Obsah (7)

§ 2§ 475§ 371§ 513§ 663§ 659§ 8

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-16-17095 Määruse tegemise aeg ja koht 03.01.2018, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Liis Arrak, Indrek Soots Tsiviilasi Eesti Vabariigi (Si

§ 2ja § 72 lg 2).

Avaldaja palus tühistada Eesti maakohtute ajavahemikul 07.12.1999-18.01.2005 tehtud teadmata kadumise fakti tuvastamise otsused avalduses nimetatud isikute suhtes. Avalduse kohaselt oli varasema ehk 01.09.1998 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 254 alusel kohtul võimalik tuvastada isikute teadmata kadumise fakt ja vastavat kohtulahendit oli võimalik tühistada § 255 lg 1 kohaselt, mis sätestas, et teadmata kadumise fakti tuvastamise otsuse või teadmata kadunud isiku varale hoolduse seadmise otsuse tühistamise avalduse võib esitada taasilmunud isik või teine asjast huvitatud isik kohtule oma elu- või asukoha järgi. Kehtiv

ega tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus ei reguleeri enam teadmata kadumise fakti tuvastamise otsuste tühistamist. Kehtiva

§ 475

lg 2 kohaselt vaatab kohus hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mida ei saa läbi vaadata hagimenetluses. Analoogia alusel varasema

-iga tuleb avalduses toodud isikute teadmata kadumise fakti tuvastamise otsused tühistada. Avaldajal toob avalduses esile, et tal on andmeid kohtu poolt teadmata kadunuks tunnistatud üheteistkümne isiku elu ja tegevuse kohta pärast kohtu poolt teadmata kadumise fakti tuvastamist. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 3 lg 2 kohaselt on rahvastikuregister riigi põhiregister. Vastavalt RRS § 6 lg-le 3 peab avaliku ülesande täitmisel lähtuma rahvastikuregistri andmetest. RRS § 6 lg 2 alusel on rahvastikuregistri andmetel õiguslik tähendus seaduses ettenähtud juhtudel. Korrektsed andmed rahvastikuregistris annavad riigile teavet tema elanike kohta ning aitavad riigil täita paremini oma kohustusi, samuti soodustavad elanike sujuvat asjaajamist ametiasutustega. Avaldaja üks eesmärk on korrastada ja ajakohastada rahvastikuregistri andmeid, et tagada andmete usaldusväärne kvaliteet (RRS § 10).

§ 475

lg 2 kohaselt vaatab kohus hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mida ei saa läbi vaadata hagimenetluses. Maakohtu määrus 2. 21.11.2016 määrusega keeldus maakohus avalduse menetlusse võtmisest

§ 371

lg 1 p 1, lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel, kuna avaldus ei ole esitatud seadusega kaitstud õiguse kaitseks. Kuna

-is ei ole sätestatud avaldaja esitatud nõude esitamise alust, ei ole kohtul võimalik avaldust menetleda. Tulenevalt

§-st 13 on üksnes Riigikohtul pädevus vaadata ümber jõustunud kohtulahendeid. Harju Maakohtul selline pädevus puudub. Määruskaebus 3. Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja kohustada maakohut avaldust menetlema. RRS § 26 lg 1 p 19 kohaselt on andmete rahvastikuregistrisse kandmise alusdokumendiks jõustunud kohtulahend. RRS § 26 lg 2 p 18 järgi on § 26 lg 1 p-s 19 nimetatud kohtulahend andmete rahvastikuregistrisse kandmise alusdokumendiks, kui sellega tühistatakse isiku teadmata kadumise fakti tuvastamise otsus. Seega on kohtu pädevuses isiku teadmata kadumise fakti tuvastamise otsuse tegemine (

§ 475lg 2).

Kohtul on võimalik analoogia alusel kohaldada

sätteid isiku ilmumise või viibimiskoha teadasaamise tagajärgede kohta (

§ 513). Seejuures võib avalduse esitada avaldaja.

Analoogia kohaldamist toetab asjaolu, et kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) asuvad isiku teadmata kadumise ja isiku surnuks tunnistamise sätted 3. jaos koos ning TsÜS-s on reguleeritud teadmata kadunud isiku varale seatud hoolduse lõpetamine. TsÜS § 18 lg 5 sätestab, et teadmata kadunud isiku taasilmumisel või tema viibimiskoha kindlakstegemisel lõpetab kohus tema varale seatud hoolduse. Et tegemist on oma olemuselt tihedalt seotud õigusinstituutidega, tõendab ka fakt, et varasemas

-is asusid surnuks tunnistamine, teadmata kadumise fakti tuvastamine ja teadmata kadunud isiku varale hoolduse seadmise sätted koos ühes peatükis (ptk 33) ja menetlusnormid olid samad. Teistmisavalduse esitamiseks puudub alus. Kuna isikud olid teatud perioodil teadmata kadunud, ei soovi avaldaja seda fakti ümber lükata.

§-s 711 sätestatud kord pädeva kohtu määramiseks ei ole kohaldatav. 2 Avaldus on esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ja huvi kaitseks (

§ 371lg 2 p 2).

Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole avaldajal lubatud esitada avaldus olukorras, kus andmed rahvastikuregistris ei ole korrektsed ning avaldajal lasub kohustus rahvastikuregistri vastutava töötlejana tagada rahvastikuregistri pidamine ja andmete töötlemine vastavuses seadusega ja seaduse alusel vastuvõetud õigusaktidega. Avalduses nimetatud isikud ei ole enam teadmata kadunud (TsÜS § 17) ja vastavad andmed ei ole rahvastikuregistris enam korrektsed. Ebakorrektsed andmed tuleb rahvastikuregistris muuta. Kuivõrd teadmata kadumise fakti tuvastamise otsused on jõus, ei saa perekonnaseisuametnik ametiülesande korras vastavaid andmeid muuta (perekonnaseisutoimingute seaduse § 13 lg 2). Asjaolu, et avalduses viidatud lahendid on tehtud erinevate kohtute poolt, ei saa olla menetlusse võtmisest keeldumise aluseks. Edasine menetluse käik 4. VR, IS ja VT nõustusid määruskaebusega. 5. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtusse asja menetlusse võtmisse otsustamiseks (

§ 659ja § 657 lg 1 p 4).

7. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest

§ 371

lg 1 p 1, lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel, kuna avaldus ei ole esitatud seadusega kaitstud õiguse kaitseks. Maakohus leidis, et kuna

-is ei ole sätestatud avaldaja esitatud nõude esitamise alust, ei ole kohtul võimalik avaldust menetleda.

1. Vaidlusalused otsused avalduses nimetatud isikute teadmata kadunuks tunnistamise kohta on tehtud ajal, kui kehtis 01.09.
2. aastal jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustik (edaspidi

1998) ja 01.09.

1. aastal jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS 1994). TsÜS 1994 nägi ette isikute teadmata kadunuks ja surnuks tunnistamise (vastavalt TsÜS 1994
2. jagu
3. ja
4. jaotis).
5. 01.07.2002 jõustus uus TsÜS redaktsioon (edaspidi TsÜS 2002), mille rakendamise seaduse § 5 kohaselt loetakse alates 01.juulist 2002 isiku teadmata kadunuks tunnistamise avaldus isiku teadmata kadumise fakti tuvastamise avalduseks. TsÜS 1994 § 29 kohaselt tühistas kohus teadmata kadunuks tunnistatud isiku taasilmumisel või tema viibimiskoha kindlakstegemisel isiku enda või huvitatud isiku nõudel tema teadmata kadunuks tunnistamise. TsÜS 2002 ega selle rakendusseadus analoogset sätet ei sisalda. TsÜS 2002 ei anna alust isikut teadmata kadunuks tunnistada ja reguleerib üksnes teadmata kadunud isiku varale hoolduse määramist. Samuti ei sisalda 01.01.2006 jõustunud ja käesoleva asja menetluse ajal kehtiv

(edaspidi

2006) menetluskorda, mille alusel saaks tühistada varasema seaduse alusel isikute teadmata kadunuks tunnistamist.

1. Antud olukorda ei käsitleta ka TsÜS 2002 eelnõu seletuskirjas, mille kohaselt on teadmata kadumine puhtalt faktiline seisund. Isikut ei ole vaja teadmata kadunuks tunnistada, kuna sellega ei seondu iseenesest tsiviilõiguslikke tagajärgi. Põhimõttelise tagajärjena saab teadmata kadunu varale seada hoolduse (§ 16). Teadmata kadumine saab olla üksnes eelduseks isiku surnuks tunnistamisele, mis võib üldjuhul toimuda viie aasta möödumisel ajast, kui saadi 3 viimased andmed isiku elusoleku kohta (§ 17 lg 1) https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/56e364a7-3ea9-3b57-80f77736809cdf05/Tsiviilseadustiku%20üldosa%20). (kättesaadav
2. Samas on avaldaja põhjendatult märkinud, et Rahvastikuregistrisse kantavateks isikuandmeteks on rahvastikuregistri seaduse (edaspidi RRS) § 21 lg 1 p 15 alusel andmed isiku teadmata kadumise kohta (mis ajast alates on tuvastatud isiku teadmata kadumise fakt), RRS § 26 lg 1 p 19 ja lg 2 p-de 17 ja 18 alusel on rahvastikuregistrisse andmete kandmise alusdokumendiks jõustunud kohtuotsus, nii siis, kui sellega tuvastatakse isiku teadmata kadumise fakt kui ka tühistatakse isiku teadmata kadumise fakti tuvastamise otsus. Seoses TsÜS 2002 jõustumisega võeti 25.04.2002 vastu rahvastikuregistri seaduse muutmise seadus, millega muudeti osaliselt ka RSS paragrahvi 26, kuid käesoleva tsiviilasja lahendamisel kohaldatavaid sätteid ei muudetud.
3. Nimetatust võib järeldada, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduses on seadusandlik lünk selles osas, kuidas tühistada otsus isiku teadmata kadunuks tunnistamise kohta või isiku teadmata kadumise fakti tuvastamise otsus.
4. Seadusandlikku lünka on võimalik ületada analoogia teel nagu määruskaebuse esitaja põhjendatult märgib. Kuid analoogia kohaldamiseks tuleb esmalt vastata küsimusele, kas tegemist on seadusandja teadliku lüngaga. TsÜS § 4 järgi kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Seega on seaduse või õiguse analoogia kohaldamine võimalik üksnes juhul, kui vajalikku õigusnormi ei leidu ja sellise normi puudumine ei ole seaduse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt RRS § 19 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt on isiku teadmata kadumise fakti tuvastamise otsus üheks rahvastikuregistrisse andmete kandmise alusdokumendiks ja tulenevalt asjaolust, et RRS ei näe ka registripidajale võimalust ilma kohtuotsuseta nt isiku avalduse alusel või elusoleku kohta muul viisil andmete ilmnemise kohta vastavate andmete registrist kustutamiseks, tuleb asuda seisukohale, et tegemist pole teadliku lüngaga. Vajaliku normi puudumine ei ole seetõttu seaduse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas.
5. Analoogia korras on võimalik kohaldada TsÜS § 21 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt surnuks tunnistatud isiku taasilmumisel või tema elusoleku kindlakstegemisel tühistab kohus tema surnuks tunnistamise. Avaldaja on märkinud põhjendatult, et analoogia kohaldamist toetab asjaolu, et kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) asuvad isiku teadmata kadumise ja isiku surnuks tunnistamise sätted
6. jaos koos ning TsÜS-s on reguleeritud teadmata kadunud isiku varale seatud hoolduse lõpetamine. 15.

§ 8

lg 2 kohaselt kohaldab kohus menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet. Ringkonnakohus lähtub eelnevalt toodud põhjendusest ja leiab, et kui menetlusseadus ei reguleeri, kuidas tühistatakse isiku teadmata kadumise fakti tuvastamise otsus, ei ole see kooskõlas

-i mõtte ja eesmärgiga. Analoogia alusel on kohaldatav

§ 513

lg 1, mille kohaselt surnuks tunnistamise avalduse võis esitada väljailmunud isik või Siseministeerium või valdkonna eest vastutava ministri volitatud Siseministeeriumi valitsemisala asutus isiku surnuks tunnistanud kohtule. Mainitud sätte analoogia alusel kohaldamise korral on avaldajal juba seadusest tulenevalt õigus vastava avalduse esitamiseks. 4 16. Nimetatust tulenevalt saadab ringkonnakohus asja maakohtule tagasi asja menetlusse võtmise otsustamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 5