Obsah (11)

§ 142§ 187§ 407§ 438§ 468§ 163§ 174§ 138§ 139§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasja hind Hagi ese Pooled ja nende esindajad Menetluse liik Tar

§ 142lg 2).

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaja (

§ 187lg 6).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, ESITATUD ÕIGUSLIKUD PÕHJENDUSED, TEHTUD JÄRELDUSED

1. OÜ Aktiva Finants esitas Tartu Maakohtule hagi V. F. vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt loovutas Tele2 Eesti AS 19.12.2014 nõude põhisummas 217,82 eurot OÜ-le Aktiva Finants koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostja sõlmis Tele2 Eesti AS-iga 08.06.2012, 10.03.2011, 27.04.2012 liitumislepingud nr 10456270 ning 27.04.2012 seadmelepingu nr 10456270, mille alusel AS Tele2 Eesti kohustus pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ja kostja kohustus saadud teenuste eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Kostja ei ole nõutud summasid tasunud, kostja võlgnevus arvete eest sisaldab ka võlgnevuse sissenõudmise kulusid, mille suurus on 26% eelmise perioodi võlgnevusest. Tele2 Eesti üldtingimuste kohaselt kohustub kostja tasuma tähtaegselt tasumata summalt viivist 0,15% päevas. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 217,82 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 217,77 eurot ning viivis alates 28.02.2017 põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni nõude tasumiseni.
2. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kätte antud kostjale isiklikult 10.08.
3. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja taotles hagiavalduses hagi rahuldamist tagaseljaotsusega, kui kostja ei vasta kohtu poolt määratud tähtajaks.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. 2 3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 444 lõike 3 alusel märgib kohus käesolevas otsuses osaliselt põhjendava osa. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 438

lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohtu hinnangul tuleb kostja ja Tele2 Eesti AS vahel sõlmitud lepingud nr 10456270 lugeda sõlmituks tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Samuti on viidatud lepingute lahutamatuks lisaks olevate Tele2 teenuste kasutamise tingimuste näol tegemist tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hagiavaldusest nähtuvalt sisaldab kostja võlgnevus arvete eest ka võlgnevuse sissenõudmise kulu (26% eelmise perioodi võlgnevusest) 45,50 eurot, mis tuleneb Tele2 teenuste kasutamise üldtingimuste p-st 4.

1. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimus on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel, kuna sellega nõutakse tarbijalt ebamõistlikult suurt hüvitist võlgnevuse sissenõudmiskulude eest, mis ei sõltu mitte tegelikest kulutustest, vaid võlgnevuse suurusest. Hageja ei ole tõendanud ka VÕS § 1132 mõttes meeldetuletuskirjade saatmist kostjale nimetatud perioodil. Seega kuulub põhinõudena kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele (217,82 – 45,50) 172,32 eurot.
2. Hageja on esitanud viivisenõude lepingust tulenevalt 0,15% päevas tasumata võlgnevuselt ning vähendanud seda summani 217,77 eurot. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tarbijat ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Varasemalt on Riigikohus leidnud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (tsiviilasi nr 3-2-1-139-14, p 11). 3 Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-25-16 p-s 13 selgitanud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Pooled olid kokku leppinud viivisemääras 0,15% tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8% kuni 8,25% aastas. Eelnevast tulenevalt on lepinguline viivisemäär tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja 42 lg 1 järgi ning hagejal on võimalik nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud viivist alates viimase arve maksetähtajale järgnevast kuupäevast kuni hagiavalduse koostamise päevani, so 18.05.2014 kuni 27.02.
3. Kohtu arvutuste kohaselt on seadusjärgne viivis põhivõlalt (172,32 eurolt) nimetatud perioodi eest 38,68 eurot.
4. Neil asjaoludel kuulub hagi

§ 407

lg 1 kohaselt tagaseljaotsusega osalisele rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 172,32 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 38,68 eurot. Samuti tuleb kostjalt mõista välja alates 28.02.2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust. Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse 45,50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 179,09 euro osas.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 6.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 50% ulatuses, mistõttu on põhjendatud menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, kostja kanda jääb 50% hageja menetluskuludest ning hageja kanda 50% kostja menetluskuludest. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus

§-dest 163 lg 1, § 173 lg 1, 4.

§ 174

lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista riigilõiv summas 100 eurot ning õigusabikulud summas 425 eurot. Hageja on esitanud menetluskulusid tõendavad dokumendid.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja 4 menetluskuluna välja mõista hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 100 eurot. Kohtuväline kulu on

§ 144

p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud vaid hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Arvestades, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust, asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 70 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 170 eurot. Kostjal asja materjalidest nähtuvalt menetluskulusid tekkinud ei ole. Seega tuleb kostjalt välja mõista menetluskulud summas (170 x 50%) 85 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures kohtupraktika kohaselt viivisenõue ei või ületada menetluskulu (85 eurot) nõuet. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik 5