← Eesti

3-16-526/15

Obsah (4)§ 67§ 133§ 63§ 64

KOHTUOTSUS EestiVabriiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 10. august 2016, Tallinn Haldusasja number Haldusasi A.T. kaebus Tallinna Vangla 08.01.2016

) § 67 p 1 (kohustus täita vangla sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele) rikkumise eest noomitusega.

  1. Tallinna Vanglas registreeriti 08.02.2016 A.T. vaie, milles A.T. palus vangla 08.01.2016 käskkirja nr 5-2/29 tühistada. Tallinna Vangla jättis 07.03.2016 vaideotsusega nr 515/16/99-2 A.T. vaide rahuldamata.
  2. Tallinna Halduskohtule saabus 15.03.2016 A.T. kaebus (tl 1–2). Kohus tõlgendas esitatud kaebust Tallinna Vangla 08.01.2016 käskkirja nr 5-2/29 ja 07.03.2016 vaideotsuse nr 515/16/99-2 tühistamise kaebusena (07.04.2016 kohtumäärus, tl 13 ja pöördel). Kaebaja on esitanud täiendavad seisukohad 16.05.2016 (tl 33–35).
  3. Tallinna Vangla esitas 27.04.2016 kaebusele vastuse (tl 16–19), milles palub jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda, ning täiendavad sesiukohad 26.05.2016 (tl 39–40 pöördel). POOLTE SEISUKOHAD
  4. Kaebaja palub tühistada distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ja vaideotsus, millega jäeti rahuldamata käskkirja peale esitatud vaie, esitades kaebuses ja selle täienduses järgmised seisukohad. 5.
  5. Kaebaja on allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele panna käed selja taha ega ole seega rikkunud

§ 67punkti 1.

Seda võivad kinnitada kaaskinnipeetavd, kes kõrval viibisid (N. N., aga ka V. N., A. P. ja A. T.). Seega ei vasta ettekanne tõele. 5.

  1. Kaebaja ei esitanud distsiplinaarmenetluses omapoolseid selgitusi, kuna kontaktisik andis teada, et asi lahendatakse sõltumata sellest, mida kinnipeetav selgitab. Samal põhjusel ei esitanud kaebaja ka ühtegi tõendit ega põhjendust J. Aare tegevuse kohta, sest ei pidanud mõistlikuks lahendada asja kontaktisiku kaudu, vaid soovis pöörduda otse direktori ja kohtu poole. 5.
  2. Vastustaja ei ole kohaldanud uurimispõhimõtet, et juhtumi faktilised asjaolud välja selgitada. Vastustaja ei ole üle kuulanud ühtegi kinnipeetavat. Kaebaja pearaputuse tagantjärele tõlgendamine on lubamatu. 5.
  3. Alati ei saa eeldada, et ametnik ei valeta ega moonuta tegelikku sündmust. Kaebaja palub arvestada CPT
  4. a raporti punkte 45 ja
  6. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda, väites järgmist. 6.
  7. Vanglaametnik J. Aare ettekandest nähtuvalt anti kaebuse esitajale selge korraldus, mida kinnipeetav kuulis ning mõistis, kuna reageeris korraldusele pearaputusega, mille tähendus on üldteadaolevalt mõistetav kui eitus või keeldumine. Seega on käesoleval juhul tõendamist leidnud, et kinnipeetava jaoks oli korraldus mõistetav, kuid sellegipoolest ta korraldust ei täitnud. Samuti nähtub ettekandest, et A.T.t teavitati ametniku poolt ettekande koostamisest. 6.
  8. Erialakirjanduse ja kohtupraktika kohaselt eeldatakse vanglaametniku korralduse seaduslikkust, kinnipeetav on kohustatud korraldust täitma, ehkki ta võib pidada seda mingil põhjusel õigusvastaseks või kui see hilisemal kontrollil osutubki 2

(9)3-16-526 õigusvastaseks. Vastupidine olukord muudaks kinnipidamisasutuses distsipliini tagamise raskeks. 6.
  1. Tallinna Vangla kodukorra p-s 4.1 sätestatud nõue, et kinnipeetav hoiaks vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga, tuleneb vangla turvalisuse tagamise vajadusest, s.o vajalik on kinnipeetavate üle tõhusama järelevalve tagamine ning võimalike õigusrikkumiste ennetamine või selle tagajärgede leevendamine (nt kinnipeetava ründe tõrjumiseks aja võitmine). 6.
  2. Kuna A.T. käsi selja taga ei hoidnud, oli põhjendatud J. Aare antud korraldus, millele kinnipeetav aga ei allunud, rikkudes seega

§ 67p-s 1 sätestatut.

6.5. Ei ole leidnud kinnitust, et J. Aare korraldus vastaks tühisuse tunnustele või et A.T.l oleks olnud põhjust intsidendi ajal eeldada, et korraldus on mingil põhjusel ebaseaduslik. A.T. on viibinud kinnipeeturegistri andmetel Tallinna Vanglas alates 17.07.2012, seega on põhjust eeldada, et ta on teadlik Tallinna Vangla territooriumil kehtivast sisekorrast, sealhulgas kohustusest hoida käsi territooriumil liikudes selja taga, ning on kohustatud seda ka järgima. Seega ei nähtu, et A.T.l olnuks mõjuv põhjus vanglaametniku korralduse täitmata jätmiseks ning allumatuse näol oli tegemist

§ 67p 1 rikkumisega.

6.

  1. Vanglal ei olnud menetluse käigus võimalik tuvastada, milline kinnipeetav sai olla asjas tunnistajaks. Vaidlusalune intsident leidis aset ajal ja kohas, kus viibis ligikaudu 30-40 kinnipeetavat. Hoone P3, mille ruumist nr 36/1 A.T. väljus, on vangla territooriumil paiknev vahepääsla, mille kaudu liiguvad kinnipeetavad tööle, kooli ja mujale erinevatesse territooriumi ehitistesse, ning kus teostatakse kontrolli keelatud esemete leidmiseks. Intsident leidis ettekande alusel aset kell 11.25, seega liikus kaebaja, kes oli vaidlusalusel perioodil kinnipeeturegistri andmetel üldhariduskoolis õppija, intsidendi ajal kooli ruumidest lõunale. Ei olnud põhjendatud selgitusi koguda kõigilt kinnipeetavatelt, kes võisid vaidlusaluse korralduse andmise ajal viibida samas kohas, kuna ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kes konkreetselt samal hetkel vahetus läheduses võisid viibida ning millised kinnipeetavad saaksid korralduse andmist tunnistada. 6.
  2. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus soovinud anda selgitusi ega nimetanud konkreetseid kaaskinnipeetavaid, kes juhtumi vahetus läheduses viibida võisid, seega ei olnud vanglateenistusel võimalik teisi kinnipeetavaid ka üle kuulata. Kaebajale on antud võimalus esitada distsiplinaarmenetluse käigus omapoolsed selgitused ning vastuväited distsiplinaarmenetluse protokollile. Sellest võimalustest on A.T. loobunud. 6.
  3. Vastustajal ei olnud võimalik kasutada tõendina videosalvestist, kuna aset leidnud intsidendi asukoht ei ole videosalvestisega sellisel moel kajastatav, et tuvastada, kas ja milline kinnipeetav piirkonnas liigub, kas isik hoiab käsi seljal või muud taolist asjakohast informatsiooni. 6.
  4. Korraldusele allumata jätmine on tõendatud J. Aare 09.12.2015 ettekande alusel. Vanglaametnikul puudub igasugune motiiv ja vajadus valeettekande esitamiseks ning Tallinna Vangla on seisukohal, et vanglaametniku ettekanne on piisavaks tõendiks. Igale ettekandes kirjeldatud olukorrale on vanglateenistusel kohustus reageerida, tagamaks vangla üldine julgeolek ja karistuse täideviimise eesmärgi saavutamine. Vanglaametnik on kohustatud ettekande kirjutama (

§ 133

) ning vangla on kohustatud distsiplinaarmenetluse läbi viima, andes sellega sisekorrast mitte kinni pidavale isikule selgelt märku, et kinnipidamisasutuses kehtestatud reeglid on üldkehtivad kõigi kinnipeetavate jaoks. Ametniku korralduse seaduspärasust eeldatakse ning ka antud juhul oli tegemist seaduspärase korraldusega, mille täitmisest keeldumiseks puudus kaebuse esitajal alus. 3

(9)3-16-526 6.
  1. Käesoleval juhul on karistusena määratud leebeim distsiplinaarkaristuse – noomitus. Karistust ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks, arvestades, et kinnipeetava rikkumine leidis tõendamist, kuid isikul puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused. 6.
  2. Kaebuses esitatud väited, et asjas võis tunnistajaks olla kaaskinnipeetav ning pead raputas kaebaja hoopis vastuseks kaaskinnipeetava küsimusele, on paljasõnalised. Käesolevaks ajaks on juhtumist möödunud sedavõrd pikk aeg, et puudub alus arvamaks, et kaaskinnipeetav(ad) võiks juhtumi aset leidmist täpselt mäletada ning tõele vastavalt kajastada suuta. 6.
  3. Kaebaja väited M. Pendini poolt öeldu kohta ei vasta vangla hinnangul tõele. Vastustaja ei pea võimalikuks, et vanglaametnik oleks kaebajale midagi sellelaadset öelnud. Vastustaja hinnangul on M. Pendin viinud distsiplinaarmenetluse läbi kooskõlas kehtiva õigusega, järgides kõiki menetlusnorme. 6.
  4. Tallinna Vangla 08.01.2016 käskkiri nr 5-2/29 on õiguspärane ning käskkirja tühistamiseks puudub alus. Õiguspärane on ka vaideotsus, millega jäeti vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT
  5. Vaidlus asjas on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud käskkirjaga (tl 3 ja pöördel) on karistus määratud vangistusseaduse (

) § 63 lg 1 punkti 1 ja § 64 lõike 4 alusel ning kaebajat karistati

§ 67p 1 rikkumise eest 8.

Karistamise aluseks olnud ettekandes nr 3503 (tl 20) on märgitud: “09.12.2015 kella 11.25 paiku väljus hoones P3 ruumist 36/1 A.T. [---] ja ei hoidnud käsi selja taga. Kinnipeetavale antud korraldus käed selja taga kõndida. A.T. ei täitnu korraldust vaid raputas pead.“ Vaidlust ei ole, et vanglaametnik andis korralduse käed selja taha panna, vaid selle üle, kas kaebaja ka korralduse täitis. 9.

§ 67

p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallina Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ (kodukord) punktis 4.1 on sätestatud: „Kinnipeetavad liiguvad vangla territooriumil [---] hoides käed julgeoleku tagamiseks selja taga. Käsi ei pea hoidma selja taga kinnipeetavad (v.a. kinnipeetavad, kelle suhtes kohaldatakse ohjeldusmeetmena käeraudu), kellel kantavad asjad seda takistavad, kes liiguvad treppidel, meditsiinilise vastunäidustuse korral või kelle tööülesanded ei võimalda käsi selja taga hoida.“ 10. Kohtupraktika kohaselt on

§ 67

p 1 eesmärgiks vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (Riigikohtu 29.09.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-2-1-15 (p 17) ja asjas nr 3-3-2-2-15 (p18)). 4

(9)3-16-526 Riigikohus on samas leidnud, et isegi kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg‑s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Praegusel juhul tugines vanglaametniku korraldus kehtival õiguslikul alusel – Tallinna Vangla kodukorra p 4.

  1. Vastustaja on oma vastuses selgitanud ka selle kohustuse sisu ja eesmärki. Nõue, et kinnipeetav hoiaks vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga, tuleneb vangla turvalisuse tagamise vajadusest, s.o vajalik kinnipeetavate üle tõhusama järelevalve tagamine ning võimalike õigusrikkumiste ennetamine või selle tagajärgede leevendamine (nt kinnipeetava ründe tõrjumiseks aja võitmine). Sama on selgitatud ka Tallinna Vangla kodukorra seletuskirjas
  2. Ka kaebaja ise ei ole eitanud sellise kohustuse olemasolu ega seadnud kahtluse alla selle põhjendatust.
  3. Tulenevalt

§ 63

lg-st 1 on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud distsiplinaarkaristusi. 12. Pooled on erineval seisukohal selles, kas praegusel juhul oli tõendatud

§ 67

lg-s 1 sätestatud rikkumise toimepanek, mille eest saaks määrata distsiplinaarkaristuse. Vaidlustatud käskkirja (tl 3) ja distsiplinaarmenetluse protokolli (tl 22 ja 22p) ning neis viidatud tõendite kohaselt on kaebaja keeldunud täitmast vanglaametniku korraldust käed selja taha panna, reageerides sellele pearaputusega. Kaebaja ei nõustu ettekandes kirja panduga ning selgitab järjekindlalt nii vaides vastustajale kui ka kohtumenetluses, et ei jätnud korraldust täitmata ning pearaputus oli suunatud kaaskinnipeetavale, kes temalt midagi samal ajal küsis. 13. Vastustaja on distsiplinaarmenetluses tuginenud vanglaametnik J. Aare 09.12.2015 ettekandele. Käskkirjas on märgitud, et kaebajale anti kahel korral – distsiplinaarmenetluse algatamisel 18.12.2015 ja distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel 03.01.2016 – võimalus esitada oma seisukohti või vastuväiteid, kuid kinnipeetav on sellest keeldunud. Kaebaja möönab, et ei kasutanud distsiplinaarmenetluses võimalust selgitusi anda, kuna tema sõnul on kontaktisik M. Pendin talle öelnud, et sõltumata kinnipeetava seletustest lahendab vangla ikka asja nagu soovib. Samuti märgib kaebaja, et ei ole soovinud kontaktisiku kaudu ka asja ajada ega pöörduda tema poole seoses J. Aare tegevusega. Vastustaja avaldab oma vastuses kahtlust, et kontaktisik selliseid signaale kinnipeetavale andis. Kohus leiab, et isegi kui kaebaja suhtlusest kontaktisikuga niisuguse järelduse tegi, ei õigusta 1 http://www.vangla.ee/sites/www.vangla.ee/files/elfinder/dokumendid/tallinna_vangla_kodukorra_seletuskiri_13 .05.2016.pdf 5

(9)3-16-526 see menetluses oma õiguste kaitseks samme mitte astuda. Kaebajale on distsiplinaarmenetluse alustamise teates (tl 21) selgitatud võimalust esitada kirjalikus vormis selgitusi ja muid seletusi, samuti võimalust esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid ning taotleda nende kogumist vangla poolt. Samuti selgitati võimalust saada menetlejalt täiendavaid selgitusi õiguste ja kohustuste ning menetluse korra kohta. Õigeaegselt oma menetluslike õiguste kasutamata jätmine võib luua olukorra, kus hilisem tõendite kogumine ja selle taotlemine ei ole enam eesmärgipärane (võimalikud tunnistajad ei mäleta aja möödudes enam asjaolusid, nende ütluste usaldusväärsus väheneb ajas). Teates toodud selgitustes märgiti ka, et kinnipeetava antavaid selgitusi võidakse kasutada tema vastu. Ka see selgitus ei anna alust järelduseks, et asjatu oleks kaebaja poolt anda selgitusi või esitada tõendeid/taotleda nende kogumist, mis võiksid kinnitada tema enda väiteid ja ümber lükata vastustaja omi.
  1. Vastustaja esindaja on vastuses kaebusele selgitanud, et vaidlusalune intsident on leidnud aset ajal ja kohas, kus viibis ligikaudu 30-40 kinnipeetavat. Hoone P3, mille ruumist nr 36/1 A.T. väljus, on vangla territooriumil paiknev vahepääsla, mille kaudu liiguvad kinnipeetavad tööle, kooli ja mujale erinevatesse territooriumi ehitistesse ning kus teostatakse kontrolli keelatud esemete väljaselgitamiseks. A.T. õppis vaidlusalusel perioodil kinnipeeturegistri andmetel üldhariduskoolis. Intsident leidis ettekande alusel aset kell 11.25, s.t ajal, mil kaebaja liikus kooli ruumidest lõunale. Tegemist on hetkega, kui suur arv kinnipeetavaid liigub töö ja koolikohustuste täitmiselt lõunasöögile, mistõttu võib suur hulk inimesi viibida korraga samas kohas. Vastustaja on seisukohal, et selle intsidendi osas ei olnud põhjendatud kõigilt kinnipeetavatelt, kes võisid vaidlusaluse korralduse andmise ajal viibida samas kohas selgitusi koguda, kuna ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kes konkreetselt samal hetkel vahetus läheduses võisid viibida ning millised kinnipeetavad saaksid korralduse andmist tunnistada. Vastustaja märgib õigesti, et kaebaja ise ei taotlenud ka distsiplinaarmenetluse käigus kaaskinnipeetavatelt selgituste võtmist.
  2. Kaebaja on esitanud kohtumenetluses taotluse kinnipeetavate N. N., V.N., A. P. ja A. T. tunnistajatena ülekuulamiseks. Kaebaja väidab end mäletavat, et nimetatud isikud olid 09.12.2015 toimunud sündmuse ajal tema vahetus läheduses. 15.
  3. Kohus jättis 31.05.2016 määrusega kaebaja taotluse rahuldamata, nõustudes vastustajaga, et kuna vaidlusalune intsident toimus kaua aega (peaaegu kuus kuud taotluse lahendamisest) tagasi, ei ole tõenäoline, et juhtunu ajal kaebaja läheduses viibinud kinnipeetavad seda selgelt mäletaksid. Tegemist ei ole sellise igapäevaelust selgelt eristuva sündmusega, kus kaebaja taotletud tunnistajad peaksid mäletama üksikasjalikult seda, kas kaebaja pani vanglaametniku korralduse järgselt käed selja taha või mitte. Kohtu hinnangul ei ole sellise asjaolu meelespidamine tõenäoline. Kaaskinnipeetavate tunnistuste usaldusväärsust kahandaks ka võimalus, et kohtumenetluse ajaks on kaebajal ja tunnistajatel olnud aega ütlustes kokku leppida. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebajal oli võimalus anda selgitusi ja esitada tõendeid nii distsiplinaar- kui ka vaidemenetluses. Distsiplinaarmenetluses kaebaja selgitusi esitada ei soovinud (tl 21). Kaebaja ei ole tunnistajate nimesid ega nende ülekuulamise taotlust esitanud ka vaidemenetluses. Sedavõrd pika aja möödumise tõttu kaebaja taotletud 6
(9)3-16-526 tunnistajate ütlused tõendina olulist ja usaldusväärset kaalu kohtu hinnangul ei omaks. 15.
  1. Kohus ei pea usutavaks, et tunnistajatena märgitud isikud, kui nad tõepoolest koos kaebajaga kõnealuse sündmuse juures viibisid, saanuks anda usaldusväärseid ütlusi selle kohta, kas kaebaja reageeris vanglaametniku korraldusele või mitte ning kellele ja mis eesmärgil oli suunatud ettekandes märgitud pearaputus. 15.
  2. Kohus on tutvunud vastustaja poolt esitatud turvakaamera salvestisega (vastustaja 26.05.2016 vastuse lisa nr
  3. video Talko.n3r). Kohus on vastustaja taotlusel piiranud 31.05.2016 määrusega kaebaja juurdepääsu sellele tõendile. Kinnitust leiab vastustaja 26.05.2016 vastuses esitatu, et videopildil pole näha ruum, kust kinnipeetavad väljuvad (parempoolses ääres). Salvestiselt nähtub, et alates kell 11:24:30 ilmuvad vaateväljale nimetatud piirkonnast järjest kinnipeetavad, kes kogunevad kaugemalt paikneva majaesise ette (kaamerapildi keskel). Videopildist nähtub, et kinnipeetavad liiguvad põhiliselt seljaga kaamera poole, mis muudab isikute tuvastamise võimatuks. Samuti on võimalik vastustaja poolt esitatavalt salvestiselt näha, et vaidlusalusel hetkel liikus piirkonnas suur hulk kinnipeetavaid, mis muutis vastustaja jaoks võimatuks videosalvestise alusel konkreetsete järelduste tegemise vahejuhtumi osas (milline on kaebaja, millised teised võimalikud tunnistajad vmt) ega võimalda seda ka kohtumenetluses. Kohus möönab ka, et videosalvestiselt nähtuvas olukorras ei ole mõistlik eeldada, et korraldusi jaganud vanglaametnik oleks saanud nimeliselt identifitseerida jooksvalt isikud, kes liikusid kaebaja vahetus läheduses ja saanuks anda korralduse täitmise või täitmata jätmise kohta seletusi. Üheaegselt liikus väga väikese ajavahemiku jooksul piisav hulk inimesi ja küllaltki tempokalt. Kuna ametniku kohustus oli jälgida, et see liikumine toimuks viisil, et tagatud oleks kord ja turvalisus, ei ole ka mõistlik eeldada, et ta suutnuks samaaegselt nimeliselt tähele panna ja meelde jätta läheduses seisnud isikuid, kes käitusid korrakohaselt ega pälvinud ametniku erilist tähelepanu. Seega on põhjendamatud kaebaja etteheited vastustajale, et vastustaja ei selgitanud välja isikuid, kellelt juhtumi kohta selgitusi küsida. Kaebajal on õigus, et vastustajal on uurimiskohustus distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel, kuid menetluse eesmärgipärasel läbiviimisel kohaldab menetleja erinevaid põhimõtteid koostoimes. Menetleja on lisaks enda uurimiskohustusele rakendanud ka oma selgitamiskohustust ja andnud kaebajale üheselt arusaadavad selgitused, kuidas saada kaebaja enda kaasabil tõendeid, mis kummutaksid vangla kogutud tõendid ja seisukohad. Kaebaja ei ole tema positsiooni kinnitavaid tõendeid ise esitanud ega taotlenud nende kogumist ajal, mil tunnistajate ütlustega võinuks saada usaldusväärsemat teavet kui see oleks pool aastat hiljem kohtumenetluses.
  4. Kohtul puudub alus kahelda vanglaametniku ettekande usaldusväärsuses. Kohus ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks vanglaametnik peaks esitama tegelikkusele mittevastava ettekande, millest võrsub distsiplinaarmenetlus. Asja materjalidest ei ilmne ka, et kaebaja ja ettekande koostaja vahel oleks kujunenud konfliktne olukord, mis annaks kaebajale alust oletada temasse erapoolikut või pahatahtlikku suhtumist. Nagu vastustaja õigesti märgib, on korrarikkumistele reageerimine ja nende kajastamine ettekannetes vanglaametnike kohustus (

§ 133), mille täitmata jätmine võib 7

(9)3-16-526 päädida nende enda suhtes distsiplinaarvastutuse kohaldamisega. Samas tuleb neil seda kohustust täita õiguspäraselt, sh tegelikkusele vastavat ja objektiivset teavet esitada. Nagu ülaltoodust nähtub, ei ole asjas õnnestunud koguda usaldusväärseid tõendeid, mis lükkaks ümber ettekandes esitatu. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud

§ 67lg 1 süüline rikkumine.

  1. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 3 ja 3 pöördel) vastab kohtu hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3). Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele alustele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta. Vastustaja on selgitanud, miks teole tuli karistusega reageerida. 17.
  2. Käskkirja kohaselt on süüteo toimepanemine tõendatud, mistõttu on kaebaja distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud ning vajalik üldpreventiivsel eesmärgil. Vanglateenistuse ametnike seaduslike korralduste eiramine nõrgestab distsipliini ning on ohuks vanglasüsteemi üldisele julgeolekule. Käskkirjas leiti ka, et korralduse eiramise puhul on riivatud vanglateenistuse ametniku autoriteet korra tagamisel. Vangla üldise julgeoleku ja kinni peetavate isikute üle järelevalve tagamine on aga vältimatult vajalik, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Oma käitumisega on kinnipeetav käskkirja põhjenduste kohaselt näidanud lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. Kohtupraktika järgi on vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine kaalukas väärtus ning allumatust, iseäranis kui see toimub korduvalt, on põhjust pidada raskeks rikkumiseks (nt viidatud lahend haldusasjas nr 3-3-2-1-15, p 25). Praegusel juhul ei ole küll tegemist korduva rikkumisega, kuid see ei vähenda distsipliini ja julgeoleku tagamise olulisust. Teo korduvust või esmakordsust on võimalik arvestada karistuse määramise ja valiku juures. 17.
  3. Vastustaja on määranud kergeima

§ 63lg-s 1 loetletud distsiplinaarkaristustest – noomituse.

Vastustajal on karistuse valikul ja kartserikaristuse pikkuse üle otsustamisel ning hindamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku puhul kõige paremini teenib, kaalutlusõigus. Karistuse valiku juures on vastustaja käskkirjas märkinud, et eesmärki ei täidaks muud võimalikud karistusliigid ning et suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele, on proportsionaalne ja kõige efektiivsem karistus noomitus. Vastustaja on kohtu hinnangul karistuse määramisel ja valikul teostanud õiguspärase kaalumise. Käskkirjas ei ole varasemat karistuste olemasolu ega puudumist välja toodud, kuid vastustaja on kinnipeeturegistri andmetele tuginedes kinnitanud, et kaebajal varasemad karistused puudusid (vastuse p 19). Vaidlustatud käskkirjas on piisavalt põhjendatud karistamise vajalikkust ning noomitus kõige leebema karistusena võimlikest ei saa olla kohtu hinnangul seetõttu ebaproportsionaalne. 18. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja distsiplinaarkaristuse määramisel teinud ka muid menetlus- ega vormivigu, mis võiksid kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamise. Karistus on määratud

§ 64lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul.

Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada (tl 21) ning talle on tutvustatud ka distsiplinaarmenetluse protokolli, millele kaebaja sai oma vastuväite 8

(9)3-16-526 esitada (tl 22). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla ära kuulatud, mille ta on aga jätnud kasutamata.
  1. Kohtu seisukohta ei väära ka kaebaja osundatud viide Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT)
  2. a raporti2 punktidele 45 ja
  3. Neis raporti punktides antakse soovitused vanglasüsteemile tagamaks, et vangla julgeolekuteenistuse ametnikud ei teostaks vanglapersonali poolsete väidetavate väärkohtlemise juhtumite uurimisi. Nimetatud soovitustel puudub seos praeguse kohtuvaidluse esemega, so kaebajale distsiplinaarkaristuse kohaldamisega. Neist ei saa tuleneda alust kahelda ettekande koostanud vanglaametniku tegevuse õiguspärasuses käesoleval juhul
  4. Kuna kohus on seisukohal, et puuduvad alused vaidlustatud käskkirja tühistamiseks, on õiguspärane ka vaideotsus, mis on esitatud selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja ei ole välja toonud aluseid, et vaideotsus tema õigusi eraldiseisvalt rikuks. Seega pole alust ka vaideotsuse tühistamiseks.
  5. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata. MENETLUSKULUD
  6. Halduskohtumenetlus seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jääb kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (15 eurot) kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 tulenevalt tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 2 http://www.cpt.coe.int/documents/est/2014-01-inf-est.pdf 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.