Tsiviilasi nr 2-17-13256 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi nr 2-17-13256 Määruse tegemise aeg ja koht 20.12.2017.a, Tallinn Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Kohtuasi XX ja YY hagi CC vastu elatise suurendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 22.11.2017.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX ja YY apellatsioonkaebus Menetlusosalised esindajad ja I (apellant nende Hageja XXXXXXXXXXX) I): XX (isikukood Hageja II (apellant XXXXXXXXXXX) II): YY (isikukood Hagejate seaduslik esindaja DD, tehinguline esindaja Kaupo Süvaoja Kostja (vastustaja): CC (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus Resolutsioon:
- Keelduda menetlusse võtmast XX ja YY apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 22.11.2017.a otsuse peale.
- Jätta ringkonnakohtu menetluskulud apellantide kanda ning mitte mõista apellatsioonimenetluse kulusid apellantidelt välja.
- Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja 1
(5)Tsiviilasi nr 2-17-13256 järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. kestel ka Asjaolud
- 07.09.2017.a esitasid hagejad kostja vastu hagi elatise suurendamiseks, paludes suurendada kostjalt Harju Maakohtu 26.03.2015.a määrusega väljamõistetud elatist ja mõista kostjalt kummalegi hagejale välja igakuine elatis seaduses sätestatud miinimummääras alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Hagiavalduse kohaselt on hagejad DD ja kostja ühised lapsed. Harju Maakohus kinnitas 26.03.2015.a määrusega tsiviilasjas nr 2-1459180 hagejate ja kostja vahelise kompromissi, mille kohaselt kohustus kostja tasuma kummalegi hagejale elatist 100 eurot kuus alates 01.04.2015.a kuni hagejate täisealiseks saamiseni või kui hagejad jätkavad täisealiseks saanuna keskhariduse omandamist gümnaasiumis või kutseõppe asutuses, siis kuni vastava õppeasutuse lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Võrreldes kompromissi tegemisega on asjaolud käesolevaks ajaks muutunud. Seaduses sätestatud miinimumelatise määr on tõusnud. 18.09.2017.a täpsustatud hagi kohaselt laste ülalpidamise kohustused tõusevad. 26.03.2015.a kompromissiga ei mõistetud kostjalt välja elatist protsendina. 26.03.2015.a kompromissiga välja mõistetud elatise summa ei tõuse ning inflatsioon on selle elatise odavaks teinud. Praegusel juhul 100 euroga lapsi ülalpidada on raske. Hagejad nõuavad elatist miinimummääras ja seetõttu ei ole vaja tõendada, et nende vajadused on suurenenud.
- Kostja vaidles hagile vastu. Miinimumelatise väljamõistmise korral ei jätku kostjal raha enda minimaalsete vajaduste rahuldamiseks. Kostja keskmine sissetulek on 500-600 eurot kuus. Kostja kulud on keskmiselt üle 400 euro kuus: lastele 200 eurot; kommunaalkulud 48 eurot; telefon ja televisioon 43 eurot; elukindlustus 12 eurot; lasteaed 46 eurot; üürikorteri kindlustus 15 eurot; elekter 40-130 eurot ja talvel 160-220 eurot. Ülejäänud summa jääb kostja ja tema kolme lapse ülalpidamiseks. Hagejate kõrval peab kostja ülal pidama ka oma teist last EE, kes hagi rahuldamisel jääb varaliselt vähem kindlustatuks kui hagejad.
- Harju Maakohus tegi 22.11.2017.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja muutis Harju Maakohtu 26.03.2015.a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-59180 kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud igakuist elatist, kohustades kostjat maksma kummagi hageja ülalpidamiseks igakuist elatist 120,50 eurot, kuid mitte vähem kui 51,28 % poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast alates 07.09.2017.a kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt peab kohus elatise suuruse üle otsustades võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (Riigikohtu lahend 3-2-1-124-15, p 11). Riigikohus on selgitanud, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Maakohus, tuvastades tsiviilasjas nr 2-14-59180 esitatud hagiavalduse ja hagile esitatud vastuse põhjal 26.03.2015.a kompromissi sõlmimisel aluseks olnud asjaolud, leidis, et pooled sõlmisid tsiviilasjas nr 2-1459180 kompromissi olukorras, kus laste igakuised ülalpidamiskulud olid miinimumilähedased. Laste ema igakuine sissetulek oli 200-400 eurot ja väljaminekud 280 eurot. Kostja sissetulek tsiviilasjas nr 2-14-59180 kompromissi sõlmimise ajal oli keskmiselt 526 eurot kuus ja kostja 2
(5)Tsiviilasi nr 2-17-13256 pere väljaminekud olid keskmiselt 685-810 eurot, millest pool, st 342,50-405 eurot jäi üldjuhul kostja kanda. 26.03.2015.a sõlmitud kompromissi kohaselt kohustus kostja tasuma kummalegi lapsele elatist 51,28 % kompromissi sõlmimisel kehtinud miinimummelatise määrast. Kuigi kompromissi kinnitava 26.03.2015.a kohtumääruse resolutsioonis ei ole välja toodud elatise määra protsent, mida kostja peab lastele maksma, saab kohus protsendi ise välja arvutada. Kuigi kompromissi kinnitavas määruses ei ole märgitud asjaolusid, miks on põhjendatud elatise väljamõistmine alla miinimummäära, saab kohtu hinnangul eeldada, et kompromissi kinnitamisel lähtus kohus TsMS § 430 lg-st 3 ja ei oleks kinnitanud kompromissi, mis oleks olnud vastuolus perekonnaseadusega ega oleks taganud hagejatele vajalikku ülalpidamist. Seega vastas kompromissiga kinnitatud kostja poolt hagejatele makstav elatise summa laste huvidele ja oli piisav laste vajaduste katmiseks. Tuleb eeldada, et 26.03.2015.a kompromissis ettenähtud elatisega on laste vajadused kaetud. Kohus selgitas hagejatele tõendamiskoormist 14.09.2017.a kirjas (lk 19). Hagejad ei ole tõendanud, et peale elatise miinimummäära tõusu on võrreldes kompromissi kinnitava määruse tegemise ajaga muutunud muud asjaolud, mille alusel oleks põhjendatud kohustada kostjat tasuma hagejate ülalpidamiseks 26.03.2015.a kompromissis märgitust suuremat elatist. Sarnaselt tsiviilasjaga nr 2-14-59180 ei ületa laste ülalpidamiskulud ka käesoleval ajal kahekordset miinimumelatist. Võrreldes 26.03.2015.a kompromissi tegemisega on suurenenud laste ema sissetulek, mis moodustab praegu keskmiselt 620,56 eurot. Erinevalt varasemast on kostja igakuine sissetulek kasvanud. Kui tsiviilasjas nr 2-14-59180 oli kostja igakuine sissetulek 526 eurot kuus, siis käesolevas asjas kohtu tuvastatu kohaselt moodustab kostja igakuine sissetulek 1127,50 eurot kuus. Seejuures on kostja igakuised väljaminekud hetkel samas suurusjärgus, st ca 400 eurot kuus nagu need olid 26.03.2015.a kompromissi kinnitamisel. Kostja ülalpidamisel on endiselt veel üks laps EE, kelle ema asus erinevalt varasemast tööle ja teenib töötasu keskmiselt 601,90-659,50 eurot kuus. Kohus on tuvastanud, et kostjale kuuluvad sõidukid, mida ei saa aga käsitleda kostja varalise seisundi paranemisena. Kõik sõidukid kuulusid kostjale juba 26.03.2015.a kompromissi sõlmimisel tsiviilasjas nr 2-14-
- Samas ei saa ainuüksi kohustatud vanema varalise seisundi paranemine olla kompromissi muutmise alus, kui laste vajadused olid kompromissiga piisavalt kaetud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, p 37.4). Võrreldes 26.03.2015.a kompromissi kinnitamise ajaga on suurenenud vaid elatise miinimummäär. Seega saab eeldada, et lastele tuleb tagada elatis jätkuvalt 26.03.2015.a määrusega kinnitatud kompromissis sätestatud protsendi ulatuses miinimumelatisest. Kohus pidas vajalikuks välja mõista elatise muutuva suurusena, sidudes elatise määra miinimumpalga suurusega.
- 04.12.2017.a esitasid hagejad maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse ja rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei analüüsinud maakohus muud vara, kuigi kostjal on kohtuotsuse järgi muu vara olemas. Kohtuotsuses on ära toodud lapse isale kuuluvad sõidukid. Ka on kostja juhatuse liige ja osanik P OÜ-s. Seega on kostjal olemas muu vara, mille arvelt saab elatise nõuet täita. Tal on võimalus auto maha müüa. Kui on ka osaühingus juhatuse liige ja osanik, siis ilmselt saab sealt ka tasusid. Kohus jättis laste ema ebavõrdsesse olukorda. Laste ema peab toetama rohkem kui laste isa. Kohus tegi 20.10.2017.a pankadele järelepäringu, millest ilmnes, et laste ema kandis hagejale I kokku 220-240 eurot ja hagejale II 240-260 eurot. PKS § 116 lg 1 kohaselt on mõlemal vanemal võrdsed õigused ja kohustused. Seega ka lapse isa peab maksma elatist poole miinimumpalga ulatuses. Lapse isa poolne toetus alla alammäära seab laste ema ebavõrdsesse olukorda ning suurema osa laste hoolitsemisest peab kandma ema. Ka ei arvestanud kohus elatisraha tõusuga. Maakohus rikkus perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-t 1, mille kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kompromiss sõlmiti kohtus 26.03.2015.a. Vastava ajaga võrreldes on elatis oluliselt tõusnud. Kuna käesolevaks ajaks on elatis tõusnud, peaks 3
(5)Tsiviilasi nr 2-17-13256 lapse isa poolne toetus tõusma. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-124-15 märkinud, et kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, annab lisaks lapse vajaduste ja/või vanema(te) varalise seisundi muutumisele ka seaduses sätestatud miinimumelatise muutumine alust nõuda kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Määruse põhjendused
- Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.
- Apellatsioonkaebuses oli apellantidel võimalik tuua kohtu ette kõik asjaolud, mille alusel saaks ringkonnakohus leida, et maakohus on hagi jätnud ebaõigesti osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellandid käesoleval juhul selliseid asjaolusid kohtu ette toonud. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus rikkus perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-t 1, mõistes kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise miinimummäärast väiksemas ulatuses. Viidatud säte ei välista vanemate õigust leppida kokku elatise maksmises alla selles sätestatud miinimummäära. Praegusel juhul on apellandid tsiviilasjas nr 2-14-59180 sõlminud kostjaga kompromissi, mille kohaselt kohustus kostja tasuma kummalegi hagejale elatist 100 eurot kuus. Seega kohustus kostja vastavalt poolte kokkuleppele tasuma kummagi hageja ülalpidamiseks elatist alla tsiviilasjas nr 2-14-59180 hagi esitamisel ja kompromissi kinnitamisel kehtinud elatise miinimummäära. Ainuüksi asjaolu, et miinimumelatise suurus on kompromissi kinnitamise ajaga võrreldes muutunud, ei võimalda järeldada, et põhjendatud on elatise väljamõistmine PKS § 101 lg-s 1 sätestatud poole Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära ulatuses. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejad peavad esmajoones esile tooma muutunud asjaolud, mille esinemisel kompromissi kinnitamise ajal ei oleks kohus sellist kompromissi tõenäoliselt kinnitanud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, p 37.4). Eeltoodud põhjendustel elatise suuruse muutumine selline asjaolu ei ole.
- Alust miinimummääras elatise väljamõistmiseks ei anna ka apellantide väited kostjal otsuses tuvastatud muu vara olemasolust. Nõustuda ei saa ka apellatsioonkaebuse etteheidetega maakohtule muu vara analüüsimata ja sellega arvestamata jätmisest. Maakohus on tuvastanud kostjal kuue sõiduki olemasolu ning kostja osanikuks ja juhatuse liikmeks olemise P OÜs. Seejuures on oluline maakohtu märgitu, et maakohtu poolt tuvastatud sõidukid kuulusid kostjale ka kompromissi kinnitamise ajal, mistõttu ei ole tegemist kompromissi kinnitamise ajaga võrreldes muutunud asjaoluga, mis saanuks mõjutada kohtu otsustust kompromissi kinnitamise osas. Asjaolusid, mis annaksid alust järelduseks, et hagejate vajadused ei ole kompromissiga piisavalt kaetud, apellandid kohtu ette toonud ei ole. Seega eeldas maakohus õigesti, et kompromissis ette nähtud elatisega on hagejate vajadused piisavalt kaetud.
- Põhjendamatud on apellatsioonkaebuse väited laste ema ebavõrdsesse seisu asetamisest maakohtu poolt, kuna laste ema peab laste ülalpidamisse panustama kostjast enam. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hagejate vajadused olid kompromissiga piisavalt kaetud ja hagejad ei ole kohtu ette toonud ka asjaolu, et hagejate ülalpidamiskulud oleksid võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga muutunud, puudub kohtul alus asuda kompromissile vastavat elatise suurust muutma põhjusel, et sellega rahulolematu pool enam selles kokkulepitud elatise suurusega ei nõustu. Vastupidisel juhul muutuks kompromissi sõlmimine ja kinnitamine mõttetuks, kuivõrd selliselt antaks pooltele, kes tsiviilasjas nr 2-14-59180 4
(5)Tsiviilasi nr 2-17-13256 26.03.2015.a kompromissi kinnitavale määrusele edasikaebamise õigusest loobusid, hagi esitamisega kompromissist põhjendamata taganemisõigus. Maakohus on vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel õigesti määranud hagejatele väljamõistetava elatise 26.03.2015.a kinnitatud kompromissis sätestatud protsendi ulatuses miinimumelatisest.
- Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud hagejate väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellantide õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele apellantide väidetele. Ringkonnakohus koostas apellantidele sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Apellantidele on tagatud ka kaebeõigus.
- Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellantide kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust vastustajale vastamiseks ning vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus apellantidelt vastustaja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista. Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)