Obsah (4)

§ 41§ 22§ 37§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Tanel Saar 24. august 2017, Tartu 3-16-2480 Haldusasi

) § 37 lg-st 1 tulenev üldine töökohustus täidetud, kuna kaebaja töötab OÜ-s XX . Põhjendamatult ja pahatahtlikult valeandmeid esitades on jäetud arvestamata kaebaja esitatud andmed tema tervisliku seisundi kohta, mille kohaselt on kaebajal XX ja XXX. Lisaks on käskkirja koostaja võtnud endale õiguse kehtestada tagasiulatuva mõjuga haldusakti.

1. Viru Vangla palub
2. detsembri
3. a vastuses kaebusele jätta V. Raudsepa kaebus rahuldamata. Muu töökoha olemasolu väljaspool vanglat ei välista kinnipeetava kohustust töötada vanglas ega vangla õigust rakendada teda tööde puudumisel vangla majandustöödele. Kinnipeetaval on võimalik täita nii OÜ-ga XX sõlmitud töölepingust tulenevaid töökohustusi kui Viru Vangla käskkirjast tulenevaid töökohustusi. V. Raudsepa elektroonilises tervisekaardis sisaldub muuhulgas kaebaja viidatud Sotsiaalkindlustusameti
4. veebruari
5. a otsus, mille kohaselt esineb kaebajal XXX, kuid otsusest ei nähtu, et tegemist oleks XXX.
6. augusti
7. a meditsiinilise tõendi kohaselt V. Raudsepal analüüside tulemusel XXX ei esine. Tuginedes tervisekaardis sisalduvatele andmetele on vangla arst hinnanud kaebaja töövõimelisust
8. augustil 2016 ja
9. septembril
10. Enne vaidlusaluse käskkirja koostamist on kinnipeetavale antud võimalus oma seisukoha esitamiseks, mida V. Raudsepp
11. septembril 2016 ka tegi. Käskkirjast nähtub, et vangla on tutvunud kinnipeetava seisukohaga ning käskkirjas on toodud ka põhjendused, miks vangla jätab kinnipeetava väited arvestamata ning peab vajalikuks määrata kinnipeetava tööle. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
12. Tartu Halduskohus jättis
13. jaanuari
14. a otsusega Virgo Raudsepa kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus võttis käesoleva haldusasja juurde asja nr 3-16-1049 materjalidest vaide ja ekspertarsti täiendava arvamuse ning asja nr 3-16-2274 materjalidest otsuse resolutsiooni p-s 3 nimetatud dokumendid ning kuulutas menetluse kaebaja terviseandmeid puudutavate dokumentide osas kinniseks.
15. Kaebaja tugineb oma töövõimetusele viidates ekspertarsti arvamusele Sotsiaalkindlustusameti
16. veebruari 2016 otsuses nr 1309996, kuid on jätnud mainimata, et sellega tuvastati küll XXX, aga kaebaja vaidlustas nimetatud otsuse ja nõudis täiendavat ekspertiisi. Selle teostanud ekspertarst tegi tema kohta koostatud dokumente läbi vaadates kindlaks, et tegelikult ei esine tal ühtegi haigusseisundit, mille alusel oleks võimalik töövõime kaotust tuvastada. Juba määratud töövõimekaotuse protsent jäeti kaebaja õigustatud ootusele ja määruse nr 3 § 16 lg 1 p-le 1 viidates siiski samaks, mis ei takista aga töötamist raskeid kehalisi pingutusi mittenõudvatel koristustöödel. Kohtul pole vangla arstide poolt antud hinnangute tõele vastavuses kahtlemiseks põhjust. Samuti puudub vähimgi alus arvata, et nad ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ning ei oska hinnata tema võimalusi nendega hakkama saada.
17. Kaebaja tugineb väitele, et täidab juba töötamise kohustust, sest on leidnud endale töö väljaspool vanglat ning XX OÜ-ga sõlmitud leping välistab igasuguse muu töötamise. Kohtu hinnangul ei välista nimetatud lepingu konkurentsikeeldu käsitlev punkt täielikult muud töötamist. Kinnipeetaval pole subjektiivset õigust keelduda vangla poolt pakutud tööst või valida endale meeldivat tööd ning tema rakendamine vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele suunatud majandustööle pole võrdväärne töölepingu alusel töötamisega ega saa sellega seetõttu ka konkureerida. 2 Kaebaja väited viitavad selgelt sellele, et tema eesmärgiks on vabaneda väljaspool vanglat asuva tööandja juures töötamise läbi töötamise kohustusest vanglas. Kinnipeetava töökohustuse täitmisena saab väljaspool vanglat töötamist käsitleda üksnes siis, kui see toimub

§ 41

lg-tes 1 ja 11 nimetatud viisil ehk

§ 22lg 1 p 1 alusel antud soodustuse korras ning vangla sisekorraeeskirja (VSk

E) 171 peatüki §-des 961 kuni 968 kehtestatud tingimustel ja korras. Kaebaja töötamine XX OÜs viidatud sätetest tulenevatele tingimustele ei vasta, seega ei saa see täita ka tema töötamise kohustust, vabastada teda majandustöödest ega pidada nende tegemisele sundimist õigusvastaseks. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja töötamine XX OÜ-s oleks ära keelatud või, et talle tehakse takistusi sellega seotud kohustuste täitmisel, seega ei saa vaidlusalune käskkiri kuidagi piirata tema õigusi, tuua kaasa reaalse olukorra halvenemist ega võtta temalt ja ta ülalpeetavatelt ära inimväärse sissetuleku allikat.

1. Vaidlusaluses käskkirjas on kajastamist leidnud kaebaja
2. septembril 2016 esitatud vastuväited ning piisava ulatuse ja selgusega ära toodud ka see, miks ei saa vastuväidete esitajat vabastada majandustöödele määramisest. Seega ei vasta tõele kaebuse väide, et kaebajale polnud tagatud sisuline ärakuulamisõigus ja tema seisukohtadega arvestamata jätmist ei põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3. Virgo Raudsepp esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
4. jaanuari
5. a (apellatsioonkaebuses märgitud läbivalt
6. jaanuari 2017) otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada ning tühistada Viru Vangla
7. novembri 2016 vaideotsus nr 6-12/266-3 ja Viru Vangla
8. oktoobri
9. a käskkiri nr 6-2/1397 ning tuvastada vangla toimingute, mis seisnevad selles, et kaebajat kohustatakse tegema majandustöid, õigusvastasus.
10. Halduskohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust leides, et põhiseaduse (PS) §-s 29,

§ 37

lg-s 1 ja § 38 lg-s 1 sätestatust tulenevalt oleks vastustajal õigus või kohustus sundida apellanti tööle majandustöödele olukorras, kus apellant juba töötab.

§ 37

lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine töökohustus, kuid kaebaja puhul on üldine töökohustus täidetud, kuna ta juba töötab OÜ-s XX . Viidatud ega ühestki järgnevast vangistusseaduse sättest ei tulene, et kinnipeetaval on kohustus teha füüsilist tööd s.h majandustöid. Samuti ei tulene ühestki sättest kohustust töötada mitmel töökohal. Käesoleval juhul on kinnipeetav olnud ise aktiivne ning leidnud töö, mistõttu ei ole põhjendatud tema määramine majandustöödele olenemata sellest, et vanglateenistus on olnud võimetu talle töö kindlustamisel. Tööleping OÜ-ga XX välistab kaebaja muu töötamise ning kaebaja majandustöödele määramisel kaotaks kaebaja töö, mis on tema võimetele ja oskustele oluliselt sobivam ja majanduslikult kordades tasuvam. Halduskohtu väitel, et kinnipeetava rakendamine vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele suunatud majandustööle pole võrdväärne töölepingu alusel töötamisega ega saa sellega seetõttu ka konkureerida, puudub kehtiv õiguslik alus. Järeldus, et

§ 37

lg 1 ja PS § 29 sätestavad koosmõjus, et kinnipeetaval ei tohi olla võimalust valida temale meelepärast tööd, on meelevaldne ja vastuolus vangistuse põhimõtetega, põhiseaduslike väärtuste ning üldisemalt vabadusekaotusliku karistuse ideega. Vaidlustatava käskkirja andmine olukorras, kus haldusorganile olid kõik asjaolud kinnipeetava töötamise osas teada, on vaadeldav ilmselge tahtliku inimväärikuse rikkumisena, millega püütakse kinnipeetavat veel täiendavalt karistada.

1. Halduskohtu tuvastatust, et apellandile on enne haldusakti andmist antud formaalne võimalus oma seisukohad esitada, ei saa teha järeldust, nagu oleks isikule tagatud sisuline ärakuulamisõigus.
2. Halduskohus on menetlusõigust rikkudes võtnud asja juurde materjale, millele haldusorgan ei tuginenud ja millised ei sisaldunud vaidlustatud haldusakti põhjendustes. Sellega on halduskohus üle võtnud vastustaja rolli ning asunud esitama vastuväiteid, mida vastustaja ei esitanud, samuti asunud põhjendama kohtumenetluses haldusakti tõendite ja asjaoludega, mis pole haldusakti aluseks olnud. 3
3. Sisuliselt on jäetud käsitlemata kaebaja vastuväited haldusaktis reaalselt kinnipeetava tervisliku seisundi kohta kajastatud asjaolude osas. Vaidlustatud käskkirjas, arvestades hilisemalt vaideotsuses märgitud selgitusi, on kaebaja töövõimelisuse hindamisel lähtutud
4. augusti 2015 kinnipeetava tervisekaardi kandest, mille kohaselt on
5. augustil 2015 võetud kaebajalt analüüsid ning tuvastatud, et kaebajal ei esine XXX. Hilisemast, kaebaja viidatud Sotsiaalkindlustusameti
6. veebruari
7. a otsusest nr 1309996 nähtub, et kaebajal esineb XX ja XXX. Käskkirja koostamisel on seega arvestatud varasemate andmetega kinnipeetava tervisliku seisundi kohta ja jäetud hilisemate andmetega arvestamata.
8. Viru Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta Virgo Raudsepa apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
9. jaanuari
10. a otsus muutmata ning jätta kohtukulud apellandi kanda.
11. Vangla poolt määratud abitöölisena töötamine ei ole käsitletav teise tööandja juures töötamisena tööõiguse regulatsiooni mõistes. Kinnipeetaval puudub vanglas töötamiseks lepingu sõlmimise vabadus ning kinnipeetav ei saa tulenevalt avalik-õiguslikust sunnist keelduda vanglas töötamisest eraõigusliku lepingu sätetele tuginedes. Muu töökoha olemasolu väljaspool vanglat ei välista kinnipeetava kohustust töötada vanglas ega vangla õigust rakendada teda teiste tööde puudumisel vangla majandustöödele. Kaebaja eesmärk on vabaneda väljaspool vanglat asuva tööandja juures töötamise läbi töötamise kohustusest vanglas.
12. Enne kinnipeetava tööle määramist annab hinnangu kinnipeetava töövõimelisusele vangla meditsiiniosakond vastavalt tervisekaardis sisalduvatele kannetele. Kui meditsiiniosakond on lähtuvalt isiku tervisekaardi andmetest otsustanud, et isik võib tööd teha, vormistatakse isik käskkirjaga tööle. V. Raudsepa elektroonilises tervisekaardis sisaldub muuhulgas ka kaebaja viidatud
13. veebruari
14. a ekspertarsti arvamus, mille kohaselt esineb kaebajal XX ja XXX. Eelnev arvamus ei kinnita, et isikul on XXX, mis välistaks töötamise majandustöödel koristajana. Varasemalt,
15. augustil 2015, on kaebajale teostatud analüüsid, mille kohaselt tal XXX ei esine. Isikule on küll määratud XXX ulatuses, kuid vangla majandustööd ei nõua rasket kehalist pingutust. Vangla hinnangul ei nähtu isiku tervislikust seisundist, et talle oleks abitöödel töötamine tervislikel põhjustel täielikult vastunäidustatud või abitöödele asumisel võiks halveneda isiku tervislik seisund pöördumatult. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16. Ringkonnakohtu hinnangul on Virgo Raudsepa kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja kohaldanud seadust, selgitades kinnipeetava kohustust töötada. Kohus on tõendeid kogumis hinnates tuvastanud, kas kaebajal esinevad tervislikud põhjused töökohustuse mittetäitmiseks ning kas töökoha olemasolu väljaspool vanglat on asjaoluks, mis välistaks kinnipeetava majandustöödele määramise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 halduskohtu põhjendusi siinkohal ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus järgmist.
17. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudub õiguslik alus ja igasugune põhjendus kaebaja kohustamiseks majandustöödele olukorras, kus ta täidab eeskujulikult töötamise kohustust ning halduskohus on vääralt PS §-le 29,

§ 37

lg-le 1 ja § 38 lg-le 1 tuginedes leidnud, et vastustajal on õigus või koguni kohustus sundida apellanti tööle olukorras, kus kinnipeetav juba töötab. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuses tooduga ei nõustu. PS §-st 29 tuleneb küll, et isikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid samas on ka märgitud, et seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Nimetatud põhiseaduse sättest tuleneb ka tahtevastase tööle sundimise keeld, kuid see ei laiene muuhulgas tööle, mida seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Seega on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata seaduslikel alustel. Kinnipeetavate puhul on nende õigus vabalt valida töökohta piiratud vangistusseaduse vastavate sätetega. 4 19.

§ 37

lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine kohustus töötada, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. Kui kinnipeetavale on töö andmine võimalik, st on olemas sobilik töö, siis vastavalt

§ 38lg-le 1 ja lg-le 2¹ vormistab vanglateenistus kinnipeetava tööle.

Kinnipeetavatel puudub töötamiskohustus

§ 37lg-s 2 sätestatud juhtudel.

Tegemist on kinnise loeteluga, mille hulgas ei ole nimetatud kinnipeetava töötamist teisel töökohal väljaspool kinnipidamisasutust. Seega vastupidiselt apellatsioonkaebuses toodule ei ole kinnipeetavatel võimalik valida neile meelepärast tööd ning üldist töökohustust välistavate aluste mitteesinemisel on kinnipeetav kohustatud töötama.

1. Apellatsioonkaebuse kohaselt kaotaks apellant majandustöödele määramisel tasuvama ja võimetele vastavama töö OÜ-s XX ning kaebaja majandustöödele sundimisega karistatakse apellanti täiendavalt ebamugavate ja inimõigusi rikkuvate vangistustingimustega. Ringkonnakohtule ei nähtu haldusasja materjalidest, et apellandile oleks tehtud takistusi OÜ-ga XX sõlmitud töölepingu järgsete töökohustuste täitmisel. Samuti pole eluliselt usutav, et tööandja, kes on nõus sõlmima töölepingu karistust kandva kinnipeetavaga, saaks eeldada, et kinnipeetavale ei rakendataks vajadusel ükskõik missuguste lepingu sätetega vastuolus olevat riiklikku sundi s.h töötamist. Arvestades vangla tavapärast praktikat kinnipeetavate majandustööle rakendamisel töötamise aja ja kestuse osas, ei vähenda majandustöödel osalemine ringkonnakohtu hinnangul apellandi võimekust täita jätkuvalt tööülesandeid OÜ-s XX . Inimväärikuse mõistet on Eesti siseriiklikus ja ka EIK praktikas sisutatud isiku õiguste intensiivse riivena. Kvalifitseerimaks teguviisi väärikuse alandamisena, peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme, mille tuvastamisel võetakse arvesse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks tegevust inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. EIK praktikas on inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Seega EIK praktikast tulenevalt inimväärikuse alandamisega saab tegemist olla tõsise rikkumise puhul. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole majandustööde abitöölise tööülesanded nähtuvalt tööjuhendist (tl 8-9) niisugused, mille sooritamine võiks olla käsitletav inimväärikuse alandamisena vaid on pigem igapäevaelu osaks ka väljaspool kinnipidamisasutust.
2. Apellatsioonkaebuses märgitakse, et apellandile ei ole enne haldusakti andmist tagatud sisulist ärakuulamisõigust, kuigi formaalselt on apellandile antud võimalus oma seisukohad esitada. Nimetatud väite tõelevastavust on halduskohus analüüsinud otsuse p-s 8 ning ringkonnakohus nõustub toodud järeldusega. Apellatsioonkaebuses ei ole võrreldes halduskohtule esitatud kaebusega apellandi väidet täiendavalt põhjendatud ega välja toodud, milles seisnevad vaidlusaluses käskkirjas vangla poolt esitatud põhjenduste puudused. Riigikohus on märkinud, et ärakuulamine aitab selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus) (RKHKo
3. november 2014, nr 3-3-1-44-14, p 17). Kaebaja
4. septembri
5. a vastuväites (tl 37-39) nimetatud asjaolusid (töötamine OÜ-s XX ja viited kaebaja XXX) on ringkonnakohtule nähtuvalt vaidlustatud käskkirjas analüüsitud ja nendega arvestamata jätmist põhjendatud.
6. Apellandi hinnangul on halduskohus omal algatusel võtnud asja juurde materjale, millele haldusorgan ei tuginenud ja milliseid ei ole kunagi sisaldunud vaidlustatud haldusaktide põhjendamisel, millega on halduskohus asunud täiendavalt haldusakti põhjendama. Halduskohtu
7. jaanuari
8. a otsuse resolutsiooni p-dest 2 ja 3 nähtuvalt on halduskohus asja 3-16-1049 materjalidest võtnud toimikusse vaide Sotsiaalkindlustusameti
9. veebruari 2016 otsusele nr 1309996 (tl 48) ja täiendava ekspertarsti arvamuse nimetatud vaide osas (tl 49) ning asja 3-16-227 materjalidest kaebaja vastuväited seoses majandustöödele määramisega (tl 37-39), kaebaja viidatud ekspertarsti arvamuse koos kaebaja meditsiinikaardi väljavõtetega (tl 39 pöördel–42), XX OÜ-ga sõlmitud töölepingu (tl 43-44) ja Viru Vangla
10. novembri
11. a käskkirja nr 6-3/1259 5 (tl 45-47), millega karistati V. Raudseppa vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitte allumise ja töökohustuse rikkumise eest. HKMS § 2 lg 3 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise. Seega peab kohus enda initsiatiivil välja selgitama nii menetlusosalise jaoks soodsad kui ka ebasoodsad faktilised asjaolud. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus asja juurde võetud materjalidele tuginedes kontrollinud kaebuses esitatud väidete õigsust. Asjakohased tõendid on eelnevalt kohtumenetlustes esitatud ja pooltele teada. Kaebaja viitab kaebuses nii OÜ-ga XX sõlmitud töölepingule ja sellest tulenevale võimalikule töökaotusele, Sotsiaalkindlustusameti
12. veebruari
13. a otsusele kui ka enese ärakuulamata jätmisele, kuid on jätnud enda väiteid kinnitavad tõendid esitamata. Lisaks on halduskohus kontrollinud seoses kaebaja väitega tagasiulatuvalt kehtestatud haldusakti kohta, et kaebajale poleks antud tööleasumise korraldust enne, kui oli vormistatud vaidlusalune käskkiri. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu halduskohtule nende käesoleva haldusasja materjalide juurde võtmist ja uute põhjenduste otsimist ette heita.
14. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud sisuliselt käsitlemata kaebaja vastuväited haldusaktis reaalselt kinnipeetava tervisliku seisundi kohta kajastatud asjaolude osas. Ringkonnakohtu hinnangul põhinevad apellatsioonkaebuses nimetatud väite põhjendused peamiselt vaidlustatavas käskkirjas esinevale veale kuupäevas, mille puhul on tegemist ilmse ebatäpsusega mis ei mõjuta haldusakti sisu ning vangla on vastavad selgitused kaebajale esitanud juba kohtueelses vaidemenetluses. Lisaks märgitakse apellatsioonkaebuses, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, et kaebaja tervisliku seisundi hindamisel oleks arvestatud Sotsiaalkindlustusameti
15. veebruari
16. a otsusega, millega on kaebajal tuvastatud XX ja XXX ning vastustaja on kaebaja terviseseisundi hindamisel tuginenud varasemale,
17. augustil 2015 väljastatud tervisetõendile, mille kohaselt kaebajal puudub XXX. Ringkonnakohtule nähtuvalt on vaidlusaluses käskkirjas välja toodud, et kaebajal ei ole tuvastatud XXX, samuti on kaebaja töövõimelisust hinnatud enne haldusakti andmist. Käskkirjas on märgitud, et kaebaja on vastustajale nimetatud otsuse esitanud, seega on vastustaja saanud seda arvestada andes hinnangu kaebaja väidetavale XXX. See, et haldusakti põhjendustes pole eraldiseisvana võetud seisukohta kaebaja poolt esitatud tõendi kohta sisuliselt, mille kohaselt esineb kaebajal XXX, mitte XXX, ei anna alust tunnistada tööle määramise käskkiri õigusvastaseks.
18. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka muud apellatsioonkaebuses esitatud väited alust kaebuse osas jõuda halduskohtust erinevale seisukohale. Kaebaja on taotlenud Viru Vangla
19. oktoobri
20. a käskkirja nr 6-2/1397 ja
21. novembri
22. a vaideotsuse tühistamist. Kuna käskkiri on õiguspärane ja vaideotsusest ei nähtu, et see eraldiseisvana rikuks kaebaja õigusi, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks.
23. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
24. jaanuari
25. a otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastaspoolel menetluskulusid ei tekkinud, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/