← Eesti

2-17-2849/41

Tsiviilasi nr: 2-17-2849 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-2849 Määruse tegemise aeg ja koht 21.12.2017, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv Kohtuasi AJ hagi SJ vastu elatise saamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 161 eurot 25 senti Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 16.11.2017 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AJ apellatsioonikaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja AJ (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja NJ, lepinguline esindaja Aleksandra Bolšakova Kostja SJ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Artjom Juuse Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Keelduda Harju Maakohtu 16.11.2017 otsuse peale esitatud AJ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
  2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud AJ kanda ning mitte mõista apellatsioonimenetluse kulusid AJ-lt välja.
  3. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses 1

(7)Tsiviilasi nr: 2-17-2849 sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik
  1. AJ (hageja) esitas seadusliku esindaja NJ (edaspidi ka ema) vahendusel 22.02.2017 Harju Maakohtule hagi SJ (kostja) vastu elatise saamiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista seadusjärgses miinimummääras elatise hageja kasuks alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni ning tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.11.2016-21.02.2017 eest summas 441 eurot 19 senti. Hageja palub määrata elatise tasumise hageja seadusliku esindaja arvelduskontole. Elatis tuleb taotluse kohaselt tasuda iga kuu
  2. kuupäevaks.
  3. Hagiavalduse kohaselt elab hageja koos emaga ja on alates 26.10.2016 olnud ainult ema ülalpidamisel. Kostja ei ole maksnud alates sellest ajast lapse arengu ja haridusega seotud kulusid ega ostnud hagejale süüa, riideid ja ravimeid. Kostja ei ole vaatamata hageja seadusliku esindaja nõudmistele ning enda lubadustele elatist kohaselt tasunud.
  4. Kostja hagi ei tunnistanud ja nõustus elatist tasuma lapsele 150 eurot kuus, mis katab kostja hinnangul lapse vajadused ära. Kostja oli nõus kompromissina tasuma elatist 210 eurot kuus. Kostja palus arvestada tema majandusliku olukorraga, s.o tema väikese sissetulekuga (380 eurot kuus). Elatise tasumine saab tulla kõne alla pärast 17.12.2016, mil hageja kolis koos emaga kostja juurest ära. Kostja palus elatise väljamõistmisel arvestada sellega, et lapse kulud võivad olla osaliselt kaetud lapsetoetusega. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
  5. Harju Maakohus rahuldas 16.11.2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 220 eurot kuus alates 22.02.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 01.03.2024, ning tagasiulatuva elatise 82 eurot 10 senti ajavahemiku 18.12.2016 kuni 21.02.2017 eest. Maakohus määras kindlaks otsuse täitmise korra, mille kohaselt 16.11.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud elatis tuleb kostjal tasuda igakuiste võrdsete osamaksetena 18 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
  6. Maakohtus oli pooltel erimeelsus küsimuses, kas pooled elavad eraldi alates 01.12.2016 või alates 17.12.
  7. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et hageja ja tema ema elasid eraldi kostjast juba alates 01.12.
  8. Asjaolusid koostoimes hinnates leidis maakohus, et ajaks, mil kostja ja hageja enam koos ei elanud, tuleb lugeda 17.12.
  10. Maakohtu hinnangul ei nähtu kummagi poole esitatud tõenditest, et hageja ülalpidamiskulusid ajal, mil hageja ja kostja veel koos elasid, kandis ainuisikuliselt hageja ema ning kostja hageja ülalpidamises ei osalenud. Kõigist menetlusosaliste 2
(7)Tsiviilasi nr: 2-17-2849 esile toodud kulutustest nähtus kohtule, et ühe vanema rahalist oluliselt suuremat panust hageja ülalpidamisse ei saa lugeda tõendatuks. Kohtu hinnangul tulenes tsiviilasjas esitatud tõenditest, et kostja on andnud hagejale elatist vahetult perioodil, kui elas nendega koos, s.o kuni 17.12.2016, tasudes perekonna eluasemekulud ning osaliselt vähemalt ka toidukulud. Seega jättis kohus hagi rahuldamata hageja nõudes ajavahemiku 01.11.2016-17.12.2016 eest.
  1. Maakohus tuvastas, et kostja kontode väljavõtetest nähtuvalt laekus ajavahemikus 01.03.2017-22.09.2017 kostja kontodele kokku vähemalt 5427 eurot 45 senti, mis teeb keskmiseks igakuiseks laekumiseks arvelduskontole (arvestades perioodi 6 kuud ja 22 päeva) 800 eurot.
  2. Tuvastamaks, kas kostja taotlus elatise vähendamiseks alla miinimummmäära võib olla põhjendatud tulenevalt lapse tegelike ülalpidamiskulude mittevastavusest elatise miinimumile, tegi maakohus kindlaks, kui suured on lapse põhjendatud ülalpidamiskulud. Maakohus pidas põhjendatud hageja ülalpidamiskuluks 470 eurot kuus (eluasemekulu 150 eurot, kommunaalteenuste kulu 55 eurot, elektri kulu 10 eurot, toidukulu 120 eurot, hügieenitarvete kulu 10 eurot, sidekulu 10 eurot, tervishoiukulu 10 eurot, jalanõude ja riiete kulu 50 eurot, treeningukulud 25 eurot, kooliga seotud kulu 20 eurot, taskuraha 20 eurot).
  3. Kohus leidis, et kuigi kostjal on kohustus leida tööd, mis võimaldaks tasuda elatist miinimummääras ning kohtule ei ole teada asjaolud, mis takistaksid kostjal sellist tööd leida, tuleb siiski lähtuda elatise väljamõistmisel mitme asjaolu koosmõjust ning arvestada elatise kindlaksmääramisel kostja taotlusel sellega, et hagejale makstakse lapsetoetust. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud arvestada lastetoetust maha seadusjärgsest miinimummäärast vaid lapse igakuisest tegelikust ülalpidamisvajadusest. Selliselt saadud 220 eurot on ka vähem, kui seadusjärgne miinimummäär.
  4. Tagasiulatuva elatise osas leidis maakohus, et põhjendatud ei ole elatise nõue ajavahemiku 01.11.2016-17.12.2016 eest. Kuivõrd puudub vaidlus selles, et alates 18.12.2016 hageja enam kostja koos ei elanud ning kohus on leidnud, et kostja ei ole alates vanemate lahku kolimisest hagejale kohaselt ülalpidamist andnud, tuleb kostjalt välja mõista elatis tagasiulatuvalt ajavahemiku 18.12.2016-21.02.2017 eest. Kohus lähtus tagasiulatuva elatise arvestamisel
  5. a miinimummäärast ning
  6. a-l väljamõistetud igakuise elatise suurusest 220 eurot. Ajavahemiku 18.12.201621.02.2017 eest on seega elatis 482 eurot 10 senti. Kuna kostja tasus
  7. a märtsis 400 eurot ja leidis, et nimetatud summa tuleks arvestada tagasiulatuva elatise katteks, arvestas maakohus tasutud 400 eurot tagasiulatuva elatise katteks ning rahuldas tagasiulatuvas nõudes hagi 82 euro 10 sendi ulatuses (482,10-400). Apellatsioonkaebus 3
(7)Tsiviilasi nr: 2-17-2849
  1. Hageja on esitanud 06.12.2017 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 16.11.2017 otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise summas 220 eurot, tagasiulatuva elatise ning menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p-d 2, 4 ja 8) ning palub teha asjas uue otsuse, millega muuta kostjalt väljamõistetud elatise (nii jooksva kui ka tagasiulatuva) suurust ning teha menetluskulude kindlaksmääramise osas uus otsus.
  2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus põhjendamatult välja mõistnud elatise alla miinimummäära. Kohtu põhjendused ja järeldused on omavahel vastuolus. Kohus leidis, et on tõendatud hageja ülalpidamiskulu vähemalt 490 eurot kuus, kuid vaatamata sellele mõistis kostjalt välja elatise 220 eurot (490 eurot – 50 eurot lastetoetus). Hageja on seisukohal, et tulenevalt kohtuotsuse põhjendustest oleks loogilisem tulla järeldusele, et praeguses tsiviilasjas puudub alus alaealisele lapsele elatise väljamõistmiseks alla seaduses ette nähtud miinimummäära. Hageja hinnangul mõjuvad põhjused alla miinimummäära elatise väljamõistmiseks puuduvad.
  3. Hageja palus kohtul välja mõista elatise suuruses, mis on seotud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammääraga. Isegi juhul, kui Tallinna Ringkonnakohus jõuab seisukohale, et hageja ülalpool toodud väiteid ei anna alust igakuise elatise suuruse muutmiseks, siis tuleb väljamõistetud elatise summat seostada Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga miinimummääraga (nt märkides protsentuaalselt 46,81%).
  4. Kui ringkonnakohus jõuab seisukohale, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks igakuist elatis suuremas ulatuses, kui seda määras maakohus, siis palub hageja kohtul seoses sellega korrigeerida ka kohtuotsuse resolutsiooni p-s 4 välja mõistetud tagasiulatuva elatise summat.
  5. Hageja on seisukohal, et menetluskulude jätmine poolte endi kanda ei ole põhjendatud, kuna tsiviilasja materjalidega on tõendatud, et hageja ei saanud pika aja jooksul kostjalt ülalpidamist ning seetõttu oli sunnitud pöörduma kohtu poole. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga.
  7. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikust ja põhjendatust vaid osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on maakohtu otsuse vaidlustanud osaliselt igakuise ja tagasiulatuva elatise summa suuruse ning sellest tulenevalt menetluskulude jaotuse osas. 4
(7)Tsiviilasi nr: 2-17-2849
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kontrollitavas osas otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolud, mis on kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmise eelduseks (eelkõige lapse vajadused ja kostja sissetuleku), samuti asjaolud, mis on annavad alust mõista elatis välja seaduses ettenähtud miinimummäärast väiksemas ulatuses (lapsetoetus), ning piisavalt põhjendanud oma kaalutlusotsust jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas on maakohus otsuses juba hinnangu andnud ning kaebuse väited ei võimalda jõuda maakohtust teistsugusele järeldusele. Kuna esimese astme kohus on kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.
  2. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus esmalt, et jagab maakohtu seisukohti nii igakuise kui ka tagasiulatuva elatise suuruse osas ning ka igakuise elatise kindla summana väljamõistmise osas. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt nõustub hageja maakohtu järeldustega lapse vajaduste tuvastamise osas, kuid leiab, et maakohus on lastetoetust maha arvestades ebaõigesti välja mõistnud elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära. Hageja hinnangul puuduvad praegusel juhul mõjuvad põhjused elatise vähendamiseks. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ja selgitab, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega (vt ka nt Riigikohtu 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p-d 14-16; 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 20.3). Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Praegusel juhul palus kostja arvesse võtta, et lapse ülalpidamiskulud on osaliselt kaetud lastetoetusega ja nimetatud asjaolu arutas maakohus pooltega 04.10.2017 toimunud eelistungil (tl 125). Seega on maakohus põhjendatult arvestanud elatise väljamõistmisel riikliku peretoetusega.
  3. Kohus võib elatise perekonnaseaduse § 101 lg 2 järgi välja mõista nii kindla summana kui muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Riigikohus on selgitanud, et korduva kohtu poole pöördumise vältimiseks TsMS § 459 lg 1 alusel on ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kohtulahendis kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud elatis miinimumelatisest väiksemaks (vt nt 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 35). Samas on Riigikohus märkinud, et see kehtib eeldusel, et miinimumelatis on asjaolude kohaselt ka proportsionaalne. Apellatsioonkaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud elatise välja mõistma protsentuaalselt, seostades selle miinimumelatisega. Ringkonnakohus 5
(7)Tsiviilasi nr: 2-17-2849 selgitab, et tegemist on soovitusliku üldreegliga, mille rakendamise kaalumisel tuleb arvestada üksikjuhtumi asjaoludega. Maakohtu väljamõistetud elatise suurust mõjutavad nii seaduses sätestatud elatise miinimummäär kui ka riikliku peretoetuse suurus, mis mõlemad võivad tulevikus muutuda erinevas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus praegusel juhul materiaalõiguse- ega menetlusnorme, kui hagiavalduses taotletule vaatamata pidas selguse huvides vajalikuks mõista elatis välja kindla summana.
  1. Seoses menetluskulude poolte kanda jätmisega märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 163 lg 1 alusel võib kohus esimese võimalusena otsustada, et pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades, teise võimalusena jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või kolmanda võimalusena jätta need täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Märgitud alternatiivide vahel valimine on kohtu kaalutlusotsus (vt nt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13613, p 18). Kaalutlusõiguse teostamisel peab kohus otsuses põhjendama, miks on kohtu valitud kulude jaotamise alus kohtu hinnangul õiglane. Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla alati määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid. Praeguses asjas viitas maakohus menetluskulude jaotuse määramisel kostja kompromissiettepanekule, mis sisuliselt vastas hagi rahuldamise ulatusele. Seega on maakohus kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes põhjendatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel.
  2. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud hageja väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomia kaalutlustel. Kolleegium peab silmas nii üldist menetlusökonoomiat kui poolte menetluskulude kokkuhoidu kitsamalt. Eelkõige jäävad hagejal kandmata vastaspoole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte ning ei nõuta kaebusele vastust. Praegusel juhul ei ole hageja õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele hageja väidetele. Ringkonnakohus koostas hagejale sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Hagejale on tagatud ka kaebeõigus.
  3. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole ringkonnakohtul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd praegusel juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust kostjale vastamiseks ning kostjal ei saanud 6
(7)Tsiviilasi nr: 2-17-2849 apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.