KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuni 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-14-58971

) § 93 lg-s 1 sätestatud isaduse vaidlustamise üheaastane tähtaeg hakkas hageja jaoks seega kulgema alates hageja täisealiseks saamisest, s.o alates 08.07.2012, ja tähtaeg saabus 08.07.2013. Lisaks on hageja ema varasemalt algatanud kohtuvaidluse, milles ta sisuliselt vaidlustas hageja põlvnemise kostjast.

§ 93

lg 3 järgi ei ole hagejal seetõttu õigust uuesti samas küsimuses kohtusse pöörduda. Kohus on rikkunud kolmanda isiku õigust õiglasele kohtumenetlusele ja ekspertiisiakt nr 15E-GE0156 on lubamatu tõend. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. detsembri 2016 otsusega hagi ning tuvastas, et G.M. ei põlvne O.K. st ja sünniakti tehtud kanne, mille kohaselt A.S. (praeguse nimega O.K. ) on G.M. isa, on ebaõige. Maakohus jättis hageja lepingulise esindaja kulud 1/3 ulatuses kostja ja 2/3 ulatuses kolmanda isiku kanda, hageja muud menetluskulud kostja kanda ning kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2782,74 eurot ning mõistis välja menetluskulud kolmandalt isikult hageja kasuks 1855,16 eurot ja kostjalt hageja kasuks 927,58 eurot ning kostjalt Eesti Vabariigi kasuks 471 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja seaduslik esindaja varasemalt esitanud kohtule hagi kolmanda isiku vastu isaduse tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks, mille kohus jättis läbi vaatamata. See oli enne abiellumist kostjaga ning enne seda, kui kostja hageja isaduse omaks võttis. Seega ei ole hageja seaduslik esindaja isadust vaidlustanud. Kui alaealise seaduslik esindaja isaduse vaidlustamisest loobub, siis ei välista see lapse poolt täisealiseks saades isaduse vaidlustamist. Maakohus tugines Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjades nr 3-2-1-164-10 (p 14) ja 3-2-1-48-12 (p 13) ning leidis, et isegi kui tunnistaja P.V. viidatud jutuajamine aset leidis, siis arvestades hageja vanust ja jutuajamise iseloomu, samuti teiste tunnistajate (hageja ema K.M., K.V., M.S.) ja hageja enda vande all antud ütluseid, ei ole sellega tõendatud, et hagejale olid juba alaealisena teada asjaolud, mis andsid alust tõsiselt kahelda, et kostja ei ole tema isa. Kohus luges tõendatuks, et hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada
3. a augustis ning seega ei olnud hagi esitamise ajaks

§ 93lg-s 1 sätestatud isaduse vaidlustamise tähtaeg tema jaoks möödunud.

Hageja ema ja kolmanda isiku vande all antud ütlustega on tõendatud, et neil olid lähedased suhted. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi DNA osakonna ekspertiisiakti nr 15E-GE0156 kohaselt saab kolmas isik 99,9999999992% tõenäosusega olla hageja bioloogiline isa. Sellega on tõendatud, et hageja ei põlvne kostjast ning hageja sünniakti tehtud kanne, mille kohaselt on tema isa kostja, on ebaõige. Kolmanda isiku väidete kohta tema õiguste rikkumisest menetluses, mille tõttu ekspertiisiakt ei ole lubatav tõend, on seisukoha võtnud Tartu Ringkonnakohus 02.09.2016 määruses. Mh on ringkonnakohtu hinnangul Tartu Maakohtu 27.04.2016 määruse alusel teostatud ekspertiis ja ekspertiisi tulemusena 25.05.2016 valminud ekspertiisiakt nr 15E-GE0156 lubatav tõend TsMS § 300 lg-te 1–2 järgi. Kuigi kohus ei ole vormistanud kolmanda isiku vastuväidete lahendamise kohta eraldi määruseid, on kohus vastuväidete osas võtnud seisukoha 01.07.2015 kohtuistungil. 18.03.2016 ekspertiisimääruses on kohus märkinud, et vastavalt TsMS § 300 lg-le 1 on isikul põlvnemise tuvastamiseks tehtava ekspertiisi talumise kohustus ja see kehtib muu hulgas kolmandale isikule, kes on menetlusse kaasatud tema enda avalduse alusel. Edasikaebe korra puudumine määrustes ei tähenda seda, et kohus oleks pidanud kolmanda isiku vastuväited kohtu tegevusele lugema määruskaebusteks. Vastuväited kohtu tegevuse peale 3 koostas vandeadvokaat ning nendes on selgelt viidatud, millise menetlusdokumendiga on tegemist. Kohus jättis TsMS § 167 lg 3 ja § 164 lg 11 alusel hageja lepingulise esindaja kulud 1/3 ulatuses kostja ja 2/3 ulatuses kolmanda isiku kanda. Hageja muud menetluskulud jäävad TsMS § 164 lg 11 alusel kostja kanda ning kolmanda isiku menetluskulud TsMS § 167 lg 2 I lause järgi kolmanda isiku enda kanda. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja kanda peaksid jääma üksnes hagiavalduse koostamise kulud ja muud menetluskulud peaksid jääma kolmanda isiku kanda. Ka ilma kolmandat isikut kaasamata ei oleks kohus saanud asja lahendada üksnes hagiavalduse pinnalt. Arvestades, et kostja suhtes ei oleks saanud ekspertiisi teostada, tulnuks koguda muid tõendeid, sh kuulata ära tunnistajaid. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 5958,74 eurot (sh käibemaks). Hagejat on esindanud vandeadvokaat Anne Nurmi ja vandeadvokaat Valdo Lips. Vandeadvokaat A. Nurmi osutas õigusteenust hinnaga 156 eurot tunnis (sh käibemaks), ajakulu 31,274 tundi, ja vandeadvokaat V. Lips hinnaga 135 eurot tunnis (ilma käibemaksuta), ajakulu 8 tundi. Arvestades, et hagiavalduses olid koos vanema kande vaidlustamise nõudega ka isaduse tuvastamise ja elatise nõuded, mille kohus eraldas eraldi menetlusse, taotleb hageja käesolevas asjas hagi koostamisega seotud kulude hüvitamist 1/3 ulatuses, s.o 260 eurot. Hagiavalduse koostas ja allkirjastas hageja ise, mistõttu hagi koostamisega seotud menetluskulud hüvitamisele ei kuulu. Kohtuistungitega seonduv ajakulu on põhjendatud 8,04 tunni ulatuses (sh istungi ettevalmistamine ja protokollidega tutvumine). Ülejäänud hageja menetluskulud on seotud kohtumääruste ning kolmanda isiku taotluste ja vastuväidetega tutvumise ning neile vastuste koostamisega. Tegemist ei olnud õiguslikult keerulise vaidlusega. Arvestades asja keerukust ja mahtu, on hageja muud menetluskulud põhjendatud 10 tunni ulatuses. Seega kokku on hageja lepinguliste esindajate ajakulu põhjendatud 18,04 tunni ulatuses. Advokaadi tunnitasu 130–135 eurot koos käibemaksuga või ilma on kohtupraktikas peetud mõistlikuks. Arvestades kummagi lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu (1,5 tundi ja 16,54 tundi) ning tunnitasu (135 eurot ja 130 eurot + käibemaks = 156 eurot), määras kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2782,74 eurot ((1,5 tundi × 135 eurot) + (16,54 tundi × 156 eurot)). Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 927,58 eurot (2782,74 × 1/3) ja kolmandalt isikult 1855,16 eurot (2782,74 × 2/3). Kuna kohus andis hagejale menetlusabi, tuleb riigilõiv ja ekspertiisitasu kokku 471 eurot mõista kostjalt TsMS § 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel välja riigituludesse. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. I.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. detsembri 2016 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) oli hageja hagi esitamise ajaks kaotanud õiguse vaidlustada kostja isadust. Tunnistaja P.V. kinnitas, et hageja ja tema vend teadsid, et neil on erinevad isad ning et kostja on hageja venna bioloogiline isa, mitte aga hageja bioloogiline isa. Kui hageja 10-aastasena oskas rääkida, et temal ja vennal on erinevad isad, siis olid tal juba lapsena piisavad teadmised selle kohta, et kostja pole tema bioloogiline isa. Vanemaks saades need teadmised eelduslikult süvenesid. Kohtuotsusest ei nähtu, miks kohus peab hageja tunnistajate ütlusi kaalukamaks kui P.V. u ütlusi. Kohus ei ole tunnistajate ütlusi vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 analüüsinud. Hageja ema ja hageja enda vande all antud ütluste hindamisel tuleb arvestada, et nii hageja kui tema ema on huvitatud hagi rahuldamisest. K.V. on hageja ema sõbranna ja M. S K.V. elukaaslane. Tegemist ei ole erapooletute tunnistajatega. Seega

§ 93

lg-s 1 sätestatud üheaastane 4 tähtaeg hakkas hageja jaoks kulgema alates täisealiseks saamisest ja tähtaeg saabus 08.07.2013. Hageja esitas hagi kohtule 13.10.2014; 2) on hageja seaduslik esindaja varasemalt algatanud kohtuvaidluse, milles ta sisuliselt vaidlustas hageja põlvnemise kostjast (läbi kolmanda isiku vastu esitatud isaduse tuvastamise nõude). Hagejal ei ole õigust uuesti samas küsimuses kohtusse pöörduda.

§ 93

lg 3 eesmärgiks on välistada täisealise lapse puhul vaidlemine isaduse üle ka siis, kui lapse seaduslik esindaja on varasemalt, s.o ajal, mil laps oli alaealine, algatanud lapse isadusega seoses tsiviilvaidluse, mille eesmärgiks oli saada kohtulahend, mis oleks teinud siduvalt kindlaks, et isik, kelle isadust täiskasvanud laps vaidlustab, ei saa olla tema bioloogiline isa; 3) on kohus rikkunud kolmanda isiku õigust õiglasele ja erapooletule kohtumenetlusele. Kohus on 04.03.2015 ja 18.03.2016 määrustes oluliselt rikkunud TsMS § 465 lg 2 p-e 6 ja

1. Menetlustoiming, mida vastavalt määrustele on teostatud, on „uue ekspertiisiaja määramine“, mitte sundkorras ekspertiisi määramine, millise tõlgenduse on kohus hiljem määrustele andnud. Kohus ei ole määrustes märkinud, et tegemist on edasikaevatavate määrustega. Kolmas isik on esitanud maakohtu tegevusele, mis puudutas DNA ekspertiisi määramist kolmanda isiku suhtes, kolm vastuväidet (04.02.2015, 16.03.2015, 29.03.2016). Maakohus ei ole teinud TsMS § 333 lg 1 kohaselt määruseid, millega ta oleks vastuväited lahendanud. 01.07.2015 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks kohtuistungil vastuväiteid lahendanud. 29.03.2016 vastuväite osas ei olnud kohtul võimalik 01.07.2015 kohtuistungil seisukohta võtta, sest nimetatud vastuväidet ei olnud selleks ajaks esitatud. Kohtu tegevus on olnud eksitav. 19.04.2016 sundtoomise määrusele eelnenud kohtu tegevuses ei osunda miski sellele, et kohus oleks 04.03.2015 ja 18.03.2016 määruseid tehes pidanud silmas TsMS § 300 lg-s 2 nimetatud määruseid; 4) on ekspertiisiakt lubamatu tõend. Nimetatud küsimuses ei ole Tartu Ringkonnakohus seisukohta võtnud ja seda ei ole teinud ka maakohus kohtuotsuses. Isiku kohustamine allutada end DNA ekspertiisi tegemisele kujutab endast olulist isiku eraellu sekkumist. Tegemist on EIÕK art 8 lg-s 1 ja põhiseaduse §-s 26 sätestatud õiguse riivega. Kuna kohtu tegevus, mille tagajärjel kolmanda isiku suhtes ekspertiis teostati, ei ole toimunud seaduse alusel, on ekspertiisiakt saadud kolmanda isiku põhiõiguste rikkumisega; 5) ei ole menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine õiguspärane. TsMS § 167 lg 3 alusel saab kolmanda isiku kanda jätta vaid neid teiste menetlusosaliste menetluskulusid, mis on kolmanda isiku põhjustatud. TsMS § 167 lg 3 ei võimalda hageja menetluskuludest teatud protsendi kolmanda isiku kanda jätmist. Kohtuotsuse järgi peab kolmas isik kandma 2/3 hagiavalduse koostamise ja kohtuistungitel osalemisega seotud kuludest jne. Need kulud ei ole kolmandast isikust põhjustatud. Teatud menetlusdokumentide esitamise vajadus tulenes kohtu tegevusest, sh sellest, et kohus ei viinud menetlust läbi TsMS nõuetele vastavalt. Kohus on hageja põhjendatud menetluskuluks pidanud mh järgmist vandeadvokaat A. Nurmi õigusabi: kliendiga kohtumine faktiliste asjaolude väljaselgitamiseks 1 tund; tsiviilasja õiguslik analüüs 2 tundi; nõustamine hagiavalduse koostamisel 2 tundi. Hagiavalduses on hageja märkinud, et hagiavalduse koostamisel on teda tasuta aidanud vandeadvokaat A. Nurmi.
2. G.M. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kolmas isik ekspertiisi tulemuste järgi hageja bioloogiline isa. Seega hageja sünniakti kanne, mille kohaselt on hageja isa kostja, on ebaõige, ja kohus on hagi õigesti rahuldanud. Kuna kostja asukoht on teadmata, siis kolmanda isiku suhtes läbiviidud ekspertiis on ainuke tõend, millega hageja sai tõendada, et tema isana sünniakti kantud isik ei ole tema bioloogiline 5 vanem. Ekspertiisiakt on tunnistatud lubatavaks tõendiks Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2016 määrusega, millele esitatud määruskaebusele Riigikohus menetlusluba ei andnud. Ringkonnakohtu määruse põhjendustest tulenevalt sai maakohus kolmanda isiku suhtes teostada ekspertiisi sundkorras. Ringkonnakohus on rõhutanud, et asjas on oluline, et kolmas isik on ise menetluses olnud aktiivne ning ta kaasati menetlusse kolmanda isikuna tema enda taotlusel. Ekspertiisi läbiviimiseks sundtoomise rakendamine oli paratamatu ja viimases järjekorras rakendatud abinõu, kuna kolmas isik jättis korduvalt ekspertiisimääruse täitmata; 2) ei ole nõue aegunud. Tunnistajate K.M. , K.V. ja M. S ütlustega on tõendatud, et hageja sai vanemakande ebaõigsusest teada
3. a suvel. K.V. ja M. S on hageja tuttavad, kuid neil puudub isiklik huvi asja lahendamise tulemuse suhtes. Sõltumata sellest, mida P.V. hageja põlvemisest teadis, ei saa P.V. u teadmist omistada hagejale. Hageja ema selgituste kohaselt suhtles ta P.V. uga ca 6 kuud ajal, kui hageja oli 10-aastane. Hageja lapsepõlve mälestuste hulgas P.V. ut ei ole; 3) on menetluskulud jaotatud ja kindlaks määratud õigesti. Kuna kostja ei ole õiguskaitseorganitele leitav, ei oleks hagejal olnud hagi esitamisel muid kulusid peale hagiavalduse koostamise kulu ja riigilõivu. Olukorras, kus iseseisva nõudeta kolmas isik püüab kohtumenetlust takistada, kuulub kohaldamisele TsMS § 167 lg 3, mille järgi kannab iseseisva nõudeta kolmas isik tema avalduse, taotluse või kaebusega teistele menetlusosalistele tekitatud menetluskulud, kui neid ei kanna tema poole vastaspool. Kuna vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi rahuldati, ei saa TsMS § 164 lg 1¹ järgi jätta menetluskulusid hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis hageja lepingulise esindaja kulud 2/3 ulatuses kolmanda isiku kanda ning mõistis I.P. lt G.M. kasuks välja menetluskulu 1855,16 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja lepingulise esindaja kulud täies ulatuses kostja kanda ning mõistab O.K. lt G.M. kasuks välja menetluskulu 2782,74 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.
5. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 167 lg 1 kohaselt iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. I.P. oli kaasatud menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel (I kd, tl 64). Maakohus rahuldas hagi ning TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud kostja kanda. Kuivõrd hageja kanda menetluskulusid ei jäänud, siis vastavalt TsMS § 167 lg-le 2 jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 167 lg 3 sätestab erandi, mille kohaselt iseseisva nõudeta kolmas isik kannab tema avalduse, taotluse või kaebusega teistele menetlusosalistele tekitatud menetluskulud, kui neid ei kanna tema poole vastaspool. Maakohus on nimetatud sätet valesti kohaldanud ning jätnud hageja lepingulise esindaja kuludest 2/3 põhjendamatult kolmanda isiku kanda. Hagi menetleti maakohtus hageja poolt esitatud hagiavalduse alusel ning hagi menetlemine ei seisnenud kolmanda isiku avalduse, taotluse või kaebuse lahendamises. Õige on apellandi seisukoht, et maakohus ei ole välja toonud ning ka asja materjalidest ei nähtu, millised on need kolmanda isiku avalduse, taotluse või kaebusega tekitatud menetluskulud, millised peaks 6 kolmas isik kandma. Ringkonnakohus märgib, et maakohus oleks pidanud hageja nõude lahendama ka siis, kui I.P. t ei oleks menetlusse kolmanda isikuna kaasatud. Seetõttu tuleb hageja lepingulise esindaja kulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.
6. Maakohus rahuldas hagi ning tuvastas, et G.M. ei põlvne O.K. st ning sünniakti tehtud kanne, mille kohaselt A.S. (praeguse nimega O.K. ) on G.M. isa, on ebaõige. Selles osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
7. Ekspertiisiakti nr 15E-GE0156 (II kd, tl 10-12) kohaselt saab I. P 99,9999999992% tõenäosusega olla hageja bioloogiline isa. Nimetatud asjaolu üle ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust.

§ 93

lg 1 kohaselt isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevas asjaolud teatavaks saanud.

§ 93

lg 3 sätestab, et kui alaealise lapse seaduslik esindaja ei ole isadust õigel ajal vaidlustanud, võib laps oma põlvnemise isast täisealisena isiklikult vaidlustada. Sel juhul algab tähtaja kulgemine päevast, millal täisealiseks saanud lapsele on isaduse vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud, kuid mitte enne lapse täisealiseks saamist. Maakohus on tuginedes Riigikohtu praktikale (vt Riigikohtu 16.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14; Riigikohtu 23.05.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 13) õigesti leidnud, et hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada 2014. a augustis ning seega ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud

§ 93lg-s 1 sätestatud tähtaeg.

Maakohus on

§ 93

lg-s 1 sätestatud tähtaja kindlakstegemisel hinnanud hageja ja kolmanda isiku vande all antud seletusi ning tunnistajate K.M. , P.V. u, M. S ja K.V. ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eelnimetatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga ning neid ka vastavalt TsMS § 442 lg-s 8 toodud nõuetele analüüsinud. Samuti on maakohus põhjendanud, miks tunnistaja P.V. u ütlused ei tõenda kolmanda isiku seisukohta, et hageja sai juba 10-aastasena teada, et kostja ei ole tema bioloogiline isa. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et maakohus on jätnud tunnistaja P.V. u ütlused põhjendamatult arvestamata ning rikkunud sellega TsMS §-s 232 sätestatud nõudeid.

§ 93

lg 1 mõttes hakkab isaduse vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul isikul tekkima põhjendatud ja tõsine kahtlus isaduses. Selliseid asjaolusid ei saa tunnistaja P.V. u ütlustest järeldada ning apellandi vastupidine väide on ekslik. Põhjendatud on ka see maakohtu seisukoht, et hageja seaduslik esindaja ei ole isadust varasemalt vaidlustanud ning põhjendamatu on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on

§ 93lg 3 esimest lauset ebaõigesti kohaldanud.

1. Asja materjalidest nähtuvalt kohaldas maakohus 19.04.2016 ja 27.04.2016 määrustega I.P. suhtes sundtoomist, et toimetada I.P. DNA-ekspertiisi läbiviimiseks ekspertiisiasutusse. Nimetatud määruste peale esitas I.P. 12.05.2016 määruskaebuse, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2016 määrusega rahuldamata. Käesolevas apellatsioonkaebuses on I.P. esitanud osaliselt samu väiteid, milliseid ta esitas määruskaebuses. Kuna Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2016 määrus on jõustunud, siis ei korda ringkonnakohus käesolevas otsuses neid I.P. väited, millele on antud hinnang ringkonnakohtu 7 eelnimetatud määruses. Muu hulgas on ringkonnakohus 02.09.2016 määruses tuvastanud, et maakohus ei ole ekspertiisi läbiviimisel rikkunud TsMS §-s 300 ettenähtud nõudeid ning ekspertiisiakt nr 15E-GE0156 on lubatav tõend (II kd, tl 18). Seetõttu on paljasõnaline apellandi väide, et ekspertiisiakt nr 15E-GE0156 on lubamatu tõend. Kuivõrd maakohtu 19.04.2016 ja 27.04.2016 määrused on jõustunud, siis ei ole asjakohane apellandi tuginemine nendele eelnenud maakohtu 04.03.2015 ja 18.03.2016 määruste, milledega kohustati I.P. t trahvihoiatusel ilmuma ekspertiisiasutusse, väidetavale ebaseaduslikkusele. Iseenesest õige on see apellandi seisukoht, et maakohus ei ole apellandi 04.02.2015, 16.03.2015 ja 29.03.2016 vastuväiteid määrusega lahendanud ning rikkunud sellega TsMS § 333 lg 1 teist lauset. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et nimetatud vastuväidete määrusega lahendamata jätmine ei ole viinud maakohut ebaõigele lõppjäreldusele. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et vastuväidetes heideti maakohtule ette TsMS § 300 rikkumist ning Tartu Ringkonnakohtu 02.09.2016 jõustunud määruses on leitud, et maakohus ei ole ekspertiisi läbiviimisel rikkunud TsMS § 300 nõudeid.
2. Kuigi ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt (hageja lepingulise esindaja menetluskulude 2/3 ulatuses kolmanda isiku kanda jätmise osas), on põhjendatud jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Hageja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud ning seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse apellatsiooniastmes kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja