← Eesti

1-17-10475/4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

  1. november 2017 1-17-10475 Juhan Sarv A.K. kuriteoteate ajendil kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamine Riigiprokuratuuri
  2. oktoobri
  3. a määrus nr RP-6-8/17/473-

(1)(kriminaalmenetluse mittealustamise number 17760000092) A.K. esindaja vandeadvokaat Karin Antsov, süüdistuskohustuskaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  1. Jätta Riigiprokuratuuri
  2. oktoobri
  3. a määruse resolutiivosa muutmata, kuid täiendada ja asendada selle määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
  4. A.K. esindaja süüdistuskohustuskaebus rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kuriteoteade
  6. septembril 2017 esitas A.K. esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kuriteoteate (kuriteokaebuse), paludes alustada M.S. suhtes kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 320 lg 1 tunnustel.
  7. Koriteoteate kohaselt kinnitas Tartu Maakohus
  8. aprilli
  9. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-12157 kompromissi, mille üks tingimus oli see, et A.K. on õigus kohtuda oma poja AA.K. ga pärast psühholoogi, kelle vastuvõtul A-A. käib, poolt vastava nõusoleku/arvamuse andmist. Psühholoog, kelle juures A-A.K. käis, oli M.S. .
  10. Kuna kohtu kinnitatud kompromissi ei täidetud, esitas A.K. Tartu Maakohtule avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 563 alusel lepitusmenetluse algatamiseks. Lepitusmenetluse raames toimus
  11. augustil 2017 kohtuistung, kuhu oli kutsutud ka psühholoog M.S. , kes kuulati üle tunnistajana.
  12. Kuriteoteate esitaja hinnangul andis M.S.
  13. augusti
  14. a kohtuistungil teadvalt ebaõigeid ütlusi järgmiste asjaolude kohta: 1) vastuseks A.K. esindaja küsimusele, kas ta esitas kohtule arvamuse kohtu nõudmisel, vastas M.S. , et kohtu nõudmisel jah. Tegemist oli valeütlusega, kuna tsiviilasja nr 2-16-12157 toimikust nähtuvalt ei ole kohus pöördunud ei suuliselt ega kirjalikult M.S. poole tema arvamuse saamiseks. Põhjus, miks kohtuistungil oli kõne all M.S. arvamuse esitamine, seisnes selles, et kohus ei palunud M.S. l arvamust esitada, kuid M.S. tegi seda ja kogus selle käigus andmeid A.K. kohta. Selles küsimuses on A.K. pöördunud andmekaitse inspektsiooni. Andmekaitse Inspektsioonile on M.S. vastanud, et kõnealuse arvamuse on ta edastanud vaid K.K. esindajale (jurist Irina Miksonile) kohtumenetluse jaoks. Kuna M.S. tegevusest sõltus A.K. ja tema poja kohtumine, on arvamuse andmisega seonduvad väited lapse huvide tagamise seisukohalt olulised, sest alaealisi lapsi ei tohi nõustada isik, kes annab kohtus valeütlusi; 2) vastuseks A.K. esindaja küsimustele M.S. ja A-A.K. kohtumiste tiheduse kohta vastas M.S. , et nad on kohtunud umbes paari-kolme nädala tagant ja nii ei ole olnud, et pikka aega ei kohtu ja siis kohtuvad tihedamalt, viimane kokkusaamine oli juuli keskpaigas. K.K. on
  15. augusti
  16. a kohtuistungil andnud selgitusi, mille kohaselt on ta pärast
  17. juunit M.S. ga kokku saanud ühe korra, mis oli sama päeva hommikul. Seega on M.S. väide juuli keskpaigas toimunud kokkusaamise kohta teadvalt vale. Samuti on teadvalt vale M.S. ütlus, et kohtumised toimuvad umbes paari-kolme nädala tagant, sest K.K. selgituste kohaselt ei olnud
  18. augusti
  19. a seisuga toimunud kokkusaamisi praktiliselt kaks kuud; 3) vastuseks A.K. esindaja küsimusele, kas ta kokkusaamisel märkmeid teeb ja kas ta dokumenteerib kokkusaamise enda jaoks, vastas M.S. , et ta kasutab märksõnu ja märksõnadega dokumenteerib, tehes seda kõikide juhtumite puhul. Tegemist on teadvalt ebaõige ütlusega, kuna
  20. juuni
  21. a vastuvõtul, kus viibis ka A.K. , ei teinud M.S. A.K. ütluste kohaselt mitte ühtegi kirjalikku märget; 4) vastates K.K. küsimusele, ütles M.S. , et A.K. küsimus või lause „Kas T. on sinu uus isa?“ ei olnud kohane küsimus lapsele. A.K. on avaldanud, et tema ei ole
  22. juuni
  23. a vastuvõtul küsinud ja on valmis seda ka oma ütlustega kinnitama. Seega on tegemist M.S. valeütlusega. Selle valeütlusega lõi M.S. A.K. st alusetult negatiivse varjundi kõigile kohtuistungil viibinud isikutele; 5) vastuseks A.K. esindaja küsimusele, kas M.S. on vastanud A.K. kirjadele, milles viimane avaldas soovi kokku saada, ütles M.S. , et ta arvab, et on vastanud, kindlasti ei ole ta jätnud vastamata. Tegemist on teadvalt vale ütlusega, sest just sel põhjusel, et M.S. ei vastanud A.K. e-kirjadele, oli A.K. esindaja sunnitud pöörduma M.S. poole. Seda kinnitab A.K. esindaja
  24. aprilli
  25. a e-kiri, milles A.K. esindaja teatab, et ta pöördub M.S. poole põhjusel, et A.K. ei ole õnnestunud M.S. lt vastust saada. A.K. on pakkunud korduvalt kokkusaamise aegu, kuid M.S. ei ole nendele pöördumistele vastanud ja on kohut ning teisi menetlusosalisi teadlikult eksitanud, näidates enda käitumist korrektsena.
  26. M.S. poolt
  27. augusti
  28. a kohtuistungil antud valeütlused puudutavad laste hooldusõiguse küsimuse lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid. 2
(9)Kriminaalmenetluse alustamisest keeldumine
  1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur teatas
  2. septembril 2017 A.K. esindajale, et tema kuriteoteate aluse kriminaalmenetlust ei alustata, kuna puudub kriminaalmenetluse alus.
  3. Prokuratuur märkis, et tsiviilasjas nr 2-16-12157 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et psühholoog M.S. kutsuti kohtusse seoses sellega, et A.K. avaldas kahtlust psühholoogi pädevuses ja viitas koostöö puudumisele. A.K. palus psühholoogi väljavahetamist.
  4. Asjaolud, mille osas M.S. kohtuistungil väidetavalt valeütlusi andis, puudutavad tema töömeetodeid ja konkreetse juhtumiga seotud tegevusi (arvamuse andmine, A.K. ga suhtlemine, kohtumiste sagedus jms), mitte niivõrd kohtumiste sisu. Selliste asjaolude kohta ebaõigete andmete avaldamine ei moodusta valeütluste andmist. Küll võivad need ebaõiged asjaolud olla aluseks kahtlusteks psühholoogi pädevuses ja erapoolikuses ning tema arvamuste õigsuses.
  5. Kuna M.S. avaldatud faktidel ei ole lapsega suhtlemiskorra täitmise üle otsustamisel olulist tähtsust, siis tuleb jätta kriminaalmenetlus M.S. suhtes KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel alustamata. Kaebus Riigiprokuratuurile
  6. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustas Riigiprokuratuuris A.K. esindaja, kes palus kohustada Lõuna Ringkonnaprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust, kontrollimaks kuriteoteates väidetud kuriteokahtluse põhjendatust. Kaebaja leidis, et M.S. andis kohtuistungil valeütlusi menetletud tsiviilasjas sisulist tähtsust omavate asjaolude kohta. Riigiprokuratuuri määrus
  7. Riigiprokuratuuri
  8. oktoobri
  9. a määrusega jäeti A.K. esindaja kaebus rahuldamata.
  10. Riigiprokuratuur leidis, et esitatud asjaolude pinnalt ei ole võimalik sedastada M.S. valeütluste andmist. poolt
  11. Väidetava valeütluse kohta, mis seisnes M.S. vastuses, et ta esitas arvamuse kohtu nõudmisel, märkis Riigiprokuratuur järgmist. Kaebaja lisatud M.S.
  12. augusti
  13. a vastuses Andmekaitse Inspektsioonile on M.S. selgitanud, et ta on psühholoogi arvamuse edastanud alaealise lapse AA.K. esindajale, kes oli saanud vastava kohustuse Tartu Maakohtult. Kõnealuse arvamuse on ta edastanud vaid K.K. esindajale (jurist Irina Miksonile) kohtumenetluse jaoks. Rohkem ei ole ta seda arvamust kellelegi kättesaadavaks teinud. Riigiprokuratuuri hinnangul ei nähtu eelnevast valeütluste andmine. Kaebaja ei sea kahtluse alla, et kohus on nõudnud A-A.K. osas psühholoogi arvamuse esitamist. M.S.
  14. augusti
  15. a vastusest nähtub, et talle teadaolevalt tuli initsiatiiv taolise arvamuse koostamiseks Tartu Maakohtult ning tema on enda arusaama kohaselt täitnud Tartu Maakohtu korraldust. Seejuures ei ole M.S. lt kohtuistungil küsitud, kas kohtu korraldus oli tehtud talle otse või jõudis see temani mõne isiku vahendusel. Asjaolu, et kohus ei andnud kõnealust korraldust M.S. le, vaid A-A.K. esindajale, ei muuda M.S. ütlusi valeks. A.K. esindaja kohtus esitatud küsimuse sõnastusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas A.K. esindaja pidas silmas seda, kas kohtu nõudmine esitati vahetult M.S. le või kellelegi teisele. Seejuures tuleb arvestada, et M.S. ei eita, et tema poole pöördus seoses lapsega just K.K. . Kõnealuste ütluste hindamisel on oluline arvestada sedagi, et M.S. l ei ole juriidilisi eriteadmisi.
  16. M.S. andis ütlusi ka selle kohta, kui tihti ta on A-A.K. ga kohtunud. K.K. ütlused, mis kaebaja väitel kinnitavad M.S. poolt valeütluse andmist, käivad aga K.K. kohta. Seega ei nähtu kaebuse pinnalt M.S. poolt kohtumiste osas võimalikku valeütluse andmise fakti. 3
(9)
  1. Kaebaja väitel andis M.S. kohtus valeütlusi ka selle kohta, et ta dokumenteerib kõiki kohtumisi, kasutades märksõnu. A.K. ütluste kohaselt ei teinud M.S.
  2. juuni
  3. a kohtumisel aga ühtegi kirjalikku märget. Sellest ei saa aga järeldada valeütluste andmist, kuna M.S. ei ole väitnud, et ta teeb märkmeid kohtumiste ajal, samuti ei ole temalt kohtuistungi käigus küsitud, millal ta märkmeid teeb. Märkmeid kohtumiste kohta võib teha ka vahetult pärast kohtumist või hiljem. Taoline tegutsemisviis on eluliselt usutav, kuna see võimaldab psühholoogil keskenduda kohtumisele ning pärast kohtumist analüüsida ning selekteerida talletamiseks vajalik informatsioon.
  4. A.K. väitel ei ole ta
  5. juuni
  6. a vastuvõtul oma pojalt küsinud „Kas T on sinu uus isa?“, mistõttu leiab ta, et M.S. on andnud ka selles osas valeütlusi. Prokuratuuri hinnangul on tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga. Seejuures ei viita miski sellele, et M.S. oleks kohtuistungil tahtlikult valeütlusi andnud. Võttes arvesse esitatud teavet ja tsiviilasjaga nr 2-16-12157 seotud sündmuste asjaolusid, oleks tõendite kogumine väidetava kuriteo kohta väga suure tõenäosusega võimatu.
  7. Kuriteoteate kohaselt andis M.S. valeütlusi ka siis, kui ta märkis A.K. ga kokkusaamisi puudutavatele kirjadele vastamise kohta, et „arvan, et olen vastanud, kindlasti ei ole jätnud vastamata.“ Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A.K. on M.S. ga ühendust võtnud, viimane on sellest teadlik, kuid jätnud A.K. kirjadele vastamata. A.K. väited on paljasõnalised ega anna alust M.S. suhtes kriminaalmenetlust alustada. Kaebus ringkonnakohtule
  8. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule kaebuse A.K. esindaja vandeadvokaat Karin Antsov, kes taotleb vaidlustatud määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse alustamiseks, kontrollimaks
  9. septembri
  10. a kuriteoteates väidetud kuriteokahtluse põhjendatust.
  11. Kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri põhjendusega, miks ei saa M.S. ütlusi psühholoogi arvamuse küsija kohta pidada valeks. A.K. esindaja küsimustest ja M.S. vastustest nähtub selgelt, et küsiti konkreetselt selle kohta, kes palus arvamuse esitada, ja M.S. vastas, et ta on teinud seda kohtu nõudmisel. Nende ütluste sisu hindamisel ei ole tähtis, kas tunnistajal on juriidilisi teadmisi. M.S. ei ole ütlustes viidanud kordagi sellele, et ta esitas arvamuse kolmanda isiku (nt K.K. või tema esindaja Irina Miksoni) nõudmisel, vaid on väljendanud selgelt, et ta tegi seda kohtu nõudmisel ning viide on isegi kirjalikule nõudele. M.S. on vastuseks A.K. esindaja küsimusele, kas ta esitas kohtule arvamuse kohtu nõudmisel vastanud, et „Kohtu nõudmisel jah.“ Vastuseks küsimusele, kuidas kohus M.S. poole pöördus, vastas M.S. , et „kirjalikult vist, ma ei ole seda üle vaadanud, ei oska täpsustada.“ Tsiviilasja nr 2-16-12157 materjalidega on tõendatud, et kohus ei pöördunud M.S. poole arvamuse saamiseks. Kuna M.S. arvamus sisaldas andmeid ka A.K. kohta, on M.S. avaldanud A.K. isikuandmeid kohtu taotluseta ning A.K. nõusolekuta. Sel põhjusel pöördus A.K. Andmekaitse Inspektsiooni, et inspektsioon selgitaks välja, kelle initsiatiivil on M.S. esitanud kohtule andmeid A.K. kohta. Andmekaitse Inspektsioonile vastas M.S. , et esitas arvamuse vaid K.K. esindajale. Seega on M.S. enda vastusega tõendatud, et ta valetas kohtule.
  12. Ekslik on ka Riigiprokuratuuri põhjendus, et M.S. ütlused A-A.K. ga toimunud kohtumiste sageduste kohta ei ole vastuolus K.K. ütlustega, mis prokuratuuri arvates puudutasid tema enda kohtumisi M.S. ga. Tsiviilasjas nr 2-16-12157 on vaidluse all alaealise lapse hooldusõiguse küsimused (sealjuures alaealise lapse psühholoogilisel nõustamisel käimine), mitte lapsevanema 4
(9)K.K. ga seotud küsimused. M.S. väide kokkusaamise juuli keskpaigas toimunud kokkusaamise kohta on teadvalt vale ja see on tõendatud
  1. ja
  2. augusti
  3. a kohtuistungi protokollidega. Tegemist on asjas sisulist tähtsust omava ütlusega. Psühholoog teatas, et ta tegeles A-A.K. ga regulaarselt ja pikaajaliselt ning tegevus ei ole viinud selleni, et ta saaks anda arvamuse isa ja poja kohtumise võimalikkuse kohta. Samas on tõendatud, et tegelikult pole nõustamist pikka aega toimunud ja valeväide on esitatud kohtule selleks, et näidata oma tegevust aktiivsemana kui see tegelikult oli.
  4. Põhjendamatu on prokuratuuri seisukoht, et M.S. võib kohtumisi dokumenteerida pärast nende toimumist. Rääkides elulisest usutavusest, on eluliselt usutav just nimelt see, et märkmeid tehakse märksõnadega just nõustamise ajal, et oleks tagatud märksõnade kaudu ülevaade kokkusaamisest, mida hiljem on märksõnade kaudu võimalik sisustada põhjalikumalt. Eluliselt usutav ei ole see, et psühholoog viib läbi umbes tunniajalise nõustamise ühtegi märget tegemata. Kolme isiku vahel toimuvat tunniajalist vestlust ei ole igapäevaselt mitmete isikutega kokku puutuv spetsialist ilmselt suuteline adekvaatselt meenutama. Vastuvõtul, kus viibis ka A.K. , ei teinud M.S. A.K. ütluste kohaselt mitte ühtegi kirjalikku märget. Seda saab oma ütlustega kinnitada A.K. .
  5. M.S. on K.K. küsimusele vastates märkinud, et A.K. küsimus või lause „Kas T on sinu uus isa?“ ei olnud kohane küsimus lapsele. Kui A.K. ei ole taolist küsimust
  6. juuni
  7. a vastuvõtul küsinud ja on valmis seda ka oma ütlustega kinnitama, siis on ju tegemist M.S. teadvalt vale ütlusega. Selle valeütlusega lõi M.S. A.K. st alusetult negatiivse varjundi kõigile kohtuistungil viibinud isikutele.
  8. Riigiprokuratuur leidis, et A.K. väited M.S. poolt e-kirjadele vastamata jätmise kohta on paljasõnalised ja seetõttu ei ole tõendatud, et M.S. oleks andnud valeütlusi. A.K. on esitanud tõendina enda esindaja e-kirja, mille tõele vastavuses ei ole kahtlust. Juhul, kui Riigiprokuratuur leidis, et sellest tõendist on siiski vähe, siis selleks ju kriminaalmenetlust läbi viiaksegi, et koguda kokku asjas tähtsust omavad dokumendid. Süüdistuskohustuskaebusele on lisatud A.K. kiri enda esindajale. Selles on välja toodud A.K. pöördumised M.S. poole.
  9. A.K. ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et tunnistajal on teatud asjaoludel õigus vande all valetada ja sellele ei järgne mingit vastutust. Sisuliselt on aktsepteeritud seda, et isik, kes peaks olema pädev nõustama alaealist last ja tema suhtlust vanematega, võib kohtus anda ka valeütlusi, ilma et ta peaks oma sõnade eest vastutama.
  10. M.S. on kohtuistungil valeütluste andmisega tekitanud kahju nii A-A.K. e, kelle kohta ei ole ta siiamaani suutnud anda positiivset arvamust isaga kohtumiseks, samuti A.K. e, kelle suhtes ei ole ta siiamaani suutnud anda positiivset arvamust pojaga kokkusaamiseks. A.K. hinnangul on ta M.S. kuriteos kannatanu, sest M.S. valeütluste tõttu oli A.K. sunnitud tsiviilasjas nr 2-16-12157 toimunud kohtuistungil esitama kohtule avalduse asja edasisest menetlemisest loobumiseks. Seetõttu ei saa A.K. kohtuda oma alaealise poja A-A.K. ga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  11. KarS § 320 lg 1 järgi on karistatav muu hulgas tunnistaja poolt tsiviilkohtumenetluses teadvalt vale ütluste andmine. Seega ei ole tunnistaja poolt tõele mittevastavate ütluste andmine kuriteona karistatav mitte kõikidel juhtudel, vaid üksnes siis, kui tunnistaja teeb seda teadvalt ehk vähemalt otsese tahtlusega (KarS § 16 lg 3). 5
(9)
  1. Kuriteokaebuse esitaja kahtlustab M.S. u selles, et ta andis tsiviilasjas nr 2-16-12157 toimunud
  2. augusti
  3. a kohtuistungil teadvalt valeütlusi kokku viie erineva asjaolu kohta (vt käesoleva määruse punkt 4).
  4. Esiteks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et ta esitas enda kirjaliku arvamuse kohtu nõudmisel, ehkki tsiviilasja nr 2-16-12157 materjalidest nähtuvalt kohus M.S. lt sellist arvamust ei küsinud. Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa M.S. selliseid ütlusi pidada valeks, kuna M.S. võis aru saada, et K.K. , kellele ta arvamuse andis, küsis seda arvamust temalt kohtu korraldusel (vt käesoleva määruse punkt 13). Kaebuse esitaja sellega ei nõustu, märkides, et M.S. ei ole ütlustes viidanud kordagi sellele, et ta esitas arvamuse kolmanda isiku nõudmisel, vaid on väljendanud selgelt, et ta tegi seda kohtu nõudmisel (vt käesoleva määruse punkt 19). Ringkonnakohus märgib, et M.S. kohtus antud ütlused, mille kohaselt esitas ta arvamuse vahetult kohtu nõudmisel, on ilmselt ebaõiged. Samas pole kuriteoteatest ja selle lisades kajastuvate asjaolude alusel põhjust arvata, et M.S. andis selliseid ebaõige sisuga ütlusi tahtlikult. Siinkohal tuleb esmalt silmas pidada, et M.S. andis ütlusi selle sama kohtuniku ees, kes menetles kohtuasja, mille raames kohus M.S. ütluste kohaselt temalt arvamust nõudis. Kui M.S. olnuks ütlusi andes teadlik (tal olnuks meeles), et tegelikult ei nõudnud arvamust mitte kohus, vaid K.K. , oleks ta vaevalt kohtule kinnitanud, et nõude esitas kohus. Sellisel juhul pidanuks M.S. lähtuma eeldusest, et menetlust juhtiv kohtunik, kes tegelikult ei ole M.S. lt arvamust nõudnud ja kelle käsutuses olevates kohtuasja materjalides selline nõudmine ei kajastu, jääb M.S. ütluste alusel uskuma, et ta ikkagi on sellise arvamuse küsinud (ehkki kohtuasja materjalides pole selle kohta mingit viidet). Seetõttu võib pidada äärmiselt ebatõenäoliseks, et M.S. teadvalt valetas, kui ta ütles, et arvamust küsis kohus. Teiseks tuleb silmas pidada, et tsiviilasjas nr tsiviilasja nr 2-16-12157 kujunenud menetluslikku olukorda arvestades on tõenäoline, et K.K. viitas M.S. lt arvamust küsides kohtu nõudmisele või vähemalt vajadusele esitada arvamus kohtule. Seda kinnitab ka
  5. augusti
  6. a kohtuistungi protokoll, millest nähtuvalt esitaski K.K. ühe tõendina kohtule psühholoogi arvamuse, mille kohus ka vastu võttis. Neil asjaoludel on tõenäoline, et M.S. sai ekslikult aru või talle tuli kohtuistungil ekslikult meelde, et temalt küsis arvamust kohus. Kolmandaks jääb kuriteoteate ja süüdistuskohustuskaebuse pinnalt mõneti selgusetuks, millisel motiivil pidanuks M.S. kohtule valetama, et ta esitas arvamuse kohtu nõudmisel, kuigi tegelikult tegi ta seda K.K. soovil. Ühtlasi on otsitud kuriteoteates ja süüdistuskohustuskaebuses esile toodud väidetav vastuolu M.S. kohtus antud ütluste ja tema poolt Andmekaitse Inspektsioonile saadetud vastuse vahel. Nimelt saatis M.S. vastuse Andmekaitse Inspektsioonile
  7. augustil 2017 ehk üheksa päeva pärast seda, kui ta
  8. augusti
  9. a kohtuistungil ütlusi andis. Kohtus M.S. u küsitledes juhtis A.K. esindaja ise M.S. tähelepanu sellele, et tegelikult kohus M.S. lt arvamust ei küsinud. Seega on loogiline, et
  10. augustil 2017 Andmekaitse Inspektsioonile vastust koostades olid M.S. mälu arvamuse andmise asjaolude osas tänu A.K. esindajale värskenenud. Andmekaitse Inspektsioonile saadetud vastus võiks viidata teadvalt valeütluste andmisele siis, kui see pärineks ajast enne
  11. augustit
  12. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuriteoteates märgitud väidetavad asjaolud ei ole sellised, mis viitaksid arvestatava tõenäosusega M.S. tahtlusele anda valeütlusi selle kohta, kelle soovil ta enda arvamuse koostas ja esitas.
  13. Teiseks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et ta kohtus A.K. poja A-A.K. ga ka
  14. a juuli keskpaigas, ehkki K.K. (A-A.K. ema) ütlustest nähtuvalt toimus esimene kohtumine pärast
  15. juuni
  16. a kokkusaamist alles
  17. augustil
  18. Sellest tulenevalt olevat vale ka M.S. väide, et kohtumised toimusid umbes paari-kolme nädala tagant, sest
  19. juuni ja
  20. augusti vahel on pikem vahe (vt käesoleva määruse punkt 4 alapunkt 2). Riigiprokuratuuri hinnangul puudutasid K.K. ütlused kohtumiste aegade kohta K.K. enda, aga mitte A-A.K. kohtumisi M.S. ga, mistõttu vastuolu K.K. ja M.S. ütluste 6
(9)vahel polevat (vt käesoleva määruse punkt 14). Süüdistuskohustuskaebuse esitaja arvates see aga nii ei ole (vt käesoleva määruse punkt 20). Ringkonnakohus nõustub süüdistuskohustuskaebuse esitajaga selles, et Riigiprokuratuur on käsitanud K.K. ütlusi ekslikult. Lugedes süüdistuskohustuskaebusele lisatud
  1. augusti
  2. a kohtuistungi protokollis toodud K.K. ütlusi („Pärast
  3. juunit olen M.S. kokkusaamisel käinud ühel korral, täna hommikul. Puhkuste aeg oli vahepeal.“) kontekstis, on ilmne, et K.K. pidas tegelikult silmas neid aegu, mil ta viis oma poja A-A.K. M.S. nõustamisele, mitte aga aegu, mil ta käis ise M.S. ga kohtumas. Seega on A.K. esindajal õigus, et K.K. ja M.S. ütlused küsimuses, kas A-A.K. käis
  4. a juuli keskpaigas M.S. vastuvõtul, on omavahel vastuolus. Sellest ei saa aga järeldada, et M.S. andis juulis väidetavalt toimunud kohtumise kohta teadvalt valeütlusi. Esiteks pole andmeid, kas ebaõiged on K.K. või M.S. ütlused. Isegi, kui eeldada, et tõele mittevastavad on just M.S. ütlused, ei nähtu kuriteoteatest selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada tõenäoliseks, et M.S. andis kohtus tahtlikult valeinfot selle kohta, et ta kohtus A-A.K. ga ka juuli keskpaigas. Kuriteoteates ja süüdistuskohustuskaebuses toodud asjaolude pinnalt ei ole võimalik näha, milline motiiv oli M.S. l luua kohtule ebaõige ettekujutus, et A-A.K. käis tema vastuvõtul ka juulis, ning kuidas kahjustanuks M.S. huve see, kui kohus lähtunuks asjaolust, et kaks viimast kokkusaamist toimusid
  5. juunil ja
  6. augustil
  7. Süüdistuskohustuskaebuses esitatud väide, et nii püüdis M.S. näidata oma tegevust A-A.K. psühholoogilisel nõustamisel tegelikust aktiivsemana, pole tõsiseltvõetav. Kuriteokaebuses pole seatud kahtluse alla M.S. ütlusi selle kohta, et ta kohtus A-A.K. ga kokku seitsmel korral. Asjaolu, kas üks kohtumistest toimus ka juuli keskpaigas, ei mõjuta üldhinnagut nõustamistegevuse aktiivsuse kohta. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et inimese eksimine mingi sündmuse toimumise aja osas on küllaltki sagedane. M.S. kui igapäevaselt psühholoogilise nõustamisega tegeleva inimese jaoks polnud A-A.K. kui ühe kliendiga kohtumine eelduslikult sedavõrd eriline sündmus, et selle toimumisaeg pidanuks talle väga selgelt meelde jääma. On vägagi usutav, et M.S. võis
  8. augustil kohtus ütlusi andes ajada kogemata segamini juunikuu keskpaiga või augusti alguse juulikuu keskpaigaga või hoopis A-A.K. ga toimunud kohtumise mõne teise kliendiga toimunud kohtumisega. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et M.S. oleks kohtumiste aegade kohta ütlusi andes tuginenud kirjalikele märkmetele vmt materjalile.
  9. Kolmandaks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et ta dokumenteerib klientidega kohtumised märksõnu kasutades. Selliste ütluste ebaõigsust kinnitavat A.K. ütlused selle kohta, et
  10. juuni
  11. a kohtumisel, kus ka tema osales, M.S. mingeid märkmeid ei teinud (vt käesoleva määruse punkt 4 alapunkt 3). Riigiprokuratuur leidis, et M.S. võis märkmeid teha pärast kohtumise lõppu (vt käesoleva määruse punkt 15). A.K. esindaja ei pea sellist võimalust aga eluliselt usutavaks (vt käesoleva määruse punkt 21). Ringkonnakohus märgib esmalt, et A.K. esindaja teeb M.S. ütlustest liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. M.S. kinnitas
  12. augusti
  13. a kohtuistungil tõepoolest, et ta dokumenteerib kokkusaamisi märksõnadena ja et ta teeb seda kõikide „juhtumite“ puhul. Sellistest ütlustest, mis M.S. le esitatud küsimuse sisu arvestades kirjeldasid tema üldist tööpraktikat, ei saa aga järeldada M.S. väidet, et ta dokumenteerib eranditult kõik ühe juhtumi raames aset leidvad kohtumised. Nähtuvalt kuriteokaebusele lisatud kohtuistungi protokollist oli M.S.
  14. augustiks 2017 A-A.K. ga kohtunud seitse korda. Seejuures oli
  15. juuni
  16. a kohtumine eripärane, sest selle keskmes ei olnud psühholoogi ja A-A.K. kahepoolne suhtlus, vaid A-A. K kohtumine oma isaga M.S. juuresolekul. See võib seletada, miks psühholoog sellel konkreetsel kohtumisel märkmeid ei teinud. Igatahes ei ole M.S. üldist tööpraktikat kirjeldav selgitus kõigi juhtumite märksõnadena dokumenteerimise kohta vastuolus A.K. väitega, et
  17. juuni
  18. a kohtumisel M.S. märkmeid ei teinud. M.S. lt ei 7
(9)küsitud ja ta ei andnud
  1. augusti
  2. a kohtuistungil ütlusi selle kohta, kas ta tegi märkmeid
  3. juuni
  4. a kokkusaamisel. Järelikult ei ole ka kuriteokaebuses märgitu õigust eeldades võimalik jõuda järelduseni, et M.S. andis kohtumiste dokumenteerimise kohta valeütlusi.
  5. Neljandaks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et A.K. pöördus
  6. juuni
  7. a kohtumisel oma poja A-A.K. poole lausega „Kas T on sinu uus isa?“ (vt käesoleva määruse punkt 4 alapunkt 4). Riigiprokuratuuri hinnangul on tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga ja asjaolusid arvesse võttes oleks tõendite kogumine väidetava kuriteo kohta väga suure tõenäosusega võimatu (vt käesoleva määruse punkt 16). A.K. esindaja on aga seisukohal, et kui A.K. ei ole taolist küsimust
  8. juuni
  9. a vastuvõtul küsinud ja on valmis seda ka oma ütlustega kinnitama, siis on ju tegemist M.S. teadvalt vale ütlusega (vt käesoleva määruse punkt 22). Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri hinnanguga tõendusliku patiseisu ja seda lahendavate tõendite kogumise perspektiivituse kohta. Süüdistuskohustuskaebuse esitaja lähtub meelevaldselt eeldusest, nagu oleksid A.K. ütlused tõendina usaldusväärsemad kui M.S. vastupidise sisuga ütlused.
  10. Viiendaks olevat M.S. A.K. esindaja arvates valetanud selle kohta, et ta vastas A.K. kirjadele, milles viimane avaldas soovi kokku saada (vt käesoleva määruse punkt 4 alapunkt 5). Riigiprokuratuur viitas sellele, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et A.K. on M.S. ga ühendust võtnud, viimane on sellest teadlik, kuid jätnud A.K. kirjadele vastamata (vt käesoleva määruse punkt 17). Süüdistuskohustuskaebuse esitaja tugineb aga sellele, et A.K. on esitanud tõendina enda esindaja e-kirja, mille tõelevastavuses ei ole kahtlust, samuti on vajadusel võimalik koguda kriminaalmenetluses täiendavaid tõendeid (vt käesoleva määruse punkt 23). Ringkonnakohus märgib, et A.K. esindaja küsis
  11. augusti
  12. a kohtuistungil M.S. lt muu hulgas järgmist: „Kas Te A.K. kirjadele vastasite, kui Arvo soovis mais kokkusaamisi?“ M.S. vastas nii: „Arvan, et olen vastanud. Kindlasti ei ole ma jätnud vastamata, väga loodan. Vastused võivad venida, kuna ma vastan ise kõigile kirjadele ise, mul ei ole assistenti.“ Ringkonnakohtule esitatud kaebusele on lisatud A.K. poolt oma esindajale saadetud kiri, kus on loetletud A.K. kirjad M.S. le ja M.S. vastused. Sellest loetelu kohaselt kirjutas A.K. M.S. le esimest korda
  13. aprillil 2017 ja pärast seda korduvalt. Samuti nähtub kuriteoteatele lisatud e-kirja väljatrükist A.K. esindaja
  14. aprilli
  15. a pöördumine M.S. poole. Samadest allikatest nähtub aga ka see, et ehkki M.S. vastused on viibinud, pole M.S. jätnud kirjadele üldse vastamata. Nii on M.S. vastanud A.K.
  16. ja
  17. aprilli
  18. a kirjadele
  19. aprillil
  20. Samuti on M.S. A.K. ja/või tema esindaja pöördumistele vastanud
  21. aprillil ja
  22. mail
  23. Kui eeldada A.K. ja tema esindaja esitatud andmete õigsust, võib tõdeda, et M.S. käitumine A.K. kirjadele vastamisel oli kaugel korrektsest ja viisakast suhtlusest. Samas ei saa väita, et M.S. oleks jätnud A.K. kirjadele üldse vastamata. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et ka
  24. augusti
  25. a ütlustes ei väida M.S. , et ta vastas kõigile A.K. kirjadele mõistliku aja jooksul. M.S. ütles, et ta „arvab“, et on A.K. kirjadele vastanud, lisades küll, et kindlasti ei ole ta jätnud vastamata, kuid tehes samas jällegi reservatsiooni „väga loodan“. Samas selgitas M.S. , et vastused võivad venida, kuna tal ei ole assistenti. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole M.S. sellised ütlused otseses vastuolus nende asjaoludega, mida väidetakse kuriteokaebuses ja süüdistuskohustuskaebuses. M.S. ja A.K. pole esitanud teineteist välistavaid faktiväiteid (nt mingi konkreetsele kirjale vastamise aja kohta). Pigem taandub küsimus subjektiivsele hinnangule, millisest hetkest alates saab öelda, et kirjale vastamine on võtnud sedavõrd kaua aega, et sellele on jäetud sootuks vastamata. Ringkonnakohtu arvates ei anna kuriteoteates ja süüdistuskohustuskaebuses märgitud asjaolud (nende õigust eeldades) alust järelduseks, et M.S. jättis A.K. kirjadele üldse vastama ja tema poolt
  26. augusti
  27. a kohtuistungil kõnealuses küsimuses antud ütlused olid ebaõige sisuga, veel vähem teadvalt valed. 8
(9)
  1. Kokkuvõttes on A.K. esindaja kuriteoteates ja süüdistuskohustuskaebuses kirjeldatud asjaolud kas sellised, et isegi nende õigsust eeldades ei saa pidada arvestatavaks tõenäosust, et M.S. andis
  2. augusti
  3. a kohtuistungil teadvalt valeütlusi (vt käesoleva määruse punktid 28–30 ja 32), või siis sellised, et nende tõendamise väljavaated on liiga tagasihoidlikud (vt käesoleva määruse punkt 31). Ringkonnakohus möönab, et M.S. kohtus antud ütlustes on viiteid tema võimalikule erapoolikusele ja vaenulikule suhtumisele A.K. sse, kuid nendest ütlustest ei nähtu teadlikku valet, mille eest näeb ette karistuse KarS § 320 lg
  5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, samuti analoogia korras KrMS § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
  6. oktoobri
  7. a määruse resolutiivosa muutmata, kuid korrigeerib selle määruse põhiosa. Osaliselt tähendab see ka Riigiprokuratuuri põhjenduste asendamist. Mõnele Riigiprokuratuuri põhistustes tuvastatud veale osutati õigustatult ka süüdistuskohustuskaebuses. Seetõttu tuleb see kaebus osaliselt rahuldada, ehkki taotlus Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlust alustama jääb tagajärjetuks. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.