KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Reelika Lind Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-2269 Haldusasi Riigi Kinnisvara AS kaeb

) § 47 lg-le 1 peab hankija otsus pakkumuste vastavaks tunnistamise või tagasilükkamise kohta olema kirjalikult põhjendatud määral, mis võimaldab selle õiguspärasust kontrollida ja tagab riigihanke läbipaistvuse vastavalt

§ 3p-le 2.

Hiljem esitatud kaalutlusi ei saa arvesse võtta, sest ei ole võimalik veenduda, kas tegemist on argumentidega, millest otsuse tegemisel lähtuti. Põhjendamiskohustus peab tagama nii haldusorgani enesekontrolli kui ka kaebeõiguse. Vastustaja esitas pakkujate kõrvaldamise aluste, kvalifikatsiooni ja pakkumuste vastavuse kontrollimise ning pakkumuse edukaks tunnistamise protokolli alles kohtumenetluses, seega ei saanud VAKO sellega oma otsuse tegemisel arvestada. Protokolli varjamine tekitab küsitavusi vastustaja ajendites. 7.

1. On selge, et tegelikult ei lähtunud vastustaja otsuse tegemisel kehtivatest standarditest ja funktsionaalsusest, vaid konkreetse tootja kaubamärgist ja toodete tehnilistest tingimustest. Tolerantside lubamatus on kas eksitus või vastustaja tahe soosida konkreetse tootja tooteid. Kaebaja pakutavad tooted vastavad kehtivatele standarditele ja on optimaalse kõrgusega. Arusaamatuks jääb, miks on hankija funktsionaalsuse tagamisel nõudnud ühtede laudade puhul kõrgust 720 mm ja teistel 740 mm. Vastustaja ei ole suutnud põhjendada, miks peavad lauad olema optimaalsest kõrgusest 20 mm madalamad (halvemad), et tagada sisearhitektuurne lahendus, mis ei aktsepteeri kogu standardi tolerantsivahemikku. Hanke
2. osas pidid toolid vastama standarditele ja lubatud oli tolerants +/- 5%. Kaebaja pakkumus tunnistati
3. osas parimaks. Kaebaja pakutud kõrgusega laudade taha ei ole probleemi toolide mahutamisega ja laua kõrgus 740 mm ei muuda sisearhitektuurset lahendust. Samuti on tagatud mugav ja ergonoomiline istumisasend, kuna laua kõrgus on optimaalne keskmisele inimesele. Probleeme võib esineda 720 mm kõrgete laudadega, kuna need on liiga madalad, võivad rikkuda toolide käepidemed ning on keskmisele istujale liiga madalad ja ebamugavad.

§ 33

lg 8 järgi peab tehniline kirjeldus tagama kõigile pakkujatele võrdsed tingimused pakkumuse esitamiseks ega tohi tekitada objektiivselt põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. Vastustaja on viidanud tehnilistes tingimustes konkreetsetele kaubamärkidele ja neis sisalduvad mõõdud vastavad täpselt konkreetse kaubamärgi toodete kirjeldustele (

§ 33

lg 7).

§ 47

lg-te 2, 4 ja 5 järgi oli kaebaja pakkumuse tagasilükkamine põhjendamatu, sest ei esine sisulisi kõrvalekaldeid. Kuna vastustaja väidetav mittevastavus (laua kõrgus 720 mm asemel 740 mm) vastab

§ 33

lg 1 p-de 1 ja 2 alusele (vastab EVS-EN 527-1:2011 standardile), siis on ilmselge, et laua madalam kõrgus ei saa olla sisuline tingimus, millele nö mittevastavus saab olla õigustuseks pakkumuse tagasilükkamiseks. Üldlevinud tava on, et nõupidamislaudade kõrgused varieeruvad vahemikus 720-740 mm, Skandinaavias ja Baltimaades on enamlevinud kõrgused 730 ja 740 mm. Kaebaja varasemad hankekogemused näitavad, et antud mõõtu ei aeta sentimeetri pealt taga, vaid aktsepteeritakse tootja tavavalikus olevat standardile vastavat 4

§ 43

kohaselt konfidentsiaalseks ja mida palus teistele menetlusosalistele mitte väljastada. Kohtu hinnangul puudub antud asjas vajadus nimetatud dokumentide asja juurde võtmiseks, sest asja on võimalik lahendada ka ilma neile dokumentidele tuginemata. Kohus tagastab nimetatud dokumendid. Dokumentide tagastamise tõttu puudub vajadus ka otsustada juurdepääsupiirangute kohaldamise üle.

1. Kohus küsis ekslikult 06.12.2017 vastustajalt asja juurde riigihangete registris 05.10.2017 koostatud protokollid. Nimetatud protokollid olid juba lisatud esialgsele kaebusele. Vaidlustusmenetluse nõuetekohasus
2. Praeguse asja lahendamisel tuleb lähtuda kuni 31.08.2017 kehtinud

-st (vt hetkel kehtiva riigihangete seaduse § 219 lg-d 1 ja 4). 19. Vastustaja ja kolmas isik heidavad VAKO-le ette seda, et neile ei antud võimalust esitada vastuväiteid kaebaja täiendavatele seisukohtadele, mistõttu ei olnud võimalik kaebaja ebaõigeid väiteid ümber lükata ja asja lahendamise seisukohalt vajalikke tõendeid esitada. 20.

§ 127

lg 2 sätestab, et kui VAKO vaatab vaidlustuse läbi kirjalikus menetluses, tehakse otsus, millega vaidlustus sisuliselt lahendatakse, avalikult teatavaks 10 tööpäeva jooksul arvates puudusteta vaidlustuse laekumisest VAKO-le. Kaebaja esitas vaidlustuse 16.10.2017, seega tuli VAKO-l teha otsus hiljemalt 30.10.2017. VAKO on seda nõuet järginud.

§ 124

lg 1 kohustab hankijat ja kolmandat isikut vastama vaidlustusele 2 tööpäeva jooksul vaidlustuse koopia saamisest VAKO-lt. VAKO võib nõuda menetlusosalistelt enne vaidlustuse läbivaatamist kirjalikku seletust, millele tuleb vastata 2 tööpäeva jooksul (

§ 124lg 3).

VAKO võib vaadata vaidlustuse läbi esitatud dokumentide alusel kirjalikus menetluses (

§ 125lg 2).

Sellisel juhul teatab VAKO menetlusosalistele otsuse teatavaks tegemise aja vähemalt 3 tööpäeva enne otsuse teatavaks tegemist (

§ 127g 4).

VAKO on järginud ka neid nõudeid, edastades vaidlustuse vastustajale ja kolmandale isikule 17.10.2017, andes 20.10.2017 teatega menetlusosalistele täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamise tähtaja kuni 25.10.2017 ning teavitades otsuse tegemise ajast.

ei reguleeri, mitu korda peab menetlusosalistel olema võimalus VAKO-le oma seisukohti esitada, seega ei saa veel ühe täiendava seisukoha esitamise võimaluse andmata jätmist pidada menetlusnormide rikkumiseks. Arvestades

-ga VAKO-le ette nähtud lühikesi menetlustähtaegu ja otsuse tegemise tähtaega, ei pruukinud sellise täiendava seisukoha küsimine enam mahtuda ka ettenähtud aja sisse. Menetlusosalised ei saa eeldada, et neil on võimalik lõpmatult oma seisukohti esitada. Menetluses ettenähtud tähtajad peavad tagama menetluse kiire ja efektiivse läbiviimise. Seejuures on menetlusosaliste endi risk, kas nad esitavad kõik vajalikud seisukohad ja tõendid ettenähtud tähtaegade jooksul või eelistavad enne nende esitamist ära oodata teise poole sellekohased etteheited. 7

§ 124lg 1.

VAKO toimikust nähtuvalt esitas vastustaja 19.10.2017 VAKO-le vastuse vaidlustuse kohta ja edastas oma 05.10.2017 otsuse. Otsuse lisaks olevat protokolli ei ole VAKO-le edastatud ega ka põhjendatud selle esitamata jätmist. Nimetatud protokolli ei ole VAKO-le edastatud ka täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Ometigi pidi vastustajale olema selge, et olukorras, kus kaebaja oli vaidlustanud tema pakkumuse tagasilükkamise põhjenduste puudumise tõttu ja vaidlustatud otsus kaebaja pakkumuse tagasilükkamise kohta on väga napi põhjendusega, on otsuse õiguspärasuse hindamiseks tingimata vajalik tutvuda põhjendusi sisaldava protokolliga. Kuna tegemist oli vaidlusaluse otsuse lisaga, tuli see VAKO-le tingimata esitada. Seega on tegemist vastustaja enda lohakusega menetlusdokumentide esitamisel. Viidatud protokoll on esitatud alles koos kaebusega kohtule, kusjuures vastustaja ei ole ka kohtule selgitanud protokolli VAKO-le edastamata jätmise põhjusi, vaid teinud üksnes etteheiteid VAKO-le uurimisprintsiibi rakendamata jätmise osas. Kuna vastustaja ei esitanud VAKO-le viidatud protokolli kahe talle dokumentide esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, ei saanud VAKO selles toodud põhjendustega asja lahendamisel ka arvestada.

1. VAKO otsusest nähtuvalt arvestas ta mh e-riigihangete registris koostatud pakkumuste vastavaks tunnistamise protokolliga (tl 70-84), mis sarnaselt vaidlusaluse otsusega ei sisalda pikemaid põhjendusi kaebaja pakkumuse tagasilükkamise kohta, märkides vaid, et pakutavatel toodetel esineb mittevastavusi tehnilises kirjelduses nõutud materjalide ja mõõtude osas (vt tl 76p). Protokollist nähtuvalt on see koostatud e-riigihangete keskkonnas 05.10.2017 kl 9.26, samas kui vastustaja 05.10.2017 otsus (tl 8-9p) on allkirjastatud juba 04.10.2017 kl 13.43 ja 05.10.2017 kl 05.
2. Kohtu hinnangul ei olnud VAKO eksimus välditav. Ainus seisukoht, mille vastustaja VAKO-le esitas, oli 19.10.2017 esitatud seisukoht (VAKO toimiku lk 98-100p). Selles ei ole ühtegi viidet vaidlusaluse otsuse aluseks olevale protokollile ega selle kuupäevale. Ka otsuses endas pole viidet protokolli kuupäevale. Samuti pole vastustaja oma 19.10.2017 seisukohas väitnud, et otsuse põhjendused sisalduvad protokollis. Vastustaja väidab selles seisukohas, et selgitas kaebajale tema pakkumuse tagasilükkamise põhjusi 05.10.2017 privaatse teatena esitatud vastuses kaebaja järelepärimisele. Seega puudus VAKO-l põhjus kahelda, et registrisse sisestatud protokoll ei ole sama/samasisuline otsuse aluseks oleva protokolliga. Miski ei takistanud kaebajal 26.09.2017 protokolli põhjendusi ka registrisse sisestamast või protokolli kaebajale ja VAKO-le edastamast. Uurimiskohustus ei tähenda selgeltnägemise võimet – VAKO ei pea eeldama, et vaatamata kõikide tõendite esitamise kohustusele on hankija jätnud siiski teatud asja lahendamise seisukohalt olulised tõendid esitamata ja et olemas võib olla veel mingeid protokolle, kus otsuse põhjendused võivad sisalduda.
3. Seega leiab kohus, et vastustaja ja kolmanda isiku etteheited VAKO uurimiskohustuse rikkumise kohta on põhjendamatud.
4. Arusaamatuks jääb vastustaja etteheide, et VAKO antud menetlustähtaegade tõttu “mängiti ta nurka” ja VAKO tegi sellest tulenevalt tegelikele asjaoludele mittevastava otsuse. Kaebaja esitas tõepoolest 25.10.2017 menetlusdokumendis (VAKO toimiku lk 10-14p) uusi seisukohti, millele ta ei olnud esialgses vaidlustuses tuginenud. Samuti vastab tõele, et vastustajal puudus VAKO antud menetlustähtaja tõttu võimalus uutele väidetele vastata. Kuid VAKO rahuldas vaidlustuse vaid põhjusel, et leidis, et vaidlusalune otsus ei olnud põhjendatud. Selline otsus tehti põhjusel, et vastustaja ei esitanud VAKO-le otsuse põhjendusi sisaldavat protokolli. VAKO ei hinnanud kaebaja pakkumuse vastavust hanketingimustele, seega ei oleks vastustaja vastuväited kaebaja uutele väidetele VAKO otsust sisuliselt mõjutanud. Seda saanuks teha vaid 8

§ 47

lg 1 järgi tuleb pakkumuse tagasilükkamise kohta koostada põhjendatud kirjalik otsus. Sarnaselt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg-le 1 võib haldusakti põhjendus sisalduda haldusaktis endas või mõnes muus dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kui hankija koostab pakkumuste vastavuse kontrollimise kohta eraldi dokumendi (protokolli), siis on tavapärane, et pakkumuse mittevastavused hanketingimustele tuuakse välja selles dokumendis. Kuna selline dokument on pakkumuse tagasilükkamise otsuse aluseks, siis ei pea pakkumuse tagasilükkamist põhjendama otsuses endas, kuid tuleb teha viide dokumendile, kus põhjendused sisalduvad. Antud juhul on vastustaja 05.10.2017 otsuses viidanud riigihanke komisjoni pakkumuste vastavuse kontrollimise protokollis tehtud ettepanekutele, kuigi pole öeldud, et protokollis sisalduvad ka põhjendused kaebaja pakkumuse tagasilükkamise kohta. 28. Riigikohus on varasemas praktikas olnud järjekindlalt seisukohal, et haldusakti põhjendus peab sisalduma haldusaktis endas või haldusaktis viidatud dokumendis ning haldusakti ei ole võimalik põhjendada alles tagantjärele, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.2012 otsus haldusasjas nr 3-3-1-29-12, p 19). Samas on Riigikohus viidatud haldusasjas pidanud vajalikuks varasemat jäika seisukohta pehmendada ning leidnud, et erandina võib siiski esineda olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel. Seejuures on tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati, haldusorganil. Näiteks võis põhjendus sisalduda haldusorgani poolt koostatud dokumendis, millele haldusaktis nõuetekohaselt ei viidatud, kuid mis eksisteeris haldusakti andmise ajal, või haldusmenetluse käigus mõne menetlusosalise või teise haldusorgani poolt akti andjale esitatud dokumendis. Samuti võib kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust arvesse võtta juhul, kui mõistliku isiku jaoks pidi olema arusaadav, et haldusorgan juhindus vastavast põhjendusest haldusakti 9

tähenduses haldusmenetlus HMS tähenduses, on kohtu hinnangul haldusakti põhjendamise puudujääkide osas võimalik lähtuda Riigikohtu viidatud lahendis toodud seisukohtadest. Lisaks sellele, et tegelikult oli vastustaja 05.10.2017 otsuse aluseks olevas protokollis kaebaja pakkumuse mittevastavust põhjendatud, võib kohtu hinnangul ka vastustaja poolt kaebajale 05.10.2017 saadetud vastusest ja VAKO-le esitatud selgitustest järeldada, et vastustaja oli pakkumuste vastavuse hindamisel kaebaja pakkumust sisuliselt hinnanud ja mittevastavused tuvastanud. Ühelt poolt tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et kuna kaebajale selgitati tema pakkumuse mittevastavuse põhjusi juba 05.10.2017 kl 10.17, st 10 minutit pärast kaebaja poolt teabe küsimist, siis pole usutav, et vastustaja asus alles pärast otsuse koostamist välja mõtlema põhjusi, miks ta soovib kaebaja pakkumust tagasi lükata. Kohtu hinnangul on vastustaja viidatud mittevastavused konkreetsed ja neid on päris mitmeid, mistõttu puudub kohtul põhjus kahelda, et vastustaja lähtus neist ka kaebaja pakkumuse tagasilükkamisel. VAKO vastupidine seisukoht on liiga pinnapealne ja antud asjaoludesse süvenemata. Põhjendamatu on koormata haldusorganit uue otsuse tegemise kohustusega olukorras, kus otsuse põhjendused on tegelikult olemas ja kontrollitavad. See venitaks ka hankemenetlust ja koormaks põhjendamatult teisi hankemenetluse osalisi.

1. Kaebaja pakkumuse mittevastavust riigihanke
2. osas on riigihanke komisjon oma 26.09.2017 protokolli (tl 10-18p) lk-l 14 kirjeldanud järgmiselt: „Pakutavatel toodetel esineb mittevastavusi tehnilises kirjelduses nõutud materjalide ja mõõtude osas: Materjalid on asendatud mittesamaväärse vastu: LP-15 koosolekulaud, nõutud on lauaplaat: kõrgsurvelaminaat valge 2 mm PVC, pakutud on lauaplaat: valge MPLP, 2 mm ABS kant. Koosolekulaudadel ei ole lubatud nõutud viimistlust asendada, lauaplaat peab olema kaetud kõrgsurvelaminaadiga. LR-28 RIKi söögilaud, nõutud on tamm (täispuit), pakutud on lauaplaat – tammespoon, mis ei ole samaväärne. KR-11 poolkõrge kapp, nõutud on metallkarkass, pakutud on valge MPLP korpus ja uksed, mis ei ole samaväärne. KR-17 madal kapp, nõutud on metallkarkass, pakutud on valge MPLP korpus ja uksed, mis ei ole samaväärne. Mõõduerinevused: LP-15 koosolekulaud, nõutud on 3000×1200×720 mm, kuid pakutud on 3000×1200×740 mm. LR-5.1 nõupidamislaud 12 inimesele, nõutud on 3600×1200×720 mm, kuid pakutud on 3600×1200×740 mm. 10

§ 121

lg 1 teine lause), mitte ei saa neid vaidlustada alles koos pakkumuse kohta tehtud otsusega. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik ka vastustajale endale (HMS § 60 lg 2). Kuni hankedokumendid kehtivad, on neis toodud hanketingimused kohustuslikud nii pakkujatele kui ka hankijale. Hankijal puudub õigus neist kõrvale kalduda ja hankedokumentides esitatud tingimustele mittevastavat pakkumust vastavaks tunnistada. 34. Hankedokumentide tehnilises kirjelduses on vastustaja viidatud laudade nõutud kõrguseks märgitud 720 mm. Praeguses asjas ei saa enam vaielda selle üle, kas selline nõue on põhjendatud ja kas vastustaja pidanuks nägema kõrgusemõõdu ette koos tolerantsiga. Vastustaja ei ole seda teinud ja kaebaja ei ole hanketingimusi vaidlustanud, seega tuli tal neist tingimustest oma pakkumuse koostamisel lähtuda. Kaebaja viited kehtivale standardile ei ole asjakohased. Esiteks vastab ka vastustaja nõutud laua kõrgus standardile. See, et standard näeb laua kõrgusele ette teatud vahemiku, ei muuda vastustaja nõutud kõrgusemõõtu põhjendamatuks. Teiseks on vastustajal õigus hankida ka ebastandardseid laudu. Antud juhul ei olnud hanketingimuseks see, et pakutavad lauad peavad vastama mingile standardile, vaid et need peavad vastama konkreetsetele kõrgusemõõtmetele. Tegemist oli täpse nõudega, mis ei saanud jääda kuidagi arusaamatuks või mitmetitõlgendatavaks. Asjakohased ei ole kaebaja viited tavapäraselt hangitavate laudade kõrgusemõõtudele. Vastustaja otsustada on, millist asja ta vajab. Ta ei pea sellise vajaduse määratlemisel lähtuma sellest, milliseid tooteid on teised hankijad tavaliselt ostnud. Vastustaja viide sisearhitektuursele lahendusele on põhjendatud. Sisearhitektuursele kontseptsioonile on viidatud juba hankedokumentides, seega peavad pakutavad tooted sobima sisearhitektuurse lahendusega. VAKO-le esitatud “Kohtuhoone sisustuse tööprojekt” (VAKO toimiku lk 27-37) selgitab, et täpselt kirjeldatud ostumööbel võib olla asendatud samaväärse tootega, mis peab oma parameetritelt vastama algselt valitud toote juures väljatoodule (vt lk 31). Seega on arhitekt ette näinud, milliste parameetritega mööbel sisearhitektuurse lahendusega sobib ja tuleb kohtuhoonesse soetada. Pakutava laua erinev kõrgusemõõt võib sisearhitektuurset välimust rikkuda või ruumide mõõtmeid või muud mööblit arvestades ruumidesse mitte sobida. Lisaks ei ole asjakohane kaebaja viide sellele, et teises hankes tunnistas vastustaja kaebaja mittenõuetekohase pakkumuse vastavaks. Vastustajal on kohustus lähtuda kehtivatest hanketingimustest. Vastustaja ebajärjekindel halduspraktika võib küll tekitada segadust, kuid kaebajal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et vastustaja oma õigusvastast praktikat jätkaks. 35.

§ 47

lg 2 teise lause järgi võib hankija tunnistada pakkumuse vastavaks, kui selles ei esine sisulisi kõrvalekaldeid hanketeates või hankedokumentides esitatud tingimustest. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et toote materjali- ja mõõduerinevused on sisulised mittevastavused, mis ei võimalda kaebaja pakkumust vastavaks tunnistada. Kaebaja pakutud tooted ei olnud vähemalt oma mõõtudelt tooted, mida vastustaja soovis hankida ja mida tal 12

§ 47lg-le 4 kohane.

Samuti on asjakohatu kaebaja viide

§ 47lg-le 5.

Praegusel juhul ei kirjeldanud vastustaja tehnilises kirjelduses hangitavaid tooteid kasutusomaduste või funktsionaalsete nõuete alusel, vaid esitas täpsed mõõdunõuded. Hangitava mööbli mõõtude väljatoomine tehnilises kirjelduses ei ole vastuolus

§ 33lg-tega 7 ja 8.

Kaebajal ei olnud takistusi tellimuse täitmiseks on tootmist kohandada ja pakkuda hanketingimustele vastavat mööblit. Vastustaja selgitustest nähtuvalt suutis ka kolmas pakkuja Kitman Thulema AS pakkuda hankenõuetele vastavat omatoodangut. Seega ei olnud tegemist vaid ühe pakkuja toodete eelistamisega. Igal juhul tulnuks kaebajal juhul, kui ta leidis, et kehtestatud hanketingimused on õigusvastased, need enne pakkumuste esitamise tähtaega vaidlustada.

1. Vastustaja ei tagastanud kaebaja pakkumust põhjusel, et tegemist on ebamõistlikult madala hinnaga pakkumusega. Vastustaja ei ole sellele põhjendusele tuginenud ka vaidlustus- ega kohtumenetluses. Seega puudub kohtul alus kaebaja pakkumuse maksumuse põhjendatust kontrollida ja kolmanda isiku vastavad etteheited tuleb jätta tähelepanuta.
2. Kuna kaebaja pakutud tooted ei vastanud hanketingimustele juba ainuüksi kõrgusemõõtude tõttu, oli tema pakkumuse mittevastavaks tunnistamine ja tagasilükkamine õiguspärane (

§ 47lg 2 esimene lause).

Puudub vajadus analüüsida muude kaebajale pakkumusele tehtud etteheidete paikapidavust. Kaebaja pakkumuse õiguspärase tagasilükkamise tõttu ei riku vastustaja otsus kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise kohta kaebaja õigusi, sest ta ei osale enam edasise hankemenetluses (

§ 47lg 9).

Seega puudub tal õigus nõuda kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse tühistamist, olenemata selle õiguspärasusest. Otsus ja menetluskulud

1. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus vastustaja kaebuse, tühistab VAKO 30.10.2017 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebaja vaidlustuse terves ulatuses rahuldamata.
2. Vastustaja kaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule muid tema menetluskulusid tõendavaid dokumente peale maksekorralduse kaebuse esitamisel riigilõivu 1280 eurot tasumise kohta. Seega jäävad tema muud võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohus jätab HKMS § 108 lg 11 alusel ka kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu vastustaja enda kanda. VAKO poolt vaidlustust rahuldava otsuse tegemise ja selle peale kaebuse esitamise vajaduse tingis vastustaja enda hooletus menetlusdokumentide esitamisel vaidlustusmenetluses. Kui vastustaja oleks esitanud VAKO-le õigeaegselt kõik vaidlustuse lahendamiseks vajalikud dokumendid, sh vaidlusaluse otsuse tegemise aluseks oleva protokolli, olnuks VAKO otsus teistsugune ning vastustajal puudunuks vajadus esitada kohtule kaebust ja tasuda riigilõivu 1280 eurot. Kuna sellise kulu tekkimises on süüdi vastustaja ise, on selle kulu kaebaja kanda jätmine ebaõiglane ja kohus jätab selle kulu vastustaja enda kanda.
3. HKMS § 108 lg 8 järgi hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Antud juhul osales kolmas isik menetluses vastustaja poolel, seega tuleb tema menetluskulud mõista välja kaebajalt. Kolmas isik taotleb õigusabikulude väljamõistmist summas 904,80 eurot (sisaldab käibemaksu). Nimetatud kulu tõendab Advokaadibüroo LinkLaw OÜ 23.11.2017 arve nr 1711765 ja arve tasumist tõendab advokaadibüroo konto väljavõte. Kohtu hinnangul on taotletav menetluskulu põhjendatud suuruses ja tuleb kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista. Käibemaksukohustuslaste 13