KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-15-10683

§ 162

lg-le 1 ja § 163 lg-le 1, et kuivõrd vastuhagi jääb rahuldamata ja hagi suures osas rahuldatakse, tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kulud õigusabile, sh kohtuvälisele menetlusele ja kulutustele tõendite kogumiseks, 9509,60 eurot. Arvestades asja keerukust, on õigusabi tunnihind 100 eurot põhjendatud. Õigusdokumentide koostamise põhjendatud ajakuluks pidas kohus 45 tundi, s.o 4500 eurot + käibemaks 900 eurot, kokku 5400 eurot. Kohtuistungitega seoses on põhjendatud kulu 1810 eurot (koos käibemaksuga). Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud, mis tuleb kostjalt välja mõista, on kokku 7210 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS G4S Eesti esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. novembri 2016 otsuse tühistamist osaliselt ning uue otsuse tegemist, millega jätta G.R. hagi täielikult rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele, siis tuvastada, et: - hagejal puudub õigus täiendavale hüvitisele perioodi
3. mai 2012 kuni
4. mai 2016 eest; - hagejale tasumisele kuuluv igakuine hüvitis alates
5. juunist 2016 ei tohi ületada 200,85 eurot; - kostjal on õigus alates
6. juunist 2016 hagejale tasumisele kuuluvat igakuist hüvitist vähendada ulatuses, milles hageja sissetulek ületab hüvitamisele kuuluva kahju osa; - kohustada hagejat esitama iga aasta
7. märtsiks kostjale koopia tuludeklaratsioonist kõigi eelmisel aastal teenitud sissetulekute kohta. Kõik menetluskulud palub apellant jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) leidis maakohus ebaõigesti, et hageja nõuded ei ole aegunud. Maakohus ei ole määratlenud, millal muutus hageja kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks ja millal see hakkas aeguma. Hageja pidi saama teada kahjust ja kahju põhjustanud isikust hiljemalt kahjujuhtumi toimumise päeval, s.o 02.12.1996, või hiljemalt töölepingu lõppemisel 01.04.1997, sest töölepingu lõppemisega kaotas hageja võimaluse teenida senist palgatulu. Sellisel juhul pidid kõik võimalikud kahjuhüvitise nõuded aeguma hiljemalt 01.07.
8. Hüvitise vabatahtliku tasumisena ei saa käsitleda maksete tegemist olukorras, kus hageja ei ole kostja poole konkreetse nõudega pöördunud. Arvestades Riigikohtu selgitusi tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, on aegunud kõik võimalikud hageja nõuded, mis tekkisid enne
9. a veebruari, millal kostja lõpetas hüvitise tasumise; 2) hindas maakohus valesti tõendeid, leides, et kostja vastutab hagejale tervisekahjustuse tekitamise eest. Kostja on tõendanud, et Viljandi Valvekeskus oli tööohutuse nõudeid täitnud. Hageja, T. H ja koolitusi läbiviinud P. L kinnitasid, et neid oli koolitatud relva kaitseriivi seadmisest. Kahjujuhtum toimus T. H lohakuse tõttu; 3) leiab kostja alternatiivselt, et maakohus kohaldas valesti TsK ja Ajutist korda indeksi 3,9 kohaldamisel. Kohaldada tulnuks tarbijahinnaindeksit. Riigikohus on selgitanud (lahendid nr 3-2-1-15-16, p-d 42–43; nr 3-2-1-106-14, p 11; nr 3-2-1-19-15, p 13), et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitist on õige indekseerida brutopalga muutust kajastava indeksiga ja need kohalduvad kahjujuhtumitele, mis on toimunud pärast VÕS jõustumist 01.07.
10. 5 Juhul kui kohus asub seisukohale, et tarbijahinnaindeks ei sobi hüvitise arvutamiseks, saab kasutada keskmise brutopalga muutumise indeksit. Puudub alus eeldada, et hageja töötasu, juhul kui ta ei oleks kahjustada saanud, oleks kogu aeg olnud 3,9 korda suurem kui miinimumpalk. Ka hageja on hüvitise arvutamisel lähtunud keskmise brutopalga indeksist ja alternatiivselt tarbijahinnaindeksist; 4) oli hageja töötasu kahjujuhtumi hetkel oluliselt kõrgem kui miinimumpalk ning seetõttu ei ole õigustatud selle täiendav indekseerimine. Lähtuda tuleb hageja palgast enne kahjujuhtumit, s.o 2541,50 kroonist; 5) on otsus vastuoluline osas, et maakohus jättis igakuise tervisekahjustuse hüvitise määramisel hageja tööst saadava sissetuleku arvestamata, samas kui perioodi 01.05.2012 kuni 30.05.2016 hüvitise määramisel on kohus tööst saadavat sissetulekut arvestanud. Ka Riigikohus on pidanud õigustatuks arvata kahjuhüvitisest maha tööst saadav töötasu osas, milles see ületab töötaja töövõimele vastavat töötasu (3-2-1-106-16, p 15; 3-2-1-15-16, p 52). Selleks, et tuvastada, kas hagejal on õigus täiendavale kahjuhüvitisele, palub kostja kohustada hagejat esitama iga aasta
11. märtsiks kostjale koopia oma tuludeklaratsioonist; 6) leidis kohus õigesti, et igakuisest hüvitisest tuleb maha arvata hageja riiklik vanaduspension; 7) kohaldas maakohus valesti TsK ja Ajutist korda ning VÕS § 130 lg-t 1 ja § 136 lg-t 4, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 31.05.2016 seisuga ühekordse hüvitise 12 870,09 eurot ning alates 01.06.2016 igakuise hüvitise 399,40 eurot. Kaebuse lisa 1 arvutusest, mis on tehtud tarbijahinnaindeksit kasutades, nähtub, et perioodi 01.05.2012 kuni 31.05.2016 eest puudub hagejal õigus saada täiendavat hüvitist, kuna tema tegelik sissetulek on kogu aeg (v.a üks kuu) ületanud indekseeritud sissetulekut, mida hageja oleks eelduslikult saanud siis, kui kahjujuhtumit ei oleks juhtunud. Kostja on maksnud hagejale enam hüvitisi 3385,22 eurot. Kaebuse lisa 2 arvutusest, mis on tehtud keskmise brutopalga indeksit kasutades, nähtub samuti, et perioodi 01.05.2012 kuni 31.05.2016 eest puudub hagejal enamus kuudel õigus täiendavale hüvitisele ning nimetatud kuudel saadud sissetulek on ületanud indekseeritud sissetulekut, mida hageja oleks eelduslikult saanud siis, kui kahjujuhtumit ei oleks juhtunud. Hageja sissetulekud on ületanud hageja indekseeritud eeldatavat sissetulekut 2839 euro võrra. Võttes arvesse Lisadena 1 ja 2 esitatud arvutusi, on hagejal vanaduspensionile jäämisel õigus täiendavale hüvitisele maksimaalselt 200,85 euro ulatuses (keskmise brutopalga indeksi alusel) ning seda eeldusel, et hageja tööst saadav arvestatav sissetuleku osa ei ületa nimetatud summat; 8) kohaldas kohus valesti VÕS § 113 lg-t 2 ja § 6 lg-t 1, mõistes kostjalt välja viivise perioodi 01.05.2012 kuni 02.03.2015 eest. Hageja teatas kostjale oma nõudest 02.03.
12. VÕS § 113 lg 2 järgi puudub hagejal õigus nõuda viivist perioodi eest, millal ta polnud nõuet veel esitanud; 9) rikkus maakohus

§ 163

lg-t 1 ja § 174 lg-t 1, määrates hageja menetluskulude suuruseks 7210 eurot ning jättes hageja menetluskulud kostja kanda.

§ 163

lg 1 ei võimalda jätta ühe poole menetluskulud teise poole kanda juhul, kui hagi rahuldatakse osaliselt. Hageja menetluskulud on põhjendatud maksimaalselt 50% ulatuses, s.o summas 4754,80 eurot (9509,60 ÷ 2).

1. G.R. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. novembri 2016 otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja taotluse igakuise hüvitise indekseerimiseks, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega määrata, et igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber töövigastusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel. Igakuine hüvitis kuulub indekseerimisele üldise keskmise brutopalga muutusel üldise keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga. Menetluskulud palub vastuapellant jätta kostja kanda. 6
3. G.R. vaidleb AS G4S Eesti apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole hagi aegunud. Kostja tasus hagejale alates
4. aastast hüvitist vabatahtlikult; 2) tuvastas kohus õigesti, et kostja rikkus kohustust tagada hagejale ohutu töökeskkond. Asjaolu, et T. H ei saanud piisavalt väljaõpet, tõendavad tema enda ja tunnistaja P. L ütlused, et täiendõpe toimus kaks korda aastas ning igapäevast juhendamist ei olnud. Tööõnnetuse raportis tööandjale antud juhistest saab järeldada, et kostja õiguseellase juures töötas isik, kes ei omanud vastavaid teadmisi või oli raskelt hooletu, mille tööandja jättis tähelepanuta. Kostja vastutab TsK § 449 järgi oma õiguseellase töötaja põhjustatud kahju eest; 3) võttis maakohus, leidmaks hageja eeldatavat sissetulekut alates 01.05.2012, õigesti aluseks kasvuindeksi, s.o õnnetusjuhtumi ajal olnud hageja töötasu ja selle aja palga alammäära vahe korrutise (2649,73 ÷ 680 × 470). Tööõnnetuse ajal sai hageja 3,9 korda suuremat palka, kui oli palga alammäär. Perioodiliselt makstavat tervisekahju hüvitist ei saa indekseerida tarbijahinnaindeksiga, hüvitis tuleb indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Samas hageja ei vaidlusta väljamõistetud kahjuhüvitise suurust, v.a kahjuhüvitise edasise indekseerimise osas; 4) olid hageja menetluskulud kostja menetluskuludest poole väiksemad. Hageja ei ole koormanud liigselt kohut ega kostjat.
5. AS G4S Eesti vaidleb G.R. vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) puudub hagejal õigus täiendavale hüvitisele ja järelikult ka selle indekseerimisele. Hageja edaspidise hüvitise indekseerimise nõude õiguslik alus on ebaselge, arvestades, et kahjujuhtumile kohaldub TsK. Riigikohus on selgitanud, et tervisekahju hüvitise perioodiliste maksete edaspidist indekseerimist võib ette näha vastavalt VÕS § 136 lg-le 4 siis, kui see on ilmselt mõistlik. Indekseerimine ei tohi moonutada kahju hüvitamise eesmärki VÕS § 127 tähenduses (3-2-1-106-14, p-d 10–11); 2) on vastuapellatsioonkaebuse nõue vastuoluline. Vastuses apellatsioonkaebusele selgitab hageja, et kohus on hüvitist perioodi 01.05.2012 kuni 31.05.2016 eest õigesti arvutanud korrutise 3,9 alusel ja et hageja seda ei vaidlusta. Samuti väidab hageja, et tema töötasu indekseerimine üldise brutopalga muutust kajastava indeksiga ei täida kahju hüvitamise eesmärki. Samas nõuab hageja, et edaspidi oleksid hüvitisemaksed indekseeritud just keskmise brutopalga indeksiga. Hageja ei saa nõuda, et tagantjärgi kahjuhüvitis ja edaspidine kahjuhüvitis määrataks erinevate indeksite alusel vastavalt sellele, nagu hagejale on kasulikum. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. AS G4S Eesti apellatsioonkaebus ning G. R. vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

1. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et asja lahendamisel tuleb kohaldada TsK vastavaid sätteid. 7 Kahju hüvitamise eeldusteks on TsK § 448 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kahju olemasolu kannatanul, kahju tekitaja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos kahju ja kahju tekitaja õigusvastase käitumise vahel ning kahju tekitaja süü. Kannatanu (hageja) peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada.
2. Hageja nõudis kahju hüvitamist alates 01.05.2012 ning põhjendas seda sellega, et tal nõudeõigus tagasiulatuvalt kolm aastat alates ajast, mil nõue muutus sissenõutavaks. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud, kuna kostja on alates
3. a kuni
4. a veebruarini maksnud hagejale igakuiselt tervise kahjustamisest põhjustatud hüvitist. Kostja vastuväited seoses nõude aegumisega jättis maakohus tähelepanuta. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. TsÜS § 153 lg 1 järgi on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kui isik nõuab kahju seoses tema tervise kahjustamisega, tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (vt Riigikohtu 30.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Samuti on Riigikohus avaldanud, et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 07.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14; ja Riigikohtu 16.11.2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-106-16, p 12). Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel kostja aegumise vastuväite lahendama ning arvestama seejuures Riigikohtu praktikat TsÜS § 153 lg 1 kohaldamisel. Selleks tuleb maakohtul kindlaks teha, milles hageja kahju seisneb ja millal hageja kahjust teada sai. Nimetatud asjaolusid peab maakohus hagejale selgitama ning tõendamiskoormisest (vt käesoleva otsuse p 9) tulenevalt tegema hagejale ettepaneku esitada sellekohaseid tõendeid. Ringkonnakohus märgib, et ilma aegumistähtaja kulgemise aja algust välja selgitamata ei ole võimalik hageja hüvitise nõuet lahendada.
5. Hageja nõudis tervise kahjustamisest põhjustatud osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamist. Seega tulenevalt TsK § 448 lg-st 1 ja

§ 230lg-st 1 on hageja kohustuseks tõendada kahju olemasolu ja suurust.

Maakohus nõustus hageja seisukohaga, mille kohaselt tuleb hüvitise arvestamisel lähtuda hagejale kehavigastuse tekitamise ajal

§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesandeid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul nimetatud rikkumine kõrvaldada, selgitada hagejale kahju hüvitamise eesmärki ning võimaldada hagejal esitada tõendeid, millest nähtuks temaga sarnasel ametikohal (turvatöötaja) töötavate isikuta töötasu suurus nõude esitamise ajal. Põhjendatud ei ole hageja maakohtu menetluses avaldatud seisukoht, et hüvitise arvutamisel saab lähtuda erinevate ametikohtade palgatasemetest, kus hageja oleks võinud töötada. 12. Puudub vaidlus, et töövigastuse tagajärjel kaotas hageja osaliselt töövõime ning kuni 12.03.2016 oli hageja töövõime kaotus 70% ja alates 13.03.2016 50%. Samuti puudub vaidlus selles, et kuni 12.03.2016 maksti hagejale töövõimetuspensioni ja alates 13.03.2016 saab hageja vanaduspensioni. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension ja mitte vanaduspension (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33, 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Samuti arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. Tegemist on õiguse kohaldamisega ning kohus ei ole seejuures seotud poolte õiguslike väidetega (

§ 436lg 7).

Kohtuotsuses (II kd, tl 193-194) on maakohus märkinud, et poolte esitatud andmed võimaldavad kahjuhüvitist arvestada. Kostjalt väljamõistetud ühekordse hüvitise summa arvestus on kajastatud tabelis ning kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on andmed hagejale tehtud väljamaksete kohta esitatud tabelis osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et kui kahjuhüvitise arvestuse aluseks olevas tabelis on esitatud andmed osaliselt, siis on põhjendamata väita, et esitatud andmed võimaldavad kahjuhüvitist arvestada. Lisaks ei ole maakohtu põhjendustest võimalik üheselt aru saada, kas igakuiselt väljamõistetud hüvitisest on maha arvatud töövõimetuspension või vanaduspension. Maakohtu põhjendused on seega vastuolulised ning vastuolulistele põhjendustele rajatud kohtuotsus ei saa olla seaduslik ja põhjendatud (

§ 436lg 1).

26.10.2016 menetlusdokumendis (II kd, tl 149) esitas kostja taotluse kohustada hagejat esitama tõendid hageja teenitud töötasu kohta alates

1. a jaanuarist ning alates
2. a juulist kuni
3. a märtsini ja alates
4. a märtsist hagejale makstud töövõimetuspensioni ja vanaduspensioni suuruse kohta. Maakohus nimetatud taotlusi ei lahendanud ning 03.11.2016 kohtuistungi protokollist (II kd, tl 159-162) nähtuvalt kostja nimetatud taotlustest ei loobunud. Kahju hüvitamise tabelis on kajastatud hageja töötasu suurused
5. a kohta, kuid asja materjalide juures puuduvad tõendid, millele on maakohus seejuures tuginenud. Samuti on maakohus jätnud kindlaks tegemata, kas vanaduspensionile jäämisel lõpetas hageja töötamise või mitte. Kontoväljavõttest (II kd, tl 117) on nähtavad hagejale makstavad pensioni suurused, kuid ei ole eristatavad hagejale makstud vanaduspensioni suurused. Sellised olukorras on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et esitatud andmed võimaldavad kahjuhüvitist arvestada. Kuivõrd hageja kohustus on tõendada kahju olemasolu ja suurust, peab maakohus asja uuel läbivaatamisel hagejale seda selgitama ning kohustama hagejat esitama tõendid töötasu ning 9 töövõimetus- ja vanaduspensioni suuruste kohta sellise arvestusega, et maakohus saaks ühekordselt väljamõistetava hüvitise arvestada välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
6. VÕS § 136 lg-st 4 tulenevalt võib kohus perioodiliste maksete väljamõistmisel ette näha maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Hageja on taotlenud igakuise hüvitise indekseerimist, kuid maakohus on jätnud selle taotluse lahendamata ega ole taotluse rahuldamata jätmist põhjendanud. Samuti on maakohus jätnud lahendamata hageja taotluse hüvitise suuruse muutumise kohta hageja töövõime kaotuse protsendi võimalikul muutumisel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul ka nimetatud taotlused lahendada.
7. Kostja esitas vastuhagi ja nõudis hagejalt VÕS § 1028 alusel alusetult tasutud summade väljamõistmist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub alus vastuhagi rahuldamiseks, kuna kostja vastutab hagejale kehavigastuse tekitamise eest. Ringkonnakohus leiab, et selline maakohtu poolne vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendamine ei vasta

§ 442lg-s 8 sätestatud nõuetele.

15.

§ 442lg 2 p 51 kohaselt märgitakse otsuse sissejuhatavas osas tsiviilasja hind.

Antud asjas on maakohus jätnud tsiviilasja hinna määramata. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus määrama tsiviilasja hinna ning juhinduma seejuures

§ 129lg-s 2 sätestatust.

Tsiviilasja hinnal võib olla tähendus menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel. 16. Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 asunud seisukohale, et juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 328

lg 2; § 329 lg 3; § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p 1-4), on põhjendatud asjas saatmine

§ 657lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.

Praegusel juhul (vt käesoleva otsuse p-d 10-15) on maakohus rikkunud olulisel määral selgitamiskohustust ning sellest tulenevalt jätnud olulises osas asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ning seetõttu tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja poolt vastavate tõendite esitamisel peab maakohus andma kostjale võimaluse esitada omapoolne seisukoht hageja tõenditele ning vajadusel omapoolsed tõendid. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhjendav osas ei vasta olulises osas

§ 442lg-s 8 sätestatud nõuetele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja