Obsah (5)

§ 2§ 111§ 112§ 249§ 251

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2017, Tartu Haldusasja number 3-17-2614 Haldusasi Evgeny Mironchenko esialgse õiguskaitse taotlus

) § 252 lg 1 ls 1) ning halduskohtumenetlusele on üldiselt omane asja lahendamine mõistliku aja jooksul ja võimalikult väheste kuludega (

§ 2

lg 2), ei pea kohus põhjendatuks taotlust täiendavalt käiguta jätta, et anda tähtaega menetlusabi taotluse esitamiseks. Kohus eeldab, et kui taotleja eesmärgiks on esialgse õiguskaitse saamine ja suitsetamist takistavate sätete kehtivuse peatamine, on tema tahteks ka vabaneda rahaliste vahendite puudumise korral riigilõivu tasumisest. 3.

§ 111

lõike 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. 3.1.

§ 112

lg 1 punktist 1 tulenevalt peab kohus menetlusabi andmise hindamisel võtma aluseks taotleja nelja kuu sissetulekud, arvutama nendest maha kulutused ning seejärel jagama saadud summa neljaga ja korrutama kahega. Kinni peetava isiku maksejõulisuse hindamisel tuleb sissetulekuna käsitada laekumisi vanglasisesele isikuarvele, s.h nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi. Analoogia korras on kinni peetava isiku isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (vangistusseaduse § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad võrdsustatavad

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega, sest kinni peetaval isikul puudub nende summade osas käsutamisõigus. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale võib ka eeldada, et lisaks

§ 112

lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistele on kinni peetavatel isikutel igakuistest kulutustest eelduslikult vältimatud kulud 5% ulatuses töötasu alammäärast (

1. aastal 470 eurot) ning kohtul ei tule nende põhjendatust üksikasjalikumalt hinnata (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 33-1-35-15, p 51; määrus haldusasjas nr 3-3-1-36-16, p 7 ja seal viidatud praktika). 3.
2. Kohtule esitatud konto väljavõttest (tl 7-8) nähtuvalt on kaebaja taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulekud 314 eurot 94 senti. Vabanemisfondi ja nõuete täitmiseks on kinni peetud kokku 220 eurot ja 46 senti. Koos viidatud Riigikohtu lahenditest tulenevate mahaarvamistega, (s.t 0,05 x 470 x 4=94 eurot) selgub, et taotleja pole suuteline 15 euro suurust riigilõivu tasuma. Seega tuleb ta menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastada. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine 4.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal.

1. Tartu Vangla 04.12.2017 vastusest kohtunõudele (tl 5) selgub, et E. Mironchenko on seoses suitsetamise keeluga Tartu Vanglas esitanud vanglale 28.11.2017 vaide nr 1-11//631-
2. Vaiet ei olnud vangla vastuse koostamise hetkel veel lahendanud. Seega on tegemist vaidemenetluse ajal esitatud esialgse õiguskaitse taotlusega. 2
3. Vaidest (tl 6) ilmneb taotleja tahe saavutada Tartu Vanglas suitsetamist takistavate Tartu Vangla kodukorra sätete kehtetuks tunnistamine.

§ 251

lg 1 p 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse määrusega peatada vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise. 7.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kohaldada esialgset õiguskaitset, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (

§ 249lg 3).

Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema eesmärgipärane ja proportsionaalne. Väljakujunenud kohtupraktika (Riigikohtu 22.09.2014 määrus haldusasjas nr 3-3-1-59-14, p 11) kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik siis, kui on kahjuliku tagajärje oht, kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ning kahjulike tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlikul viisil võimalik. Esialgse õiguskaitse vajaduse vältimatuteks eeltingimusteks on subjektiivse õiguse olemasolu, mida esialgse õiguskaitsega soovitakse kaitsta, ning oht selle õiguse kahjustamiseks juba käimasoleva menetluse ajal (samas, p 12).

1. Kohus möönab, et suitsetamiskeelu talumine ja suitsetamisest loobumine võib tekitada taotlejale ebameeldivusi. Samas on esialgse õiguskaitse kohaldamise üheks esmaseks eelduseks, et vastasel korral saaksid taotleja õigused pöördumatult kahjustatud ning tekkinud tagajärgi oleks raske või võimatu hiljem kõrvaldada.
2. Tartu Ringkonnakohus ei pidanud 06.12.2017 määruses haldusasjas nr 3-17-1449 samuti võimalikuks, et suitsetamise piiramise või keelustamisega kaasneks pöördumatu tagajärje oht. Ringkonnakohus leidis, et kui põhivaidlus peaks lõppema isiku kasuks, siis sellisel juhul isik ei saa küll vahepealsel perioodil suitsetada, kuid võib peale keelu tühistamist uuesti suitsetama hakata, kui ta seda soovib. Ringkonnakohus ei välista küll viidatud lahendis teatud võõrutusnähtude esinemise võimalikkust, kuid leiab, et need ei põhjenda õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada võõrutusnähtude esinemisel asjatundlikku ravi. Pöördumatuid tagajärgi seega ei esine. Ringkonnakohus tõdes, et üldteadaolevalt kahjustab krooniline tubakasuitsetamine erinevaid elundkondi ning on paljude haiguste tekkepõhjuste hulgas olulisim välditav ohutegur. Suitsetamisest tingitud terviseriskid on märksa tõsisemad kui viidatud võimalikud võõrutusnähud nende kogumis. Üldkättesaadavatele andmetele tuginedes leidis ringkonnakohus veel, et esineb väga oluline avalik huvi, mis seisneb vangla julgeoleku tagamises, samuti suitsetajate endi, nende kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike tervise kaitses. Samuti ei saa tähelepanuta jätta seda, et suitsetajate tervishoid on kallim kui mittesuitsetajate tervishoid, mistõttu võimaldab üldine suitsetamise keeld kasutada maksumaksja raha otstarbekamalt. Suitsetamiskeelu tingimustes tekitab olukord, kus ainult mõne üksiku kinnipeetava suhtes on kohtud kohaldanud esialgset õiguskaitset, vanglas pingeid ning võib omakorda ohustada vangla julgeolekut. Kõiki asjaolusid kogumis hinnates kaaluvad suitsetamisest loobumise positiivsed küljed ringkonnakohtu arvates üles vabaduse suitsetada.
3. Kohus leiab, et eeltoodud seisukohad on kohaldatavad ka E. Mironchenko taotluse lahendamisel. 3 Kohtule teadaolevalt on seoses justiitsministri
4. novembri
5. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ muutmisega alates 01.10.2017 kehtivas redaktsioonis (muudatused suitsetamise korralduses) määruse seletuskirjas selgitatud, et suitsetamisest loobumiseks ja võõrutusnähtudega toimetulekuks kasutatakse farmakoteraapiat koosmõjus nõustamise ja selgitamisega (http://eelnoud.valitsus.ee/main#uqsw02hp). Eelneva põhjal ei ole alust järelduseks, et suitsetamisvõimaluse puudumisest tingitud ebameeldivused tekitaksid isikule pöördumatuid või raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi olukorras, kus see protsess toimub regulaarse nõustamise tingimustes ning vaevusi korrigeeritakse ravimitega. Ülteadaolevalt ei ole suitsetamine terviseprobleeme leevendav ega ärahoidev tegevus ning seda isegi hoolimata suitsetamisest loobumise protsessis ilmnevatest ebameeldivustest (vt ka nt http://www.tubakainfo.ee/). Kohus nõustub ringkonnakohtu viidatud seisukohaga, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei oleks ka kooskõlas kolmandate isikute ega avalike huvidega.
6. Eelnevat arvestades ei pea kohus põhjendatuks kohaldada

§-s 251 sätestatud esialgse õiguskaitse abinõusid ning taotlus tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 4