Obsah (4)

§ 89§ 146§ 164§ 168

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Indrek Parrest, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-1

) § 164 lg-le 1, mille kohaselt on abikaasadevaheliste nõuete aegumine abielu kestel peatunud.

1. Kohus leidis põhjendamatult, et laenulepingutest tulenevad hageja nõuded on tõendamata. Iseenesestmõistetavalt ei koosta abielus olevad isikud iga omavahelise tehingu kohta kirjalikku lepingut. Arusaamatu on kirjalike laenulepingute puudumise etteheitmine, kui esitatud on pangakonto väljavõte, millest nähtuvad ülekanded võlgnikule. Poolte vahel on kokku lepitud, et tegemist on hageja varaga ja seadus ei keela lepingu sõlmimist suuliselt. Ka võlgnik kinnitas haldurile nõude olemasolu. Kuna poolte vahel oli kokkulepe raha tagasimaksmise kohta, ei oma tähtsust, milliseks otstarbeks võlgnik raha kasutas ja kohtul ei olnud põhjust seda analüüsida.
2. Kohus leidis ebaõigesti, et elatise ja lastele elamispinna soetamise kokkulepped on näilikud põhjusel, et võlgnik ei ole kohustusi põhilises osas täitnud. Kohustuse mittetäitmine ei tähenda kohustuse puudumist. Abikaasad arutasid tekkinud probleeme kohtumistel või telefoni/Skype teel. E-kirju nõuetest teavitamiseks pooled ei saatnud. Elatise maksmise kokkulepe on notariaalselt tõestatud, mis tähendab seda, et see ei ole seadusega vastuolus. Laste ülalpidamise kokkulepe sõlmiti 14.02.2011 laste heaolu tagamiseks. Hageja esitas ka nõude võlgniku pankrotimenetluses lähtudes laste huvidest, samuti nõudis ta elatise tasumist jooksvalt abielu jooksul. Hageja ei pöördunud iga täitmise hilinemisega kohtutäituri poole, vaid püüdis kompromissi teel aidata võlgnikul täita kohustusi nii pere kui ka võlausaldajate ees.
3. Asjakohatu on kohtu väide, et lastele elamispindade soetamine väärtuses kuni 500 000 eurot on põhjendamata. Kinnisvara on üldteadaolevalt tõusva väärtusega investeering, mis võimaldab tagada lastele pideva sissetuleku nende heaolu hoidmiseks ja parandamiseks. 5 Alusetu on väita, et ülalpidamise ja elamispinna soetamise kokkulepped on tühised põhjusel, et tegemist on tavapärasest suuremate summadega. Abikaasadel oli kokkulepete sõlmimise ajal 2011.a väga hea rahaline olukord. Nõude põhjendatus ei ole seotud selle suurusega, vaid sellega, milles kokku lepiti. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi 07.10.2008 abieluvaralepingust tuleneva nõude 139 574,80 euro tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Muus osas jääb kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
6. Vaidlust ei ole asjaolude üle, et Harju Maakohtu 16.05.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-7188 kuulutati välja SS pankrot ja tema pankrotihalduriks nimetati kostja. Hageja esitas 15.07.2016 pankrotimenetluses võlgniku suhtes neli nõudeavaldust kogusummas 2 350 263,20 eurot. 22.12.2016 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek, kus hageja nõudeid ei tunnustatud, sest kostja esitas hageja nõuetele ja nõuete rahuldamise järgule vastuväited.
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles kohus jättis tunnustamata hageja nõuded, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel 05.08.2008, 11.08.2008 ja 22.09.2008 sõlmitud laenulepingutest summas 973 937,71 eurot, perioodil 05.03.2008-21.08.2009 sõlmitud 17 suulisest laenulepingust summas 68 750,70 eurot ning 14.02.2011 kokkulepetest laste ülalpidamise ja nendele elamispinna soetamise kohta summas 1 168 000 eurot. Ringkonnakohus nõustub eelmärgitud osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Apellatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele eeltoodud osas märgib ringkonnakohus järgmist.
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et väidetavate suuliste laenulepingute sõlmimine on tõendamata. Hageja pangakonto väljavõtte alusel ei saa teha järeldust tema ja võlgniku vahelise laenulepingulise suhte kohta, sest abikaasade vahelised raha ülekanded seda iseenesest ei tõenda. Maakohus on oma sisukohta piisavas ulatuses põhjendanud.
9. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et 14.02.2011 kokkulepped laste ülalpidamise ja nendele elamispinna soetamise kohta on näilikud tehingud

§ 89

lg 1 mõttes, on sõlmitud õigusnäivuse eesmärgil ja seetõttu

§ 89lg 2 järgi tühised.

32.

§ 89

lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist, mida maakohus antud juhul ka tegi. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus jätnud eelnimetatud kokkulepete alusel esitatud nõuded tunnustamata 6 üksnes seetõttu, et tegemist on liiga suurte summadega, nagu hageja apellatsioonkaebuses korduvalt märgib. Maakohtu otsus sellist seisukohta ei sisalda.

1. Paljasõnalised on hageja väited, et ta nõudis juba abielu ajal suuliselt võlgnikult elatise maksmist. Ebausutav ja ebaloogiline on hageja apellatsioonkaebuse väide, et ta ei esitanud võlgniku vastu nõudeid eelnimetatud kokkulepete täitmiseks põhjusel, et püüdis kompromissi teel aidata võlgnikul koos kohustustega pere ees täita ka kõiki võlausaldajate ees olevaid kohustusi.
2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Hageja väidetest võib aru saada nii, et ta võttis kompromissilepinguga enda kanda nii pere ülalpidamise kui ka võlgniku võlgade tasumise kohustuse. Hageja ei selgita, milles seisnesid temapoolsed järeleandmised ja millise hüve ta sai võlgnikult. Kompromissilepingu võib sõlmida ainult niisuguse õigussuhte suhtes, millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi. Kui võlasuhtest tulenevalt omandab ainult üks pool kohustusi, nagu hageja väidetest nähtub, siis ei saa selle suhtes kompromissilepingut sõlmida. Kui kompromissileping olekski sõlmitud, oleks selle alusel omandatud uued õigused ja hageja ei saaks nõuda esialgsete kokkulepete täitmist. Hagi ei kuuluks ka sellisel juhul rahuldamisele.
3. Ekslik on hageja arusaam, nagu tähendaks notariaalmärge 14.02.2011 ülalpidamise maksmise kokkuleppel seda, et kokkulepe on seaduslik. Notariaalmärge on kokkuleppele tehtud tõestamisseaduse § 38 ja § 41 alusel ärakirja õigsuse kohta, st asjaolu kinnitamiseks, et originaaldokumendist tehtud ärakiri on õige. Sellise märke tegemisel ei kontrolli notar dokumendi kehtivust ja sisulist õigsust. Hageja ei ole põhjendanud, miks oli vaja 2016.aastal teha notariaalmärget 2011.aastal sõlmitud kokkuleppe ärakirja õigsuse kohta.
4. Notariaalmärke tegemine 15.06.2016, s.o päev enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, annab alust arvata, et 14.02.2011 kuupäeva kandvad kokkulepped on tegelikult vormistatud vahetult enne pankroti väljakuulutamist. Kokkulepetes väljendub hageja ja võlgniku huvi jätta kolmandatele isikutele mulje, et kokkulepped on tegelikult tehtud ja õiguslikud tagajärjed saabunud. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist võlgniku pankrotimenetluse jaoks kunstlikult tekitatud, mitte tõeliste nõuetega. See puudutab nii ülalpidamise kui ka elamispinna soetamise kokkulepet, mis saaks perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 3 järgi olla kokkulepe mitte rahalise, vaid teistsuguse ülalpidamise viisi kohta. Hageja ei ole teinud kohtu jaoks usutavaks väidet, et elamispinna soetamise kokkuleppe sõlmimise tingis vajadus tagada lastele pidev sissetulek. See on ka vastuolus apellatsioonkaebuse väitega, et 2011.aastal oli hageja ja võlgniku rahaline olukord väga hea.
5. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et 139 574,80 euro suurune nõue, mis tuleneb hageja ja võlgniku vahel 07.10.2008 sõlmitud abieluvaralepingust, on

§ 146lg 1 järgi aegunud.

Nimetatud abieluvaraleping on sõlmitud Florida osariigis ja lepingu p 16 järgi kohaldatakse lepingu suhtes Florida osariigi seadusi. Kohus kohaldas Eesti õigust, viidates REÕS § 4 lg-le 4, mille kohaselt juhul, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha, kohaldatakse Eesti õigust. Asja materjalist ei nähtu, et maakohus oleks üldse tegelenud välisriigi õiguse väljaselgitamisega ja järginud REÕS § 4 lg-tes 1-3 sätestatut. Sellises olukorras ei olnud ka sama paragrahvi lg 4 kohaldamine õigustatud. 7 38. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et maakohtu järeldus hagi aegumise kohta on ebaõige ka sellisel juhul, kui kohus oleks olnud õigustatud kohaldama aegumise küsimuse lahendamisel Eesti õigust.

§ 164lg 1 järgi on abikaasadevaheliste nõuete aegumine abielu kestel peatunud.

Aegumise peatumine lõppes abielu lõppemisega perekonnaseaduse (PKS) § 63 järgi, st abielu lahutamisega 18.07.2016.

§ 168

lg 1 järgi aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Seega algas nõude aegumine 18.07.2016 ja nõue ei ole aegunud. Eeltoodud asjaoludel tuleb maakohtu otsus eeltoodud osas tühistada ja asi saata 07.10.2008 abieluvaralepingust tuleneva nõude tunnustamise lahendamiseks tagasi maakohtule.

1. Maakohtul tuleb tühistatud osas asja uuel läbivaatamisel välja selgitada kohaldatav seadus REÕS §-s 4 sätestatu kohaselt, teha kindlaks, kas kohaldatava seaduse järgi on hageja nõue abieluvaralepingust tuleneva nõude osas aegunud ja kui ei ole, siis lahendada nõue sisuliselt.
2. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine otsustatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lõplikul lahendamisel esimese astme kohtus.
3. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid XXX, Tallinn müügileping ja pankrotihalduri 16.08.2016 ettekanne pankrotimenetluses. Kostja ei põhistanud nende esitamist apellatsioonimenetluses ja ei ole taotlenud nende tõenditena asja juurde võtmist. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Indrek Parrest Ande Tänav 8