KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 24. november 2017. a Tsiviilasja number 2-16-129236 Tsivii

§ 104

koostoimes §-ga 106 lg 1 tühine (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-40-14, p 12).

§ 104

lg 3 p 2 kohast kokkulepet olukorraks kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui tema elukoht ei ole hagi esitamise ajal teada, pooled sõlminud ei ole. Maakohus leidis, et asjas ei esine Brüssel I bis määruse art-is 19 märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale kalduda art-te 17 ja 18 regulatsioonist ja tarbija tegelikuks alaliseks elukohaks on Soome. Brüssel I bis määrusega ette nähtud ainupädevus on Soome kohtutel ning asi ei allu Eesti kohtutele. Maakohus keeldus hagiavalduse menetlusse võtmisest

§ 371lg 1 p 2 järgi.

Maakohus jättis maksekäsu kiirmenetluse kulud hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnihind 100 eurot (ilma käibemaksuta) on kooskõlas Riigikohtu praktikas mõistlikuks ja põhjendatuks peetud tunnihinna määraga. Kostja esindaja ajakulu 3,5 tundi on põhjendatud. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 488 eurot 88 senti, s.o määruskaebuselt tasutud riigilõiv 131 eurot 88 senti ja õigusabikulu 350 eurot. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA SEISUKOHAD

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse kohaselt tugines maakohus kostja elukoha kindlaks määramisel kostja paljasõnalistele väidetele, mis on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Maakohus ei viidanud tõenditele ja eksis tõendite hindamisel.
2. juuni 2017 apellatsioonkaebuses märkis kostja enda 3 elukoha aadressina Eesti aadressi, mida on kostja kasutanud ka kliendilepingus ja teistes dokumentides. Kostja ei tõendanud, et ta elas ja töötas Soomes maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal. Kostja esitatud tõendi kohaselt registreeriti kostja elukohana Soome aadress alles pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Maksekäsu peale esitatud määruskaebuses ei vaidlustanud kostja kohtualluvust. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-123-12 (p 9) juhiseid järgides oleks maakohus pidanud leidma, et registreerides enda elukohana Soome aadressi alles
3. veebruarist 2017, oli maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel
4. detsembril 2016 kostja elukoht Eestis, sest kostja tahe aadressi muutmiseks tekkis alles pärast
5. detsembrit
6. Hageja hinnangul ei saa kohus lasta tekkida olukorda, kus ühes menetluses (tsiviilasjas nr 2-152870) on kostja elukohaks Eesti ning siinses menetluses Soome. Maakohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, kuidas ja miks tuvastas maakohus
7. detsembri 2016 seisuga kostja elukohana Soome aadressi ja miks ei ole kostjal mitut elukohta, mis on käsitletav

§ 436lg-te 1 ja 2 olulise rikkumisena, sest maakohus ei viita ühelegi tõendile.

Kostja ei vaidlustanud kohtualluvust esimeses sisulises menetlusdokumendis ehk määruskaebuses maksekäsu peale. Kohtupraktikas kinnistunud arvamuse kohaselt peab võlgnik esimeses sisulises menetlusdokumendis kohtualluvuse vaidlustama, hiljem kaotab ta selleks õiguse. Menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole õige ega õiglane, sest kostja esitas elukoha vastuväite alles hagi menetlusse võtmise otsustamisel. Kui kostja oleks ka kohtuväliselt avaldanud, et ta elab püsivalt Soomes, siis oleks hageja andnud asja kohe Soome kohtusse. Põhjendamatu on jätta kostja menetluskulud hageja kanda suuremas ulatuses kui 20 eurot, sest

§ 4842

kohaselt on avaldaja menetluskulud piiratud 20 euroga (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-165-16, p 12).

1. Kostja palus jätta hageja määruskaebus rahuldamata. Kostja leidis, et hageja hagi ei allu Eesti kohtule. Kinnisvara olemasolu ei tähenda, et see aadress on isiku alaline elukoht. Maakohus märkis õigesti, et kostja alaline elukoht on Soome elanikkonnaregistri väljavõtte kohaselt Soome Vabariik. Täitmisteade toimetati kostjale isiklikult kätte aadressil XXX Soome. Kostja jaoks ei ole selge, kuidas
2. juunil 2017 esitatud apellatsioonkaebus tsiviilasjas nr 2-152870, mis on koostatud ja esitatud teise advokaadibüroo poolt, on sattunud hageja kätte. Tõendite kogumise korra rikkumise teel saadud tõendid peab kohus jätma kõrvale. Kostja elas juba hageja esindajaga kliendilepingu sõlmimisel

§ 371

lg 1 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei allu sellele kohtule.

§ 70

lg 1 alusel määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

§ 70

lg 4 kohaselt kohaldatakse rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. detsembri 2012 määruses (EL) nr 1215/
2. Riigikohus on
3. novembri
4. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12 p-s 11 leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Kohus ei ole

§ 436lg 7 kohaselt seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et poolte vahel oli kliendilepingust tulenev kohtualluvuse kokkulepe asja arutamiseks Harju Maakohtus. Asja materjalide juurde on lisatud kliendilepingut ei ole pooled allkirjastanud (I kd, tl 107-109). Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel märkis hageja hagimenetluse jätkamiseks pädeva kohtuna Tartu Maakohtu (I kd, tl 3). Hagiavalduses taotles hageja asja üleandmist Harju Maakohtule (I kd, tl 101-102). Kostja poolt maksekäsu määruse peale esitatud määruskaebuse p-s 12 on kostja juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et kostja aadress ei ole XXX Tallinn, kostja ei ole sellel aadressil kunagi elanud ning kostja elu- ja töökoht on Soomes (I kd, tl 17). Kostja ei ole määruskaebuses oma elukohta Soomes täpsustanud. Tallinna Ringkonnakohus selgitas
2. mai 2017 määruse p-s 11, et Tartu Maakohus saab avalduse saamisel kontrollida, kas asi allub maakohtule kohtualluvuse reeglite järgi ning viidanud Riigikohtu
3. detsembri 2014 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, mille kohaselt on maakohtul ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel

§ 75

järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. Hageja on ettevõtja, kes sõlmis lepingu oma majandustegevuses tarbijast kostjaga. Vastavalt Brüssel I bis määruse art 17 p-le 1 c ja art 18 p-le 2 võib asjades, mis puudutavad lepinguid, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega, teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Selleks, et tuvastada, kas isiku alaline elukoht asub Eestis, tuli maakohtul lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-s 1 toodud määratlusest, mis sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Hageja ei ole tõendanud, et kostja alaline või peamine elukoht asub Eestis. Hagiavalduse kohaselt on kostja elukohaks nii kliendilepingus, Eesti Advokatuuri aukohtule esitatud kaebuses kui ka kostja määruskaebuses Tallinna Ringkonnakohtule XXX Tallinn. Hageja viited, et kostja on erinevates menetlustes ja menetlusdokumentides märkinud oma kontaktaadressina XX Tallinn, ei vasta tõele. Kostja ei ole määruskaebuses maksekäsu määruse peale oma aadressi märkinud (I kd, tl 15), kaebuses Advokatuuri Aukohtule on kostja märkinud oma aadressiks XXX Tallinn (I kd, tl 38), allkirjastamata kliendilepingus on kostja aadressina XXX Tallinn. Rahvastikuregistri väljavõttest nähtub, et kostja omas

1. juunist 2013 kuni
2. 5 jaanuarini 2017 sissekirjutust aadressil XXX Tallinn ja alates
3. juunist 2014 kuni käesolevani on sideaadressidena märgitud Soome Vabariigis asuvad aadressid ning alates
4. veebruarist 2017 omab kostja sissekirjutust Soome Vabariigis (I kd, tl 52). Tartu Maakohtu
5. mai 2017 määruses hagiavalduse käiguta jätmiseks on kostja elukohana märgitud Soome Vabariik (I kd, tl 94). Asjaolu, et hageja ise märgib kostja elukohana erinevaid Tallinna aadresse, ei anna alust järeldada, et kostja tegelik elu ja/või viibimiskoht on Tallinn. Hageja ei ole tõendanud ka, et kostjal on mitu elukohta üheaegselt TsÜS § 14 lg 2 tähenduses. Rahvastikuregistrisse tehtud kanne ei ole määrava tähendusega isiku elukoha määramisel TsÜS § 14 alusel, oluliseks on ikkagi see, kus inimene tegelikult elab. Hageja avalduse alusel alustatud täitemenetluse alustamise teade on kostjale kätte toimetatud Soomes kostja praeguses elukohas (I kd, tl 198). Kostja on esitanud tõendeid üürilepingute olemasolu kohta Soomes alates
6. juunist 2015 kuni käesoleva ajani (I kd, tl 201-213). Asjakohatu on hageja viide tsiviilasjale nr 2-15-2870, kuna selles vaidluses ei ole hagejad ettevõtjad ning kostja tarbija, vaid tegemist on kinnisasja kasutamisest tekkinud vaidlusega. Brüssel I bis määruse art 18 lg 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Tulenevalt eeltoodust oli kostja elukoht juba maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel Soome Vabariigis. Hageja on kinnitanud, et jätkab võlgnevuse sissenõudmist Soomes (I kd, tl 152, p 26).
7. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramisel järginud

§ 4842. Riigikohus on 8.

märtsi 2017 tsiviilasja nr 3-2-1-165-16 määruse p-s 12.2 selgitanud, et määruskaebuse esitamisel lõpeb maksekäsu kiirmenetlus

§ 172

lg 9 viimast lauset, § 481 lg-t 1 ja § 4891 lg‑t 4 koosmõjus tõlgendades ringkonnakohtus lahendi tegemisega määruskaebuse kohta. Maksekäsu kiirmenetlus lõpeb ringkonnakohtu lahendiga ka siis, kui määruskaebus jääb rahuldamata.

ei sätesta, et 20 euro suurune menetluskulude hüvitamise piirang ei kehtiks avaldaja jaoks võlgniku esitatud määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtus. Seega ei kohaldu maksekäsu kiirmenetluses kõrgema astme kohtu menetluskulude kandmist reguleeriv üldsäte

§ 171lg 1.

Seetõttu on maakohus põhjendamatult määranud kindlaks kostja esindaja õigusabikulu summas 350 eurot. Lähtudes

§ 4842

kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele seoses maksekäsu kiirmenetlusega riigilõiv 131 eurot 88 senti ja 20 eurot kulude katteks. Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 6