Obsah (5)

§ 150§ 146§ 172§ 35§ 23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht 8. detsember 2017 Tartu Tsiviilasja number 2-14-8672 Tsiviilasi Anti K

§-le

1. Viru Maakohtu 30.05.2017 määrusega kinnitati jaotusettepanek. Võlgnik esitas 19.04.2017 pankrotihaldurile kohustustest vabastamise avalduse, mille pankrotihaldur edastas kohtule.
2. Võlausaldajad esitasid 29.06.2017 taotluse menetluskulude jaotuse ja suuruse kindlaksmääramiseks. Võlausaldajad palusid määrata menetluskulude suuruseks 10657,70 eurot ning mõista võlgnikult kuni lahendi jõustumiseni välja viivis VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Võlausaldajatele on osutatud õigusabiteenuseid 40 töötunni ja 25 ulatuses maksumusega 5362,54 eurot (esindaja tunnihind 110 eurot käibemaksuta). Võlausaldajad on esindajale hüvitanud ka isikliku sõiduauto kasutamisega kaasnenud kütusekulu, kokku 45,16 3 eurot. Pankrotiavalduselt on 25.02.2017 tasutud riigilõivu 250 eurot. 10.10.2014 tasus võlausaldaja I deposiiti 5000 eurot. Võlausaldajad nõudsid mh ka kriminaalmenetluses tehtud kulude väljamõistmist, sest kriminaalmenetlus oli vahetult seotud käesoleva pankrotimenetlusega ning vajalik täiendavate tõendite kogumiseks pankrotimenetluses. 30.08.2017 kulus võlausaldajate esindajal lisaks vastuväite koostamiseks 40 min maksumusega 88 eurot, 25.09.2017 vastuse koostamiseks 1 tund maksumusega 132 eurot. Menetluskulude suuruseks on kokku 10877,7 eurot. Võlausaldajad palusid usaldusisikuks nimetada võlausaldaja I.
3. Kohtutäitur Kaire Põlts palus lähtudes TsMS § 175 lõikest 1 kohtul kontrollida esitatud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, vajaduse korral vähendada väljamõistetavat summat ning mõista menetluskulud neid maksma kohustatud isikult välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
4. Pankrotihaldur Terje Eipre loobus võlausaldajate menetluskulude põhjendatuse osas seisukohta avaldamast.
5. Võlgnik leidis, et võlausaldajate taotlus on esitatud hilinenult ja tuleb jätta läbi vaatamata või alternatiivselt, juhul kui kohus taotluse siiski läbi vaatab, jätta avaldus rahuldamata. Menetluskulude nimekirjas toodud kulud on põhjendamatult suured ning osaliselt ka ebavajalikud. Alates pankroti väljakuulutamisest kaitseb võlausaldajate huve nii pankrotihaldur kui pankrotitoimkond, mistõttu võlausaldajal ei ole vajalik teha täiendavaid kulutusi. Võlgnik palus määrata tema usaldusisikuks Marge Kaljuvee, kes on andnud selleks nõusoleku. MAAKOHTU SEISUKOHT
6. Viru Maakohus lõpetas
7. oktoobri 2017 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist. Rahuldamata nõuded pankrotimenetluses on: Jrk nr Võlausaldaja Saamata jäänud summa eurodes 3) Kohtutäitur Kaire Põlts 5 884,89 eurot 4) Anti Kesamaa ja Külli Kariste 57 101,45 eurot 4 Maakohus jättis pankrotimenetluse kulud võlgniku kanda ning kinnitas pankrotimenetluse lõplikud kulud kogusummas 6990,98 eurot, sh pankrotihalduri lõplik tasu summas 3801,60 eurot. Sellest katmata tasu ja kulusid on 740,10 eurot. Pankrotihalduri tasu ja kulud summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79,40 eurot, määras maakohus menetlusabi andmise korras riigi vahenditest halduri büroo kasuks. Pankrotihalduri tasu ja kulud summas 263,70 eurot on seni hüvitamata. Maakohus rahuldas võlausaldajate avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt, s.o summas 6629,16 eurot ning jättis rahuldamata võlausaldajate taotluse võlgnikult rahaliselt kindlaksmääratud menetluskulude välja mõistmiseks, sh jättis viivise menetluskuludelt välja mõistmata. Maakohus leidis, et tuvastamist on leidnud asjaolu, et võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks vajalike väljamaksete tegemiseks ning pankrotimenetlus kuulub lõpetamisele raugemise tõttu. Maakohus algatas võlgniku kohustusest vabastamise menetluse ja määras usaldusisikuks Marge Kaljuvee. Võlausaldaja I on avaldanud soovi hakata võlgniku usaldusisikuks, leides, et usaldusisiku võib nimetada võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekul. Võlausaldaja I usaldusisikuks nimetamist on toetanud nii pankrotihaldur kui võlausaldaja II. Maakohus leidis, et pankrotiseaduses on eristatud ja lahutatud võlausaldaja ja usaldusisiku rollid. Võlgniku enda usaldusisikuks nimetamise võimalus on seaduses sõnaselgelt ära toodud. Võlausaldaja puhul seda ette nähtud ei ole. Usaldusisik peab tagama ka võlgniku õigusi, ja juhul kui ei ole isikut, keda usaldusisikuks määrata, on võlgnikul endal võimalik usaldusisiku ülesandeid täita. Võlgniku eesmärgiks kohustustest vabastamise menetluses on eeldatavasti kõigi võlausaldajate võrdne kohtlemine, et saavutada menetluse lõppeesmärk ja vabaneda kohustustest. Võlausaldaja seetõttu usaldusisikuks ei sobi. Ühe võlausaldaja usaldusisikuks nimetamine seab eeldatavasti teised võlausaldajad ebavõrdsesse seisu. Võlausaldaja huviks ei saa olla see, mida võlausaldaja I on enda ärakuulamisel välja toonud, st et aidata võlgnikul võlgadest vabaneda.

§-ist 172 ei tulene kohtule kohustust nimetada usaldusisikuks just võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekus nimetatud isikut. Maakohus leidis, et menetluskulud on põhjendatud jätta võlgniku kanda. Pankrotiavalduse esitamisel tuleb tasutud riigilõiv ja esindajale makstud tasu kuni pankroti väljakuulutamiseni lugeda võlgniku vastu enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõudeks, mida saab võlgniku vastu esitada pankrotiseaduses ettenähtud korras (

5. peatükk). Seega taotlus kuni pankroti väljakuulutamiseni 31.10.2014 tekkinud menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata, sh tasutud riigilõiv summas 250 eurot. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja selgitustega, miks ta palub kindlaks määrata ka seoses võlgniku suhtes algatatud kriminaalasjaga tekkinud menetluskulud. Asjaolu, et tegemist on üksteisega seotud asjadega (võlgniku pankrotiga), ei anna alust käesolevas menetluses kriminaalasjas tekkinud menetluskulusid kindlaks määrata. Maakohtul puudub võimalus 5 hinnata kriminaalasjas tehtud toimingute vajalikkust ja sisu ning kriminaalasjas tekkinud menetluskulude kindlaksmääramine on kriminaalasja menetleja pädevuses. Seega jättis maakohus rahuldamata võlausaldaja taotluse 02.02.2017, 23.02.2017, 28.02.2017, 17.03.2017 ning 10.04.2017 tehtud toimingute osas. Maakohus nõustus võlausaldajate väitega, et menetlusosalisel on õigus menetluses osaleda ka lepingulise esindaja kaudu. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et tegemist on hagita menetlusega, mille puhul on kohtul suurem selgitamiskohustus. Samuti osaleb pankrotimenetluses pankrotihaldur, kelle kohustus on ka võlausaldajate õigusi tagada ning vajadusel menetluskäiku selgitada. Seetõttu oli maakohus seisukohal, et kui võlausaldaja on endale menetluses lepingulise esindaja võtnud, ei kaasne sellega võlgnikule automaatset kohustust kõik lepingulise esindaja kulud hüvitada. Maakohus leidis, et konsultatsioonide puhul pole tegemist kuludega, mille väljamõistmist vastaspoolelt võib pidada hagita menetluses põhjendatuks. Nõupidamist kliendiga võib mõistlikus ulatuses pidada põhjendatud ning vajalikuks, kuid võlausaldajate taotluses märgitud kujul on selleks kulunud aeg ebamõistlikult pikk (3,5 tundi). Hagita menetluses tuleb arvestada, et kohus selgitab ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Konsultatsioonide puhul ei nähtu ei taotlusest ega asja materjalidest, et need oleksid olnud otseselt seotud kohtus menetlustoimingute tegemisega. Maakohus luges konsultatsioonide vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks kokku 30 minutit. Samal põhjusel ei ole põhjendatud toimingud, mille sisuks on olnud pankrotihalduriga kohtumine või e-kirjade koostamine. Pankrotihaldur saab vajaduse korral konsulteerida ise võlausaldajatega. Kui võlausaldajad on otsustanud pankrotihalduriga kohtuda esindaja kaudu, ei saa õigustatuks pidada selliselt tekkinud kulu kandmist võlgniku poolt. Pankrotitoimkonna koosolekutel osalemist on esindaja põhjendanud sellega, et esindaja osales toimkonna koosolekutel lisaks toimkonnaliikme funktsiooni täimisele ka võlausaldajate esindajana. Nimetatud koosolekutel oleks saanud võlausaldajad osaleda ka ilma eriteadmisi omava esindaja vahenduseta, enamgi veel, võlausaldajate esindaja osales koosolekutel toimkonna liikmena ja oli õigustatud selle eest tasu saama. Seega luges maakohus tasu pankrotitoimkonna koosolekutel osalemise eest põhjendamatuks. Samuti on põhjendamatu toiming – kokkuvõtte koostamine. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kokkuvõtte koostamine oleks seotud mõne käesolevas menetluses tehtud menetlustoiminguga. Seetõttu ei ole tegemist vajaliku toiminguga. Ühtlasi pole õigustatud täpsustuse tegemise ajakulu (19.09.2016 kinnistusosakonnale). Advokaadil tuleb kõik toimingud teha sellise hoolsusega, et edasiste täpsustuste tegemine vajalik ei oleks. Kui see osutub siiski vajalikuks, ei ole põhjendatud, et teised menetlusosalised, käesoleval juhul võlgnik, selle kulu kannaks. Maakohus leidis, et vastuväite koostamine kohtu tegevusele ei ole samuti toiming, mille hüvitamise kohustus peaks olema võlgnikult. Kohus märkis, et vastuväide kohtu tegevusele oli 6 põhjendamatu, kuna jäi rahuldamata. Seega tuleb võlausaldajal endal kanda selle esitamisega seotud lepingulise esindaja kulud. Taotluses on palutud menetluskuludelt välja mõista viivis seaduses sätestatud määras. Vastavalt kohtupraktikale TsMS § 177 lg 4 pankrotimenetluses ei kohaldu. Kuna võlausaldaja pankrotiavaldus käesoleval juhul rahuldati, kantakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Seega pankrotimenetluse kuludele viivise nõuet kohaldada ei saa. Muus osas luges kohus esindaja toimingud vajalikuks ja põhjendatuks, s.o kokku ajakuluga 12 tundi. Lisaks luges kohus põhjendatuks lepingulise esindaja sõidukulu 45,16 eurot; samuti võlausaldaja I poolt deposiiti tasutud 5000 eurot, kuivõrd

§ 150

lg 1 p 6 kohaselt on pankrotimenetluse kuluks käesoleva seaduse § 11 või § 30 alusel deposiidina makstud summa. Seega on võlausaldajate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud käesolevas menetluses olnud 6629,16 eurot (5000+45,16+1584 (sh KM 264 eurot)). Maakohus leidis, et taotlus kuulub rahuldamisele vaid menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Võlausaldajale seoses pankrotiavalduse esitamisega või pärast pankroti väljakuulutamist tekkinud menetluskulude hüvituse väljamõistmiseks võlgniku varast seadus alust ei anna.

§ 146

lõike 1 kohaselt tuleb enne jaotise alusel raha väljamaksmist teha pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed ja pankrotivara ebapiisavuse korral tuleb sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teha väljamaksed võrdeliselt vastavalt iga kulu liigi suurusele. Kõiki pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema üksnes pankrotihaldur ja hüvitamine oleneb pankrotivara suurusest. Kohtul puudub õigus panna pankrotihaldurile kohustust maksta ühele võlausaldajale tekkinud kulud välja sõltumatult kõigist muudest väljamaksetest. Seega rahuldas kohus võlausaldajate avalduse vaid osas, millega palutakse menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata. Maakohus leidis, et pankrotihalduri taotlus lõpliku tasu kinnitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tasu ja kulude põhjendatust ei pea kohus vajalikuks asuda veelkord kontrollima, kuna kohus on seda teinud juba tasu ja kulude esmakordsel kinnitamisel. Asjaolusid, mis annaks alust põhjendatud tasu või kulude suuruse muutmisele, käesolevas asjas ei nähtu. Samas juhindudes TsMS § 183 lõikest 2, ei või antav menetlusabi ületada 397 eurot, millele võib lisanduda käibemaks. Seega kuulub pankrotihalduri taotlus menetlusabi andmiseks rahuldamisele osaliselt, s.o summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks summas 79,40 eurot, kokku 476,40 eurot. Ülejäänud osas, s.o summas 263,70 eurot on pankrotihalduri tasu ja kulud hüvitamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Võlausaldajad esitasid määruskaebuse, milles palusid Viru Maakohtu
2. oktoobri 2017 määrus osaliselt tühistada menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulud täies ulatuses võlgniku kanda; osas, millega kohus jättis menetluskulud võlgnikult välja mõistmata ja mõista 7 need täielikult võlgnikult võlausaldajate kasuks välja; Marge Kaljuvee usaldusisiku määramise osas ning määrata usaldusisikuks võlausaldaja I. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole kohtumäärus TsMs § 436 lg 1 kohaselt seaduslik ja põhjendatud. Võlausaldajad leiavad, et väljamõistmisele kuuluvad ka kuni pankroti väljakuulutamiseni kantud menetluskulud. Samuti ei nõustu võlausaldajad kohtu seisukohaga, et pankrotimenetlusega seonduv kriminaalmenetlus ning sellega kaasnev kulu ei ole hüvitamisele kuuluv menetluskulu. Kohus on asunud ka seisukohale, et kliendiga peetud nõupidamised mahus 3,5 h on ebamõistlikud, jättes arvestamata siinjuures, et kliendiks on tarbijad ning menetlus kokku on kestnud juba alates 2014 aastast. Esindaja kaudu pankrotihalduriga suhtlemine on põhjendatud, kuna võlgnik on asja juriidiliselt keerukaks ajanud, mistõttu ei saa eeldada, et õiguse erialast haridust mitte evivad isikud oleksid valmis ja võimelised kõiki küsimusi iseseisvalt või ainult pankrotihalduri abiga lahendama. Kõik esindaja tegevused, mis on menetluskulude nimekirjas välja toodud, olid vajalikud ja põhjendatud; 2) on antud juhul tegemist ilmselgelt vastuolulise lahendiga, mida ei ole sisuliselt võimalik täitedokumendina kasutada ning olukorras, kus kohus jätab pankrotimenetlusega seotud kulud võlgniku kanda, määrab need kindlaks, kuid samas jätab välja mõistmata, ei saa kohtumäärust täitedokumendina kasutada; 3) puudub kohtul diskretsiooni võimalus võlgniku poolt taotletud isiku määramiseks usaldusisikuks, kuna võlausaldajate üldkoosolek teda ei toetanud ning ei ole nimetatud isiku sobivust isegi kaalunud ning vastavalt võlausaldajate üldkoosoleku otsusele tuleb võlgniku usaldusisikuks määrata võlausaldaja I; 4) pole kohus järginud TsMS § 7, mille kohaselt õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Võlausaldajate arvates on maakohus osaliselt rikkunud määruse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8).
3. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) kuigi kohus ei ole viidanud vaidlustatud määruses konkreetsele normile, on vastav pankrotiseaduse
4. peatükis sisalduv norm (§ 93 lg 1) õigusteadmistega esindajale teada. Seega on kohus märkinud õigesti, et tegemist ei ole menetluskuludega; 2) on kohus kriminaalmenetluse kulud põhjendatult jätnud võlausaldajate enda kanda. Võlausaldajad ei ole esitanud õiguslikku alust, millisele tuginedes tuleks kriminaalmenetluse kulud lugeda võlausaldajate poolt pankrotimenetluses kantud kuludeks; 3) ei ole kohus jätnud kõiki esindaja kulusid välja mõistmata selle tõttu, et tegemist on hagita menetlusega. Kohus on veenvalt selgitanud, millised kulud esindajale on põhjendatud ja millised mitte, näidates ära, mille tõttu kulud osaliselt põhjendatud ei ole. Sellest tulevalt on võlausaldajate etteheited kohtule ainetud; 4) jäi arusaamatuks, mida täpselt võlausaldajad kohtule seoses punktis 3.19 toodud sõnastusega ette heidavad. Täiturile on täitmiseks kohtuotsuse resolutsioon ning kohtumääruse resolutsioon on üheselt mõistav – kohus on menetluskulud määranud 8 kindlaks, nagu võlausaldaja on seda taotlenud, ent jätnud kindlaksmääratud kulud võlgnikult välja mõistmata; 5) nõustub võlgnik kohtu põhjendustega ning leiab, et kohus on õigesti määranud usaldusisikuks Marge Kaljuvee.
5. Pankrotihaldur on seisukohal, et määruskaebus on võetud õigesti menetlusse ning ei vaidle kaebusele vastu. Eeltoodust tulenevalt ja kooskõlas TsMS §-ga 663 palus haldur kohtul lahendada võlausaldajate määruskaebus kooskõlas kehtiva seadusega ja kohtupraktikaga.
6. Kohtutäitur nõustub määruskaebuses esitatud põhjendustega, palus see rahuldada Marge Kaljuvee usaldusisiku määramise vaidlustamise osas ning määrata usaldusisikuks võlausaldaja I. Menetluskulud jätta võlgniku kanda. Kohtutäituri hinnangul on õiglane jätta määruskaebuse esitamisega kaasnev menetluskulu võlgniku kanda TsMS § 172 lg 1 alusel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tuleb Viru Maakohtu
8. oktoobri 2017 määrus tühistada osas, millega maakohus nimetas usaldusisikuks Marge Kaljuvee, ei arvestanud menetluskulude kindlaksmääramisel kuni pankroti väljakuulutamiseni tekkinud menetluskuludega ja ei mõistnud menetluskulusid võlgnikult välja. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega nimetab usaldusisikuks Anti Kesamaa, suurendab kindlaksmääratud menetluskulusid ja mõistab menetluskulud võlgnikult välja. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
9. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku usaldusisikuks tuleb

§ 172

lg 1 alusel nimetada võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekul (IV kd, lk 18) Anti Kesamaa (võlausaldaja I). Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ühe võlausaldaja usaldusisikuks nimetamine seab eeldatavasti teised võlausaldajad ebavõrdsesse seisu. Antud menetluses on kokku 3 võlausaldajat, kes kõik soovisid võlausaldaja I nimetamist võlgniku usaldusisikuks. Võlausaldaja usaldusisikuks nimetamine ei riku võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet, sest usaldusisik teeb võlausaldajatele väljamakseid vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele (

§ 172lg 2).

14. Ringkonnakohus nõustub osaliselt maakohtu seisukohtadega kindlaksmääratud menetluskulude osas (6629,16 eurot) ja nende osas seisukohti ei korda. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et taotlus kuni pankroti väljakuulutamiseni 31.10.2014 tekkinud menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata, sh tasutud riigilõiv summas 250 eurot.

§ 150lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud menetluskulud.

Ka pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on 9 pankrotimenetluse kulud

§ 150lg 1 p 1 mõttes (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-23-13, p 11).

Ringkonnakohus rahuldab osaliselt võlausaldajate taotluse määrata kindlaks pankrotiavalduse esitamisest tingitud menetluskulud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on kindlaks määrata lisaks maakohtus määratud menetluskuludele 2 tunni eest õigusabikulu 110 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks, ning riigilõiv 250 eurot. Ringkonnakohus loeb põhjendatuks võlausaldajate õigusabi kulu kokku 14 tundi hinnaga 110 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. See on kokku 1848 eurot. Lisaks on põhjendatud kuludeks esindaja sõidukulu 45,16 eurot ja võlausaldaja poolt deposiiti tasutud 5000 eurot. Võlausaldajate põhjendatud ja vajalikud 1848+250+45,16+5000=7143,16 eurot (sh käibemaks). menetluskulud on kokku 15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et võlausaldajate taotlus mõista võlgnikult välja seaduses sätestatud määras viivis tuleb jätta rahuldamata.

§ 35

lg 1 p 6 sätestab, et pankroti väljakuulutamisel lõpetatakse intressi ja viivise arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. 16. Võlgnikul puuduvad vahendid ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulude täies mahus katmiseks, mistõttu kuulub

§ 23

lg 4 alusel ajutise halduri tasu ja kulutused hüvitamisele riigi vahenditest summas 397 eurot (sealhulgas seaduses ettenähtud maksud, välja arvatud käibemaks, mis lisandub eelnimetatud summale) ja

§ 150

lg 4 alusel osas, mis ületab 397 eurot ehk 263,70 eurot, tuleb jätta võlgniku kanda. 17. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et taotlus kuulub rahuldamisele vaid menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus mõistab menetluskulud võlgnikult ka välja.

§ 150

lg 4 alusel otsustab pankrotimenetluse raugemise korral kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. Pankrotimenetlus on lõppenud raugemisega ja pankrotivara ei ole, järelikult ei ole võimalik pankrotivarast väljamakseid

§ 146lg 1 alusel teha ja kulud tuleb võlgnikult välja mõista. 18. Ringkonnakohus jätab Ts

MS § 172 lg 1 alusel määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 10 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi