Obsah (10)

§ 177§ 233§ 132§ 651§ 456§ 163§ 442§ 162§ 178§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 22.11.2017, Tallinn Tsiviilas

) § 163 lõikele 1 ja märkis, et kuna rahuldas hagi osaliselt, s.o u 30% ulatuses, pidas põhjendatuks jätta menetluskuludest 70% hageja ja 30% kostja kanda. Kohus märkis, et määrab

§ 177

lõike 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Apellatsioonkaebus

1. 10.07.2017 esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsuse osaliselt, s.o menetluskulude jaotuse osas, ja palub teha selles osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda.
2. Tegemist oli mittevaralise kahju nõudega. Hageja viitab

§ 233

lõikele 1 leides, et mittevaralise kahju suuruse hindamine on äärmiselt subjektiivne. Sellest tulenevalt oli ka hagejal hagi esitamisel keeruline suuruse hindamine. Hageja lähtus hagi esitamisel asjaolust, et seadusest tulenevalt mittevaralise nõude puhul eeldatakse, et hagihind on 3500 eurot ja seda ka juhul, kui nõutava hüvitise summa on märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (

§ 132lõige 3).

Maakohus sisuliselt rahuldas hagi, st tuvastas hagejale mittevaralise kahju põhjustamise fakti kostja poolt. Antud juhul valis maakohus võimalikest menetluskulude jaotamise võimalustest võrdelise jaotamise vastavalt hagi rahuldatud osale. Asja menetluskuludest valdava osa moodustavad poolte lepinguliste esindajate tasud. Määratud jaotuse korral tekib olukord, mille 3 kohaselt hageja nõue küll rahuldati 800 euro ulatuses, aga menetluskulude jaotamise tulemusena on ta kohustatud kostjale tasuma ca 2100 eurot (arvestusega, et poolte menetluskulud kokku on ca 3000 eurot, millele lisanduvad veel apellatsioonimenetluse kulud). Kirjeldatud ebaõiglase ja paradoksaalse olukorra vältimiseks oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht 4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 5. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks menetluskulude jaotuse osas menetlusõiguse normide rikkumise tõttu.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kummagi poole menetluskulud maakohtus ja esimeses ringkonnakohtumenetluses vastava poole enda kanda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 6. Maakohus rahuldas hageja 3500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõude 800 euro ulatuses. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas. Kohtuotsus on vaidlustamata osas jõustunud (

§ 456lõike 4 teine lause).

Maakohus jaotas menetluskulud

§ 163lõike 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

7. Kolleegium on seisukohal, et maakohus kohaldas menetluskulude jaotusele iseenesest kohaselt

§ 163

lõiget 1, kuid jättis vajaliku tähelepanuta selles sättes reguleeritud muud jaotamise alternatiivid ega põhjendanud

§ 442

lõike 8 ja § 436 lõike 1 kohaselt, miks ta valis õiglase jaotuse saavutamiseks konkreetses kohtuasjas nimelt võrdelise jaotamise võimaluse. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-18-17 (punktis 16) selgitanud, et

§ 163

lõikest 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, samas on kohtul õigus jaotada kulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kuid sellist otsustust tuleb kohtul põhjendada. Samuti selgitas Riigikohus, et mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides tuleb mh arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga, kuid see ei pruugi olla määrav ning arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid.

§ 163

kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. Ringkonnakohus on käesolevas asjas seisukohal, et maakohus rikkus kulude jaotamisel kaalutlusotsustuse põhjendamise kohustust, mistõttu on kõrgema astme kohtul õigus otsustusse sekkuda. 8. Praeguses asjas esitas hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude konkreetses rahalises suuruses, mis iseenesest annab võimaluse arvestada välja hagi rahuldamise proportsiooni, kuid kolleegium nõustub apellandiga, et käesolevas asjas toob selline formaalne lähenemine kaasa ebaõiglase kulude jaotamise. Mittevaralise kahjuhüvitise suuruse määramine on kohtu kaalutlusotsustus, milleni jõudmist peab kohus põhjendama poolte poolt esiletoodud ja tõendamist leidnud eluliste asjaolude alusel, kuid mis kokkuvõttes kujuneb siiski üksnes kohtuniku siseveendumuse tulemusena. Ka käesolevas asjas on näha, et hagi osalise rahuldamise tulemusena on maakohtu erinevad kohtukoosseisud jõudnud 4 erineva hüvitise suuruseni (09.11.2015 otsuses mõistis maakohus välja 1000 eurot). 09.06.2017 otsuses tuvastas maakohus hageja subjektiivsete õiguste rikkumise kostja poolt sellega, et maksehäireregistrisse sisestati 2013.a andmed hageja võlgnevuse kohta kostjale, kuigi 2004.a tekkinud nõue oli juba mitmeid aastaid aegunud ja aastal 2012 oli hageja nõude puudumisest kostjale teatanud. Maakohus tuvastas, et kostja on oma õigusvastase käitumisega tekitanud hagejale kahju, on kahju tekitamises süüdi ja et kostja käitus ebaõigete andmete avaldamisel vähemalt hooletult. Seega kõik kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalikud materiaalõiguslikud eeldused leidsid tõendamist. Samuti arvestab kolleegium asjaolu, et lisaks maakohtu menetluse kuludele hõlmavad vaidlustatud otsuse alusel jaotatavad kulud vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2015 otsusele ka n-ö esimeses apellatsioonimenetluses kantud kulusid. See menetlus oli algatatud tolleaegsete kostjate AS-i Starman ja tema esindajana hageja õiguste rikkumises osalenud Creditreform Eesti OÜ kaebuse alusel. Kuigi nende kaebus osaliselt rahuldati, ei parandanud see kokkuvõttes AS-i Starman menetluslikku positsiooni, vaid pigem halvendas, sest esimese maakohtu otsusega oli välja mõistetud 1000 eurot kahelt kostjalt solidaarselt, kuid jõustunud otsusega 800 eurot ainult AS-lt Starman. Seega oleks ebaõiglane, kui hageja peaks kandma 70% ka kostja kuludest esimeses apellatsioonimenetluses. Täiendavalt võtab kolleegium arvesse, et hageja näol oli pooltevahelises algses suhtes tegemist tarbijaga lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 kohaselt (hageja väidetava võlgnevuse aluseks olid lepingud kaabelmodemi rentimiseks ja interneti püsiühenduseks), kostja näol aga tele- ja internetiteenuseid pakkuva äriühinguga, kelle teenustega oli käesoleva aasta seisuga liitunud 750 000 leibkonda (vt hageja 27.01.2017 menetlusdokument, t I kd lk 199 pöördel). Kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda

§ 163lõike 1 alusel.

9. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamisel

§ 162lõike 1 alusel vastustaja kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

10. Kuna maakohus kaevatavas lahendis menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, ei tee seda

§ 174lõike 4 teisest lausest tulenevalt ka ringkonnakohus.

Kooskõlas

§ 174

lõike 4 esimese lausega määrab menetluskulud kindlaks maakohus

§ 177lõikes 2 sätestatud korras pärast käesoleva otsuse jõustumist.

Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb maakohtul menetleda ka Creditreform Eesti OÜ menetluskulusid, millised maakohus jättis 30.03.2017 määrusega hageja kanda, kuid mille rahalise suuruse lubas kindlaks määrata lõpplahendis (menetluskulude nimekiri t I kd lk 215). Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/