TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-17-1448 Otsuse kuupäev 22. november 2017 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi Menetlusosalised J. S. kaebus Tartu Vangla

) § 37 lg 1 rikkumise süüdistuses seoses töökohustuse eiramisega ning karistas teda isikliku televiisori keelamisega 15 päevaks (I kd, tl-d 3-4p).

1. J. S. esitas
2. juunil 2017 vanglale vaide
3. mai
4. a käskkirja nr 6-2/476 kehtetuks tunnistamiseks (I kd, tl-d 5-5p).
5. Tartu Vangla tunnistas
6. juuni
7. a käskkirjaga nr 6-2/612 J. S. süüdi

§ 37

lg 1 rikkumise süüdistuses seoses töökohustuse eiramisega ning karistas teda viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega katseajaga kolm kuud (II kd, tl-d 8-9p).

1. Tartu Vangla jättis
2. juuni
3. a vaideotsusega nr 1-11/158-2 rahuldamata J. S. vaide
4. mai
5. a käskkirja nr 6-2/476 kehtetuks tunnistamiseks (I kd, tl-d 8-9). Vaideotsuse põhjendused olid järgmised. 1) Arvestades, et distsiplinaarmenetluse käskkirjast nähtuvalt on valveõe vastuvõtul õe poolt objektiivset leidu hinnatud ning valveõde ei leidnud meditsiinilist põhjust, miks kinnipeetav ei saanud töötada, ning samuti ei pidanud
6. aprillil 2017 perearst vajalikuks J. S. töölt vabastamist, siis on J. S. keeldunud töötamisest ilma põhjuseta. Vangla on täitnud oma kohustuse selgitada välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud. 2) Töövõimelisuse kindlaks tegemine ei eelda tingimata kinnipeetava arstlikku läbivaatust, vaid otsuse selle kohta võib langetada ka tema tervisekaardi andmete põhjal.
7. J. S. esitas
8. juulil 2017 Tartu Vanglale vaide
9. juuni
10. a käskkirja nr 6-2/612 kehtetuks tunnistamiseks (II kd, tl-d 10-11p).
11. J. S. esitas
12. juulil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
13. mai
14. a käskkirja nr 6-2/476 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (I kd, tl-d 1-2p). Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-17-
16. Tartu Halduskohus vabastas
17. juuli
18. a määrusega haldusasjas nr 3-17-1448 kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebuse menetlusse (I kd, tl-d 18-19).
19. Tartu Vangla jättis
20. augusti
21. a vaideotsusega nr 1-11/240-2 J. S. vaide
22. juuni
23. a käskkirja nr 6-2/612 peale rahuldamata (II kd, tl-d 12-12p), põhjendades vaideotsust järgmiselt: 1) J. S.l ei olnud
24. maiks 2017 meditsiinilist näidustust tööst vabastuseks. Samuti on kinnipeetav enne tööle suunamist vaadatud üle meditsiiniosakonna poolt ning arstliku otsusega lubatud asuda tööle olenemata krooniliste haiguste olemasolust. Seega puuduvad vanglal andmed seoses vaide esitaja tervisliku seisundiga, mis välistaksid kinnipeetava töökohustuse täitmise. Eelnevast tulenevalt on menetluse käigus välja selgitatud olulise tähendusega asjaolud. 2 3-17-1448 2) Asjaolu, et ligi kuu aega hiljem anti samade terviseprobleemide esinemise korral vaide esitajale tööst vabastus, ei ole asjakohane ja käesoleva menetluse raames seda ei hinnata.
25. J. S. esitas
26. augustil 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla käskkirja nr 6-2/612 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas kaebaja taotluse liita käesolev haldusasi haldusasjaga nr 3-17-1448 ning menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-17-1634 (II kd, tl-d 1-4).
27. Tartu Vangla esitas
28. augustil 2017 kohtule haldusasjas nr 3-17-1448 vastuse kaebusele (I kd, tl-d 27-28).
29. Tartu Halduskohus vabastas
30. augusti
31. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel Tartu Vangla
32. juuni
33. a käskkirja nr 6-2/612 peale, võttis eelnimetatud nõudes kaebuse menetlusse, ning liitis haldusasjad nr 3-17-1448 ja 3-17-1634 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-17-1448 (I kd, tl-d 39-40p).
34. J. S. esitas
35. septembril 2017 täiendavad seisukohad (I kd, tl-d 45-46p).
36. Tartu Vangla esitas
37. septembril 2017 vastuse kaebusele (I kd, tl-d 50-51). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
38. Kaebaja taotleb Tartu Vangla
39. mai
40. a käskkirja nr 6-2/476 ja
41. juuni
42. a käskkirja nr 6-2/612 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Kuivõrd kaebajal oli
43. aprillil 2017 tugev seljavalu, ei läinud ta tööle tervislikel põhjustel. Samuti keeldus kaebaja tööle minemast
44. mail 2017, sest tal oli selja-, liigese- ja kõhuvalu. 2) Menetleja on
45. mai
46. a käskkirja nr 6 2/476 väljaandmisel tähelepanuta jätnud asjaolu, et analüüside vastustest nähtuvalt ei olnud kaebaja uriini analüüs korras. Kui kaebajal esinevad tervislikus seisundis pidevalt muutused, mille puhul tuleb isikut pidevalt jälgida ja hinnata tervislikku seisundit, siis ei tohi isikut tööle rakendada eelnevate tervisekaardi andmete põhjal. 3) Et kaebajal on tuvastatud kroonilised haigused, siis oleks kaebajat pidanud läbi vaatama eriarst, mitte aga valvemeedik, kes ei ole kaebaja terviseprobleemidega kursis. Meditsiiniõde ei olnud suuteline tuvastama kaebaja haigusseisundit. 4) Kaebaja kehva tervislikku seisundit kinnitab muuhulgas perearsti poolt
47. juunil 2017 väljastatud tööst vabastamine. 5) Tööst keeldumise hetkel alustas Tartu Vangla kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse, mis annab menetluse ajaks automaatselt tööst vabastuse. 6) Tulenevalt kaebaja terviseseisundist sööb kaebaja igapäevaselt valuvaigisteid.
48. mail 2017, mil valvemeedik väljastas kaebajale tugevad valuvaigistid ning mille järgselt sundis vangla kaebaja haigena tööle, näitab, et vangla suhtub kinnipeetava tervisesse ükskõikselt ja kaebaja tervist ohtu seades. 3 3-17-1448
49. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb vaideotsustes toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Vastustes kaebusele lisas vastustaja järgmist. 1) Kinnipeetava töövõimelisus tehakse arsti poolt kindlaks enne tema tööle määramist. Töövõimelisuse võib arst kindlaks teha tervisekaardi andmetele tuginedes ning see ei eelda tingimata kinnipeetava arstlikku läbivaatust. Isiku, kellele tehakse pidevalt uuringuid ning kelle tervist pidevalt jälgitakse, töövõimelisust saab kõige õigemini hinnata just tervisekaardi andmetele tuginedes. Uuringuid tehakse teaduslikke meetodeid kasutades ning seega on need tulemused kõige objektiivsemad ja õigemad andmaks ülevaadet isiku terviseseisundist. Sama ei saa öelda isiku kohta, kelle tervist ei ole pikka aega uuritud ning kes ei ole sagedasti arsti juures käinud. 2) Arst on kaebaja töövõimelisust tema tervisekaardi andmetele tuginedes hinnanud ning kooskõlastanud tema tööle määramise
50. märtsil
51. Kuna arstil puudub kohustus teostada kinnipeetavale enne kinnipeetava töövõimelisuse tuvastamist arstlik läbivaatus, siis ei ole selle tegemata jätmine õigusvastane ning kinnipeetaval puudub õigus nõuda enne tööle määramist arstliku läbivaatuse teostamist. 3) Töövõimelisuse kindlakstegemine ning hetkelise tervisliku seisundi hindamine ei ole oma sisult ja eesmärgilt samad. Seetõttu võib arsti poolt töövõimeliseks hinnatud ja tööle määratud kinnipeetaval esineva ootamatu terviserikke korral anda tema terviseseisundile hinnangu ka tervishoiuteenust osutav õde. Meditsiiniõde on pädev kontrollima kinnipeetava tervisenäitajaid, samuti hindama objektiivsete näitajate alusel kinnipeetava tervislikku seisundit töö tegemiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-53-14). Meditsiiniõe ülesanne oli ainult hinnata, kas kaebajal esineb tervisest tulenev põhjus, mis tingib temale töö tegemisest vabastuse andmise. 4) Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et
52. aprillil või
53. mail 2017 elusektsiooni koristamiseks saadud korralduse täitmine võis seada ohtu tema elu ja tervise. Kaebajal oli
54. aprillil 2017 võimalus kõhuvalu vaigistamiseks saada rohtu ja temale antud korraldus ikkagi täita. Kaebaja ei ole väitnud, et ta soovis valuvaigistit saada, aga seda temale ei antud.
55. mail 2017 sai kaebaja kinnituste kohaselt ka meditsiiniosakonnas meditsiiniõelt valuvaigistit ning valuvaigisti manustamise järgselt ei olnud enam põhjust väita, et ta ei saa teha tööd, kuna tal on valud. 5) Asjaolu, et kaebajale anti arsti poolt
56. juunil 2017 tööst vabastus, ei tõenda, et kaebaja ei olnud võimeline 5 aprillil ega
57. mail 2017 tööd tegema. Küll on aga oluline, et kaebaja käis
58. aprillil 2017, s.t tööst keeldumisest viis päeva hiljem korralisel arsti vastuvõtul, kus ta alakõhu valu ei kurtnud ning ka arst temale tervisest tulenevalt tööst vabastust ei andnud. Samuti käis kaebaja
59. mail 2017, s.t ainult nädal hiljem
60. mai
61. a tööst keeldumisest arsti vastuvõtul ning arsti sissekande kohaselt on J. S. kaebused peale
62. aprillil 2017 ravi alustamist hoopis taandunud ning arst kaebajale tööst vabastuse määramiseks vajadust ei näinud. 6) Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, mille kohaselt on kaebajal diagnoositud kroonilistest haigustest tingitud tervislik seisund sedavõrd halb, et ei võimalda temal vanglas töötada. Eelnev kaebaja seisukoht on ilmselges vastuolus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses, mis algas
63. juunil 2017 kogutud tõendite ja kaebaja enda ütlustega, mille kohaselt asuks ta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise korral tööle Greenfild Productions OÜ-s ehitustöölisena. 4 3-17-1448 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
64. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
65. mai
66. a käskkirja nr 6-2/476 ja
67. juuni
68. a käskkirja nr 6-2/612 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjadega karistas vangla kaebajat distsiplinaarkorras isikliku televiisori keelamisega 15 päevaks (käskkiri nr 6-2/476) ja viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega katseajaga kolm kuud (käskkiri nr 6-2/612).
69. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata. 18.

§ 63

lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine.

1. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (Riigikohtu halduskolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 10). Kohus selgitab, et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kinnipeetava tahtlus.
4. Praeguses asjas oli vaidlustatud käskkirjadega kaebajat karistatud

§ 37lg-s 1 sätestatud töökohustuse nõude rikkumise eest.

21. Kinnipeetava töökohustus tuleneb

§ 37

lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui samast seadusest ei tulene teisiti. See säte on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 29 lg-ga 2 ning ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaselt ei ole kinnipeetavate töö sunnitöö, mis oleks keelatud. Nimelt ei hõlma konventsiooni art 4 lg 3 p a järgi sunniviisiline või kohustuslik töötamine töid, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel.

§ 38

lg 1 järgi kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. 22. Kohus viitab siinkohal ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec

§ 37lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst.

Kaebaja võimelisus töötada on enne tema tööle määramist arsti poolt kindlaks tehtud (I kd, tl 34). Arsti kooskõlastusest tulenes, et kaebaja võis vangla tööhõives osaleda. Seejuures väärib märkimist, et kooskõlastus anti 23. märtsil 2017, s.o pärast seda, kui kaebaja oli käinud seoses valudega arsti vastuvõtul (ravilugu nr 259, I kd, tl 35).

§ 37

lg 2 p 3 kohaselt ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Ainult arstil on pädevus

§ 37lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks.

Vastavalt Riigikohtu praktikale võib juhul, kui arst on tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, ootamatu terviserikke korral kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde (Riigikohtu halduskolleegiumi 22. jaanuari 2015. a otsus 5 3-17-1448 asjas nr 3-3-1-53-14, p 16). Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul

§ 37

lg 2 p 3 alusel kinnipeetaval õigus keelduda tööle asumast, kui arst või tervishoiuteenust osutav õde leiab, et kaebaja ei ole tervislikel põhjustel võimeline sel hetkel töötama. 24. Töövõimelisuse kindlakstegemine ei eelda kinnipeetava eelnevat arstlikku läbivaatust, vaid otsuse selle kohta võib langetada ka tema tervisekaardi andmete põhjal. Alles siis, kui kinnipeetava terviseseisundis esineb kahtlusi, on vanglal võimalik läbi viia tervisekontroll, tegemaks kindlaks kinnipeetava töövõimelisus. 25.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

1. Riigikohus on korduvalt selgitanud (
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14),
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17) ja
6. septembri
7. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 (p 17)), et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

1. Poolte vahel pole vaidlust selles, et Tartu Vangla määras
2. märtsi
3. a käskkirjaga nr 6-3/82 kinnipeetav J. S. osalise koormusega tähtajalisele vangla majandustööle, abitöölise ametikohale ajavahemikus
4. aprill kuni
5. juuni 2017 tunnitasuga 64 senti (I kd, tl 60). Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks Tartu Vangla
6. märtsi
7. a käskkirja vaidlustanud. Tartu Vangla inspektor-kontaktisik on kaebajale käskkirja tutvustanud, kuid kinnipeetav ei ole sellele allkirja andnud (tl 60p). HMS § 30 sätestab, et kui menetlusosaline keeldub dokumenti vastu võtmast, teeb dokumendi kättetoimetaja kindlaks keelduja isiku ning teeb dokumendile märke, mille kinnitab oma allkirjaga. Sel juhul loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks, välja arvatud juhul, kui dokumendi vastuvõtmisest keelduti HMS § 29 lõigete 1-3 rikkumise tõttu. Praegusel juhul on vangla järginud HMS §-s 30 sätestatut ning ei nähtu HMS § 29 lg-tes 1-3 nimetatud nõuete rikkumist. HMS § 61 lg 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerumiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Tööle määramise käskkirja näol oli tegemist kehtiva haldusaktiga, mis oli kaebajale täitmiseks kohustuslik. 28.

§ 63

kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas

1. juuni
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-10 (p-s 11), et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu. 29.

§ 39

lg 1 sätestab: "Kinnipeetava töötingimused peavad vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele, välja arvatud käesolevast seadusest tulenevad erisused. Vanglateenistus on kohustatud kindlustama kinnipeetava elule ja tervisele ohutud töötingimused." Kinnipeetava tööle vanglas laieneb vangistusseaduses sätestatud erisustega 6 3-17-1448 töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS § 1 lg 3 p 1). Nimetatud seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Töötaja peab sellest viivitamata teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule. Riigikohus leidis 30. mai 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-12, et TTOS § 14 lg 5 p 4 laieneb ka tööle vanglas ning annab kinnipeetavale õiguse keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Sellise õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav

§ 67p-s 1 sätestatud kohustust.

30. Kuivõrd tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vanglaametniku korraldust.

§ 39

lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Tartu Vangla valvuri A. Adusoo

1. aprilli
2. a ettekande (I kd, tl 29) kohaselt keeldus kaebaja tööle minemisest
3. aprillil 2017 kella 18:00 paiku. Kaebaja teavitas valvurit, et tal on tugev seljavalu, mis on tingitud põie haigusest. Kella 18:05 paiku toimetas valvur kinnipeetava meditsiiniosakonda, kus meedik kaebajale tööst vabastust ei andnud. Eluosakonda naastes andis valvur uue seadusliku korralduse asuda tööle, kuid kaebaja ei täitnud valvuri korraldust. Kaebaja selgitas
4. mai
5. a seletuses, et ta ei läinud tööle tervislikel põhjustel (I kd, tl 30).
6. Kuna kaebaja väitis tööst keeldumisel, et tema keeldumine on seotud seljavaluga, siis arsti või tervishoiuteenust osutava õe hinnang vahetult pärast keeldumist oleks saanud anda kinnipeetavale aluse tööst keeldumiseks. Asja materjalidega on tõendatud, et
7. aprillil 2017 käis kinnipeetav valveõe vastuvõtul seoses sellega, et ta ei saa tervislikel põhjustel tööle minna (I kd, tl-d 31, 35p). Valveõde ei leidnud meditsiinilist põhjust, miks kinnipeetav ei saaks töötada. Kuna töökorraldus anti kehtiva käskkirja alusel ning tervishoiuteenust osutav õde ei andnud kaebajale vahetult pärast tööst keeldumist tööst vabastust, siis ei olnud kaebajal ka alust vanglaametniku tööle asumise korralduse mittetäitmiseks seoses väidetava seljavaluga.
8. Tartu Vangla valvuri M. Metsma
9. mai
10. a ettekande (I kd, tl 56) kohaselt keeldus kaebaja tööle minemisest
11. mail 2017 kella 18:12 paiku. Kaebaja teavitas valvurit, et tal on seljahädad ja kõht valutab. Valvur käis kaebajaga meditsiiniosakonnas kontrollis, kuid valvemeedik kinnipeetavale tööst vabastamist ei andnud (ravilugu tl 270, II kd, tl 15). Eluosakonda naastes andis valvur uue seadusliku korralduse asuda tööle, kuid kaebaja ei täitnud valvuri korraldust. Kaebaja selgitas
12. mai
13. a seletuses, et ta ei läinud tööle tervislikel põhjustel (I kd, tl 58). Kuna ka
14. mai
15. a töökorraldus anti kehtiva käskkirja alusel ning tervishoiuteenust osutav õde ei andnud kaebajale vahetult pärast tööst keeldumist tööst vabastust, siis ei olnud kaebajal alust vanglaametniku tööle asumise korralduse mittetäitmiseks seoses väidetava selja- ja kõhuvaluga.
16. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et kaebajale anti arsti poolt
17. juunil 2017 tööst vabastus kuni
18. juunini 2017 (ravilugu nr 276, I kd, tl 36p), ei tõenda, et kaebaja ei olnud võimeline 5 aprillil ja
19. mail 2017 tööd tegema. Küll on aga oluline, et kaebaja käis
20. aprillil 2017, s.t tööst keeldumisest viis päeva hiljem korralisel arsti vastuvõtul, kus ta alakõhu valu ei kurtnud ning ka arst temale tervisest tulenevalt tööst vabastust ei andnud (ravilugu nr 267, I kd, tl 35p). Samuti käis kaebaja
21. mail 2017, s.t ainult nädal hiljem
22. mai
23. a tööst keeldumisest arsti vastuvõtul ning arsti sissekande kohaselt on J. S. kaebused peale
24. aprillil 2017 ravi alustamist hoopis taandunud ning arst kaebajale tööst vabastuse määramiseks vajadust ei näinud (ravilugu nr 272, I kd, tl-d 36-36p). 7 3-17-1448
25. Ka võib nõustuda vastustajaga, et kaebaja seisukoht, mille kohaselt on kaebajal diagnoositud kroonilistest haigustest tingitud tervislik seisund sedavõrd halb, et ei võimalda temal vanglas töötada, on ilmselges vastuolus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise menetluses, mis algas
26. juunil 2017 kogutud tõendite ja kaebaja enda ütlustega, mille kohaselt asuks ta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise korral tööle Greenfild Productions OÜ-s ehitustöölisena.
27. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Tartu Vangla
28. mai
29. a käskkiri nr 6 2/476 ja
30. juuni
31. a käskkiri nr 6-2/612 on õiguspärased. Vaidlusaluste käskkirjade andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjades märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud. Käskkirjad on antud kehtiva

§ 63lg 1, § 64 lg 4 alusel ja sellega kooskõlas.

Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja distsipliinirikkumisi menetletud õigusaktides sätestatud korras ja kaebajale määratud karistused on kohased ja proportsionaalsed. Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega. Seetõttu on vaidlustatavad käskkirjad ka karistuse määramise osas õiguspärased.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu
2. augusti
3. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 8