← Eesti

1-15-6223/49

Obsah (8)§ 337§ 185§ 106§ 105§ 107§ 95§ 381§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 339 lg 2 mõttes. Esiteks ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta, miks on ekspertiisiakt kohtukõlblik tõend. PPA ekspertiisimääruse kohaselt tuli ekspertiisi korraldamisele kaasata J. T., mida aga ei tehtud. Seega on ekspertiisiakti koostanud ebaseaduslik komisjon. Teiseks juhib kassaator tähelepanu asjaolule, et apellatsioonis heideti maakohtule ette süüdistuse piiridest väljumist: maakohtu hinnangul kirjutas süüdistatav kannatanu EMO-st välja enne viimaste analüüsitulemuste saabumist, kuid süüdistuses sellist etteheidet ei tehta. Ringkonnakohus on vaid märkinud, et viidatud asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Sellega ei ole aga ringkonnakohus kõrvaldanud maakohtus asja läbivaatamise piiride rikkumist. 4.

  1. Samuti on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Süüdistatav ei ole täitnud KarS § 117 lg 1 – § 13 lg 1 koosseisu. Isiku süüdimõistmine valediagnoosi panemise eest saab kõne alla tulla vaid juhul, kui valediagnoos on ilmne. Samuti on kohtud ebaõigesti leidnud, et patsiendi ravimine
  2. novembril kell 9.45–9.50 EMO-s teiste isikute poolt ei mõjuta I. Gorjatšjovi vastutust. Teised isikud osutasid kannatanule raviteenust pärast I. Gorjatšjovi poolt kannatanu koju lubamist ja katkestasid seeläbi põhjusliku seose I. Gorjatšjovi teo ja tagajärje vahel. Surmani viinud verekaotuse põhjus oli
  3. novembril tehtud arteriaalse veresoone klipseerimise ebapiisavaks osutumine, mitte
  4. novembril patsiendi koju lubamine. 4.
  5. Ringkonnakohus oleks pidanud panema riigile kohustuse hüvitada I. Gorjatšjovi menetluskulud. Nimelt on kassaatori hinnangul ringkonnakohus olulisel määral vähendanud süüdistuse mahtu ning esitanud mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kohta uued põhjendused, muutes ja täpsustades seeläbi maakohtu lahendit. Sellest tulenevalt vastab ringkonnakohtu otsus sisuliselt

§ 337

lg 1 pde 2 ja 3 tunnustele ning menetluskulud tulnuks

§ 185lg 1 kohaselt süüdistatavale hüvitada.

5. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja väited on juba maa- ja ringkonnakohtu poolt kummutatud. 4

(10)4 1156223 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegium hindab esmalt kassatsioonis esitatud etteheiteid, mis puudutavad menetlusõiguse olulist rikkumist tõendite hindamisel, sh ekspertiisiakti lubatavust tõendina (I). Seejärel peatub kolleegium otsuse II osas küsimusel, kas asjas esinevad ettevaatamatu tegevusetusdelikti eeldused. Selleks selgitab kolleegium, kas ja milline diagnoosiviga on käsitatav karistusõiguslikult asjakohase hoolsuskohustuse rikkumisena ning kas on täidetud teised teo koosseisupäraseks lugemise eeldused (A). Siis hindab kolleegium, kas hoolsuskohustuse rikkumise ja saabunud tagajärje vahel esineb põhjuslik seos (B) ning kas tagajärg on isikule objektiivselt omistatav (C). Lõpuks vaeb kolleegium, kas ringkonnakohus on õigustatult jätnud maakohtu lahendi muutmata, ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III). I
  2. Kassatsioonis leitakse, et ekspertiisiakt on lubamatu tõend põhjusel, et ekspertiisi korraldamisse ei kaasatud ekspertiisimääruses märgitud isikut. Kolleegium sellega ei nõustu. 7.1.

§ 106

lg 2 p 3 kohaselt märgitakse ekspertiisimääruse lõpposas ekspertiisimäärust täitva eksperdi või riikliku ekspertiisiasutuse nimi. Seega on menetlejal üldpõhimõtte kohaselt õigus määrata ekspert ka isikuliselt. Eeltoodud õigust kitsendab aga

§ 106

lg 3, mille kohaselt juhul, kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, peab eksperdi isikuline määramine olema kooskõlastatud ekspertiisiasutuse juhiga. Kui ekspertiisiasutuses korraldatava ekspertiisi puhul on menetleja jätnud välise eksperdi kaasamise soovi ekspertiisiasutuse juhiga kooskõlastamata, ei ole määrus ekspertiisiasutusele konkreetse isiku kaasamise osas siduv. Komisjon määratakse sellisel juhul ekspertiisiasutuse sisemise töökorralduse järgi, jättes määruses toodud isiku kaasamise ettepaneku tähelepanuta. Kui menetleja leiab, et ekspertiisiasutuses koostatav ekspertiisiakt oleks tema poolt

§ 106

lg 3 nõudeid järgimata määratud isiku kaasamata jätmise tõttu tõendina lõppastmes kasutamatu, võib menetleja ekspertiisimääruse tühistada ja teavitada sellest ekspertiisiasutust või – kui ekspertiisiakt on juba koostatud – loobuda ekspertiisiakti tõendikogumisse võtmisest. Kui ta seda aga teeb, on ekspertiisiakt tõendina lubatav juhul, kui see vastab seaduses ja kohtupraktikas ekspertiisiaktile seatud nõuetele (eeskätt

§ 105

lg 1 ja

§ 107), s.o rakenduvad ekspertiisiakti hindamise üldpõhimõtted.

Praegusel juhtumil on sellise olukorraga ka tegemist. 7.2. Üldise nõudena peab ekspertiisi korraldamiseks esinema

§ 105lgs 1 nimetatud alus, s.o menetleja ekspertiisimäärus.

Ekspertiisiakti koostajatele näeb seadus ette vaid üldise nõude, et tegemist peab olema eksperdiga.

§ 95

ja KES § 4 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KES § 4 lg 2 täpsustab, et eksperdiks võib olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sisulise nõudena on kehtestunud, et ekspertiisi käik ja eksperdiarvamuse kujunemine peavad olema jälgitavad ja kontrollitavad, mille tagamiseks on

§ 107

lg 3 pdes 1 ja 2 sätestatud, et ekspertiisiaktis tuleb obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3118216, p 8). Seega pelgalt asjaolu, et ekspertiisi korraldamisele ei kaasatud isikut, kes on ekspertiisi määruses nimetatud, ei mõjuta vältimatult ekspertiisiakti sisulist kvaliteeti ega ka ekspertiisiakti lubatavust tõendina. 5

(10)5 1156223 7.3. Praeguses asjas korraldati ekspertiis menetleja määruse alusel, st ekspertiisi korraldamiseks oli

§ 105lgs 1 nõutav alus.

Ekspertiisakti koostasid kohtueksperdid, s.o isikud, kes võivad KES § 4 lg 2 kohaselt olla eksperdiks, kasutades selleks mitteõigusalaseid eriteadmisi. Järelikult vastab kõnealune ekspertiisiakt selle korraldamise ja koostajate osas sellele esitatavatele nõuetele. Märkida tuleb sedagi, et menetleja oli tema koostatud ekspertiisimääruses nimeliselt välja toodud isiku mittekaasamisest teadlik, ta aktsepteeris seda ning selle kirjalik fikseerimata jätmine ei saa kuidagi mõjutada ekspertiisiakti sisulist tõendiväärtust. Seda, et ekspertiisiakt oleks enda sisult puudulik, s.o esineksid puudused ekspertiisi käigu ja/või eksperdiarvamuse kujunemise osas, ei leita ka kassatsioonis. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et kohtud on õigustatult lugenud ekspertiisiakti lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks.

  1. Kaitsja hinnangul on maakohus väljunud süüdistuse piiridest, heites süüdistatavale ette roojakontrolli tegemata jätmist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Iseenesest on õige kaitsja väide, et süüdistuses seda asjaolu I. Gorjatšovile ette ei heideta. Samas toimiku materjalidest tulenevalt on maakohus roojakontrolli küsimust käsitlenud põhjusel, et süüdistatava tehtud nõuetekohane rektaalne kontroll roe värvuse tuvastamiseks oli üks tema huvides esitatud kaitseväidetest. Maakohus leidis, et see kaitseväide on paljasõnaline ega ole tõendatud. Seega on kassatsioonis esitatud sama väide süüdistuse piiridest väljumise kohta põhjendamatu.
  2. Ka teised kassatsioonis esitatud väited menetlusõiguse rikkumise kohta on alusetud. Valdav osa sellekohasest kriitikast (otsuste ühekülgsus, kaitsja versiooni arvestamata jätmine jne) on seotud kassaatori sooviga anda võrreldes maa- ja ringkonnakohtuga tõenditele teistsugune hinnang. Tegemist on olukorraga, kus kohtud on kujundanud süüdistatava ja kaitsja ootustele mittevastava seisukoha. Kriminaalkolleegium on siinkohal korduvalt selgitanud, et ainuüksi kohtute seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et tegemist on menetlusõiguse rikkumisega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3115514, p 143). Kohtute siseveendumuse kujunemine on kolleegiumi hinnangul jälgitav ja veenev. II (A)
  5. Analüüsides isiku vastutust ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdelikti järgi, tuleb järgida mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist ning sellega põhjustatud tagajärje objektiivset ettenähtavust. Kohus peab esmalt jõudma järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte (otsus asjas nr 3117910, p 20). Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Tervishoiuteenuse kvaliteedinõuete kindlaksmääramisel lähtutakse võlaõigusseaduse (VÕS) §st 762, mille kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldine tase tähendab ravimeetodeid, mida käsitletakse arstide väljaõppes ja täiendkoolituses ja millest madalamal tasemel ravimine on raviviga (samas, p 15). Milline on nimetatud üldine tase, s.t arstiteaduse sisuline teadmine ja nõue konkreetse tervishoiuteenuse jaoks, nähakse ette eelkõige ravijuhendites, milles peab sisalduma konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetod (samas, p 16). Samas ei ole ravijuhend ainuke tervishoiuteenuse sisu ja kvaliteedi näitaja. Juhendi puudumisel või sellest välja jäävatel juhtudel on võimalik, et ravi vastab arstiteaduse üldisele 6

(10)6 1156223 tasemele ka näiteks üldtunnustamata ravimeetodite rakendamisel (VÕS § 763). Täiendavalt tuleb hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel arvestada ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat (samas, pd 17 ja 21).
  1. Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Karistusõiguslik reageerimine kõikvõimalikele ekslikele diagnoosidele oleks vastuolus karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega ning võiks asuda takistama meditsiinivaldkonna toimimist. Sellest tulenevalt ei ole ka hoolsuskohustuse rikkumisena käsitatav igasugune olukord, kus – näiteks hilisemate leidude valguses – osutub eelnev diagnoos ebaõigeks. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3117910, p 22). Karistusõiguslikult relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. See tuleb kõne alla peamiselt juhtudel, kui sümptomid ja muud olulised haiguse olemusele viitavad asjaolud (sh kiirabikaardile kantud andmed, patsiendi anamnees) ei võimalda tervishoiutöötajal vastavat diagnoosi panna või seda välistada või kui diagnoosi panemine või välistamine nõuaks tervishoiutöötajalt enne lisaandmete kogumist, nt analüüside, uuringute tegemist või patsiendi vaatluse alla jätmist.
  2. Eksperdikomisjoni hinnangul viitasid tuvastatud asjaolud üheselt kannatanu sisemisele verejooksule ning selle, ka juba kiirabiarsti pandud vastava diagnoosi välistamiseks puudus süüdistataval objektiivne alus. Pidades silmas kannatanu terviseseisundit (sh verejooksule viitav vererõhu langus ja madalad hemoglobiini ja hematokriti näitajad), kiirabikaardi andmeid (sh asjaolu, et tuvastati veriroe ja kiirabiarsti diagnoosi kohaselt oli tegemist sisemise verejooksuga) ning patsiendi anamneesi (sh asjaolu, et patsiendil on kaksteistsõrmiksoole haavand), oli süüdistatava poolt sisemise verejooksu – või vähemalt selle kahtluse – diagnoosi panemata jätmine eksperdikomisjoni konsensuslikul hinnangul käsitatav raviveana. Kohtuarstliku eksperdikomisjoni seisukohaga kattub ka Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgide esitatud arvamus ning tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjoni järeldus. Kolleegiumi hinnangul on eelneva valguses tuvastatud, et süüdistatava poolt sisemise verejooksu diagnoosi (kahtluse) panemata jätmine ning kannatanu hospitaliseerimata jätmine on käsitatav raviveana. Seega nõustub kolleegium kohtutega, et tuvastatud on koosseisupärane hoolsuskohustuse rikkumine.
  3. Olles tuvastanud hoolsuskohustuse rikkumise, tuleb seejärel näidata selle tõttu tekkinud ohu või saabunud tagajärje ettenähtavus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 31112704, p 8; otsus asjas nr 3117910, pd 20 ja 23 ning
  6. juuni
  7. a otsus asjas nr 3115216, pd 11.2 ja 11.3). Sisemise verejooksu kahtlusega patsiendi ravijuhendile mittevastavalt hospitaliseerimata jätmisel on ilmne, et see võib välistada hilisema õigeaegse abi võimalikkuse ning selle tagajärjel võib saabuda kannatanu surm, mis ei kujuta endast pelgalt abstraktset ja hüpoteetilist võimalust (vt lähemalt otsus asjas nr 3115216, p 11.3). Seega oli hoolsuskohustuse rikkumisena saabuv koosseisupärane tagajärg objektiivselt ettenähtav.
  8. Näidanud ära tervishoiutöötaja hoolsusetu käitumise ja sellega seotud tagajärje objektiivse ettenähtavuse, tuleb tuvastada tegutsemiskohustuse alus, milleks mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul 7
(10)7 1156223 on garandiseisund, ja konstrueerida seejärel nõutav tegevus, st konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (vt ka otsus asjas nr 3117910, pd 24 ja 25). Asjas ei vaielda selle üle, et I. Gorjatšjov oli arstina kaitsegarant ja oli kohustatud osutama kannatanule tervishoiuteenust. Samuti ei ole vaidlust selles, et patsient V. B. seisundit iseloomustanud asjaolude tõttu tulnuks vähemalt kahtlustada sisemist verejooksu ja ravijuhendi järgi tulnuks selline patsient hospitaliseerida. Selle nõutava teo jättis I. Gorjatšjov aga tegemata, lubades patsiendi koju. (B)
  1. Kannatanu suri
  2. novembril 2012 sisemise verejooksu tõttu, st saabus KarS § 117 lg 1 – § 13 lg 1 koosseisupärane tagajärg. Koosseisupärane tagajärg on isikule süüks arvatav juhul, kui tema tegu on tagajärjega põhjuslikus seoses ja tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav. Tegevusetusdelikti korral tuleb aga silmas pidada põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et nõutava teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see oleks mõjutanud tegelikkuses aset leidnud sündmuste ahelat sedavõrd oluliselt, et tagajärg ei oleks vaatlusalusel kujul saabunud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3111307, p 11;
  5. märtsi
  6. a otsus asjas nr 311408, pd 11 ja 15 ning otsus asjas nr 3117910, p 26).
  7. Praeguses asjas heidetakse süüdistatavale ette, et ta jättis kannatanule panemata tuvastatud sümptomitele vastava diagnoosi ega hospitaliseerinud kannatanut. Kui süüdistatav oleks teinud temalt nõutava hoolsuspärase teo, s.o pannud sümptomitele vastava diagnoosi ja patsiendi hospitaliseerinud, oleks see võimaldanud pidevalt kannatanu tervislikku seisundit jälgida, teha täiendavad vereanalüüsid ja tuvastada tema tervisliku seisundi halvenemise varem. Eelnev võimaldanuks alustada ka kohase raviga oluliselt varem. Eksperdid on asunud üheselt seisukohale, et haiguse negatiivne dünaamika ja kannatanu hilisema surmlõppe põhjuseks oli õigel ajal diagnoosimata jäänud verejooks kaksteistsõrmiksoole haavandist (kd 2, tlk 162). Seega kannatanu hospitaliseerimise korral oleks edasine sündmuste käik oluliselt muutunud ja konkreetne tagajärg – kannatanu surm operatsiooni käigus
  8. novembril 2012 kl 14.12 – oleks kindlusega külgneva tõenäosusega jäänud saabumata. Järelikult on süüdistatava tegu (tegevusetus) ja saabunud tagajärg omavahel põhjuslikus seoses.
  9. Kassatsioonis leitakse, et
  10. novembri
  11. a hommikul arstide poolt patsiendile raviteenuse osutamisega katkes I. Gorjatšjovi tekitatud põhjuslik ahel. Kolleegium sellega ei nõustu. 17.
  12. On tõsi, et esmapõhjustaja tekitatud põhjuslik ahel ei tarvitse kulgeda teiste isikute sekkumiseta. Küll aga ei välista ohu algpõhjustaja teo põhjuslikkust mitte igasugune kolmanda isiku sekkumine, mis teatud viisil mõjutab algpõhjustaja loodud ohu kulgemist. Põhjuslikkuse katkemisest on sellistes situatsioonides alust rääkida eeskätt juhul, kui aset leidnud sekkumise määr on niivõrd oluline, et selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. Kolmandast isikust garandi tegu, millega ta sekkub negatiivse tagajärje ärahoidmiseks ohu kulgemisse, on aga üldjuhul hinnatav kui loomulik osa algpõhjustaja loodud ohu kulgemisest. Seega ei katkesta kolmandast isikust garandi sekkumine reegeljuhtumil ohu algpõhjustaja tekitatud põhjuslikkust. Katkenud põhjuslikkusest oleks käesoleva kriminaalasja kontekstis alust rääkida juhul, kui kausaalahelasse sekkunud isikud 8
(10)8 1156223 oleks päästmistoimingu käigus vallandanud täiesti uuekvaliteedilise riski kannatanu elule või tervisele. Millestki sellisest käsitletaval juhtumil aga rääkida ei saa. 17.
  1. Kannatanu hospitaliseerimata jätmisele ning EMO-st koju lubamisele järgnenud hommikul toodi ta raskes seisundis kiirabiga taas haiglasse. Arstid tegid endoskoopilise uuringu ja veresoone klipseerimise. Seeläbi sekkusid
  2. novembri
  3. a hommikul arstid tõepoolest I. Gorjatšjovi poolt tegevusetusega loodud ohu kulgu. Eksperdikomisjoni hinnangul, mis ühtib ka ekspertiisiaktis viidatud arvamustes esitatud seisukohtadega, vastas aga
  4. novembril 2012 meditsiinitöötajate osutatud raviteenus nii ravistandardile kui ka kvaliteedinõuetele. Kuna käsitletav arstide hilisem sekkumine on vaadeldav loodud ohu loomuliku kulgemise osana, mille raames ei loodud uuekvaliteedilist riski, ei mõjuta
  5. novembri hommikul arstide poolt raviteenuse osutamine I. Gorjatšjovi teo põhjuslikkust. (C)
  6. Lisaks põhjuslikule seosele tuleb tuvastada, et tagajärg on teo toimepanijale ka objektiivselt omistatav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 31110216, p 8). Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema hoolsusvastase käitumisega õigushüve rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane alternatiivkäitumine ei oleks õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle vältimiseks on ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele tuvastada nn õigusvastasusseos. Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (vt analoogselt otsus asjas nr 3117910, p 26). Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega.
  9. Tuvastamaks, kas I. Gorjatšjovi hoolsuskohustuse rikkumise ja kannatanu surma vahel on õigusvastasusseos, tuleb seega vastata küsimusele, kas hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud kannatanu pääsemisvõimalust. Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kaksteistsõrmiksoole haavandi verejooks on ekspertiisiakti kohaselt Eestis 95% juhtudest ravitav ning peamine surmlõppe põhjus on verejooksu mitteõigeaegne tuvastamine. Süüdistatavalt nõutav tegu oleks aidanud vältida surmlõppe peamist põhjust, s.o haiguse hilinenud tuvastamist. Seega oleks süüdistatava kohane tegutsemine vähendanud oluliselt riski, et kõnealune haigus viib lõppastmes kannatanu surmani. Temalt nõutava teo toimepanemisel oleks seega tuntavalt suurenenud kannatanu pääsemisvõimalus. Ka eksperdikomisjoni hinnangul võinuks I. Gorjatšjovi poolt kohase ravi osutamine anda positiivsema ravitulemuse. Seega tuleb jaatada õigusvastasusseose olemasolu. Ainuüksi asjaolu, et ekspertide hinnangul ei ole võimalik välistada, et patsient oleks haiguse tõttu lõppastmes sellegipoolest surnud, ei kummuta eeltoodud järeldust. Nimelt pelgalt võimalus, et ka hoolsuspärase käitumise korral pole täielikult välistatud samaväärse tagajärje saabumine, pole piisav õigusvastasusseose välistamiseks (vt otsuse p 18).
  10. Eeltoodust tulenevalt on I. Gorjatšjovile etteheidetav tegu ja saabunud tagajärg põhjuslikus seoses ning talle objektiivselt omistatav. Järelikult on kohtud õigustatult leidnud, et tuvastatud asjaolud vastavad tegevusetusega tapmise objektiivse koosseisu tunnustele. 9
(10)9 1156223
  1. Loetletud ettevaatamatus- ja tegevusetusdelikti objektiivsete tunnuste tuvastamise järel tuleb järgmisena anda hinnang arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus. KarS § 18 kohaselt tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis (vt otsus asjas nr 3117910, p 27). Kolleegium nõustub kohtutega, et süüdistatav tundis vähemalt kiirabiarsti diagnoosi ja anamneesi alusel ära olukorra ohtlikkuse ning kvalifitseeritud arstina mõistis olukorra võimalikke tagajärgi, kuid kohusetundetuse tõttu lootis, et negatiivne tagajärg ei saabu. Seega tegutses I. Gorjatšjov kergemeelsusega ja ettevaatamatusdelikti subjektiivne koosseis on täidetud. III
  2. Kassatsioonis esitatud seisukoha järgi muutis ringkonnakohus maakohtu lahendit, mis pidanuks

§ 185lg 1 kohaselt kaasa tooma süüdistatava menetluskulude riigi kanda jätmise.

Nimelt leiab kassaator, et ringkonnakohus on oluliselt vähendanud süüdistuse mahtu. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtuga, et aset on leidnud süüdistusaktis kirjeldatud raviviga ja et süüdistatav on jätnud toime panemata temalt nõutava teo. Lugedes mõned kaitsja apellatsioonis esitatud väited ebaoluliseks, ei ole ringkonnakohus asunud süüdistuse mahtu vähendama, vaid leidnud, et tõendamiseseme seisukohast ei ole nendel väidetel tähtsust, kuna need ei mõjuta teo koosseisupärasusele antavat hinnangut. Seetõttu ei ole väide süüdistuse olulise vähendamise kohta põhjendatud. 23. Samuti on kassaatori hinnangul ringkonnakohus muutnud maakohtu otsust mittevaralise kahju hüvitise ulatuse kohta. Kolleegiumi hinnangul on seegi etteheide alusetu. Ringkonnakohus on otsuses vaid selgitanud, millistel kaalutlustel on kohus asunud seisukohale, et hoolimata maakohtu lahendi ühest arusaamatust põhjendusest puudub alus lahendi tühistamiseks. Apellatsioonikohtu selgitus, miks puudub alus vaidlustatud lahendi tühistamiseks, ei ole käsitatav vaidlustatud lahendi põhjenduste muutmisena

§ 337lg 1 p 2 ega 3 mõttes.

Teisi väiteid ega asjaolusid, mis viitaks tsiviilhagi osalisel rahuldamisel menetlus- või materiaalõiguse rikkumisele, ei ole kassatsioonis esitatud. Kuna tsiviilhagi osas esitatud kaebust läbivaatav kohus on rangelt seotud esitatud kaebuse piiridega (

§ 381

lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 651 lg 1 ning § 688 lg 1), ei saa kolleegium asuda omal algatusel tsiviilhagi lahendamisele hinnangut andma. 24. Kokkuvõtvalt on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus ei ole vähendanud süüdistuse mahtu ega muutnud maakohtu lahendit ka mittevaralise kahju hüvitise ulatuse osas ning on lahendi tegemisel tuginenud põhjendatult

§ 337lg 1 ple 1.

25. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361lg 1 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22.

märtsi 2017. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.