võib tekkida eelkõige juhtudel, mil kirjalikku hoiatamismenetlust kohaldatakse

§ 541

lg 1 p 2 alusel, s.t kui väärteosündmus tuvastatakse kohtuvälise menetleja hinnangu järgi olukorras, kus rikkujat ei 9 4-17-3323 saa tuvastada. Nimelt tuleneb

§ 541

lg 1 p-st 2, et hoiatustrahvi võib kohtuväline menetleja määrata siis, kui teo avastanud järelevalvet teostaval ametnikul ei olnud võimalik kohe tuvastada mootorsõiduki juhti ning rikkumine jäädvustati fotol, filmil või muul teabesalvestisel, millelt on visuaalselt tuvastatav mootorsõiduki registreerimismärk ning rikkumise tuvastamise aeg ja koht. Samas

§ 541

lg 1 p-s 1 kirjeldatud olukorras on fikseeritakse väärteosündmus automatiseeritud süsteemide abil. Automaatselt saab fikseerida sündmust lihtsate rikkumiste puhul, kus puudub vajadus õigustõlgendamiseks. Kohus leiabki, et suurem võimalus eksida menetlejal väärteo toimepanemise tuvastamisel on eelkõige nende rikkumiste puhul, mis nõuavad selliste faktiliste asjaolude hindamist, mis ei ole alati must-valged ehk lihtsalt tuvastatavad, vaid nõuavad täpsemat olukorra analüüsi. Näiteks on automatiseeritud kiiruskaamera poolt fikseeritud kiiruse ületamise puhul raske vaielda vastu faktile, et kiirust on ületatud konkreetses määras, kuid valesti parkimise puhul tuleb arvestada sõiduki parkimise kohas olevaid liiklusmärke, teekattemärgistust jms. Veelgi suurem oht selleks, et kohtuväline menetleja on eksinud väärteo toimepanemise tuvastamisel esineb kohtu hinnangul aga LS § 262 p-des 3 ja 5 sätestatud juhtudel. Nimelt on LS § 262 p-s 2 ette nähtud hoiatustrahvi määr sõiduki parkimise eest selleks keelatud kohas (20 eurot), kuid LS § 262 p-s 3 on ette nähtud üle kolme korra suurem hoiatustrahvi määr (64 eurot) siis, kui keelatud parkimine on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust. Samamoodi näeb LS § 262 p 4 ette, et keelava fooritule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest määratakse hoiatustrahv suurusega 96 eurot, kuid LS § 262 p 5 kohaselt on samasuguse rikkumise eest juhul, kui selline tegu on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust hoiatustrahvi suuruseks juba 190 eurot. Sealjuures on praeguses asjas koostatud Xxxx’le hoiatustrahv just LS § 262 p 3 alusel (tl 35) ning kaebuse esitaja on teiste argumentide seas soovinud vaidlustada ka asjaolu, et tema poolt pargitud sõiduk kedagi häiris või ohustas (vt kaebuse p 1.3 ja - tl 2-2 pöördel). Seega eelkõige juhtudel, kus hoiatustrahvi aluseks on kohtuvälise menetleja ametniku poolt kogutud teave ning olukordades, kus ette heidetakse just LS § 262 p-des 3 või 5 märgitud rikkumisi, võib tekkida suurema tõenäosusega vaidlus selle üle, kas menetleja poolt on üldse rikkumise olemasolu õigesti tõendatud. Samas ei näe kehtiv kirjaliku hoiatamismenetluse regulatsioon sõiduki eest vastutavale isikule võimalust seada kahtluse alla väärteo toimepanemise fakti, kuigi selline õigus on olemas sõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isikul. Ehk teisisõnu, sõiduki eest vastutava isiku puhul eeldatakse automaatselt, et väärtegu on toime pandud ja toimepanijaks on sõiduki eest vastutav isik. Seega võib tekkida olukord, kus kohtuväline menetleja on tegelikkuses ekslikult leidnud, et väärtegu on toime pandud ja määrab hoiatustrahvi sõiduki eest vastutavale isikule, tegelikult on aga tegemist ebaõige õigusliku hinnanguga ja tegu ei vasta väärteotunnustele. Kehtiva seaduse redaktsiooni kohaselt ei ole sõiduki eest vastutaval isikul mitte mingit võimalust saavutada hoiatustrahvi tühistamist põhjendusel, et väärtegu kui sellist ei olegi üldse olemas. Selle tulemusena peab sõiduki eest vastutav isik aga tasuma temale ebaõiglaselt määratud hoiatustrahvi teo eest, mis tegelikkuses ei olegi keelatud. Selline olukord võib kaasa tuua ka PS §-ga 32 kaitstud omandiõiguse rikkumise ilma õiguseta rikkumist vaidlustada. Eeltoodu tõttu tunnistab kohus väärteomenetluse seadustiku § 541 lg 6 Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab nimetatud sätte kohaldamata osas, milles see ei võimalda väärteomenetluse uuendamist kiir- või üldmenetluse korras juhul, kui trahviotsuse saanud sõiduki eest vastutav isik vaidlustab hoiatustrahvi väärteosündmuse puudumise põhjendusel. Kohus on seisukohal, et kui

§ 546

lg 6 kohaselt on sõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isiku hoiatustrahvi peale esitatud kaebuse puhul tagajärjeks väärteomenetluse uuendamine kiir- või üldmenetluse korras, siis tuleb korras sama olukorda kohaldada ka 10 4-17-3323 isikule, kes on sõiduki eest vastutav (kas siis vastutav kasutaja või omanik liiklusregistri kande kohaselt). Kuivõrd nii sõiduki eest vastutavat isikut kui nn nimetatud isikut tuleb kohelda kaebeõiguse puhul võrdsetel alustel, siis peavad neile kohalduma väärteomenetluse uuendamise korral ka samasugused tagajärjed. See tähendab, et kui nn nimetatud isiku puhul järgneks tema esitatud kaebusele väärteomenetluse uuendamine kiir- või üldmenetluses, kus kohtuvälisele menetlejale ei ole rahatrahvi määramisel enam piiriks eelnevalt hoiatustrahviga määratud trahvisumma, siis ei ole sellist piirangut ka isiku puhul, kes on sõiduki eest vastutav. Seega, kui sõiduki eest vastutav isik soovib vaidlustada temale määratud hoiatustrahvi muul alusel, kui on sätestatud

§ 545

lg-tes 3 või 4, siis toob see endaga kaasa väärteomenetluse uuendamise kiir- või üldmenetluse korras ning sellisel juhul ei ole kohtuvälisel menetlejal enam karistuse määramise korral piiranguks varasemalt hoiatustrahvina määratud trahvisumma. Eeltoodu tähendab seda, et sõiduki eest vastutav isik peaks alati enne muul alusel kui

§ 545

lg-s 3 või 4 toodud põhjustel hoiatustrahvi vaidlustades arvestama võimalusega, et saades küll õiguse vaidlusta trahvi aluseks olevat väärteosündmust, kaasneb sellega ka risk süüdimõistmise korral kanda suuremat karistust võrreldes algselt määratud hoiatustrahviga. Ülaltoodut arvestades leiab kohus seega, et kuivõrd Xxxx’l on õigus vaidlustada temale määratud hoiatustrahvi ka põhjusel, et trahvi aluseks olevat väärteosündmust ei ole toimunud ehk väärtegu ei ole toime pandud, siis tuleb Viimsi Vallavalitsusel uuendada väärteomenetlus Xxxx suhtes kas kiir- või üldmenetluse korras. Kui kohtuväline menetleja peaks peale väärteomenetluse uuendamist leidma, et isiku süü on ikkagi tõendamist leidnud, siis ei ole kohtuväline menetleja seotud temale varasemalt määratud hoiatustrahv suurusega. Samal ajal on Xxxx’l aga võimalus uuendatud väärteomenetluses esitada kõiki enda vastuväiteid nii väärteo toimepanemise kui ka menetlusnormide rikkumise kohta. Samuti on Xxxx’l peale kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemist võimalik otsus edasi kaevata

1. peatükis sätestatud korras maakohtule. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 11 4-17-3323 PÕHISEADUSVASTASEKS TUNNISTATUD SÄTE Väärteomenetluse seadustik (redaktsioonides, mis jõustus alates 27.12.
2. a kuni käesolevani).
3. Kirjaliku hoiatamismenetluse kohaldamine