) § 60 lg 2 alusel võlgniku kustutamishoiatuse. Kohus selgitas kustutamishoiatuses, et võlgnik ei ole esitanud 2014.a majandusaasta aruannet ega kohtule mõjuvat põhjust aruande esitamata jätmise kohta. Avaldajatele teadaolevalt on esitamata ka võlgniku 2015.a majandusaasta aruanne. Võlgniku juhatuse liige VP on pahatahtlikult jätnud võlgniku ja võlgniku ainuosaniku Grand Capital Management OÜ majandusaasta aruanded esitamata. Selle eesmärk on, et kohus sundlõpetaks võlgniku ja Grand Capital Management OÜ likvideerimismenetlust läbiviimata, misläbi ühingud lõppeksid õigusjärglaseta, mistõttu ei oleks ühingute vastu võimalik panna maksma nõudeid. Avaldajad on osutanud võlgnikule teenuseid seoses küsitluste läbiviimisega. Avaldajad on esitanud võlgnevuse väljamõistmiseks hagi, mida menetleb kohus tsiviilasjas 2-14-
Juhul kui äriühing tegutseb ja esitab enne kustutamist puuduolevad majandusaasta aruanded, ei oleks äriühingu registrist kustutamine proportsionaalne abinõu. Käesoleval juhul ei ole aga puudutatud isik kinnitanud, et ta tegutseks. Vastupidiselt on puudutatud isik välja toonud, et ainuosanik on otsustanud puudutatud isiku lõpetamise. Samuti on avaldajad tõendanud, et alates 2014.a ei ole faktiliselt puudutatud isik majandustegevuses osalenud. Kohus leidis, et VP sobivus puudutatud isiku likvideerija ametikohale ei ole veenev ega põhjendatud. Äriregistrist ei nähtu, et VP oleks kunagi varem ühtegi likvideerimismenetlust läbi viinud. Varasem kogemus likvideerijana VP-l puudub. Samuti on VP puudutatud isiku seadusliku esindajana rikkunud
§-s 179 lg-tes 1 ja 3 sätestatud kohustusi koostada majandusaasta aruanne ning esitada see koos kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepanekuga ning müügitulu jaotusega äriregistrile kuue kuu jooksul arvates majandusaasta lõppemisest.
kohaselt tuleb aga ka likvideerimise ajal ühingu raamatupidamist pidada ning
lg 2 kohaselt koostada likvideerimise algbilanss ning
Seega puudus kohtul veendumus, et VP suudaks oma ülesandeid õigeaegselt ning korrektselt täita. Puudutatud isiku seaduslik esindaja on kaudselt ka puudutatud isiku ainuosanik, mis seab kahtluse alla VP erapooletuse ja sõltumatuse menetluse kestel. Lisaks nähtub tõenditest, et VP poolt likvideerijaks saamisel on ta huvide konfliktis seoses võimaliku juhatuse liikme vastutuse alusel nõude esitamise küsimusega iseenda vastu. Kohus ei määra VP puudutatud isiku likvideerijaks. I. Lepsoo suhtes ei ole kohaldatud äri- ega ettevõtluskeeldu ning tema puhul on tegemist pikalt tegutsenud pankrotihalduriga ning kohtul puudub alus kahelda tema usaldusvääruses. I. Lepsoo vastab seaduses sätestatud nõuetele ning on põhjendatud nimetada ta käesolevas asjas likvideerijaks. Kohus märkis täiendavalt, et puudutatud isiku väide, et avaldajatel on võimalik I. Lepsoo määramisega likvideerijaks mõjutada pooleliolevaid kohtuvaidlusi, ei ole veenev.
kohaselt vastutab likvideerija nagu juhatuse liige ning seega likvideerija poolt hagide õigeksvõtmine olukorras, kus selliseks tegevuseks alus puudub, on käsitletav kohustuse rikkumisena. 3
lg 4 alusel juriidilise isiku sundlõpetamise, kuna
§-s 60 sätestatud eesmärk – algatada likvideerimismenetlus – on saavutatud. Võlgnik viitas ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-15-7975. Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, justkui üksnes faktilise äritegevuse puudumine välistab isiku sundlõpetamata jätmise või sundlõpetamise menetluse lõpetamise ning seda hoolimata asjaolust, et kõik puuduolevad ning puudutatud isikule tehtud etteheite aluseks olnud majandusaasta aruanded on äriregistrile esitatud enne määruse tegemist ning ka juba enne asja sisulist läbivaatamist. Olukorras, kus menetluse algatamise aluseks olnud puudus on kõrvaldatud, puudub õiguslik võimalus menetluse jätkamiseks või veel vähem menetluses puudutatud isiku tahte vastase lahendi tegemiseks. Maakohus on ebaõigesti mõistnud ja tõlgendanud kontekstist välja rebituna Riigikohtu poolt tsiviilasja nr 3-2-1-153-12 p-s 10 märgitud lauseosa „kes reaalselt ei tegutse“.
ei saa niivõrd kitsalt sisustada, kuna selliselt tõlgendatakse
ebaõigesti ja sätte eesmärgi vastaselt.
§-s 60 sätestatud regulatsiooni eesmärk on lihtsustada selliste äriühingute, mis enam reaalselt ei tegutse, ning mille osanikud ei ole astunud mistahes vajalikke samme äriühingu tegevuse lõpetamiseks ega tunne äriühingu vastu mistahes huvi, registrist kustutamist.
-i regulatsiooni eesmärk on nn „registrisse unustatud“ juriidiliste isikute registrist kustutamise lihtsustamine. Äriühingu kustutamise sidumine faktilise tegevusega on ebaõige. Äriühing, millel puudub faktiline tegevus, võib igal ajal uuesti tegutsema hakata ning seejuures ei pea endine ning uus tegevusvaldkond üleüldse kattuma. Samuti võib ka äriühing, mille on osanikud otsustanud likvideerida, tegevust jätkata (
lg 1).
regulatsioon puudutab üksnes majandusaasta aruande tähtaegselt esitamata jätmist ning üksnes seetõttu äriühingu registrist kustutamist. Muid eeldusi
ei sätesta. Olukorras, kus majandusaasta aruanded on esitatud (sh ka need, mille osas ei ole äriühingule isegi mitte hoiatust tehtud), ei oma õiguslikku tähendust nende majandusaasta aruannete sisu ega ka äriühingu faktiline tegevus või tegevusetus. Seda äriregister ega kohus ei kontrolli ega ole pädev kontrollima ja hindama. Järelikult, kui majandusaasta aruanded on esitatud, ei ole õiguslikku alust sundlõpetamiseks. Sundlõpetamine seondub mitmete raskete tagajärgedega, muuhulgas ei ole võimalik sundlõpetatud äriühingu tegevust enam taastada ega majandustegevust jätkata (vt RKTKm nr 3-2-1-27-08, p 10). Samuti kaotavad äriühingu osanikud kontrolli äriühingu üle. Kohus on põhjendamatu eelarvamusega suhtunud puudutatud isiku juhatuse liikmesse ning ainuosaniku otsuse järgsesse likvideerijasse VP ning andnud hinnanguid asjaolude suhtes, mis ei ole kohtu pädevuses ega ka sisuliselt asjakohased. Seaduse järgi on likvideerijateks juhatuse liikmed ning seda sõltumata sellest, kas juhatuse liige on varsemalt olnud mingi äriühingu likvideerija või mitte. Likvideerija põhiülesanded ja vastutus ei erine juhatuse liikme tavapärastest ülesannetest – nõuda sisse võlgnevused ning täita võlausaldajate eest likvideerimisel oleva äriühingu rahalised kohustused. Samuti esitada pankrotiavaldus, kui äriühingu varast ei piisa kohustuste täitmiseks. Likvideerija ülesanded ei ole ebatavalised ega nõua selliseid eriteadmisi ja pädevust, mida juhatuse liikmel ei oleks. VP on puudutatud isiku juhatuse liikme ja likvideerijana esitanud äriregistrile kõik majandusaasta aruanded, mis 4
§-s 60 taotletud eesmärgiga lihtsustada selliste äriühingute, kes reaalselt ei tegutse, registrist kustutamise korda, olukorras, kus puudutatud isik on kõrvaldanud puuduse, nt esitanud majandusaasta aruande (RKTKm 3-2-1-153-12, p 10). Riigikohus on nimetatud asjas märkinud, et kohus peab analüüsima, kas
lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused, mis annavad registripidajale õiguse kaaluda äriühingu registrist kustutamist, on täidetud. See kohaldub ka juhul, kui võlausaldajate taotluste alusel on otsustamisel puudutatud isiku sundlõpetamine ja likvideerimismenetluse algatamine. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all, et enne maakohtu määruse tegemist on puudutatud isik esitanud 2014.a majandusaasta aruande ning tõi selle asjaoluna ka kohtu ette. Seega ei olnud maakohtul põhjust ega alust rahuldada taotlusi, puudutatud isik sundlõpetada ja likvideerimismenetlust alustada. Asjaolu, et avaldajad esitasid taotlused iseenesest õiguslikul alusel ning taotluste esitamise hetkel olid sundlõpetamise ja likvideerimisemenetluse algatamise eeldused täidetud, ei tähenda, et taotlused tuleks rahuldada, kui enne lahendi tegemist selgub, et taotluse rahuldamise eesmärk on ära kadunud.
lg 4 ei kohusta kohut äriühingut sundlõpetama, vaid otsustama, kas äriühing tuleb sundlõpetada, sh peab kohus enne otsustamist kontrollima selle eeldusi. Sellele, et enne osaühingu sundlõpetamist saab isik veel puuduse kõrvaldada viitab ka TsMS § 203 lg 3, mis kohustab kohut enne osaühingu lõpetamist andma tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Eeltoodust tulenevalt, ei saanud kohus käesoleval juhul puudutatud isikut sundlõpetada. Seetõttu ei saa kohus algatada ka likvideerimismenetlust ega määrata likvideerijat. Kuivõrd ülejäänud resolutsioonipunktid olid samuti seotud likvideerimismenetluse läbiviimisega, tuleb ka need tühistada, v.a menetluskulude jaotus. 12. Käesoleval juhul ei oma asja lahendamisel tähtsust asjaolud seoses likvideerija isikuga.
Likvideerija vastutab tekitatud kahju eest samamoodi nagu juhatuse liikmed (
) ja likvideerija isiku osas kehtivad samad piirangud, mis juhatuse liikmele (
Ka vabatahtliku likvideerimismenetluse korral ei ole võlausaldajal õigust nõuda likvideerija tagasikutsumist või esitada etteheiteid likvideerija isiku osas. Likvideerija määramise nõudeõigus (likvideerimismenetluse taotlemise kaudu) on võlausaldajal üksnes juhul, kui on alus puudutatud isik sundlõpetada majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, ei ole vajadust lahendada puudutatud isiku taotlust TsMS § 472 alusel. 13. Määruskaebuses taotles puudutatud isik, et menetluskulud tuleks jätta poolte endi kanda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Olenemata sellest, et avaldused tuleb jätta rahuldamata, kohaldub sundlõpetamise menetluse puhul menetluskulude jaotuse määramisel TsMS § 172 lg 6, mille kohaselt kannab juriidilise isiku sundlõpetamise menetluse kulud juriidiline isik. Ringkonnakohtu hinnangul on see ka käesoleval juhul õiglane, kuivõrd menetlus algatati õiguspäraselt juriidilise isiku enda tegevusetuse tõttu (majandusaasta aruande esitamata jätmine). See, et juriidiline isik menetluse käigus menetluse aluseks oleva puuduse kõrvaldas, ei ole alus, et jätta menetluskulud poolte endi kanda. Riigikohus on samuti selgitanud, et TsMS § 172 lg 6 alusel võib menetluskulud jätta avaldaja kanda eelkõige juhul, kui avalduse esitamisel oli avaldaja pahauskne (RKTKm 3-2-1-158-15, p 20). Käesoleva tsiviilasja 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.