← Eesti

3-16-1859/23

Obsah (4)§ 10§ 8§ 3§ 7

KOHTUOTSUS E e s t i Va b a r i i g i n i m e l Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kristina Maimann 28.11.2017, Tallinn Haldusasja number 3-16-1859 Haldusasi P.H.i kaebus

), mille § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.

§ 10

lg 1 kohaselt on sunniraha hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille peab adressaat tasuma, kui ta ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei täida.

§ 8

lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud.

§ 8

lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui: 1) § 8 lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) 4

(7)halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Sunnivahendi rakendamise põhimõtted on sätestatud

§-s 3, mille lõigete 2 ja 3 kohaselt ei käsitata sunnivahendi rakendamist karistusena ning kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Eeltoodust tuleneb, et sunniraha eesmärgiks on adressaadi sundimine temale ettekirjutusega pandud kohustust täitma, mitte isiku karistamine ettekirjutuse täitmata jätmise eest. 24. Sunnivahendi rakendamist välistavad asjaolud antud juhul puudusid (

§ 8lg 1 ja 3), kuid osas, milles haldusakt oli täitmata.

Kohus on seisukohal, et täidetud osas sunniraha kohaldamine enam võimalik ei olnud, seega ei saanud sunniraha rakendada kogu ettekirjutuse täitmata jätmise eest määratud sunniraha maksimummääras.

  1. Kuigi käesoleva haldusasja raames ei hinda kohus kaebajale tehtud ettekirjutuse õiguspärasust, tuleb sunniraha rakendamise õiguspärasuse analüüsimisel siiski kontrollida ka seda, kas 09.05.2016 ettekirjutus oli piisavalt arusaadav ning kas sunniraha rakendamisel etteheidetu oli seotud esialgses ettekirjutuses sisaldunud nõuetega ning mil määral olid nõuded kaebaja poolt täidetud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 107 lg 2 kohaselt peab toimingu sooritamisel järgima kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. 25.
  2. Kohus leiab, et vastustaja ei ole oma nõudmistes olnud piisavalt üheseltmõistetav. Ettekirjutuses toodud nõuded on osaliselt väga üldsõnalised ning suures osas on tegemist heakorraeeskirja tsiteerimisega. Seda näitab ka poolte kirjavahetus, mille käigus toimus ettekirjutuses toodud nõuete täpsustamine (tl 5-6, 42-46). Sealjuures on Keila linna heakorra eeskirja § 4 lg 1 p 8 näinud ette kasutusel mitteoleva ehitise ja krundi heakorra tagamise ning hoone varisemisohtlikkuse vältimise ning hoonele ja krundile juurdepääsu sulgemise. Ehk kasutusel mitteoleva ehitise puhul sätestab heakorra eeskiri mõõdukad korrashoiunõuded, mille eesmärk on eelkõige mõistlikult piisava heakorra tagamine ja kolmandate isikute tervise ohustamise vältimine. Seetõttu ei ole ettekirjutuses piisav üksnes üldsõnaliselt märkida „fassaadi korrastamine“. Kaebaja andis vastustajale ka teada, et kinnistu on müügis ja renoveerimisprojekti koostab eeldatav ostja (tl 44, 01.06.2016 e-kiri) või kaebaja ise (tl 6, 01.09.2016 e-kiri). Kohtu arvates on tegemist asjaoludega, mida tulnuks võtta arvesse sunniraha määramisel, kuivõrd hoone fassaadi korrastamine ülekrohvimise ja värvimisega, millele paistab viitavat vastustaja kirjavahetus, ei ole sellises olukorras ilmselgelt enam mõõdupärane nõudmine. Ka aknaavade sulgemise osas jääb ebaselgeks, kas vastustaja eeldas uute akende paigaldamist (viide vastavusse viimisele ehitusprojektiga, viide klaaside katki olemisele) ning miks hoonesse sissepääsu sulgemine piisav ei olnud. Muru niitmise osas vastustaja möönab, et niitmist on tehtud aga heidab 09.09.2016 täitekorralduses (tl 19) ette muru liigset kõrgust kontrollimise hetkel. Kaebaja väidetel niideti muru suve jooksul 6 korda (tl 25). 25.
  3. Poolte e-kirjavahtusest, paikvaatluse protokollist ja esitatud fotodest nähtub, et sunniraha määramise ajaks olid kinnistult autoromud koristatud; hoone akende kaudu sissepääsu vältimiseks olid klaasideta osad esimesel korrusel suletud; ukseava suletud; kõrvalhoone suletud; katus osaliselt korrastatud; suurem prügi koristatud. Hoone varisemisohtlikkuse väide („võib olla varisemisohtlik“) ei ole esitatud fotode põhjal veenev. Varisemisohtlikust peab tõendama vastustaja. 5

(7)26. Riigikohus on 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-62-16 punktis 14 viitega varasemale lahendile asjas nr 3-3-1-72-14 selgitanud, et „[…] sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega […]. Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne.“ Kohus leiab, et praegusel juhul on sunniraha sissenõudmine hoiatuses märgitud maksimummääras (3000 eurot) ebaproportsionaalne seetõttu, et vastustaja ei arvestanud, et kaebaja tegeles suvel aktiivselt kinnistu müügiga, mille tõttu fassaadi ehitusprojektile vastavaks viimise nõue ei olnud enam mõõdupärane, isegi kui eeldada, et ettekirjutuse tegemise ajal oli nõue põhjendatud ning ettekirjutuse kõik nõuded ei olnud piisavalt selged. Samuti ei saanud vastustaja nõuda sunniraha maksimummääras, kui ettekirjutus oli osaliselt täidetud. Vastustaja poolt esitatud 11.10.2012 ettekirjutus (tl 40) paneb kaebajale kohustuse tagada, et krundilt ei kanduks kõnni- ja sõiduteele prügi ja lehti. Kaebaja väitel ta täitis ettekirjutuse ja 200 euro suurust sunniraha ei rakendatud. Vastustaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Võib küll eeldada, et ajaga hoone laguneb, kuid vastustaja väide varisemisohtlikkusest on tõendamata. Võrreldes tehtud ettekirjutusi võib samuti asuda seisukohale, et hilisem ettekirjutus ning antud vaidluse kontekstis selle täitmiseks 3000 euro suuruse sunniraha määramine ei vasta proportsionaalsuse nõudele, vaid kannab juba karistuslikku eesmärki, mis on vastuolus

§ 3lg-ga 2.

Kohus märgib, et kuigi kaebaja ei ole tõendanud oma väidet tema suhtes rakendatud sunniraha suurusest tulenevalt majanduslikult keerulisse olukorda sattumisest, võib 3000 euro suurust sunniraha füüsilise isiku puhul pidada väga suureks ning antud juhul ebaproportsionaalseks kohtu poolt eelnevalt väljatoodud põhjendustel. 27. Vastustaja ei ole sunniraha rakendamise hoiatuses välja toonud sunniraha summasid eraldi iga kohustuse osas vastavalt

§ 7lg-le 5.

Sunniraha rakendamine (toiming) on haldusorgani kaalutlusotsus ning kohus sellist otsustust haldusorgani eest uuesti teha ei saa, st otsustada, et sunniraha rakendamine tuleks lugeda põhjendatuks muus summas ja määrata ise kohustuste kaupa sunniraha suurust. Kohus teeb seetõttu haldusorganile ettekirjutuse tagastada kaebajale tema poolt kohalikule omavalitsusele tasutud kogu sunniraha (3000 eurot). II

  1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3 (haldusakti kehtetuks tunnistamise nõudmine), 4 (toimingu lõpetamise nõudmine) ja 6 (haldusaktist või toimingust hoidumise nõudmine) sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegemist on eeldustega, mille mittetäitmise korral kahjunõuet rahuldada ei saa.
  2. Kohus asus eelnevalt seisukohale, et Keila linna poolt sunniraha rakendamise toiming P.H.i suhtes oli õigusvastane ning nõustub, et toiminguga seotud täitemenetluse kulud on käsitletavad kaebajale tekkinud varalise kahjuna. Kohus leiab, et kaebaja ei ole täitnud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustust ehk aidanud kaasa kahju ärahoidmisele. Kohtu arvates on ilmne, et haldustäitemenetlust saanuks kaebaja vältida 09.05.2016 ettekirjutuse vaidlustamisega ja/või kohtult esialgse õiguskaitse 6

(7)taotlemisega (ettekirjutuse täitmise peatamiseks või täitetoimingute tegemise keelamiseks). Ettekirjutus saadeti täitmisele alles 09.09.2016 täitekorraldusega. Kaebaja tasus sunniraha 24.11.2016 (tl 31, maksekorraldus). Kaebaja varalise kahju nõue tuleb jätta rahuldamata RVastS § 7 lg-s 1 toodud kohustuse täitmata jätmise tõttu, kuna mingeid objektiivseid takistusi esmaste õiguskaitsevahendite kasutamiseks ei nähtu.
  1. Seega jätab kohus kaebaja nõude vastustajalt 330,56 euro väljamõistmiseks rahuldamata. III
  2. HKMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse, proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivuseaduse § 60 lg 4 ja HKMS § 104 lg 1 alusel 90 eurot riigilõivu (tl 14, 32). Kuna kohus rahuldab kaebuse osaliselt, so 3000 euro tagastamise osas, on kaebuse rahuldatud osa suuruseks 90,07% ja sellele vastava riigilõivu osa suuruseks 81,06 (90x90,07/100) eurot. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Maimann 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.