KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2017, Tartu Kriminaalasja number 1-15-6223 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Koht

§ 117

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. detsembri 2016 otsus Apellatsiooni esitaja Igor Gorjatšjovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Dorogan Süüdistatav Igor Gorjatšjov ringkonnaprokurör Olga Isikukood: 37309042223; elukoht: XXX; töökoht: AS XXX, arst; karistatus: varem kriminaalkorras karistamata Süüdistatava kaitsja Vandeadvokaat Jüri Leppik Kohtuistungi toimumise aeg
2. veebruar 2017 RESOLUTSIOON
5. Viru Maakohtu
6. detsembri 2016 otsus jätta muutmata. Igor Gorjatšjovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppiku apellatsioon jätta rahuldamata. Igor Gorjatšjovi õigusabikulu apellatsioonimenetluses 1722 eurot jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord: kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu
7. Tartu Maakohus arutas Igor Gorjatšjovile KarS §

§ 117

lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles omandanud 2003 üldarsti kutse, 2008 omandanud erakorralise meditsiini arsti eriala, olles registreeritud Tervisehoiuametis tervishoiutöötajate riiklikus registris arsti tervishoiuteenuse osutajana (registreerimise number D04395), töötades vähemalt alates 2008 SA IdaViru Keskhaigla Erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arstina ning samaaegselt ka SA Ida-Viru Kiirabi arstina ning viibides 24.11.2012 arstina tööl SA Ida-Viru Keskhaigla EMO-s Ravi tn 10 Kohtla-Järvel, ei pannud õiget diagnoosi, kui tema juurde 24.11.2012 kell 19:18 SA Ida-Viru Keskhaigla EMO osakonda oli kiirabiga toimetatud raskes seisundis V.B. (isikukood XXX, elukoht XXX linn) kaebustega teadvusekaotusele, üldnõrkusele, kõhuvalule ja kellel kiirabi meedikute poolt oli diagnoositud seedetrakti verejooks. EMO-s jättis V.B. i vastu võtnud ja läbi vaadanud arst Igor Gorjatšov talle õige diagnoosi määramata, seejuures ei võtnud arvesse 24.11.2012 kiirabikaardis märgitud veriroe esinemist, teadvusekadu ja seedetrakti verejooksu diagnoosi, anamneesis kaksteistsõrmiku haavandi ning EMO-s vererõhu, hemoglobiini ja hematokriti väärtuste langust, jättis seetõttu V.B. i seisundi jälgimiseks hospitaliseerimata ja lubas V.B. i 24.11.2012 kell 21.41 kodusele ravile. Ühtlasi ei kasutanud Igor Gorjatšov riskigrupis olevale V.B. ile õigeaegselt uuringuvõimalusi (gastroskoopiat), et välistada mao-seedetrakti verejooksu diagnoosi, jättes seetõttu kõrvale kohese haavandiravi võimaluse. Igor Gorjatšovi tegevusetuse tulemusena õigeaegselt diagnoosimata jäänud verejooks kaksteistsõrmiksoole haavandist põhjustas haiguse negatiivse dünaamika, V.B. il eluohtliku ja ravile mitte alluva verekaotuse sisemisest verejooksust ning V.B. i surmlõppe 25.11.2012 kell 14.10 ägedast verejooksust kaksteistsõrmikuhaavandist. Sel moel Igor Gorjatšov, olles õiguslikult kohustatud tulenevalt tema kutsealast ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg-st 1 ja § 3 lg-st 1 osutama tervishoiuteenust, sealhulgas tegutsema diagnoosimise ja ravimise eesmärgil, et leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemine või seisundi ägenemine, jättis täitmata temale kutsealast tuleneva garandikohustuse. Vaatamata tema kutsealast tulenevale väljaõppele, teadlikkusele V.B. i tervislikust seisundist, mis oli fikseeritud kiirabikaardis ja anamneesis ning töökogemusest tulenevale teadlikkusele sellest, et objektiivselt sedastatud vererõhulangus viitab organismi šokiseisundile, jättis V.B. i hospitaliseerimata ning talle vajalikud uuringud ja ravi määramata. Seejuures pidi Igor Gorjatšovi osutatud tervishoiuteenus vastama võlaõigusseaduse (VÕS) § 762 järgi vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuli osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Juhul, kui Igor Gorjatšov 24.11.2012 õhtul EMO-s oleks otsinud põhjust V.B. i vererõhu, hemoglobiini ja hematokriti väärtuste langusele, arvestanud 24.11.2012 kiirabikaardis märgitud andmeid ja kaksteistsõrmiku haavandtõve anamneesiga ning määranud V.B. ile tarviliku uuringu gastroskoopia, pannud diagnoosi - mao-sooletrakti verejooks ja V.B. oleks viivitamatult hospitaliseeritud ning alustatud koheselt tema haavandiraviga, siis oleks vähendatud tema surma võimalust kaksteistsõrmiku haavandi ägeda verejooksu tõttu. Sellega pani Igor Gorjatšov toime tegevusetusega teise inimese surma põhjustamise ettevaatamatusest, s.o KarS § 13 lg 1 – § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 1.1 29.12.2016 otsusega tunnistas Tartu Maakohus Igor Gorjatšjovi süüdi KarS § 13 lg 1- § 117 lg 1 järgi ja karistas teda 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg 1 alusl määras kohus, et vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui Igor Gorjatšjov ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu. VÕS § 1045 lg 1 alusel mõistis kohus Igor Gorjatšjovilt tiviilhagi katteks N.B. kasuks varalise kahju hüvitamiseks välja 406 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks 14 190 eurot. 1.2 Maakohus põhistas Igor Gorjatšjovi süüditunnistamist järgmiselt. Esmalt leidis kohus, et süüdistatav rikkus 24.11.2012 V.B. ile, kes oli toodud kiirabiga EMO-sse, arstiabi andmisel hoolsuskohustust. Igor Gorjatšjov ei teostanud patsiendi rektaalset vaatlust, s.o seda ei kinnita ükski otsene tõend. Ta kirjutas V.B. i samal õhtul haiglast välja, jättes arvesse võtmata organismi verejooksule viitavad näitajad – madal vererõhk, hemoglobiini ja hematokriti langus, kiirabikaardi andmed ja patsiendi haiguste varasem anamnees. Hemoglobiini ja hematokriti näitudega seoses selgub laboriuuringute vastustest ja tunnistaja M.T. ütlustest, et süüdistatav kirjutas V.B. i haiglast välja enne, kui oli saanud teada kõikide analüüside vastused, s.o analüüsid tulid kl 20.30 ja 2 22.19, kuid patsient kirjutati välja kl 21.

1. Samuti tuleb arvestada ekspert H.K. ütlustega, et ühekordse hemoglobiini ja hematokriti väärtuse alusel ei saa öelda, kas tegemist on verejooksuga ning nimetatud näitajaid tulnuks kontrollida ja hinnata pikema aja vältel. Tõendid selle kohta, et Igor Gorjatšjov oleks seda teinud, puuduvad. Vererõhu langust puudutavalt selgub, et 24.11.2012 kiirabikaardi nr 97/2/5198 kohaselt oli V.B. i vererõhk kiirabi saabumisel 45/
2. Tunnistajate G.B. ja A.P. ütlustest nähtub, et V.B. i raviga alustati kiirabiautos, oluline oli vererõhu tõstmine, mille jaoks pandi kanüülid ja anti infusiooniravi. G.B. ütluste kohaselt tõusis tänu paigutatud tilgutile V.B. i vererõhk EMO-sse jõudes, kuid patsiendikaardi kohaselt langes see EMO-s uuesti. Nagu nähtub ekspert H.K. ütlustest, on verejooksu kõige iseloomulikum tunnus vererõhu langus. Tõendid ei näita, et süüdistatav oleks otsinud vererõhu languse põhjusi EMO-s. Igor Gorjatšjov kinnitas kohtus, et lubas V.B. i kodusele ravile, kuna viimane tundis ennast hästi ja ei kaevanud enam valude üle, kuid see on tema suusõnaline väide ja teised tõendid seda ei kinnita. Maakohtu istungil ütlusi andnud ekspertide hinnangul tulnuks V.B. tulenevalt varasemast anamneesist, kiirabikaardis märgitust ning vererõhu markantsest langusest kindlasti hospitaliseerida ja paigutada vähemalt jälgimisele. Selline tegevus oleks võinud anda positiivsema ravitulemuse. Sellest tulenevalt on kohtu hinnangul rikutud selgelt nõutavat hoolsuskohustust ning Igor Gorjatšjovi poolt 24.11.2012 osutatud tervishoiuteenus ei vastanud VÕS §-s 762 sätestatud nõuetele. Edasi asus kohus seisukohale, et süüdistatava tegevusetus oli põhjuslikus seoses V.B. i haiguse kulu ja surmaga. Tuvastatud on, et V.B. i surma põhjuseks 25.11.2012 oli äge verejooks kaksteistsõrmiku haavandist. Põhjusliku seose tuvastamisel on oluline, kas V.B. i surm verekaotuse tagajärjel oleks saabunud ka siis, kui süüdistatav oleks 24.11.2012 täitnud oma hoolsuskohustust, st oleks otsinud põhjusi V.B. i vererõhu markantsele langusele, hemoglobiini ja hematokriti määrade langusele, samuti oleks arvestanud kiirabikaardis märgitu ja V.B. i varasemate haiguste anamneesiga. Sellele küsimusele vastates selgub isiku 29.08.2014 ekspertiisiaktist nr 13E-AOK0020 ja ekspertide ütlustest, et kui süüdistatav oleks hoolsuskohustust täitnud, oleks sellega vähendatud V.B. i surma võimalust kaksteistsõrmiksoole haavandi ägeda verejooksu tulemusel. Kõik 3 eksperti kinnitasid kohtuistungil, et kui V.B. oleks 24.11.2012 hospitaliseeritud ja talle oleks pandud koheselt õige diagnoos, oleks see suurendanud võimalust saada koheselt ka õige ravi ning ühtlasi tema ellujäämist. Nii ekspertiisiaktist kui ekspert H.K. ütlustest nähtub, et seedetrakti verejooks on edukalt ravitav haigus, kusjuures 95% haigetest ravitakse tänapäeval endoskoopiliselt ja mitte kirurgiliselt. Seega on tuvastatud nõutud vähemalt hüpoteetiline põhjuslik seos süüdistatava tegevusetuse ja V.B. i surma saabumise vahel. Süüdistatava õiguspärane teistsugune käitumine (s.o hoolsuskohustuse igakülgne järgimine) oleks vähendanud V.B. i surma riski ja suurendanud tema ellujäämisvõimalusi. Kohus leidis, et subjektiivsest küljest on Igor Gorjatšjov kuriteo toime pannud ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis. Süüdistatav sai olukorra tõsidusest aru, kuid ei teinud midagi, et tagajärje saabumist vältida, lootes, et see jääb saabumata. Selliseks seisukohaks annavad aluse järgmised asjaolud: süüdistatav oli teadlik V.B. i varasemast anamneesist, kiirabiarsti poolt talle 24.11.2012 pandud diagnoosist, sellest tulenevast kriitilisusest ja vajadusest kiiresti tegutseda. Arvestades süüdistatava haridust, kogemusi ja vastavate koolituste läbimist, olid tal nii oskused, pädevus kui võimalused õige diagnoosi ja ravi määramiseks. Kuna süüdistatav seda ei teinud, rikkus ta hoolsuskohustust. Tegemist on ilmse kergemeelsusega, kuna ta sai aru olukorra tõsidusest – tema enda kinnituse kohaselt tutvus ta EMO-s nii V.B. varasema anamneesi kui ka kiirabiarsti pandud diagnoosiga. Seega pidi ta aru saama, et kiire tegutsemine on oluline ja et seedetrakti verejooksuga võib tekkida oluline verekaotus. Kuigi süüdistataval oli võimalik käituda õiguspäraselt, ei teinud ta midagi, mistõttu võib üheselt väita, et ta lootis, et tagajärge ei saabu. 1.3 Maakohus tegi kannatanu N.B. tsiviilhagi nõuete osas järgmised otsustused. Kannatanu varalise kahju nõude 14 496 eurot rahuldas kohus VÕS § 127 lg-test 1, 4, § 129 lg-test 1, 2, §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 1 juhindudes osaliselt ja mõistis tema kasuks välja matusekulu 406 eurot. 3 N.B. mittevaralise kahju nõude 35 000 eurot rahuldas kohus juhindudes VÕS § 134 lg-st 3 ja § 128 lg-st 5 samuti osaliselt, s.o summas 14 190 eurot. Hüvitise suuruse määramisel arvestas kohus siin järgmisi asjaolusid: kahju oli tekitatud süüdistatava süülise käitumise tulemusena, kannatanule ei ole kuriteo toimepanemise aspektist midagi ette heita ja tal on seoses poja surmaga hingelised üleelamised; lisaks märkis ohus, et arvestab ka kahju tekitamise asjaolusid, kahju iseloomu, süüdistatava süü astet ja tema varalist olukorda. Konkreetse kahjusumma arvutamisel lähtus kohus seejuures kehtivast keskmisest kuupalgast 430 eurot ja perioodist november 2012 (kannatanu surm) – juuli 2015 (süüdistusakti koostamine), s.o 2 aastat 9 kuud. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
3. Kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni Igor Gorjatšjovi kaitsja Jüri Leppik. Ta taotleb kohtulahendi tühistamist ning palub mõista tema kaitsealune õigeks, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulud jätta riigi kanda, sealhulgas mõista Eesti Vabariigilt Igor Gorjatšjovi kasuks välja menetluskulud maakohtu menetluses kokku 6501,60 eurot ja menetluskulud apellatsioonimenetluses. Kaitsja argumendid on järgmised. 2.1 Kohus on rikkunud põhistamiskohustust, s.o kohtuotsuses ei kajastu sündmuste järgnev käik. 25.11.2012 kell 9.45-9.50 osutati V.B. ile ravi, mis oli vastavalt ekspertide ütlustele õigeaegne ja vastas ravikvaliteedi nõuetele. Seega 25.11.2012 osutatud kohane raviteenus endoskoopia näol ja verejooksu sulgemine klipsimise teel katkestasid kõik võimaliku varasema hoolsuskohustuse rikkumise seosed tegeliku tagajärjega. Kohus ei ole ka tuvastanud, et vaatamata 25.11.2012 tehtud endoskoopiale ja klipsimisele oleks ravi hilinenud. Vastupidi, verejooksu klipsimise teel sulgenud arst hindas, et verejooksu peatamine õnnestus. Vastasel juhul oleks patsienti koheselt opereeritud. Seega väita, et V.B. il oli 25.11.2012 kella 9.45 protseduuri ajal ravile mittealluv verejooks, on vale. Tema surm saabus eluohtlikust verekaotusest. Verekaotuse põhjus oli, et 25.11.2012 teostatud arteriaalse veresoone klipsimine osutus mitte piisavaks meetodiks. Verekaotuse põhjus ei olnud, et 24.11.2012 lubati patsient koju, sest sel ajal tal ei olnud ega saanud olla nimetatud ägedat verejooksu. 2.2 Kohtuotsuse põhistustes ei käsitleta Igor Gorjatšjovi tegevusi V.B. ile raviteenuse osutamisel ega esitata ühtegi põhjendust, mis näitaks, et tema pandud diagnoos oleks olnud vale või milline oleks olnud sel ajal õige diagnoos. Eeltoodud põhistuste puudumine on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse. Olukorras, kus kohtulikul uurimisel on ilmnenud, et Igor Gorjatšjov V.B. ile raviteenust osutades tegutses ilma viivitusteta talle teada oleva informatsiooni alusel, selekteeris asjaoludest enda parimate teadmiste kohaselt välja olulise, tegi kõik olulised protseduurid ja analüüsid ning määras selle alusel diagnoosi, on võimatu isikule süüks panna tegevusetust. 2.3 Riigikohus on korduvalt juhtinud kohtute tähelepanu nõudele, et lisaks süüdistuse versiooni kontrollimisele peab kontrollima ka süüdistatava ja tema kaitsja versioone (RKKKo 3-1-1-10-11 p-d 21, 25, 26). Kohus ei ole hinnanud süüdistatava ja kaitsja esitatud asjaolusid ega nende seost tõenditega, sh ei ole analüüsitud Igor Gorjatšjovi selgitusi, mis kajastuvad kohtuotsuse leheküljel 4 ning tõendid, mis tema ütlusi kinnitavad, on jäetud tähelepanuta või loetud ebausaldusväärseteks. 2.4 Kohtuotsuses eitatakse kategooriliselt 24.11.2012 Igor Gorjatšjovi poolt rektaalse kontrolli teostamist V.B. il. Kohus ei ole aga esitanud põhjendusi, miks ta eeldas, et kiirabikaardile tehtud kanne (musta roe tuvastamine) on õige ja patsiendil üldse esines veriroe ning miks patsiendikaardile tehtud kanne (anuses roe normaalse värviga) ei ole tõendiväärtusega. Kaitsja leiab, et süüdistatav teostas rektaalse kontrolli. Kuna ta aga ei tuvastanud, et roe värvus viitaks sisemisele verejooksule, pani ta selle hetke seisuga diagnoosi, mis ei hõlmanud sisemist verejooksu. 2.5 Kohtuotsuse leheküljel 16 on kohus järeldanud, et „...on nii dokumentaalselt kui tunnistajate ütlustega tuvastatud, et süüdistatav kirjutas V.B. i EMO-st välja enne, kui oli saanud teada kõikide analüüside vastused.“ Kohtu sellised järeldused ei ole ka usaldusväärsed. Kohtulikul uurimisel ilmnes 4 üheselt, et erinevate arvutiprogrammide kellaajad ei pruugi kajastada tegelikkust. Samuti, et kellaaegade fikseerumine on sõltuvuses sellest, millal konkreetne arvuti akna vaade suletakse. Tunnistaja T. on kohtule selgitanud, et arvutite kellaaegades on erinevusi, rikkeid. 2.6 Ekspertiisiakt ei ole lubatav tõend, kuna selle koostanud eksperdid ei vasta ekspertiisimääruses toodud koosseisule, s.o akti tegemisel ei osalenud kirurg J.T.. Ekspertiisi läbi viinud ekspertide ülekuulamisel ilmnes, et neil puuduvad erialased kogemused kirurgia valdkonnas, kuid käesoleval juhul olid need hinnangu andmiseks vajalikud. Sellest on lähtunud ka uurija määrust tehes. Maakohus keeldus ekspertiisimäärust vastu võtmast ja kaitsja esitab antud taotluse ringkonnakohtule. 2.7 Kohus rikkus ristküsitluse reegleid, võimaldades esmasküsitlejal kohtu loata esitada suunavaid küsimusi, samuti võimaldas teisesküsitluses esitada suunavaid küsimusi uute asjaolude osas. Pärast teisesküsitlust ja esmasküsitleja uuesti küsitlemist lubas kohus uuesti esitada teisesküsitluses osalenutel küsimusi. Kohus rikkus ka KrMS § 288 lg-s 6 sätestatut, et kohtul on õigus küsitleda isikut pärast ristküsitlust. Istungiprotokolli lk 42-45 ja lk 67 on näha, et kohus sekkub enda küsimustega ristküsitlusse. Kaitsja arvates olid kohtu küsimused suunatud süüstavate ütluste saamisele. 2.8 Kohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Ettevaatamatusest toime pandud tegevusetusdelikti tuvastamisel tuleb järgida mõlema tuletusdelikti − nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse − struktuuri. 2.9 Maakohus on ebaseaduslikult välja mõistnud tsiviilnõuded. Kahju on hüpoteetiline ja tõendamata. Kohus lähtus mittevaralise kahju nõude põhjendamisel kehtivast keskmisest kuupalgast ja perioodist kannatanu surm kuni süüdistusakti koostamine juulis
4. See näitab, et hüvitise suuruse määramisel puudub seos süüdistatavaga, s.o temast kohtueelse menetluse kestus ei sõltunud. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Tartu Ringkonnakohtu istungil 08.02.2017 jäid süüdistatav ja tema kaitsja apellatsiooni juurde, taotledes maakohtu otsuse tühistamist täielikult ning Igor Gorjatšjovi õigeks mõistmist. Samuti soovisid nad jätkuvalt, et kriminaalasja materjalide hulka võetaks Politsei- ja Piirivalveameti 04.12.2013 koostatud ekspertiisimäärus. Prokurör palus jätta vaidlustatud kohtulahendi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 3.1 Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus Igor Gorjatšjovi süüdi tunnistamises KarS §

§ 117lg 1 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.

Süüdistatava kaitsja esitatud edasikaebus jääb täielikult edutuks. Nimelt on kolleegium seisukohal, et esimene kohtuaste on tõendite hindamisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ning õiguslikult veatu on ka faktilistele asjaoludele antud materiaalõiguslik hinnang. Samuti on igati piisavad kohtuotsuse põhistused ning ka kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Kuivõrd taoline hinnang muudab vaidlustatud kohatulahendi põhiosas toodud asjaolude täies mahus üle kordamise tarbetuks, leiavad käesolevas otsuses kajastamist üksnes vastused apellatsiooni väidetele. Nimelt ei ole apellatsioonimenetluse sisuks sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo-d 3-1-1-21-11 p 18, 3-1-1-11504 p 10). 3.2 Apellatsiooni väidetele vastates käsitleb ringkonnakohus kõigepealt kaitsja seisukohta maakohtu poolt ristküsitluse reeglite rikkumisest ja leiab, et vastavad väited jäävad siin suuresti ebamääraseks. Nimelt on vandeadvokaat esmalt osundanud KrMS § 288 lg-tes 2, 3, 4 toodud nõuete vastu eksimisele, jättes konkreetsed juhud aga täpsemalt välja toomata. Esimese kohtuastme istungiprotokolliga tutvunult leidis kriminaalkolleegium ise selle lehekülgedel 23 ja 55 korrad, kus prokurör on vastavalt tunnistajatele A.P. ja H.K. le esitanud esmasküsitlusel kaitsja hinnangul 5 suunava küsimuse, millele maakohus on vandeadvokaadi viite peale aga kohe ka reageerinud. A.P. esitatud küsimuse jättis maakohus kõrvale ja H.K. le esitatud küsimuse palus kohus riiklikul süüdistajal ümber formuleerida. Selline toimimisviis on ka täielikult õiguspärane, kuivõrd juhindudes KrMS § 288 lg-st 5 peabki lubamatute (samuti asjakohatute) küsimuste kõrvalejätmine toimuma kohtumenetluse poolte vastavate taotluste alusel ning kohtul omal algatusel selleks võimalus puudub. Teiseks on kaitsja Jüri Leppik heitnud kohtule ette KrMS § 288 lg 6 reegli - kohtul on õigus küsitleda isikut pärast ristküsitlust - rikkumist, viidates siin kohtuistungi protokolli lehekülgedele 42-45 ja 67, millistel kajastuvad vastavalt tunnistajate Alina Rondeli ja H.K. küsitlemised. Lehekülgedelt 42-45 selguvalt on kohus sekkunud tingituna kaitsja taotlusest avaldada Alina Rondeli eeluurimisel antud ütlused ning seejärel, kaitsja poolt tunnistajale küsimuste esitamise lõpetamisel, küsitlenud teda ise. Protokolli leheküljel 67 on maakohus kaitsja poolt H.K. le küsimuste esitamise järel temalt küsinud, mis eriala arstid teised komisjoni liikmed on. Edasi on jätkunud tunnistaja küsitlemine prokuröri poolt. Ehk siis võimalus, et kohtu küsimused olid suunatud süüstavate ütluste saamisele ning sellega oleks kuidagi ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet rikutud või see oleks hilisemalt kohtulahendi tegemisele mingit mõju avaldanud, asjas ei ilmne. 3.3 Hinnates järgnevalt, kas Igor Gorjatšjovi käitumine täitis talle süüks arvatava kuriteo objektiivse koosseisu, leiab ringkonnakohus, et maakohus on siin õigesti lahendanud esmalt küsimuse sellest, kas süüdistatava poolt patsient V.B. ile 24.11.2012 osutatud tervishoiuteenus vastas kvaliteedinõuetele. Nimelt peab tervishoiuteenus VÕS § 762 kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldine tase hõlmab neid ravimeetodeid, mis on sedavõrd levinud, et neid käsitletakse arstide väljaõppes või täienduskoolitustel. Arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine tähendab raviviga. Seega arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine tähendab vastuse leidmist küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Kui ravivõtet kasutanud arsti tegutsemise kvaliteet oli madalam kui vastava eriala haritud ja kogenud arsti oma, siis võis tegemist olla raviveaga (vt RKTKo 3-2-1-78-06, samuti Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn

1. VÕS § 762 kommentaar 3.1, lk 300). Edasi selgitab ringkonnakohus, et arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemise vaidlustes on vajalik kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi, mis praeguselt on leidnud avaldamist 29.08.2014 isiku ekspertiisiaktis nr 13E-AOK
2. Kaitsja Jüri Leppik on arvanud, et see akt ei ole tõendikõlbulik, kuivõrd V.B. i isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi läbiviimisele ei kaasatud erispetsialistina kirurg J.T.. Nimelt oli Politsei- ja Piirivalveameti 04.12.2013 ekspertiisimääruses menetleja ette näinud, et määruse täitmine tuleb teha ülesandeks EKEI kohtuarstlikele ekspertidele ning ekspertiisi tegemisele tuleb kaasata erispetsialist kirurg SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglast doktor J.T.. Osundatud määruse võttis Tartu Ringkonnakohus vandeadvokaati taotlusel 08.02.2017 istungil kriminaalasja materjalide juurde, kuivõrd kaitsja on selle teema tõstatanud nii maakohtu- kui apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et ekspertiisiakt nr 13E-AOK0020 on kohtukõlbulik tõend ning kaitsja vastupidine seisukoht põhjendatud ei ole. Nimelt tuleb kõigepealt ära märkida, et komisjoniekspertiis viidi läbi koosseisus H.K. , A.A. ja T.V., nagu see oli selliselt ette nähtud EKEI direktori Ü.L. 10.12.2013 käskkirjaga nr 122 ja selle parandusega 19.12.2013 nr 129 (kd 2 lk 207, 208). Tegevkirurgid olid sellesse kaasatud seeläbi, et SA TÜK kirurgiakliiniku juhataja dotsent U.L. ja üldkirurg T.S. koostasid juhtumi kohta ekspertarvamuse, mis ekspertiisiaktist selguvalt oli ekspertiisi üheks n-ö alusmaterjaliks. Ekspertide H.K. ja A.A. kohtus antud ütluste kohaselt nad eelosundatud kirurgide arvamusega ka arvestasid (kd 1 lk 134, 146). Veel peab siin ära nimetama, et mainitud kolme eksperdi, s.o H.K. , A.A. ja T.V. maakohtu istungil antud kinnituste kohaselt seoses J.T. ära jäämisega komisjoni liikmete hulgast neil mingeidki raskusi ette ei tulnud, ekspertiisimääruses püstitatud küsimustele vastamisel neil probleeme ei tekkinud ning nad jõudsid arvamusele üksmeelselt (kd 1 lk-d 142, 144, 151). Asjaolu, et J.T. ekspertiisi tegemisel ei osalenud, oli H.K. ütluste kohaselt seotud rahaliste küsimustega ning sellest, s.o J.T. kaasamata jätmisest, andis ta teada 6 ka uurijale (kd 1 lk 142). Lisaks on siinkohal oluline seegi, et vaidlusalune akt vastab KrMS §-s 107 toodud nõuetele, millele ekspertiisiakt kriminaalmenetluses peab vastama: s.o see sisaldab nii osundatava paragrahvi esimeses lõikes vajalikuks peetavaid erinevaid andmeid kui ka lõikes kolm välja toodud uuringute kirjeldusi, uuringutulemuste hindamise andmeid ja eksperdiarvamuse põhjendust. See omakorda tähendab, et menetlejal ja ka kohtumenetluse pooltel oli võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku, samuti said nad ekspertidele esitada küsimusi kohtuistungil. Ehk siis leida, et ekspertiisiaktis antud eksperdiarvamus on kohtukõlbmatu, nagu seda teeb kaitsja, ringkonnakohtu hinnangul kuidagi ei saa. Kõnealuses ekspertiisiaktis antud arvamuse kohaselt V.B. ile 24.11.2012 SA Ida-Viru Keskhaiglas osutatud arstiabi ravikvaliteedi nõuetele ei vastanud. Meditsiiniliseks veaks oli patsiendi statsionaarsele jälgimisele mitte jätmine. Veaks/puuduseks olid ka, et põhjust vererõhulangusega teadvusekaotusele ei otsitud ja kaksteistsõrmiku haavandtõvega anamneesis ei arvestatud. Õigeaegselt diagnoosimata jäänud verejooks kaksteistsõrmiksoole haavandist põhjustas haiguse negatiivse dünaamika ja V.B. i hilisema surmlõppe. Ekspertide hinnangul ei ole ekspertiisiks esitatud ravidokumendis nimetatud objektiivseid põhjusi, mis oleksid takistanud õige diagnoosi määramist (kd 2, lk 161, 162). Kohtuistungil eksperdid H.K. , A.A. ja T.V. eksperdiarvamuses esitatud seisukohti ka selgitasid ning leidsid jätkuvalt, et 24.11.2012 esines EMO-s töötaval arstil arstlik viga, mis seisnes selles, et arst ei arvestanud kiirabi anamneesi, kiirabis fikseeritud objektiivseid leide, markantset vererõhu langust ja ei jätnud patsienti haiglasse jälgimisele. Kõik kolm eksperti on seejuures rõhutanud, et verejooksule organismis viitab kõige otsesemalt V.B. i vererõhu langus näiduni 45/
3. Seda põhjust oleks Igor Gorjatšjov pidanud otsima ning selle mitte leidmisel patsiendi haiglasse jätma (H.K. ütlused kd 1 lk 130 jj, A.A. ütlused kd 1 lk 144 jj, T.V. kd 1 lk 152 jj). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kriminaalasja materjalidest selguvalt Igor Gorjatšjov vererõhu markantsele langusele, samuti kiirabikaardis märgitud teistele leidudele (s.o teadvusekaotus, niiske nahk, kahvatus, kõhuvalu keskkõhus, per rec must roe) selgitust ei otsinud. Seda vaatamata asjaolule, ekspert H.K. ütluste kohaselt, kui anamneesis on haavandtõve kahtlus või on see tõbi diagnoositud, siis on alati võimalus, et see tüsistub ja üheks tüsistuseks on verejooks (kd 1 lk 131). Kaitsja peab siinkohal oluliseks Igor Gorjatšjovi ütlustest ja patsiendikaardist nr R421402 (kd 2 lk 48) selguvat asjaolu, et ta V.B. ile rektaalse kontrolli 24.11.2012 ikkagi teostas. Nimelt järeldab vandeadvokaat sellest, et kuna süüdistatav roe värvuse põhjal viiteid sisemisele verejooksule ei tuvastanud, pani ta selle hetke seisuga loogilise diagnoosi, mis sisemist verejooksu ei hõlmanud. Maakohus, leides, et Igor Gorjatšjovi poolt patsiendi taolisel viisil läbivaatamine tõendatud ei ole, tegi kaitsja hinnangul valejärelduse. Ringkonnakohus, apellandi selliseid väiteid kaalunud, kõnealust küsimust aga ülemäära oluliseks ei pea. Seda põhjusel, et süüdistuses vastavat etteheidet süüalusele üldse ei tehta, s.o talle heidetakse ette kiirabikaardis märgitud leidude, sealhulgas viide veriroele, arvesse võtmata jätmist, kuid mitte vastava kontrolli mitte tegemist. Kiirabikaardile tehtud märke eiramiseks Igor Gorjatšjovil aga mingit õigustust ei olnud. Seda enam, et ekspert T.V. tunnistusest selguvalt võis süüdistataval veriroe märkamata jääda, kuna verejooks haavandist ei olnud pidev ja sel hetkel oli soole sisaldus vahepeal verevaba; samuti, kuna haavandis oli kahjustada saanud veresoon venoosne ning siis see vahepeal ei jookse ja kui miski ärritab, hakkab jälle jooksma (kd 1 lk 154). Samuti tuleb toonitada, et ka olukorras, kus V.B. il veriroe esinemist peaks eitama, olid kiirabikaardis ja patsiendi anamneesis viited organismi verejooksule ikkagi olemas. Seejuures on nii ekspertiisiaktis kui eksperdid oma ütlustes toonitanud, et just vererõhu ning hemoglobiini ja hematokriti markantne langus on otsesed tunnused verejooksu toimumisest. Tõsi, Igor Gorjatšjov hemoglobiini ja hematokriti n-ö väärtuste kontrollimiseks vastava analüüsi ka määras, kuid selles osas on maakohus leidnud, et ta kirjutas patsiendi haiglast välja enne kõikide 7 vastuste ära ootamist. Kas see nii oli (Igor Gorjatšjov ja tema kaitsja väidavad vastupidist), määravat tähendust aga ei oma. Nimelt on H.K. selgitanud: „Hemoglobiin ja hematokrit langevad teatud aja möödudes, sest organism püüab tsentraalselt verd säilitada. Seega on hemoglobiini ja hematokriti (samuti leukotsüütide) väärtused vaadeldavad teatud aja möödudes. Ühekordse hemoglobiini ja hematokriti näitude alusel ei saa öelda, et tegemist on ägeda verejooksuga ja kui see on alles alanud, siis hemoglobiini ja hematokriti langus ei teki nii kiiresti. Tuleb arvestada ka, et antud juhul manustas kiirabi patsiendile infusiooni teel vedelikku, nn vere suletud süsteemi manustati vedelikku asemele ja selle tõttu toimus vere lahjendamine. See on markantselt jälgitav teistkordsel hemoglobiini ja hematokriti määramisel, kus saame võrrelda kahte hemoglobiini väärtust – 122 g/l ja järgmine kord (s.o 25.11.2012) 66 g/l . See näitab konkreetselt, et toimunud on äge verekaotus ja seda lühikese aja jooksul“ (kd 1 lk 131). Ehk siis eksperdi eelkirjeldatud ütlustest selgub üheselt, et isegi kui Igor Gorjatšjov tõepoolest ootas patsiendi haiglast välja kirjutamiseks ära kõikide analüüside vastused, verejooksu tuvastamiseks sellest piisanud ei oleks ning vajalik oleks olnud teatud aja möödumisel määrata kordusanalüüs. Viited V.B. i organismis aset leidvale verejooksule olid süüdistatavale aga nähtavad kiirabikaardis märgitud leidude ja patsiendi anamneesist selguva põhjal. Samuti tuleb siinkohal hemoglobiini näidu osas märkida sedagi, et H.K. tunnistusest selguvalt on ka selle väärtus 122 g/l (s.o näit, mis tuvastati analüüsiga EMO-s 24.11.2012) alla normaalse piiri, s.o referentsiväärtuse alumine piir on 130 (kd 1 lk 136). Vaatamata aga kiirabikaardile kantud andmetele (sh selles pandud diagnoosile täpsustamata gastrointestinaalne verejooks), V.B. i anamneesist selguvale kaksteistsõrmikhaavandi diagnoosile (ühes teabega patsiendi korduvatest pöördumistest vastava vaevusega ka
4. aasta jooksul nii perearstile kui EMO-sse) ja EMO-s tuvastatud hemoglobiini langusele, lubas Igor Gorjatšjov patsiendi samal õhtul koju. Kui nüüd tema sellist toimimisviisi hinnata ex ante vaatleja seisukohast, selgub ekspertide H.K. , A.A. ja T.V. ütlustest üheselt, et eelmärgitud asjaoludel ning teabe põhjal (vaidlus selles, et süüdistatav ei oleks kas kiirabikaardile märgitust või V.B. i anamneesis esinevast teadlik olnud, puudub) patsiendil verejooksu esinemist välistada ei saanud (s.o isegi kui eitada veriroe esinemist, veriokset) ning ta oleks tulnud hospitaliseerida. H.K. kinnitusel tuleneb ka ravijuhendist, et kui on verejooksu kahtlusega patsient, siis tuleb ta hospitaliseerida raviasutusse, kus 24 tunni jooksul on võimalik teha endoskoopiline uuring. Selles haiglas oli taoline võimalus olemas (kd 1 lk 134). Ehk siis kokkuvõtvalt võib siinkohal öelda, et Igor Gorjatšjov ei teinud seda, mida temalt arstina mõistlikult oodati ja mida teised arstid samas olukorras hüpoteetiliselt oleksid teinud, st ta käitus V.B. ile valediagnoosi (oletatavalt nakkusliku päritoluga kõhulahtisus ja gastroenteriit, kd 1 lk 49) määrates ja teda haiglasse sisse kirjutamata jättes hooletult. Süüdistatava hoolsuskohustus patsiendi ees tulenes aga juba tema töökohustustest, st ta oli garandikohustusega isik (TTKS § 2 lg 1 ja § 3 lg 1). Seda, et Igor Gorjatšjovil vastavat pädevust või võimalusi arstiteaduse üldisele tasemele vastava ravi osutamiseks olnud ei oleks, kriminaalasjas kahtluse alla seatud ka ei ole. Igor Gorjatšjov ise enda käitumises 24.11.2012 V.B. ile arstiabi osutamisel hoolsuskohustuse rikkumist ei näe. Veel ringkonnakohtu istungil on ta leidnud, et vajalikud analüüsid said patsiendile tehtud, ülevaatus teostatud ja verejooksu tunnuseid tol hetkel sedastamata pani ta diagnoosiks sooleinfektsioon. Seda, et tegemist oleks olnud valediagnoosiga, ei ole süüdistatava arvates ära tõendatud. Igor Gorjatšjov märgib veel, nagu ta seda maakohtuski tegi, et V.B. oli EMO-sse jõudes teadvusel, vastas kõikidele küsimustele, oli adekvaatne ning mingeid kaebusi, verejookse või tumedat roed tal ei olnud. Patsiendikaardile tegi tema märked V.B. i sõnade järgi. Ringkonnakohut Igor Gorjatšjovi eelmärgitud väited ei veena. Tema selline usk enda õiguspärasesse käitumisse on ümber lükatud ekspertiisiaktist nähtuva ja ekspertide kohtuistungil antud ütlustega, millest, nagu juba märgitud, selgub üheselt, et viited V.B. il verejooksu toimumisele esinesid juba 24.11.2012 ning selle kahtluse kontrollimiseks oleks ta pidanud patsiendi hospitaliseerima. Sellisel viisil süüdistatava ütlustele, samuti esitatud vastavatele kaitseargumentidele, määrava kaalu mitte omistamine ei tähenda aga, nagu jätaks kriminaalkolleegium Igor Gorjatšjovi ja tema kaitsja versiooni arvestamata. Samuti ei ole seda teinud maakohus, kes on hinnanud tõendeid nende kogumis oma 8 siseveendumuse kohaselt. Ehk siis kaitsja poolt esimesele kohtuastmele tehtav vastav etteheide on alusetu. Tulenevalt sellisest kaitseväitest olgu selgitatud veel niipalju, et ühtede tõendite eelistamine teistele ongi sageli paratamatu tulemus ja KrMS § 61 lg 1 kohaselt ka täielikult lubatav. Keelatud on ühtede tõendite eelistamine teistele aprioorselt neid kogumis hindamata (vt RKKKo 3-1-1-47-08 p 5.2), kuid selliselt esimene kohtuaste toiminud ka ei ole. Samuti, nagu ringkonnakohus oma seisukohtade all juba märkis, on maakohtu järeldused tõendite hindamisel otsuses kajastatud viisil, et siseveendumuse kujunemine on lugejale jälgitav. 3.4 Järgmiseks asub ringkonnakohus seisukohale, et maakohus on õigesti tuvastanud põhjusliku seose olemasolu Igor Gorjatšjovi hoolsuskohustuse rikkumise ja 25.11.2012 saabunud V.B. i surma vahel. Seejuures on esimene kohtuastme asjakohaselt arvestanud Riigikohtu poolt antud juhiseid ehk järgmist. Tegevusetusdelikti korral peab silmas pidama põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda. Lisaks põhjuslikkusele tuleb kontrollida ka tagajärje normatiivset omistatavust ehk seda, kas ettevaatamatusdeliktile iseloomulikuna oleks õiguspärane käitumine tagajärje ära hoidnud. Siingi ei ole välistatud etapiviisiline lähenemine. Silmas tuleb pidada, et õiguspärase alternatiivkäitumise kontrollimisel ei vaadelda eelkõige tagajärje ärahoidmise tõenäosust, vaid piisab ka sellisest nõutavast teost, mis oleks vähendanud tagajärje saabumise riski ja suurendanud päästmisvõimalust. Seega piisaks tervishoiuteenuse ebakvaliteetse osutamisega ettevaatamatusest ja tegevusetusega raske tervisekahjustuse tekitamise asjades (ringkonnakohtu hinnangul kahtlemata ka surma põhjustamise kaasustes) muude eelduste esinemisel isiku vastutusele võtmiseks ka sellest, kui tuvastada, et õiguspärane alternatiivkäitumine ehk siis nõutav tegu oleks vähendanud ohtu ja kannatanu oleks võinud pääseda kergemalt (RKKKo 3-1-1-79-10 p 26). Käesoleval juhul nähtub ekspertiisiakti nr 13E-AOK0020 eksperdiarvamuslikust osast, et H.K. , A.A. ja T.V. on jõudnud üksmeelselt järgmistele seisukohtadele:
5. õigeaegselt diagnoosimata jäänud verejooks kaksteistsõrmiksoole haavandist põhjustas haiguse negatiivse dünaamika ning V.B. i hilisema surmlõppe;
6. on alust arvata, et patsiendi statsionaarsele jälgimisele mitte jätmine 24.11.2012 ja saabunud ebasoodne tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses;
7. retrospektiivselt hinnatuna võinuks V.B. i hospitaliseerimine 24.11.2012 anda positiivsema ravitulemuse, kuid arvestades haiguse agressiivset kuluga ei saa V.B. i ellujäämist kinnitada ega välistada (kd 2 lk 162). Kohtuistungil on eksperdid oma sellist positsiooni kinnitanud, leides jätkuvalt, et V.B. i ellujäämise võimalus oleks tõenäoliselt olnud suurem, kui patsient oleks hospitaliseeritud haiglasse 24.11.2012; prognoosi elule halvendasid hilinenud diagnoos ja ravi alustamine (vt H.K. ütlused kd 1 lk 133, A.A. ütlused kd 1 lk 145 ja T.V. ütlused kd 1 lk 154, 156). Veel selgub ekspertiisiaktist ja ekspert H.K. ütlustest (kd 1 lk 133), et seedetrakti verejooks on edukalt ravitav haigus. 10 000 elaniku kohta esineb verejooksu umbes 50 inimesel, sellest 5% sureb ja edutulemus on 95%. See aga eeldab nii õigeaegset diagnoosi panemist kui õigeaegset hospitaliseerimist. Ekspertide eelmärgitud positsiooni arvesse võttes asub ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga seisukohale, et põhjusliku seose olemasolu Igor Gorjatšjovi hoolsuskohustuse rikkumise ja V.B. i surma vahel 25.11.2012 on Riigikohtu poolt nõutaval viisil käesolevas asjas tuvastamist leidnud. Selgub ju ekspertide hinnangust, et kui süüdistatav oleks V.B. ile arstiabi osutanud vajaliku tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkusega, s.o oleks 24.11.2012 otsinud põhjusi V.B. i vererõhu markantsele langusele, kontrollinud hemoglobiini ja hematokriti näite ning arvestanud kiirabikaardis märgitut ja patsiendi varasemat anamneesi või ta vähemalt hospitaliseerinud, siis oleks vähendatud tema surma saabumise võimalust kaksteistsõrmiku haavandi ägeda verejooksu tõttu ja võimalus tema ellujäämiseks olnuks suurem. Taolisel viisil on põhjusliku seose tuvastanud aga tegelikult ka juba maakohus ning kaitsja seisukoht, nagu siin esineksid mingidki minetused, kinnitust ei leidnud. 9 3.5 Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus sedagi, et 25.11.2012 V.B. ile ravikvaliteedi nõuetele vastava arstiabi osutamine Igor Gorjatšjovi vastutuse küsimuses midagi ei muuda. Nimelt ei saa garandikohustusega isik end õigustada väitega, mille kohaselt teine garant kas oleks pidanud tegutsema või ka tegutses, s.o käesoleval juhul teostati 25.11.2012 V.B. ile endoskoopiline uuring ja veresoone klipseerimine. Igor Gorjatšjovi vastutus tuleneb otseselt asjaolust, et tema garandikohustusega isikuna rikkus hoolsuskohustust ning on alust arvata, et fataalse tagajärjena V.B. i surm oli sellega põhjuslikus seoses, s.o tema hoolsusvastane käitumine lõi objektiivse ohtlikkuse olukorra ja 25.11.2012 kell 14.10 realiseerus Igor Gorjatšjovi poolt 24.11.2012 loodud oht. Nimetatud oht, s.o tagajärjena saabunud V.B. i surm, oli Igor Gorjatšjovile ka objektiivselt ettenähtav ehk äratuntav. Kuivõrd eelmärgitud subjektiivse külje intellektuaalse elemendi, samuti nagu voluntatiivsegi tuvastamisele maakohtule apellatsioonis etteheiteid ei tehta, ringkonnakohus sel küsimusel pikemalt ei peatu. Esimese kohtuastme vastav seisukoht kajastub kokkuvõtlikult ka käesoleva otsuse p-s 1.
8. 3.6 Vaadates apellatsiooni väiteid edasi, selgub neist seisukoht, et maakohus on kannatanu tsiviilnõuded süüdistatavalt välja mõistnud ebaseaduslikult. Paraku jääb kaitsja selline argument aga valdavalt paljasõnaliseks. Nii ei ole vandeadvokaat üldse selgitanud, miks on väär esimese kohtuastme otsustus hüvitada N.B. tema kantud matusekulu 406 eurot. Vastavate argumentide puudumisel kaebuses ringkonnakohus sel küsimusel ka ei peatu. Teiseks tuleb märkida, et apellatsioonist ei leia ainsatki vastulauset ka kohtu seisukohale, mille kohaselt esineb materiaalõiguslik alus kannatanu mittevaralise kahju nõude rahuldamiseks; samuti ei taotleta selles kohtu poolt välja mõistetud hüvitissumma 14 190 eurot vähendamist. Konkreetselt on nimetatud üksnes seda, et väär on maakohtu toimimisviis lähtuda mittevaralise kahju suuruse määramisel perioodist kannatanu surm kuni süüdistusakti koostamine. Taoline kaitseväide kriminaalkolleegiumi tähelepanu aga ka pälvib. Nimelt näeb VÕS § 134 lg 5 ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Lisaks on Riigikohtu tsiviilkolleegium täiendavalt märkinud, et kohus peab sõltumata poolte taotlustest arvesse võtma ka rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKTsKo 3-2-1-83-10 p 15, 3-2-1-81-05 p 17, 3-2-1-1813 p 27). Ehk siis maakohtu toimimisviis panna kahjuhüvitise suurus sõltuma perioodist kannatanu surm kuni süüdistusakti koostamine, jääb ringkonnakohtule täielikult arusaamatuks ning seda ei saa ka õigeks pidada. Eelmärgitud seisukoht maakohtu otsuse vastavas osas tühistamist aga kaasa ei too, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole mittevaralise kahjuna 14 190 eurot VÕS § 134 lg-s 5 sätestatut ja Riigikohtu poolt täiendavalt antud juhiseid silmas pidades ebamõistlikult suur summa ega vaadeldav kannatanupoolse alusetu rikastumise soovina. Samuti ei hälbi summana 14 190 eurot kohtupraktikast (vt Riigikohtu õigusteabe osakonna analüüs „Lähease isiku surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine.“ Arvutivõrgus kättesaadav aadressil: http://www.riigikohus.ee/ vfs/1321/MittevaralineKahjuSurmaPohjustamisel_Avaldamiseks.pdf). Lisaks soovib kolleegium siinkohal märkida võrdlusena, et selguvalt kohtupraktikast jäid juba
9. aastal kergemate terviskahjustuste puhul välja mõistetud mittevaralise kahju suurused vahemikku 20 000-50 000 krooni ja raskemate korral suurusjärku 100 000-300 000 krooni (vt Riigikohtu õigusteabe osakonna analüüs „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes
10. aastal. Arvutivõrgus aadressil: http://www.riigikohus.ee/vfs/905/MittevaralinekahjuTsiviilasjades_ 2008_ Maarja_ Lillsaar_Margit_Vutt.pdf, lk 20). Kuivõrd, nagu juba öeldud, apellatsioonis maakohtu 10 seisukohta mittevaralise kahju väljamõistmise vajalikkusest ja hüvitissumma suurusest kahtluse alla ka ei seata, apellatsioonikohus neil küsimustel pikemalt ei peatu. 3.7 Järgmiseks lahendab ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad küsimused ning võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused. Jüri Leppik, kes on Igor Gorjatšjovi kokkuleppel kaitsja, palub esmalt mõista Eesti Vabariigilt oma kaitsealuse kasuks välja menetluskulud maakohtu menetluses kokku 6123,60 eurot. Summa on korrigeeritud sõltuvalt Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid poolt Igor Gorjatšjovile kreeditarve esitamisest. Kaitsja märgib siin, et KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud tsiviilhagiga seotud menetluskulude hüvitamist puudutavaid erandeid. Ringkonnakohus taolise taotluse rahuldamist võimalikuks ei pea. Seda põhjusel, et maakohus jättis põhjendatult süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kaitsja küsitud tasu KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetu kanda ning apellatsiooni taotlus tunnistada Igor Gorjatšjov KarS §

§ 117lg 1 järgi õigeks jääb apellatsioonimenetluses muutmata.

Vandeadvokaat palub Eesti Vabariigilt välja mõista Igor Gorjatšjovi kasuks ka apellatsioonimenetluses tekkinud kulud 1722 eurot. Taotluse kohaselt seisnes kaitsja töö siin kaebuse koostamises (8,5 tundi), kohtuistungiks ette valmistamises (0,5 tundi) ja kohtuistungil osalemises (1,25 tundi). Osutatud õigusteenuste tunnitasu määr on 168 eurot (sisaldab käibemaksu). Ringkonnakohus hindab õigusabiteenuse ühikuhinna asjakohast praktikat silmas pidades mõistlikuks ja kaitsja ajakulu vajalikuks. Kuivõrd apellatsioonimenetluses tehakse aga KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, s.o esimese astme kohtu otsus jääb muutmata ja apellatsioon rahuldamata, siis juhindudes KrMS § 185 lg 2 lausest 1 jääb menetluskulu Igor Gorjatšjovi kanda. Kulu väljamõistmine selliselt on põhjendatud, kuna praegune kaebemenetlus (st ka sellega seotud kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava kaitsja esitatud põhjendamatust kaebustest. 3.8 Viimaseks, s.o apellatsioonimenetluse tulemusi resümeerides, märgib ringkonnakohus veel vaid niipalju, et jätab maakohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1-st juhindudes muutmata ning esitatud edasikaebuse täielikult rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Mati Kartau 11