← Eesti

2-04-261/3

Obsah (5)§ 14§ 29§ 15§ 26§ 19

Tsiviilasi nr 2-04-261 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus 2-04-261 Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Ande Tänav ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.200

§ 14lg-le 1, § 18 lg-le 1, § 19 lg-le 1 ja § 29 lg-tele 1, 2 ja 3.

Hagiavalduse kohaselt katkesid abielulised suhted poolte vahel

  1. aastal. Alates sellest ajast lõppes ühine majapidamine, kuna kostja ei andnud enam raha perekonna vajadusteks ega täitnud laste ülalpidamise kohustust. Hagi esitamise ajaks olid poolte abielust sündinud kaks last täisealised. Hageja soovis lõpetada formaalseks muutunud abielu ning jagada ühisvarana korteri XXX, mis on erastatud kostja nimele. 29.11.2004 eelistungil seletas hageja, et abielusuhted lõppesid 01.01.2004, kui ta XXX tänava korterist välja kolis. Kostja võttis hagi osaliselt õigeks ja nõustus abielulahutusega. Ühisvara jagamise nõudele vaidles kostja vastu. Kostja võttis omaks hagis väidetu, et poolte abielusuhted lõppesid
  2. aastal ja pärast seda nad ühiselt vara soetanud ei ole. Korteri XXX on kostja omandanud
  3. aastal enda väljateenitud tööaastate eest saadud EVP kroonide arvelt. Hageja ei ole kandnud korteriga seotud kulutusi (remont), vaid on maksnud kostjale üksnes tarbitud kommunaalteenuste eest ja tasunud üüri. Seega ei kuulu korter ühisvara koosseisu. Linnakohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas hagi 21.06.2005 otsusega

§ 29lg 2 alusel abielu lahutamise nõude osas ning lahutas XX ja YY abielu.

Ühisvara jagamise nõude osas jättis kohus hagi rahuldamata järgmistel põhjendustel.

§ 14

lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

§ 15

lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Kohtule esitatud müügilepingust nähtub, et kostja ostis 22.07.1994 kahetoalise korteri XXX koos selle juurde kuuluva muu osaga elamust. Poolte seletusi võrdlevalt hinnates jõudis kohus järeldusele, et nende abielusuhted lõppesid

  1. aastal, kuivõrd sellest ajast elasid pooled eraldi leibkonnas, kandsid eraldi korterikulusid vastavalt kummagi kasutuses olevale eluruumi osale, samuti ei olnud neil ühiseid külalisi ega koosviibimisi, välja arvatud poja pulmad
  2. aastal. Poja pulmas koos viibimine ei tähenda abielusuhete jätkumist. Hageja ei ole tõendanud, et poolte lähedased suhted või ühine majapidamine oleks jätkunud või taastunud pärast
  3. aastat. Eeltoodust järeldub, et korter XXX on 2

(4)kostja lahusvara

§ 15

lg 1 mõttes, kuna on omandatud pärast abielusuhete lõppemist hagejaga ning ühisvarana jagamisele ei kuulu. Apellatsioonkaebus ja vastuväited kaebusele Hageja ei nõustunud linnakohtu otsusega ühisvara jagamise hagi rahuldamata jätmise ja kohtukulude jaotamise osas ning esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tallinna Linnakohtu 21.06.2005 otsuse vaidlustatud osas tühistada ning teha uus otsus, millega ühisvara jagamise hagi rahuldada, jätta ühisvaraks olev korter XXX kostjale ja mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline hüvitis 200 000 kr., samuti apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud 2 600 kr. riigilõivu. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaevatav otsus tehtud TsMS § 95 lg 1, § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 olulise rikkumisega, kuna kohus ei ole objektiivselt ja igakülgselt hinnanud hagejapoolseid tõendeid ja väiteid ning on otsuse rajanud kostja vastuväidetele. Esimese astme kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja seisukohaga selles, et erastatud korter on abikaasade ühisvara ja kuulub poolte vahel võrdsetes osades jagamisele. Perekonnaseaduse § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Kohus jättis tähelepanuta hageja väite, et poolte abielusuhted kestsid kuni

  1. aasta lõpuni, ega andnud hinnangut asjaolule, et pooled elasid XXX korteris koos kuni
  2. aasta detsembrini ja kandsid ühiselt korteriga seotud kulutusi.
  3. a. oli pooltel ka ühine majapidamine, pooled kasvatasid koos lapsi, kandsid laste ülalpidamiskulutusi ja elasid ühises leibkonnas. Kostja väited, et ta elas eraldi toas, ostis ja valmistas endale eraldi toitu jne, on jäänud TsMS §-s 91 sätestatud korras tõendamata. Samas ei tulene apellandi arvates seadusest kohtu järeldus, et eraldi tubades elamine või ühiste külaliste ja koosviibimiste puudumine on abielusuhete lõppemise tunnuseks. Isegi kogu abielu vältel abikaasade erinevates elukohtades elamine ei tähenda abielu lõppemist. Ühiseid külalisi ei ole pooltel kunagi olnud, kuna kostjal ei ole seltsiv iseloom. Vaidlusalune korter eraldati kostjale
  4. aastal tänu perekonna olemasolule ning hageja andis nõusoleku eluruumi erastamiseks kostja nimele seetõttu, et perekond ei olnud purunenud. Hagejal oli alust loota kostja abielurikkumise tagajärjel halvenenud abielusuhete paranemist, mida kostja oli lubanud. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja jääb esimese astme kohtumenetluses esitatud vastuväidete juurde. Ringkonnakohtu istung Istungil palusid apellant ja tema esindaja apellatsioonkaebuse rahuldada, vastustaja rahuldamata jätta. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

§ 26kohaselt lõpeb abielu abikaasa surmaga või abielu lahutamisega.

§27 kohaselt lahutab abielu perekonnaseisuasutus (abikaasade kokkuleppel) või kohus. § 29 lg.2 järgi 3

(4)lahutab kohus abielu, kui kohus teeb kindlaks, et abielu jätkamine on võimatu. § 14 lg.1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. § 15 lg.1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Perekonnaseadus ei anna abielu ja abielusuhete legaaldefinitsiooni. Kohtupraktika kohaselt on abielusuhted katkenud, kui abikaasade vahel on lõppenud üheaegselt nii lähedased kui ka varalised suhted. Linnakohus ei ole arvestanud ega eristanud oma järelduste tegemisel, et abielusuhted koosnevad nii lähedastest kui ka varalistest suhetest. Poolte seletustest ja avaldustest esimese astme kohtus nähtub, et pärast tülliminekut 1992.a. lõppesid neil lähedased ehk intiimsuhted, kuid kumbki ei taotlenud abielu lahutamist, ning neil jätkusid varalised suhted: nad jätkasid elamist ühises eluruumis, kus elasid nende lapsed, kandsid mõlemad võrdsetes osades korteri üüri- ja kommunaalkulusid ning vaidlusaluse korteri erastamiseks andis hageja kostjale kirjaliku nõusoleku. Tähendatud asjaoludest järeldab kolleegium, et poolte abielusuhted ei olnud korteri erastamise ajaks lõppenud, mistõttu vastupidiselt linnakohtu seisukohale leiab kolleegium, et korteri näol ei ole tegemist kostja lahusvaraga, vaid abikaasade ühisvaraga, mistõttu hagi ühisvara jagamiseks tuleb rahuldada. Kolleegium leiab, et poolte abielulised suhted katkesid lõplikult 2003.a aasta lõpus, kui hageja lahkus poolte senisest ühisest eluruumist. Asjaolu, et abieluliste suhete kestvuse ajal erastatud korteri eest tasus kostja oma EVPdega, ei võimalda

§ 15lg.1 järgi lugeda korterit tema lahusvaraks.

Korteri eest makstud EVP-de väärtus kroonides oli võrreldamatult väiksem korteri turuväärtusest. Alternatiivset nõuet EVP-de väärtuse võrra kalduda

§ 19

lg.2 p.3 alusel kõrvale abikaasade ühisvara võrdsest jagamisest kostja ei esitanud. Esitatud korteri hindamisakti kohaselt oli korteri turuväärtus 2004.a. keskel 400 000 kr. Kuna tollal ei olnud veel praegust kinnisvarabuumi, siis ei saanud poole aastaga korteri väärtus oluliselt tõusta, mistõttu kolleegium loeb korteri väärtuseks poolte abielusuhete lõppemise hetkeks 2003.a. lõpus märgitud 400 000 kr. Hagejal on teine elamispind olemas ja kostja elab märgitud eluruumis, mistõttu kolleegium jätab korteri kostjale ja mõistab kostjalt

§ 19lg.1 ja 4 kohaselt hageja kasuks välja hüvitise poole korteri väärtusest. Linnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud Ts

MS §-des 60 lg.1 ja 61 lg.2 alusel mõistab kolleegium kostjalt hagejale välja riigilõivukulu 5200 kr. (2 kord 2600 kr.) kr. ja riigituludesse tasu riigi õigusabi eest hagejale 1354 kr. Tiit Kollom Ande Tänav Gaida Kivinurm 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.