Obsah (4)

§ 137§ 124§ 119§ 134

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2017 Tartu Tsiviilasja number 2-17-2276 Tsiviilasi D.I. av

§ 137lg 1).

1. Narva linn (Narva Linna Sotsiaalabiameti kaudu) esitas 01.03.2017 seisukoha, milles märkis, et kõigi isikute ärakuulamisel selgus, et D.I. ja S.I. i vahel puudub vaidlus avalduses nimetatud asjaolude üle. Laste isa on nõus, et laste ema registreeriks nende ühised lapsed üürikorteri aadressile. Vaidluse esemeks oli laste registreerimine munitsipaaleluruumi, mis on ühiselamu 2 blokk, kuid avaldaja ja tema lapsed ei soovi enam ühiselamus elada. Laste ema avaldus tuleb jätta rahuldamata.
2. S.I. selgitas 25.04.2017 toimunud istungil, et laste ema ei järgi laste huve. Laste isa ei andnud nõusolekut laste registreerimiseks ühiselamusse, teades, millised inimesed ühiselamus elavad ning see ei saa lastele positiivselt mõjuda.
3. Maakohus kuulas 25.04.2017 ära lapsed. Kõik lapsed olid nõus, et emale antaks ainuotsustusõigus nende elu- ja viibimiskoha osas. MAAKOHTU SEISUKOHT
4. Viru Maakohus rahuldas 03.05.2017 määrusega D.I. avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuotsustusõiguse saamiseks laste viibimiskoha (elukoha) määramiseks. Maakohus määras D.I. le isikuhooldusõiguse laste viibimiskoha (elukoha) määramise osas ja piiras S.I. i isikuhooldusõigust laste viibimiskoha (elukoha) määramise osas. Maakohus leidis, et antud olukorras on vanemate vahel erimeelsus lapsi puudutavas olulises küsimuses, mis ei pruugi piirduda vaid laste hüpoteetilise elukoha vahetusega lähitulevikus, vaid takistab üldiselt lastega koos elava vanema otsustusõigust laste viibimiskoha määramise osas. Laste huvides on, et vanemate vahel saabuks tulevikus õigusrahu, kummal on õigus määrata laste viibimiskoht. Seetõttu on põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine laste viibimiskoha määramise osas ning selle emale andmine (TsMS § 137 lg 1). Lapse elukohaks on selle vanema elukoht, kellel on õigus lapse viibimiskohta määrata (

§ 124lg 1 ja Ts

ÜS § 15 lg 1). MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Laste isa, S.I. (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu 03.05.2017 määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ning teha uus otsus, millega jätta D.I. avaldus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt on avaldaja 25.04.2017 istungil suuliselt loobunud esitatud taotlusest, kuna vaidlust laste registreerimise osas nende faktilise elukoha järgi vanemate vahel ei ole. Määruskaebuse esitaja vestlusest lastega pärast nende ärakuulamist on selgunud, et keegi lastest ei saanud aru vanema hooldusõiguse osalise piiramise õiguslikest tagajärgedest. Vestlusest lastega on ka selgunud, et laste esindaja ei kohtunud ühtegi korda lastega enne oma seisukoha koostamisest ning ei selgitanud välja laste arvamust. Laps A.I. elab käesoleval ajal määruskaebuse esitaja juures ning avaldaja ei ole sellele vastu vaielnud. 3 PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD
2. Avaldaja D.I. esitas seisukoha, milles palub jätta määruskaebus rahuldamata. Avaldaja märkis, et A.I. elab hetkel isa juures, aga võib iga hetk tagasi avaldaja juurde kolida. Avaldaja arvas, et A.I. suhtes võiks nõudest loobuda.
3. Laste esindaja leidis ärakuulamisel, et määruskaebus on põhjendatud A.I. suhtes, kuna ta saab kahe kuu pärast täisealiseks ning menetlusökonoomia eesmärgil ei ole põhjendatud tema suhtes otsustusõiguse lõpetamine. Ülejäänud laste suhtes on määruskaebus osaliselt põhjendatud. Kuna kohus otsustas anda emale otsustusõiguse, siis pole põhjendatud hooldusõiguse piiramine. Laste esindaja esitas täiendavalt seisukoha, milles leidis, et määruskaebus tuleks rahuldada osaliselt ning tühistada Viru Maakohtu 03.05.2017 määrus osas, millega rahuldati avaldus S.I. i isikuhooldusõiguse piiramiseks A.I. osas. Eksitav on määruskaebuse esitaja väide, et avaldaja on kohtuistungil loobunud avaldusest. Avaldusest loobumist ei tulene kohtuistungi protokollist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada ning teha asjas uus määrus. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus on vaidlustatud määrusega piiranud S.I. i isikuhooldusõigust laste viibimiskoha (elukoha) määramise osas (kohtumääruse resolutsiooni p 2).
5. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on määruskaebuse esitaja taotlus lapse A.I. suhtes. Ringkonnakohus nõustub laste esindaja seisukohaga, et A.I. saab 23.07.2017 täisealiseks, mistõttu pole menetlusökonoomia põhimõtet arvestades põhjendatud avalduse rahuldamine A.I. osas. Täisealiseks saamisega lõpeb vanema hooldusõigus ning sellest tulenevalt ka vanema otsustusõigus lapse elukoha ja viibimiskoha üle.
6. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on kohus pidanud vajalikuks perekonnaseaduse (

) § 137 lg 1 alusel laste elu- ja viibimiskoha küsimuses ainuhooldusõiguse andmist laste emale. Samas kohtumääruse resolutsioonis p-s 1 on maakohus rahuldanud avaldaja taotluse otsustusõiguse saamiseks ning resolutsiooni p-s 2 andnud D.I. le isikuhooldusõiguse laste viibimiskoha (elukoha määramise osas) ning ühtlasi piiranud S.I. i isikuhooldusõigust samas osas. 13.

§ 119

kohaselt, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi.

§ 137

lg 1 esimese lause kohaselt, kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle.

§ 134

lg 3 kohaselt võib kohus lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib isiku- 4 või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega. Varahooldusõiguse võib kohus vanemalt ka täies ulatuses ära võtta. 14. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15 p-s 25 selgitanud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137) on alternatiivsed nõuded.

Nimetatud Riigikohtu lahendist tuleneb, et otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse (

§ 137

) osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. 15. Kuigi avaldaja pole täpsustanud, kummal alusel ta soovib otsustusõiguse üleandmist, on maakohus lähtunud

§ 137lg-st 1.

Kohus ei ole seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta avamust (vt eelviidatud Riigikohtu lahend). Asja materjalidest ei tulene, et maakohus oleks käesoleval juhul pooltega õiguslikku kvalifikatsiooni arutanud. Laste esindaja on juba oma esialgses seisukohas (tl 23-24) viidanud, et avaldusest ei selgu, kummal alusel soovitakse otsustusõiguse üleandmist. 16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu resolutsiooni punktid 1 ja 2 on omavahel vastuolus ning resolutsiooni p 1 on vastuolus määruse põhjendustega. Maakohtu määrus on siiski tervikuna mõistetav selliselt, et kohus on andnud ainuhooldusõiguse laste elu- ja viibimiskoha osas laste emale (

§ 137lg 1).

Ringkonnakohus nõustub laste esindajaga, et laste ärakuulamise protokollist (tl 39) tuleneb üksnes, et laste arvamust on küsitud otsustusõiguse osas. Protokollist ei tulene, et kohus oleks selgitanud välja laste arvamuse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamise küsimuses või selgitanud ühekordse otsustusõiguse üleandmise ja vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise erisusi. 17. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vanemate ühise hooldusõiguse täielikul või osalisel lõpetamisel on perekonnaseaduse järgi oluline selgitada välja vähemalt 14-aastase lapse seisukoht.

§ 137

lg 2 punkti 1 järgi on vähemalt 14-aastasel lapsel sisuline kaasarääkimisõigus ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale üleandmise küsimuses. Kohus ei rahulda ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu. Kohtul tuleb seejuures veenduda, et laps on hooldusõiguse üleandmise tähendust piisavalt mõistnud. Praegusel juhul on neljast lapsest kolm vanemad kui 14-aastased ning ka noorim laps saab 14-aastaseks käesoleva aasta augustikuus. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul täidetud eeldused vanemate hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. 18. Käesoleval juhul on laste isa vaielnud vastu üksnes laste elukoha registreerimisele munitsipaalkorterisse (ühiselamusse). Küll aga andis laste isa nõusoleku laste rahvastikuregistri kande tegemiseks üürikorterisse. 5 Asja materjalidest ei tulene, et vanemate vaheline vaidlus puudutaks muid laste elukohaga seotud küsimusi, kui üksnes laste registreerimine munitsipaalkorterisse. Vanematel ei ole olnud vaidlust selle üle, et lapsed elavad ema juures, v.a vanim tütar, kes on mõlema vanema nõusolekul asunud elama isa juurde. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine laste elu- ja viibimiskoha määramise osas ning selles osas ainuhooldusõiguse andmine laste emale. Piisav on

§ 119lg 1 alusel laste emale otsustusõiguse andmine laste S.I., L.I.

ja J.I. elu- ja viibimiskoha üle otsustamiseks. 19. Ringkonnakohus selgitab lisaks, et maakohus on ebaõigesti kohtumääruse resolutsiooni punkti 2 sõnastanud selliselt, et anda laste emale D.I. le isikuhooldusõigus laste viibimiskoha (elukoha) määramise osas ning piirata S.I. i isikuhooldusõigust samas osas. Isikuhooldusõiguse piiramine on võimalik

§ 134alusel.

Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise kohtuasjas selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus

§ 134

lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15 p 29). Kuna käesolevas asjas puuduvad asjaolud, mis viitaks laste heaolu ohustamisele, on otsustusõiguse küsimuses võimalikud õiguslikud alused kas

§ 119

või

§ 137. 20.

Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja teeb uue määruse, millega rahuldab D.I. avalduse otsustusõiguse üleandmiseks laste S.I. , L.I. ja J.I. elu- ja viibimiskoha määramiseks. Rahuldamata jääb D.I. avaldus otsustusõiguse üleandmiseks lapse A.I. elu- ja viibimiskoha määramiseks. 21. Ringkonnakohus jätab maa- ja ringkonnakohtus lastele riigi õigusabi korras määratud esindajale (TsMS § 172 lg 3) ja D.I. le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda. Muud menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Kai Kullerkupp 6