← Eesti

4-17-4965/10

Obsah (7)§ 70§ 114§ 118§ 5§ 196§ 198§ 192

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus 30. no

§ 70lg 2 kohaselt väärteoprotokollile märke allkirjastamisest keeldumise kohta, kinnitades 2

(8)seda oma allkirjaga. Käesoleval juhul on seda nõuet järgitud. Sel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast. Käesolevas asjas on väärteoprotokoll nõuetekohaselt koostatud ja seega tuleb see lugeda isiku poolt kättesaaduks
  1. juulil
  2. Väärteoprotokolli kohaselt on lahend kohtuvälise menetleja juures kättesaadav
  3. augustil
  4. Seega oli kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise tähtpäev
  5. august 2017, nagu kohtuvälise menetleja otsuses õigesti märgitud. Kaebuse esitamise tähtaeg hakkab

§ 70

lg 1 kohaselt kulgema mitte otsusest teadasaamisest, vaid otsuse kättesaadavuse kuupäevast. Seega pole tähtsust, millal sai isik otsusest teada. Väärteoprotokollist nähtub, et isik keeldus väärteoprotokolli ärakirja kättesaamise allkirja andmisest, jättes ka kasutamata võimaluse väljendada soovi, et lahend oleks saadetud e-posti teel. Kohtul ei ole alust kahelda kohtuvälise menetleja märkuse õigsuses. Menetlusaluse isiku kaebusest ja tähtaja ennistamise taotlusest nähtub, et menetlusalune isik ei eita, et ta keeldus allkirja andmisest väärteoprotokollile. Samas leiab menetlusalune isik ekslikult, et allkirjast keeldumine toob kaasa kohtuvälise menetleja kohustuse toimetada väärteoprotokoll isikule kätte muul viisil. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus ja menetlusaluse isiku kirjalik seisukoht

  1. Viru Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a määruse peale esitas määruskaebuse P. Valtonen, kes palub selle määruse tühistada ja võtta tema kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale menetlusse. Määruskaebuse esitaja märgib, et kohtuvälise menetleja otsusest sai ta teada
  4. septembril 2017, mil ta sisenes seda otsides e-toimiku kaudu karistusregistrisse ning avastas e-toimikus kohtuvälise menetleja allkirjastamata väärteoprotokolli ja otsuse. Eelnevalt oli ta korduvalt pöördunud kohtuvälise menetleja otsuse saamiseks Ida Prefektuuri. Iga kord kinnitas Ida Prefektuuri esindaja, et P. Valtoneni suhtes otsust pole. Kohtuväline menetleja märkis väärteoprotokolli koostamisel sinna, et menetlusalune isik ei soovi kaitsja osalemist. Kuna see ei vastanud tõele, keeldus menetlusalune isik valeandmeid sisaldavat protokolli allkirjastamast. Menetleja ei võimaldanud menetlusalusel isikul märkida väärtoprotokolli seletust allkirjastamisest keeldumise kohta. Samuti ei andnud kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteoprotokolli koopiat ega teatanud otsuse kättesaamise kuupäeva. Arestimajas palus P. Valtonen, et otsus saadetaks tema e-posti aadressil, mille ta ka menetlejale teatas. Kohtuväline menetleja aga otsust e-postiga ei saatnud.

§ 70

lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Määruskaebuse esitaja märgib, et kuigi ta keeldus allkirjastamast valeandmetega protokolli, ei keeldunud ta seda protokolli kohtuväliselt menetlejalt vastu võtmast. Samuti ei võta see, kui isik keeldub väärteoprotokolli allkirjastamast, kohtuväliselt menetlejalt protokolli kätteandmise kohustust. Maakohus lähtus formaalselt väärteoprotokollis märgitud otsuse teatavakstegemise kuupäevast. P. Valtonen polnud enda kinnitusel aga sellest kuupäevast teadlik, sest teda sellest ei informeeritud. Kohtuvälise menetleja otsusest sai menetlusalune isik enda väitel teada

  1. septembril 2017 ja esitas maakohtule kaebuse tähtaegselt, s.o
  2. septembril
  3. Maakohus leidis ekslikult, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Maakohtu kohtunik ei olnud asja lahendamisel objektiivne.
  5. novembril 2017 esitas menetlusalune isik ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha, milles kordas, et ta ei ole kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamise tähtaega mööda lasknud. Kohtuvälise menetleja otsus ei olnud talle väärteoprotokollis märgitud kuupäeval

§ 114lg 4 mõttes kättesaadav.

Seega ei saanud kaebetähtaja kulg alata väärteoprotokollis märgitud kuupäevast. P. Valtonen märgib, et kui ta keeldus ebaõige sisuga väärteoprotokolli allkirjastamisest, polnud 3

(8)selles kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamise kuupäeva märgitud. Ta selgitas väärteoprotokolli koostaja küsimusele vastates, et soovib saada otsust e-posti aadressile, kuid sinna seda ei saadetud. Kohtuvälise menetleja vastus määruskaebusele 9. Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur leiab, et maakohus jättis menetlusaluse isiku kaebuse õigesti läbi vaatamata, ja märgib järgmist.

§ 70

lg 1 näeb ette, et väärteoprotokolli koopia antakse menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Väärteoprotokolli kätteandmisel selgitatakse menetlusalusele isikule tema õigust esitada väärteoprotokollile vastulause, samuti seda, et kohtuvälise menetleja lahend tehakse kirjalikus menetluses ja menetlusalusel isikul on õigus tutvuda lahendiga kohtuvälise menetleja juures. Samuti selgitatakse, et soovi korral saadetakse lahendi koopia menetlusaluse isiku e-posti aadressile. Väärteoprotokolli koostaja on menetlusalusele isikule protokolli sisu arusaadavaks teinud. Sealhulgas on arusaadavaks tehtud ka see, millal ja kus on kohtuvälise menetleja lahend menetlusalusele isikule kättesaadav. Väärteoprotokolli koostamisest ja koostamise ajast oli P. Valtonen teadlik, sest ta viibis protokolli koostamise juures. Õigust saada väärteoprotokollist koopia menetlusalune isik ei kasutanud. Koopia vastuvõtmisest keeldumisel loetakse see vastavalt

§ 70lg-le 2 menetlusosalise poolt kättesaaduks.

Väärteomenetluse seadustiku kohaselt saadetakse lahend menetlusaluse isiku soov korral tema e-posti aadressile. P. Valtonen sellist soovi ei avaldanud – väärteoprotokollis vastav märge (taotlus) puudub. Samuti ei esitanud P. Valtonen väärteoprotokollile vastulauset. Tähtaegadest peab kinni pidama nii menetleja kui ka menetlusosaline. P. Valtonen on ise väärteoprotokolli koopiat vastu võtmata jättes tekitanud olukorra, kus ta võis tähtaegades eksida. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et P. Valtonen esitas kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale

§ 114lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes.

Samas ei jaga ringkonnakohus maakohtu arvamust, et praegusel juhul pole mõjuvat põhjust kaebetähtaega ennistada. 11. Riigikohus on selgitanud, et

§ 114

lg 4 kohaselt tuleb üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise 15-päevast tähtaega hakata lugema päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav.

§ 70

lg 4 kohaselt peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kättesaadav 30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates.

§ 70

lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Menetlusaluse isiku protokolli koopia vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest keeldumise korral teeb menetleja protokollile vastava märke. Sellisel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast (

§ 70lg 2).

Väärteoprotokolli kantakse ka kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemise kuupäev. Kui menetleja on eeltoodud regulatsioonist kinni pidanud ning isiku keeldumise väärteoprotokollis nõuetekohaselt fikseerinud, on kõik seadusest tulenevad nõuded menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks täidetud. Selle toiminguga loetaksegi väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks. Sellest tulenevalt on

§ 114

lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, mitte aga kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisel. Regulatsioon ei tee erandit menetlusalusele isikule, kes on väärteoprotokolliga 4

(8)tutvumisest, selle allkirjastamisest ja vastuvõtmisest keeldunud ning menetleja on keeldumise nõuetekohaselt fikseerinud. Kuigi seadusest sellist nõuet ei tulene, oleks vaidluste vältimiseks otstarbekas, kui kohtuväline menetleja püüaks protokolli allkirjastamisest keeldumise fakti fikseerida täiendavalt ka tunnistaja allkirjaga. Juhul, kui menetlusalune isik väidab, et sai väärteoprotokolli sisust ja sellele järgnevast karistamisotsusest teada alles pärast otsuse kätte saamist ning sellest tingitult esitab ta kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale

§ 114

lg-s 4 sätestatud tähtajast hiljem, tuleb isikul alati taotleda kohtult kaebuse esitamise tähtaja ennistamist seaduses ettenähtud korras. Tulenevalt

§ 118lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja Kr

MS §-st 172 võib maakohus aga kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-99-10, p 16) Samuti on Riigikohus leidnud, et kohtuvälise menetleja otsuse teatavakstegemisel eeldatakse menetlusaluse isiku aktiivset rolli, s.o seda, et menetlusalune isik läheks väärteoprotokollis teatavaks tehtud ajal ise kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma. Juhul, kui menetlusalune isik seda ei tee, kannab ta üldjuhul ka riski, mis kaasneb otsuse sisust mitteteadmisega. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-83-08, p 13)
  5. Riigikohtu osundatud seisukohtadest nähtub, et üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg hakkab igal juhul kulgema päevast, mil otsus on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Seda olenemata asjaolust, kas isik tegelikult läks kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma; kas väärteoprotokolli koopia on menetlusalusele isikule nõuetekohaselt kätte antud ja kas menetlusalune isik teadis või pidi teadma, et kohtuväline menetleja on tema suhtes karistusotsuse teinud. (Sellist järeldust toetavad mutatis mutandis ka need argumendid, millele Riigikohus tugines asjas nr 3-1-2-4-12 tehtud
  6. juuli
  7. a otsuse punktis 31.) Samas võib väärteoprotokolli kätteandmisel aset leidnud menetlusnõuete rikkumine, mida menetleja hiljem ei kõrvalda ja mille tõttu ei saa isik kohtuvälise menetleja otsusest õigeaegselt teada, olla käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud muu asjaoluna, mida tuleb käsitada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena. Sellisel juhul tuleb kohtul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
  8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et P. Valtonen ei saanud

§-s 70 ette nähtud korras kätte tema suhtes koostatud väärteoprotokolli koopiat. Kohtumenetluse pooled on aga erinevat meelt küsimuses, millistel asjaoludel jäi väärteoprotokolli koopia P. Valtonenil kätte saamata. Kohtuväline menetleja kinnitab, et P. Valtonen keeldus kohapeal väärteoprotokolli koopiat vastu võtmast ega avaldanud ka soovi, et see saadetaks talle e-posti aadressile. Seetõttu saab väärteoprotokolli lugeda

§ 70lg 2 alusel P.

Valtoneni poolt kättesaaduks. P. Valtonen väidab seevastu, et ta keeldus küll väärteoprotokolli allkirjastamisest (kuna sinna oli valesti märgitud, et ta ei soovi kaitsjat), kuid mitte selle vastuvõtmisest. Lisaks olevat ta palunud saata väärteoprotokolli koopia endale elektrooniliselt, andes menetlejale selleks ka oma e-posti aadressi. 14.

§ 70

lg 2 teine lause sätestab, et kui menetlusosaline keeldub väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, teeb menetleja väärteoprotokollile selle kohta märkuse, märkides keeldumise kuupäeva ning oma allkirja ja ametinimetuse. Ringkonnakohus leiab, et

§ 70

lg 2 teise lause nõuetele vastav menetleja märkus, mis toob kaasa sama lõike kolmandas lauses ette nähtud tagajärje – väärteoprotokolli koopia kättesaaduks lugemise –, peab olema sõnastatud nii, et sellest nähtuks selgelt, et menetlusosaline keeldus just väärteoprotokolli vastuvõtmisest ja/või selle kättesaamise kohta allkirja andmisest. 5

(8)15. P. Valtoneni suhtes koostatud väärteoprotokolli lahtris „Ütlused“ on pärast trükitud teksti – Protokolli sain kätte, kinnitan blokis „isikuandmed“ märgitud andmete õigsust. Juhtunu kohta annan järgmised ütlused. – kohtuvälise menetleja ametniku järgmise sisuga märkus: „[P]rotokoll ette loetud ja arusaadavaks tehtud. Isik keeldus allkirjastamisest“. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellisest märkusest võimalik üheselt järeldada, et P. Valtonen keeldus allkirja andmisest just väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta, veel vähem, et ta keeldus protokolli koopiat vastu võtmast. Väärteoprotokolli lahtris, kuhu P. Valtonen keeldus oma allkirja andmast, küsitakse menetlusaluse isiku kinnitust mitme erineva asjaolu kohta ja käesoleval juhul ei ole kohtuväline menetleja märkuse tekstis täpsustanud, mille kohta P. Valtonen allkirja andmisest keeldus. Seetõttu pole võimalik välistada, et P. Valtonen ei keeldunud allkirja andmisest protokolli koopia kättesaamise kohta, vaid ta jättis allkirja protokollile andmata mingil muul põhjusel. Siinkohal tuleb silmas pidada sedagi, et väärteoprotokolli vormi lahtris „Ütlused“ antav allkiri peaks väärteoprotokolli vormile trükitud teksti kohaselt kinnitama lisaks protokolli kättesaamisele ka blokis „isikuandmed“ kajastuva teabe õigsust. Blokk „isikuandmed“ hõlmab aga ka märkust selle kohta, kas isik soovib kaitsja osalemist menetluses või mitte. P. Valtoneni suhtes koostatud väärteoprotokolli on menetleja ametnik käsikirjaliselt märkinud, et isik „ei soovi“ kaitsja osalemist. Juhul, kui vastab tõele P. Valtoneni väide, et ta tegelikult soovis kaitsja osalemist, võis ta keelduda allkirja andmisest hoopis põhjusel, et ta ei nõustunud protokolli bloki „isikuandmed“ sisuga. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, nagu praeguses asjas, kus väärteoprotokolli kantud menetleja märkusest ei nähtu, et menetlusalune isik keeldus allkirja andmisest just väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta, pole ka võimalik kohaldada

§ 70lg 2 neljandat lauset.

Seega ei saa lugeda väärteoprotokolli koopiat osutatud sätte alusel menetlusaluse isiku poolt

  1. juulist 2017 kättesaaduks.
  2. Lisaks märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus menetlusosaline keeldub küll väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, kuid mitte väärteoprotokolli koopiat vastu võtmast, on menetleja siiski kohustatud protokolli koopia isikule andma, tehes samas allkirja andmisest keeldumise kohta väärteoprotokolli

§ 70lg 2 kolmandas lauses nimetatud märkuse.

Kõnealusest märkusest peaks ilmnema, kas menetlusosaline keeldus üksnes väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast või lisaks ka protokolli vastuvõtmisest. Nõuetekohane märkus toob kaasa

§ 70

lg 2 neljandas lauses ette nähtud õigusliku tagajärje – väärteoprotokolli koopia loetakse menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast. Käesolevas asjas ei nähtu väärteoprotokolli kantud kohtuvälise menetleja märkusest, kas P. Valtonen keeldus väärteoprotokolli vastuvõtmisest või mitte. 17. Asjas ei ole vaidlust, et kohtuväline menetleja ei saatnud e-kirjaga P. Valtonenile oma lahendi koopiat.

§ 70

lg 1 kolmanda lause kohaselt selgitatakse menetlusalusele isikule, et soovi korral saadetakse kohtuvälise menetleja lahendi koopia menetlusaluse isiku e-posti aadressile. Sama paragrahvi neljanda lõike kolmas lause sätestab, et kui menetlusalune isik on väärteoprotokolli kättesaamisel või vastulauses esitanud soovi saada lahend oma e-posti aadressil, saadetakse lahendi koopia soovitud aadressil. P. Valtonen kinnitab, et ta avaldas kohtuvälisele menetlejale soovi saada kohtuvälise menetleja lahendi koopia e-kirjaga. On tõsi, et käesolevas asjas pole väärteoprotokolli lahtris, kuhu märgitakse isiku soov saada lahend e-postiga, ristikest tehtud. Samas on väärteoprotokollis kirjas P. Valtoneni e-posti aadress. See, et P. Valtonen informeeris menetlejat enda e-posti aadressist, võib viidata võimalusele, et menetlusalune isik siiski avaldas soovi saada kohtuvälise menetleja lahendi koopia enda e-posti aadressile. Vastasel korral polnuks tal motiivi oma e-posti aadressi menetlejale anda. Kuid kui see ka nii ei olnud, pidanuks kohtuväline menetleja olukorras, kus ta teadis nii P. Valtoneni e-posti aadressi kui ka asjaolu, et P. Valtonen pole väärteoprotokolli kätte saanud, kuid on samas avaldanud väärteoprotokollis soovi asja arutamisest kohtus osa võtta, saatma lahendi koopia P. Valtoneni 6

(8)e-posti aadressile. Selline kohustus on tuletatav

§ 5

p-st 2, mille kohaselt on kohtuväline menetleja kohustatud tagama menetlusalusele isikule võimaluse end iseseisvalt kaitsta. Praegusel juhul tuleb arvestada sedagi, et kohtuvälisele menetlejale oli teada, et P. Valtonen oli väärteoprotokolli koostamise ajal tõenäoliselt alkoholijoobeseisundis, mistõttu ei pruukinud ta olla suuteline enda menetlusõigusi adekvaatselt teostama. 18. Kokkuvõttes pole käesolevas asjas võimalik lugeda kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemise aega kajastanud väärteoprotokolli

§ 70lg 2 neljandas lauses sätestatud õigusliku fiktsiooni alusel P.

Valtoneni poolt kättesaaduks (sest sama lõike kolmandas lauses sätestatud tingimus on nõuetekohaselt täitmata). Samas pole tõendeid selle kohta, et P. Valtonen teadis mingist teisest allikast, et tema suhtes tehtud lahend on kohtuvälise meneteja juures kättesaadav alates 14. augustist 2017. Ühtlasi jättis kohtuväline menetleja oma lahendi P. Valtoneni e-posti aadressile saatmata, eirates

§ 5p-st 2 tulenevat kohustust.

Neil põhjustel pole ringkonnakohtu arvates võimalik tõsikindlalt väita, et P. Valtonen teadis või pidi teadma tema suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsusest juba enne

  1. septembrit 2017, mil ta enda väitel otsusest teada sai. Riigikohus on leidnud, et KrMS § 172 lg 2 p 2 järgi on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena käsitatav ka see, kui isik ei tea ega peagi õiguslikult teadma tema suhtes tehtud kohtuotsusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuli
  3. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 32). Ringkonnakohtu arvates kehtib sama põhimõte ka kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamise tähtaja möödalaskmise puhul. Seetõttu – ja arvestades asjaolu, et P. Valtonen esitas kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale
  4. septembril 2017 – tuleb Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri
  5. augusti
  6. a otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg lugeda möödalastuks mõjuval põhjusel ja P. Valtoneni taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldada.
  7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 196

lg-test 2 ja 3 ning § 147 lg 2 p-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a määruse, millega jäeti P. Valtoneni kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuuri
  3. augusti
  4. a otsuse peale

§ 118

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, ennistab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise tähtaja ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus (alates kohtuliku eelmenetluse staadiumist). P. Valtoneni määruskaebus tuleb rahuldada. 20. Vaidlustamisviites märgitut, et käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse, selgitab ringkonnakohus järgmiselt.

§ 198

sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib

  1. septembrist
  3. jaanuaril 2011 vastu võetud ja
  4. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) § 10 p-ga 23 muudeti aga

§ 196

lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.” Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka „määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik vaidlustada (nagu

§ 198

sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale esitatud määruskaebust menetleda (nagu

§ 196lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab).

Seega on

§ 198ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus.

Tulenevalt põhimõttest lex posterior derogat legi priori on

§ 196

lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet

§ 198kui varasema seaduse ees. Järelikult on ei ole ringkonnakohtu määrus, millega 7

(8)vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav.

§ 192lg 11 kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.