Obsah (5)

§ 337§ 306§ 57§ 203§ 342

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. september 2017. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-3141 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maari

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu 26.

aprilli 2017 otsus muutmata ning Allan Aasa kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. MAAKOHTU OTSUS Viru Maakohus

1. aprilli
2. a otsusega tunnistas Allan Aasa KarS § 422 lg 1 järgi süüdi selles, et ta
3. jaanuaril
4. a kella 05.40 paiku Rakveres Tartu tänaval, juhtides sõiduautot MercedesBenz E300 TD registreerimismärgiga XX, ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust, liikudes kiirusega vähemalt 80 km/h, kaotas lauges paremkurvis ebaõigelt valitud sõidukiiruse tõttu juhitavuse mootorsõiduki üle ja sõitis Tartu tn maja nr 59 juures paremale teelt välja vastu puud, mille tagajärjel hukkus esiistmel istunud kaassõitja G.K. , kelle surma põhjuseks oli aju-kolju trauma tüsistusena tekkinud peaajuturse. Sellega rikkus Allan Aas liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2, § 50 lg-t 1, lg 3 p
5. Karistuseks mõistis kohus Allan Aasale KarS § 422 lg 1 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse ja võttis temalt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 1 aastaks. Kannatanu M.K. kasuks mõistis maakohus välja tsiviilhagi varalise kahju nõudes 3124.47 eurot ning kannatanu mittevaralise kahju nõude jättis rahuldamata. Allan Aasale mõistetud karistust põhjendas kohus järgmiselt. Kohus märkis ära, et Allan Aasal kehtivad kriminaalkaristused puuduvad. Töökohast, kus ta töötas augustist kuni detsembrini
6. a iseloomustatakse teda positiivselt. Tema karistust kergendavad süü tunnistamine ja kahetsus, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Nõustuda ei saa kaitsja arvamusega, mille kohaselt karistust kergendavaks asjaoluks on see, et hukkunuks oli Allan Aasa elukaaslane. Puuduvad tõendid selle kohta, et G.K. ja Allan Aas olid elukaaslased. Nõus ei saa olla kaitsjaga ka selles, nagu peaks karistust kergendama asjaolu, et kuriteost on möödunud rohkem kui kolm aastat. Tegemist on tõesti ehk keskmisest pikema menetlusajaga, kuid arvestada tuleb sedagi, et kuriteo tagajärg on raske ja pöördumatu, põhjustati inimese surm. Allan Aasa süü hindas kohus suureks. Allan Aas pani liiklusseaduse nõuete rikkumise toime kavatsetult, ta ületas lubatud piirkiirust suurel määral. Kogenud liiklejana pidi ta olema teadlik asjaolust, et just lubatud kiiruse ületamine on üks enim raskeid tagajärgi põhjustav rikkumine liikluses. Lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Seega on lubatud sõidukiiruse ületamise puhul tegemist tähtsa õigusrikkumiste liigiga, kuna sellega seatakse ohtu kaalukad õigushüved - inimese tervis ja elu. Sellistele rikkumistele peab riik reageerima rangelt. Oma tegevusega inimese surma põhjustades realiseeris Allan Aas KarS § 422 lg-s 1 ettenähtud tagajärgedest raskeima. Eelnevat arvestades ja karistuse eesmärkide saavutamist silmas pidades leidis maakohus, et Allan Aasa tuleb karistada sanktsiooni keskmisest määrast väiksema vangistusega. Kuriteo asjaolude või süüdlase isiku juures ei esine märkimisväärseid erisusi, mis tingiksid karistuse tingimisi kohaldamata jätmise. Eripreventiivsetel kaalutlustel ja õiguskorra kaitsmise huvides pidas kohus vajalikuks võtta lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel Allan Aasalt ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks aastaks. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Allan Aasa kaitsja vandeadvokaat Maano Saarevälja apellatsioon Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o Allan Aasale mõistetud põhikaristuse 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse täitmisele pööramise osas ning palub teha uue otsuse, millega jätta vangistus täielikult või osaliselt täitmisele pööramata tingimusel, et ta ei pane katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kaitsja ei nõustu maakohtuga selles, et karistust kergendava asjaoluna ei saa arvestada hukkunu sidet süüdistatavaga. Süüdistatava ütluste kohaselt oli G.K. tema elukaaslane. Asjaolu, et G.K. i vanemad sellest ei teadnud, ei tähenda, et G.K. ning süüdistatav ei oleks olnud suhtes või elanud koos. Koos tehti remonti ning elati ja toimetati ka aastavahetuse õhtul ühiselt. Samuti ei välista kooselu olemasolu asjaolu, et G.K. valmistus lahkuma välismaale tööle. Puudub mistahes alus arvata, et süüdistatavale ei ole oma partneri surma põhjustamisega leppimine raske või et ta suhtub sellesse hoolimatult. Süüdistatava emotsioon oli selgelt nähtav ka maakohtu istungil. Surma soovimatu põhjustamine mistahes lähedasele isikule mõjutab teo toimepanijat raskelt. Tegemist ei ole tagajärje tahtliku esile kutsumisega, kus teo toimepanija soovib tagajärje saabumist. Kaitsja arvates jättis kohus põhjendamatult karistust kergendava ja selle tingimisi kohaldamata jätmist tingiva asjaoluna arvestamata teo toimepanemisest kuni karistusest möödunud 2 märkimisväärse ajavahemiku (3 aastat).

§ 306

lg 1 p 61 kohaselt peab kohus kohtuotsust tehes lahendama ka küsimuse, kas karistust tuleb mõistliku menetlustähtaja ületamise tõttu kergendada. Seega võib pikk ajavahemik sündmuse ja kohtuotsuse tegemise vahel olla vaadeldav karistuse kergendamise alusena

§ 57lg 2 tähenduses.

Maakohus on möönnud, et tegemist oli tõepoolest keskmisest pikema menetlusajaga, kuid leidnud, et kuivõrd kuriteoga tekitatud tagajärg on raske ja pöördumatu, ei ole menetluse pika kestusega võimalik arvestada. Kaitsja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt teo tagajärg iseenesest mõistliku menetlustähtaja hindamisel tähendust ei oma, v.a juhul, kui see muudaks kohtuasja keeruliseks. Apelleeritav kohtuasi ei ole keeruline. Menetlus ei ole veninud süüdistatavast tulenevate asjaolude tõttu. Süüdistatav viibis üle aasta Soome Vabariigis eelvangistuses süüdistuse tõttu, milles ta

1. a sügisel õigeks mõisteti. Kaitsja hinnangul ei ole Allan Aasa vangistuse täielikult ärakandmisele määramine põhjendatud Apelleeritava kuriteo asjaolude seisukohast on oluline märkida, et kuigi saabunud tagajärg oli raskeim tagajärg KarS § 422 lg 1 mõttes, puudus süüdistataval sellise tagajärje esile kutsumise osas tahtlus. Ta on kohtu poolt karistamata isik. Seega puudub eripreventiivne vajadus tema isoleerimiseks ühiskonnast. Süüdlast on tööandja poolt iseloomustatud positiivselt. Vangistuse täielik täitmisele pööramine ei ole kaitsja arvates kooskõlas ka karistuspraktikaga. Karistuspraktika KarS § 422 lg 1 kuritegude puhul on pigem vangistuse osalise või täieliku tingimisi kohaldamata jätmise suunaline (osundused kriminaalasjadele nr 1-16-4570, 1-16-4525, 1-17-3931, M.T. kohtuasi). Erandiks on eelkõige juhtumid, kus liiklusnõuete rikkumiste loetelus sisaldub ka alkoholijoove või tagajärjena mitme inimese surm või rasked tervisekahjustused mitmele inimesele (kriminaalasi nr 1-12-7757). Samas näiteks kohtuasjas 1-08-6547 mõisteti kolme hukkunuga liiklusõnnetuse põhjustanud juhile KarS § 423 lg 2 järgi vangistus 2 aastat, millest kohesele ärakandmisele määrati 3 kuud. Seega on ka raske tagajärje puhul nn šokivangistuse mõistmine iseenesest võimalik. Seega on Allan Aasale mõistetud reaalne 1 aasta 6 kuu pikkune vangistus toimepandud teo asjaoludes pigem erandlik. Olukorras aga, kus karistus järgneb teole alles 3 aasta möödudes, ei ole pikaajalise reaalse vangistuse mõju karistatu jaoks enam tajutav vahetu reaktsioonina toimepandud teole. Vandeadvokaat Maano Saarevälja esitatud kirjalik seisukoht ja täiendavad taotlused Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a määrusega antud tähtaja jooksul esitas süüdistatava kaitsja kohtule kirjaliku seisukoha ja täiendavad taotlused. Kaitsja taotleb kriminaalasjas dokumentaalse tõendina toimikusse võtta ja hinnata apellandi ja E. OÜ vahel
4. juunil
5. a sõlmitud töölepingut 2017-06 (lisa 1), millest nähtuvalt on apellant asunud samal kuupäeval E. OÜ-sse tööle betoneerijana. Töökoha olemasolu võimaldab apellandil saada regulaarset sissetulekut ja asuda täitma kahju hüvitamise kohustust kannatanute ees. Seni ei olnud see rahaliste vahendite puudumise tõttu võimalik. Praeguseks on apellant esimese saadaoleva töötasu arvelt võtnud laenu ja tasunud kolmanda isiku kaudu osalise kahjusummana 1000 eurot kannatanu M.K. le (lisa 2). Järgnevaid makseid saab apellant teha töösuhte jätkumisel. Ka maksekorralduse palub apellant võtta toimikusse ja hinnata tõendina. Samuti võimaldab töö leidmine Allan Aasa integreerumist ühiskonda peale 1 aasta 2 kuu pikkust eeluurimisvangistuses viibimist Soome Vabariigis, mis oli ühtlasi varasema töökoha kaotamise põhjuseks. Kaitsja lisab, et kaudselt loob põhjuse vangistuse osaliseks või täielikuks täitmisele pööramata jätmiseks asjaolu, et Allan Aas viibis apelleeritava kohtuotsusega mõistetud vangistuse pikkusega võrreldava aja eeluurimisvangistuses Soome Vabariigis. Kuigi ta mõisteti kõikides punktides õigeks, ei muuda see asjaolu, et Allan Aas tajus reaalselt vangistusega kaasnevaid kitsendusi ja vabaduspiirangut, mis võimaldas tal tunnetada reaalselt vangistuse mõju.

§ 203

kohaselt võib mõnes teises asjas karistuse kandmine olla ühtlasi kriminaalmenetluse lõpetamise aluseks. Käesoleval juhul olukord sellisena üks-ühele küll ei kvalifitseeru, kuid on KarS § 57 lg 2 kohaselt 3 vaadeldav karistuse kergendamist tingiva asjaoluna, samuti võib seetõttu püstitada küsimuse vangistuse täieliku ärakandmise otstarbekusest. Arvestades süüdlase isikuga (vangistuse mõju reaalne, kuid põhjendamatu talumine asjas, kus ta leiti mitte süüdi olevat), võimaldab KarS § 56 lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtteid täita süüdlase allutamine katseajale (vajadusel ka kontrollnõuetele) või karistuse üksnes osaline täitmisele pööramine. Ei saa välistada, et kujunenud olukorras võib pikaajaline vangistus hakata omama soovitule sootuks vastupidist mõju. Prokuratuuri kirjalik seisukoht Ringkonnakohtu määratud tähtajaks esitas oma seisukoha ka ringkonnaprokurör Marge Voogma. Ta palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Ringkonnaprokurör leiab, et Allan Aasa tööle asumine ja osaline tekitatud kahju hüvitamine on toimunud ainuüksi karistuse kergendamise eesmärgil, sest tööle asuda ja kahju hüvitamisega alustada oleks ta saanud ka varem. Samuti oli peale avariid ja enne kinnipidamist Soomes 2015. aasta kevadel Allan Aasa enda sõnul olemas tal Soomes töökoht, aga millegipärast ei tasunud ta sellest sissetulekust kannatanule midagi, vaid asus seda tegema alles siis, kui Viru Maakohus mõistis talle reaalse vangistuse. Ka ei ole asjakohane arvestada käesolevas asjas Soome kinnipidamiskohas viibimisega ja reaalse vangistuse piisava mõjuga Allan Aasale, sest ta on ka eelnevalt korduvalt viibinud kinnipidamiskohas ning teadis juba enne käesolevat õigusrikkumist väga hästi, mida kujutab endast reaalne vangistus. Samuti tuleb rõhutada, et ajal, mil käesolev kohtuprotsess Viru Maakohtus käis, pani Allan Aas toime kiiruse ületamise ja näitas sellega, et ta ei ole teinud kõigest senini toimuvast enda jaoks piisavaid järeldusi ning ta on jätkuvalt liikluses ohtlik. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ja selle täiendustega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, on seisukohal, et A. Aasale mõistetud karistuse vähendamiseks puudub alus. Maakohtu otsustus A. Aasale mõistetud karistuse osas on ringkonnakohtu arvates seaduslik ja põhjendatud ning jääb seetõttu apellatsioonimenetluses muutmata. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Mõistes A. Aasale KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistuse on maakohus nimetatud põhimõtetest ka lähtunud. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu poolt esitatuga ning ei pea seetõttu vajalikuks maakohtu sellekohaseid argumente vastavalt

§ 342lg 3 p-le 1 käesolevas otsuses korrata.

Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule, ette, et kohus on põhjendamatult jätnud karistust kergendava asjaoluna hindamata A. Aasa suhteid kannatanuga, kes A. Aasa väidete kohaselt oli tema elukaaslane. Kaitsja leiab, et soovimatu tagajärje saabumine, s.o elukaaslase surm, mõjutab raskelt ka süüdistatavat ning seetõttu tulnuks kohtul sellega karistuse mõistmisel arvestada. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt saab ringkonnakohtu arvates väita, et kannatanu G. K ja süüdistatava vahel olid lähedased suhted. Nimetatule viitab ainuüksi see, et koos oldi ja veedeti aega 31. detsembril s.o vana-aasta õhtul. Ringkonnakohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et G. K või ka A. Aas soovinuks sellisel ajal viibida koos isikuga, kelle suhtes ei tunta lähedust. Ühiselt külastati vana4 aasta õhtul ka sõpru-tuttavaid, kellele anti edasi uusaasta soovid. Nimetatu aga viitab ringkonnakohtu arvates nendevahelise lähedase suhte olemasolusse. Samas ei ole ringkonnakohtu arvates oluline kui tugev see side oli ning kas nimetatud suhet saab nimetada lähissuhteks KarS § 121 mõttes. Küll aga ei anna G. K ja A. Aasa vaheline suhe ringkonnakohtu arvates alust A. Aasale mõistetud karistuse kergendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et karistuse määra üle otsustamisel ei saa kohus lähtuda pelgalt süüdistatava üleelamistest pärast kuriteo toimepanemist, s.o kui raskelt elab süüdistatav üle tema poolt toimepandud kuriteo tagajärgi. Kaitsja loogikat järgides peaks kohus isikule, kes tagajärje on põhjustanud ettevaatamatusest, karistust mõistes tuvastama, kas kannatanu näol on tegemist süüdistatavale lähedase isikuga ja kui on, siis kergendama KarS § 57 lg 2 alusel talle mõistetud karistust, sest kindlasti mõjub lähedase isiku kaotus süüdlasele rängalt. Ringkonnakohus ei välista taoliste juhtumite esinemist, (näiteks ema poolt liiklusõnnetuses lapse surma põhjustamine), kuid see oleneb iga konkreetse kriminaalasja asjaoludest. Samas leiab ringkonnakohus, et ka ettevaatmatusest tagajärje põhjustanud süüdistatav, peaks ühetaoliselt tundma kahetsust nii tema süü läbi hukkunud võõra kui ka lähedase inimese surma üle. Kriminaalasjas materjalidest tulenevalt ei näe ringkonnakohus A. Aasa puhul taolisi üleelamisi, mis ületaksid igati mõistetava leina piiri ja on igati arusaadav, et A. Aas tunneb kahetsust juhtunu pärast. Samas ei anna see, et A. Aasa süül hukkus talle lähedane G. K, veel ringkonnakohtu arvates alust süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamiseks ja seda eelkõige A. Aasa süü suurust arvestades. Kaitsja arvates jättis maakohus A. Aasale karistuse mõistmisel arvestamata ajavahemiku, mis jäi kuriteo toimepanemise ja karistuse mõistmise vahele. Kaitsja leiab, et kuivõrd nimetatud ajavahemik oli 3 aastat, tulnuks kohtul tulenevalt

§ 306lg 1 p 61 kaaluda A.

Aasale mõistetava karistuse vähendamist. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu.

§ 306

lg 1 p 61 kohaldamine karistuse mõistmisel eeldab esmalt seda, et kohus annaks hinnangu mõistlikule menetlusajale. Käesolevas kriminaalasjas nimetatud küsimus aga tõusetunud ei ole. Ei maakohtus ega ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis, ei ole kaitsja taotlenud, et kohus kaaluks mõistliku menetlusaja ületamise küsimust.

§ 306

lg 1 p 61 ettenähtud võimalus karistuse vähendamiseks saab aga aktualiseeruda alles pärast seda, kui kohus on tuvastanud mõistliku menetlusaja möödumise. Kuivõrd käesolevas kriminaalasjas nimetatud küsimust tõstatud ei ole, mis viitab sellele, et ka kaitsja arvates ei ole mõistlikku menetlusaega ületatud, siis puudus maakohtul ka vajadus A. Aasale karistuse mõistmisel kaaluda

§ 306lg 1 p 61 kohaldamist.

Siinjuures märgib ringkonnakohus, et ajavahemikul

1. märts 2015 kuni
2. juuli 2016 viibis A. Aas Soome Vabariigis vahi all ning seetõttu puudus maakohtul arusaadavalt võimalus kohtumenetluse toimetamiseks tema suhtes. Nimetatust oli tingitud ka asjaolu, miks A. Aasa kriminaalasja sisuline arutamine algas alles
3. novembril
4. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et ka ajavahemiku pikkus, mis jäi kuriteo toimepanemise ja A. Aasa süüdimõistmise vahele, ei tingi süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Kuidagi aga ei saa A. Aasale Eesti Vabariigis toimepandud kuriteo eest mõistetud karistust mõjutada asjaolu, et A. Aas viibis vahi all kahtlustatuna Soome Vabariigis toimepandud kuriteo eest, millisele võimalusele viitab kaitsja apellatsioonile lisatud täiendustes. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis toodud näited kohtulahenditest omavad vaid informatiivset iseloomu ning ei saa mingilgi määral mõjutada A. Aasale maakohtu poolt mõistetud karistust selle vähendamise suunas. A. Aasale mõisteti karistus nimelt käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes ning nimelt A. Aasa isikut arvestades. 5 Apellatsiooni täiendustes leiab kaitsja, et A. Aasale mõistetud karistuse kergendamist tingib ka asjaolu, et alates
5. juunist 2017 omab A. Aas töökohta ning sellest tulenevalt on ta asunud täitama kahju hüvitamise kohustust kannatanute ees. Ringkonnakohus leiab, et kannatanutele A. Aasa tegevuse tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamine ongi A. Aasa kohustus, mis on talle pandud kohtuotsusega. Vastavalt kohtuotsusele oma kohustuste täitmine ei ole ringkonnakohtu arvates taoline asjaolu, mis aga tingiks A. Aasale mõistetud karistuse vähendamist. Kokkuvõtvalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vastavalt välja kujunenud kohtupraktikale tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS § 422 lg 1 sanktsioon näeb ette kuni 5 aastase vangistuse ning seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus hindas A. Aasa süü suureks, kuid arvestades A. Aasa isikut ning kergendava asjaolu esinemist, leidis, et A. Aasa võib karistada tunduvalt alla KarS § 422 lg 1 sanktsiooni keskmist määra. Ringkonnakonnakohus nõustub maakohtu taolise arutluskäiguga ja leiab, et A. Aasale mõistetud karistuse veelgi vähendamisel ületaks tema karistusaeg juba piiri, mida ühiskond tunnetaks ebaõiglaselt leebena. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 6