4-17-2735/12

(38308023715)määratud rahatrahvi asendamine arestiga Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. novembri
2. a määrus Daniil Vitenzon Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
3. novembri
4. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse süüdlase advokaadist kaitsja ja Politsei- ja Piirivalveamet. Määruskaebus tuleb esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai käesolevast kohtumäärusest teada või pidi sellest teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri
6. septembri
7. a kiirmenetluse otsusega karistati Daniil Vitenzoni liiklusseaduse § 239 lg 1 p 2 järgi rahatrahviga 20 trahviühikut ehk 80 eurot.
9. mail 2017 esitas Politsei- ja Piirivalveamet täitemenetluse seadustiku (TMS) § 201 lg-s 1 ette nähtud korras Viru Maakohtule taotluse asendada D. Vitenzonile määratud rahatrahv karistusseadustiku (KarS) § 72 alusel arestiga. Taotluses märgiti, et kuna D. Vitenzon rahatrahvi vabatahtlikult ei tasunud, alustati trahvisumma sissenõudmiseks
10. novembril 2014 täitemenetlust.
11. mail 2017 teatas kohtutäitur, et Viru Maakohtu
12. aprilli
13. a määrusega asjas nr 2-17-1057 kuulutati välja D. Vitenzoni pankrot. Järelikult on rahatrahvi tasumine võimatu. Seetõttu tuleb otsustada rahatrahvi asendamine arestiga.
14. Viru Maakohtu
15. novembri
16. a määrusega asendati D. Vitenzonile Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri
17. septembri
18. a otsusega määratud rahatrahv 20 trahviühikut KarS § 72 alusel arestiga kaks päeva. Maakohus otsustas, et see arest tuleb D. Vitenzonil ära kanda kohe pärast kriminaalasjas nr 1-17-5541 mõistetud karistuse ärakandmist. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
19. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse D. Vitenzon, kes palub maakohtu määruse tühistada ja jätta kohtuvälise menetleja taotlus rahatrahvi arestiga asendamiseks rahuldamata. Määruskaebuse esitaja põhjendab oma taotlust järgmiselt. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud D. Vitenzoni poolt kohtuistungil antud seletusi. D. Vitenzon teatas kohtule enda pankrotist. Pankrotiasjas tehtud
20. oktoobri
21. a kohtumäärusega kinnitati jaotusettepanek, millest nähtuvalt ei ole Politsei- ja Piirivalveameti nõuet, mis tuleneb
22. septembri
23. a otsusest, pankrotimenetluses õigeaegselt esitatud ja seda ei ole pankrotimenetluses tunnustatud. Kuna kõnealust nõuet pankrotimenetluses ei tunnustatud, pole Politsei- ja Piirivalveametil alust taotleda selle asendamist arestiga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja D. Vitenzoni määruskaebuses märgitu ei anna alust seda määrust tühistada.
25. KarS § 72 lg 1 sätestab, et kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi, asendab kohus selle tasumata osas arestiga või süüdlase nõusolekul üldkasuliku tööga KarS §-s 69 sätestatud korras. Sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt vastab rahatrahvi kümnele trahviühikule üks päev aresti.
26. Käesolevas asjas on tuvastatud – ja selles ei ole ka vaidlust –, et D. Vitenzon pole talle kohtuvälise menetleja määratud 20 trahviühiku suurust rahatrahvi tasunud. Täitemenetlus selle rahatrahvi sissenõudmiseks on lõppenud, kuna Viru Maakohtu
27. aprilli
28. a määrusega kuulutati välja D. Vitenzoni pankrot.
29. Määruskaebuse esitaja arvab, et kui süüdlane pankrotistub ja sissenõudja ei esita tasumata rahatrahvi nõuet süüdlase pankrotimenetluses, pole ka võimalik seda rahatrahvi KarS § 72 alusel arestiga asendada. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. KarS § 72 ega ükski teine säte ei välista rahatrahvi asendamist arestiga põhjusel, et süüdlane on pankrotistunud. Seejuures on pankrotivõlgnikust süüdlase rahatrahvi asendamine arestiga võimalik ka juhul, kui sissenõudja pole varem esitanud trahvinõude kohta pankrotiseaduse (PankrS) §-s 94 nimetatud avaldust. See, kui sissenõudja jätab trahvinõude süüdlase pankrotimenetluses esitamata, toob kaasa vaid selle, et trahvinõuet ei ole võimalik rahuldada süüdlase pankrotivara arvel. Samas ei tingi süüdlase pankrot trahvinõude lõppemist ega selle arestiga asendamise võimatust. Järeldust, et pankroti väljakuulutamine ei mõjuta võlgniku vastu suunatud, kuid pankrotimenetluses esitamata nõude kehtivust, kinnitab – lisaks nõude lõppemist sätestava normi puudumisele – ühemõtteliselt ka PankrS § 167 lg
31. Sellele, et süüdlase maksejõuetus ei takista asendusaresti määramist, viitab ka TMS § 201 lg 1, mis seob asenduskaristuse kohaldamise menetluse algatamise mh asjaoluga, et võlgnikul ei ole vara, millele sissenõuet pöörata. Süüdlase pankroti korral on tegemist just sellise olukorraga: PankrS § 1 lg-te 1 ja 2 kohaselt tähendab pankrot olukorda, kus võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Pankrotistunud süüdlasel võib küll mingi vara olla, kuid see on muutunud PankrS § 35 lg 1 p 1 alusel pankrotivaraks (PankrS § 108), mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Ühtlasi muutub võimatuks sissenõude pööramine võlgniku varale täitemenetluses, sest TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Sellises olukorras on mitte üksnes võimalik, vaid üldjuhul 2

(3)ka otstarbekas asendada tasumata rahatrahv KarS § 72 lg 1 alusel aresti või üldkasuliku tööga. Seejuures tuleb arvestada, et rahatrahvi sissenõudmine süüdlase pankrotimenetluses võib osutuda riigi jaoks ebaproportsionaalselt koormavaks ja kulukaks, sageli on see sootuks perspektiivitu.

1. Kuna D. Vitenzon ei ole talle määratud rahatrahvi tasunud ja trahvisumma sissenõudmine täitemenetluses on muutunud võlgniku püsiva maksejõuetuse tõttu võimatuks, toimis maakohus õigesti, kui asendas rahatrahvi KarS § 72 alusel kahepäevase arestiga.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 196 lg-st 2, § 194 lg-test 2 ja 3 ning § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
3. novembri
4. a määruse muutmata ja D. Vitenzoni määruskaebuse rahuldamata.
5. Vaidlustamisviites märgitut, mille kohaselt saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse, selgitab ringkonnakohus järgmiselt. VTMS § 198 sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib
6. septembrist
8. jaanuaril 2011 vastu võetud ja
9. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) § 10 p-ga 23 muudeti aga VTMS § 196 lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.” Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka „määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik vaidlustada (nagu VTMS § 198 sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale esitatud määruskaebust menetleda (nagu VTMS § 196 lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab). Seega on VTMS § 198 ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus. Tulenevalt põhimõttest lex posterior derogat legi priori on VTMS § 196 lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet VTMS § 198 kui varasema seaduse ees. Järelikult on ei ole ringkonnakohtu määrus, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav. VTMS § 192 lg 11 kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule. Tulenevalt VTMS §-st 190 ja § 17 lg-st 2, ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada süüdlane ise, vaid üksnes tema advokaadist kaitsja. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 3