Obsah (5)

§ 12§ 9§ 4§ 13§ 5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-15-1978 Otsuse kuupäev 16. september 2016. a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Margit Halopi Õigusbüroo OÜ kaebus Põllum

„Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused“ (määrus nr 25) § 9 lg-s 3 nimetatud tähtaja viimasel päeval ja seega tähtaegselt. 19. Kaebaja taotluse menetlemine lõppes taotluse vastuvõtmise staadiumis, s.t staadiumis, kus PRIA kontrollib nõutavate dokumentide olemasolu ja taotluse tähtaegset esitamist (

§ 12

). Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei lisanud avaldusele kõiki avalduses esitatud andmeid tõendavaid dokumente, mida PRIA on vaidlustatud otsustes nõutavaks pidanud.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja on rikkunud taotluse menetlemisel haldusmenetluse põhimõtteid, s.o jätnud määramata kaebajale tähtpäeva taotluse puuduste kõrvaldamiseks ja ei ole võimaldanud kaebajale olla ära kuulatud. Pooltevahelises vaidlusküsimuses on kaebaja seisukohal, et vastustaja pidi taotluse jätma käiguta ja andma kaebajale võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Vastustaja on seisukohal, et ta oli õigustatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks, sest taotluse puuduste laadist lähtuvalt ei olnud tegemist ilmse veaga taotluses, mis ei takistanuks taotluse sisulist läbivaatamist. Samuti on kaebajale arusaamatu vastustaja käsitlus abikõlblike kulude lubatud piirmäära ületamisest taotluses. Samuti parendamise käsitlemine ehitamisena.
2. Halduskohus kontrollib esmalt, kas vastustaja on taotlust läbi vaatamata jättes kohaldanud õigesti materiaalõigust (I), ja seejärel võtab seisukoha, kas tegemist on parendus- või ehitustöödeks esitatud toetuse taotlusega (II). 3 I
3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 15 lg 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
4. Halduskohus on seisukohal, et käesoleval juhul on seaduses sätestatud teisiti, mille tõttu puudus vastustajal alus HMS § 15 lg 2 kohaselt kaebaja taotluse käiguta jätmiseks ja taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja määramiseks.
5. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 67 lg 2 kohaselt kehtestab maaelu arengu toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning korra (edaspidi toetuse andmise tingimused) kooskõlas arengukavas sätestatuga valdkonna eest vastutav minister määrusega. Sama seaduse § 82 lg 3 kohaselt kehtestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud toetuse väljamaksmise taotlemise ja taotluse menetlemise korra, taotluse vormi või taotlusele esitatavad nõuded, rahastamise määra ja suuruse valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seega on seadusandja pooltevahelist vaidlust käsitleva küsimuse delegeerinud reguleerimiseks põllumajandusministrile.
6. ELÜPS § 67 lg 2 ja § 82 lg 3 volitusnormidest tulenevalt on

§ 9

lg-tes 1 ja 3 sätestatud taotluse esitamise tähtaeg ja taotlusele esitatavad nõuded.

§ 9

lg 1 (kuni 22.07.2016 kehtinud redaktsioon) kohaselt peab taotleja toetuse saamiseks esitama kirjalikult (kas paberil või elektrooniliselt) selleks ettenähtud tähtajal PRIAle avalduse ja selles esitatud andmeid tõendavad dokumendid. Kusjuures põllumajandusminister on rõhutanud, et nõuetele vastava taotluse moodustavad avaldus koos avalduses esitatud andmeid tõendavate dokumentidega.

§ 9

lg 3 kohaselt on PRIA ülesandeks teavitada asjast huvitatud isikuid taotluse esitamise tähtajast. Taotluse võis esitada kuni 20.04.

1. a, mis ei ole aga poolte vahel vaidlusaluseks küsimuseks.
2. Vaidlustatud otsusega (tl 52) on tõendatud, et kaebaja esitas 20.04.
3. a vastustajale elektrooniliselt taotluse toetuse saamiseks hoone ja õueala parendamiseks, mis jäeti ELÜPS § 7 lg 4 alusel läbi vaatamata. Otsuse esimese motiivi kohaselt ei vastanud taotlus

§ 9lg-le 1, § 11 lg 1 p-dele 5, 6 ja 7; § 9 lg-le 2, § 7 lg-te 6 ja 11 nõuetele.

Otsuse teise motiivi kohaselt on vastustaja hinnangul tegemist rekonstrueerimistöödega, milleks on tarvis ehitusluba. Seda vaatamata sellele, et taotluses nimetatakse töid, mille teostamiseks toetust taotletakse, parendustöödeks. 27. Vaidlustatud vaideotsusega (tl 57) on tõendatud, et kaebaja vaide lahendamisel on vastustaja taotluse läbi vaatamata jätmist täiendavalt põhjendanud ELÜPS §-ga 8,

§ 4lg 1 p-ga 1 ja lg-ga 3 ja § 5 lg-ga 2.

Samuti viidatakse vaideotsuses otsuse õigusliku alusena täiendavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EL) nr 1306/2013,

1. detsembrist 2013, ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta. Määrusega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused 4 (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 artikkel 59 p 6, mis näeb ette, et komisjoni poolt art 62 lõike 2 punkti h alusel ettenähtud juhtudel võib toetuse- ja maksetaotlusi või muid teatisi ja taotlusi pärast nende esitamist korrigeerida ja kohandada, kui pädev asutus tuvastab ilmseid vigu. Ilmse vea mõiste sisustamise osas on vastustaja viidanud komisjoni rakendusmäärusele (EL) nr 809/2014 17.07.14, mille kohaselt peaks toetusesaajatel riikliku asutuse heakskiidul olema teatavatel juhtudel lubatud parandada toetuse- või maksetaotlustes või tõendavates dokumentides avastatud ilmseid vigu.
2. Etteruttavalt olgu öeldud, et erinevalt kaebajast kohus vastuolu otsuse ja vaideotsuse põhjendustes ei näe.
3. ELÜPS § 7 lg 4 kohaselt ei ennistata taotluse ja maksetaotluse tähtaja jooksul esitamata jätmise korral taotluse esitamise tähtaega ja taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui Euroopa Liidu asjakohastes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul ei ole ELi õiguses käesoleva kaasuse asjaolude suhtes sätestatud teisiti.
4. Halduskohus ei nõustu kaebaja käsitlusega vaidlustatud otsusega kaebaja menetlusõiguste rikkumisest ja õiguse olla ära kuulatud rikkumisest, sest kaebaja eiras kohustust esitada selleks sätestatud tähtajaks

§ 9lg-le 1 vastav taotlus.

1. Tähtajana käsitletakse kindlaksmääratud ajavahemikku, millega on seotud õiguslikud tagajärjed (TsÜS § 134 lg 1). Kehtivas õiguses jaotatakse nõuete ja õiguste maksma panemist piiravad tähtajad aegumistähtaegadeks, õigust lõpetavateks tähtaegadeks ja menetlust lõpetavateks tähtaegadeks.
2. Kui aegumistähtaja saabumine ei muuda võlgniku kohustust olematuks, vaid annab talle võimaluse kasutada aegumise vastuväidet ning oma kohustus täitmata jätta, siis õigust lõpetavat tähtaega on iseloomustatud kui nõuet materiaalselt lõpetavat tähtaega, mille möödumisel nõue lõpeb.1 Erialakirjanduses peetakse õigust lõpetavate tähtaegade eesmärgiks välistada teatud õiguste maksmapanemine pärast seda, kui vastuväidete esitamise tähtaeg on möödunud. Kusjuures pärast õigust lõpetava tähtaja saabumist ei ole nõuet enam võimalik esitada. Tähtaegade kohta on erialakirjanduses rõhutatud, et praktiliselt on kõige tähtsam nende liigitus materiaal- ja menetlusõiguslikuks. Materiaalõigusliku tähtaja möödumisel kaotab või omandab isik üldjuhul mingi subjektiivse õiguse, menetlusõigusliku tähtaja möödumisel aga kaotab isik reeglina õiguse esitada riigile mingi taotlus või kaebus.2
3. Halduskohus on seisukohal, et ELÜPS § 7 lg-s 4 nimetatud tähtaja puhul on tegemist materiaalõigusliku tähtajaga ehk õigust lõpetava tähtajaga. Käesoleval juhul kaotas kaebaja nõuetekohase taotluse esitamata jätmise tõttu nõuetekohase taotluse esitamisest tuleneva subjektiivse õiguse toetusele ja vastustaja oli kohustatud kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmiseks.
4. Käesoleva kohtuasjaga analoogses vaidluses materiaalõigusliku tähtaja üle on Riigikohtu halduskolleegiumi
5. oktoobri
6. a kohtuasja nr 3-3-1-60-09 punktis 18 selgitatud, et kolleegiumi jaoks on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist Vt K. Tuulmägi. Aegumistähtajad ja teised seaduses sätestatud tähtajad ning nende eristamise probleeme praktikas. Juridica V/2009, lk 267–275 ja selles artiklis viidatud allikad. 2 P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosas seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2010, lk 394–
7. 1 5 ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise puhul on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje, päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise.
8. Halduskohus on seisukohal, et ka käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja poolt menetlusõigusliku tähtaja eiramise, vaid materiaalõigusliku tähtaja eiramisega, mille tõttu ei ole vastustaja rikkunud ka kaebaja menetlusõigusi. Kuna vastustaja oli kehtiva õiguse kohaselt kohustatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks taotluse vastuvõtmisel, siis ei saanud kaebajale tekkida ka subjektiivset õigust olla ära kuulatud taotluse puuduste põhjuste suhtes.
9. Halduskohus on seisukohal, et ELÜPS § 7 lg 4 alusel tuli vastustajal jätta taotlus läbi vaatamata, kuna ka Euroopa Liidu asjakohastes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.
10. Nimelt tuleneb vastustaja poolt viidatud ELi õiguse normidest (käesoleva otsuse p 27), et komisjoni poolt artikli 62 lõike 2 punkti h alusel ettenähtud juhtudel võib toetuse- ja maksetaotlusi või muid teatisi ja taotlusi pärast nende esitamist korrigeerida ja kohandada, kui pädev asutus tuvastab ilmseid vigu; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 rakenduseeskirjade kohaselt peaks seni, kuni pädev asutus ei ole teavitanud toetusesaajat toetuse- või maksetaotlustes avastatud vigadest ega oma kavatsusest teha kohapealset kontrolli, toetusesaajal olema õigus oma toetuse- või maksetaotlused või nende osad igal ajal tagasi võtta. Teatavatel juhtudel, mille riiklik asutus kindlaks määrab, peaks toetusesaajatel olema ühtlasi lubatud parandada toetuse- või maksetaotlustes või tõendavates dokumentides avastatud ilmseid vigu.
11. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud haldusaktides õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei olnud kaebaja nõuetele mittevastava taotluse puhul tegemist ilmse vea ehk ilmse ebatäpsusega taotluses, mida saaks HMS § 15 lg-te 1 ja 2 korras kõrvaldada. Seda esiteks juba eelpool käsitletud põhjusel, et käesoleval juhul sätestab kehtiv riigisisene õigus teisiti võrreldes HMS § 15 lg-ga 1 ja keelab üldse nõuetele mittevastava taotluse vastuvõtmise. Seega on vastustaja õiguspäraselt kontrollinud taotluse vastuvõtmisel üksnes nõutavate dokumentide olemasolu (

§ 12

). Teiseks ei ole kaebajale etteheidetud taotluse puuduste puhul tegemist ilmse ebatäpsusega taotluses, mille kõrvaldamiseks saanuks vastustaja teha kaebajale ettepaneku HMS § 15 lg-le 2 tuginedes, kuna kaebaja taotlus ei jõudnud käesoleval juhul õigustatult sisulise nõuetele vastavuse kontrollimise staadiumi (

§ 13lg 1).

Kohtupraktikas on ilmsete ebatäpsuste kõrvaldamist taotluse sisulise menetlemise käigus lubatavaks peetud nt Tartu Ringkonnakohtu 26.01.

1. a otsuse nr 3-05-457 p-s 6, milles väljendatud seisukohad ei kohaldu aga käesolevale asjale, kuna kaebaja taotlus ei jõudnud sisulise nõuetele vastavuse kontrollimise staadiumi, mida reguleerivad ELi õigusaktid, millele on viidatud käesoleva otsuse punktides 27 ja
2. II
3. Kaebusele lisatud 20.04.
4. a taotluse kohaselt (tl 7, 8) taotles kaebaja toetust hoone ja õueala parendamiseks, vastavalt 10 328,48 eurot (abikõlblik maksumus 25 821,19 eurot) ja 7 835,57 eurot (abikõlblik maksumus 19 588,93 eurot).
5. Halduskohus on seisukohal, et taotluse vastuvõtmisel oli vastustaja kohustatud muuhulgas kontrollima dokumentide nõuetekohasust lähtuvalt sellest, kas taotlus on esitatud ehitise ehitamiseks või hoone parendamiseks (

§ 4

lg 1 p 1) ja kui suured on määruse nr 6 25 § 4 lg 1 nimetatud toetatavate tegevuste abikõlblikud kulud (

§ 5). Seda seetõttu, et abikõlblike kulude suurus on erinev.

Samuti on parendamise ja ehitamise puhul erinevad nõuded PRIAle esitatava avalduse andmeid tõendavates dokumentides (

§ 5, § 9 lg 1).

41.

§ 5lg 2 kohaselt ei või hoone abikõlblik maksumus olla suurem kui 13 000 eurot.

Kaebaja taotlusega (tl 7, 8) on tõendatud, et taotluses näidatud hoone ehitustööde ja kõnnitee, autoparkla ja piirdeaia abikõlblikud maksumused ületasid lubatud piirmäära. Seega tuvastas vastustaja õigesti lubatud piirmäära ületamise parendustööde maksumuse osas. 42. Seoses parendustööde abikõlbliku maksumuse lubatud piirmäära ületamisega taotleja poolt oli vastustaja taotluse vastuvõtmisel õigustatud ka seisukoha võtuks, kas tegemist on ehitise ehitamiseks või hoone parendamiseks taotletud toetusega. Kohus nõustub vastustaja käsitlusega, et tegemist on taotluse esitamise ajal kehtinud ehitusseaduse mõttes ehitiste ehitamiseks, mitte aga hoone parendamiseks esitatud taotlusega. Seetõttu on vaidlustatud otsuses õigesti tuvastatud taotluse vastuolu

§ 9lg-ga 1, § 11 lg 1 p-dega 5, 6 ja 7; § 9 lg-ga 2, § 7 lg-tega 6 ja 11.

HKMS § 165 lg 2 alusel kohus vastustaja kaalutlustega nõustumise tõttu neid ei korda, järgides vastustaja põhjendusi.

1. Neil faktilistel ja õiguslikel alustel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt peab seoses kaebuse rahuldamata jätmisega poolte menetluskulud kandma kaebaja. Vastustaja ei ole aga taotlenud menetluskulude hüvitamist, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Roby Koik kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 07.11.2017.a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 07.11.2017.a otsus Resolutsioon
3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. septembri
5. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
6. Jätta kaebaja menetluskulu apellatsioonimenetluses tema enda kanda. 7