KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 07. detsember 2017.a, Narva Tsiviilasja number 2-17-12073 Tsiviilasi Rävala Õigu

) § 415 lg 2 seisukohal, et kostja poolt osaline kohustuse täitmine on toimunud esimeses järjekorras sissenõudekulude katteks, teises järjekorras põhikohustuse katteks ja seejärel sissenõutavaks muutunud intressi katteks. Hageja nõue kujuneb seega järgnevalt: esimeses järjekorras loeb hageja tasutuks võla sissenõudmisega seotud kulu summas 45.00 eurot (vastavalt üldtingimuste punktile 9.7 on meeldetuletus 4 x 05.00 eurot + ülesütlemise hoiatus 1 x 05.00 eurot, ülesütlemise teatis 1 x 15.00 eurot + loovutamisteade 1 x 05.00 eurot, kokku summas 45.00 eurot), teises järjekorras loeb hageja seoses tasumisega osaliselt tasutuks põhivõla (s.o 400.00 euro) katteks 26.62 eurot (

1. osamakse) + 27.68 eurot (
2. osamakse) + 28.79 eurot (
3. osamakse) + 02.46 eurot (osaliselt
4. osamakse). Tasumata põhivõlgnevus on seega hageja hinnangul kokku summas 314.45 eurot. Kolmandas järjekorras loeb hageja osaliselt tasutuks intressi, s.o kokku summas 57.45 eurot. Laenulepingus välja toodud maksegraafiku näol on tegemist annuiteetgraafikuga, mille intress arvestatakse põhiosa jäägile, s.o kui iga perioodiga (30 päeva kaupa) põhiosa väheneb, siis arvestatakse ka intress väiksema summa pealt. Lähtuvalt maksegraafikust on kostja poolt tasumata intress summas 54.02 eurot. Hageja on arvestanud tasumata summalt viivist lepingus sätestatud määras (s.o 48 % aastas või 0,13 % päevas) summas kokku 90.46 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista seega põhivõlgnevuse 314.45 eurot, intressi 54.02 eurot ning viivise 90.46 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks mittemuutunud viivise tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel põhinõudelt määraga 0,13 % päevas, alates 15.08.2017.a kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt 2

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kostja vastuväited Kostja tunnistab hagi osaliselt kokku summas 228.80 eurot (s.o põhinõue 227.00 eurot, intress 0.2 eurot ning viivis 11.60 eurot). Kostja on seisukohal, et kuna Express Credit AS-i ja kostja vahel sõlmitud laenuleping lõppes 13.11.2016.a, ei saanud laenuandja lepingut üles öelda 15.02.2017.a. Kostja on seisukohal ka, et hageja laenulepingu üldtingimuste punkti 4.4 kohaselt on intressi arvestamise aluseks 30-päevane kuu ja 360-päevane aasta. Üldtingimused on laenulepingu lahutamatu osa, mistõttu krediidikulukuse määr 60,1 % aastas (sealhulgas intress 48 % aastas) on arvutatud eeldusel, et 30-päevane kuu ja 360-päevane aasta.

§ 406

lg 6 kohaselt krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes. Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra § 3 lg 3 kohaselt arvutustes kasutatavaid ajavahemikke väljendatakse täis- või osa aastates. Aasta pikkus on 365 päeva (liigaastal 366 päeva), 52 nädalat või kaksteist võrdset kuud. Võrdses kuus on 30,41666 päeva (ehk 365/12) ka juhul, kui tegemist on liigaastaga. Seega krediidikulukuse määra, sh intressi määramisel on lepingus pooled kõrvale kaldunud, kusjuures kõrvalekaldumine on toimunud kostja kahjuks: hageja arvutuse järgi on päevane krediidikulukuse määr 0,167 %, seadusjärgse arvutamise korral on päevane krediidikulukuse määr 0,165 %. Seega seadusjärgse krediidikulukuse arvutamise korral kannaks kostja aastas umbes 0,7 % võrra vähem kulu. Kuna laenulepinguga kokku lepitud kokkulepe krediidikulukuse määra osas on tarbija kahjuks kõrvalekalduv, siis on selline kokkulepe tühine. Kuna krediidikulukuse määra osas, seega ka intressi määra osas, on kokkulepe tühine, siis kohaldamisele kuulub

94 lõikes 1 sätestatud intressimäär. 01.07.2015.a kehtima hakanud intressimäär oli 0,05 %. Laenulepingu kohaselt on viivise määraks 0,13 % päevas. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Käesoleval ajal on seadusjärgne viivisemäär 0,0219 % päevas. Seega lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära 6 korda. Laenulepinguga määratud viivisemäär on seega tühine ning kohaldamisele kuulub seadusjärgne intressimäär. Kostja tunnistab viivist seadusjärgse viivisemäära järgi summas 11.60 eurot. Kuna laenulepingu kohaselt pidi kostja tasuma intressi ühe aasta eest, kuid lepinguga määratud intressimäär on tühine, siis seadusjärgse intressimäära kohaselt pidi kostja maksma laenu kasutamise eest intressi 0.20 eurot (400 x 0,05 % aastas = 0.20 eurot). Kostja tunnistab seega intressi nõuet summa 0.20 eurot. Hagiavaldusest ja selle lisadest tulenevalt on Express Credit AS lepingu kehtivuse ajal saatnud kostjale 4 meeldetuletuskirja, igaühe maksumus 05.00 eurot. Samas ei nähtu, et kostjale oleks saadetud tasuta meeldetuletust, mistõttu tunnistab kostja meeldetuletuskirjade maksumust ainult summas 15.00 eurot. Lepingu ülesütlemishoiatus ja ülesütlemisavaldus ei ole kostja hinnangul sissenõudmiskulud. Seda enam, et lepingu ülesütlemine ei olnud vajalik, kuna lepingut ei saanud üles öelda selle lõppemise tõttu. Hageja on sissenõudmiskuluna käsitlenud ka loovutamisteadet, mis ei ole samuti sissenõudmiskulu. Kostja on hagejale tasunud kokku 188.00 eurot. Sellest tuleb vastavalt

§ 415lg 2 maha arvata sissenõudmiskulud summas 15.00 eurot.

Ülejäänud summa, ehk 173.00 eurot, on läinud põhinõude katteks. Kuna põhinõue oli 400.00 eurot, siis põhinõude jääk on 227.00 eurot, mida kostja tunnistab. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Tulenevalt TsMS § 405 kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000.00 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000.00 eurole. 3

) § 52 lg 3.

§ 402

kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 76

lg 1 alusel tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja viivist.

§ 101

lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus ka, et kostja tasus laenulepingu alusel 4 osamakset kokku summas 188.00 eurot (tlk 15-17). Puudub vaidlus ka, et 03.03.2016.a, 06.04.2016.a, 02.05.2016.a ja 16.06.2016.a edastas Express Credit AS kostjale tasulisi meeldetuletusi võla tasumiseks (tlk 1821). Kostja meeldetuletustele ei reageerinud ning oma kohustust laenuandja ees ei täitnud. 21.07.2016.a edastas Express Credit AS kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles palus kostjal tasuda tekkinud võlgnevus hiljemalt 04.08.2016.a (tlk 22). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles Express Credit AS laenulepingu 15.02.2017.a üles (tlk 23).

§ 196

lg 1 kohaselt võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on kestvusleping ning vastavalt kohtule esitatud tõenditele kestis 12 kuud, s.o kuni 13.11.2016.a (tlk 7-9). Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et kuna vaidlusalune laenuleping lõppes 13.11.2016.a, ei saanud hageja lepingut üles öelda pärast selle lõppemist, s.o 15.02.2017.a. Express Credit AS loovutas 10.05.2017.a talle kuuluva nõude kostja vastu Rävala Õigusbüroo OÜ-le. Kostjale on edastatud selle kohta teade (tlk 24). Kostja tunnistab nõuet osaliselt, s.o summas kokku 228.80 eurot (s.o põhinõue 227.00 eurot, intress 0.2 eurot ning viivis 11.60 eurot). Kostja on seisukohal, et laenulepingus märgitud intress 4

§ 406

lg 1 sätestab, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra (rahandusministri määrus nr 51, vastu võetud 13.10.2010.

1. a)§ 2 lg 1 sätestab, et määra arvutamise baasvõrrand väljendab tarbija kasutusse võetud krediidi ajatatud kogusumma, mis on krediidiandja ja tarbija vahel kokku lepitud, ning krediidi tagasimaksete ja krediidiga seotud kulude nüüdisväärtuste võrdust. 18.11.2015.a laenulepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määraks on 60,1 % aastas. Krediidi andmise ajal (s.o 18.11.2015.
2. a)Eesti Panga viimati avaldatud (31.05.2015.
3. a)keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 26,57 % (http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273). Kuivõrd Express Credit AS-i ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr ei ületa

§ 406

lg 1 sätestatud ülempiiri (3 * 26,57 = 79,71 %), ei ole ka laenuleping selles märgitud krediidi kulukuse määra (s.o 60.1 % aastas) tõttu kohtu hinnangul tühine. Tehing on Riigikohtu hinnangul vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 13.02.2007.a lahend asjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Lisaks on Riigikohus leidnud, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 29.04.2002.a lahend asjas nr 3-2-1-29-02, p 9). Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et Express Credit AS tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli laenuandjaga laenulepingut sõlmides tarbijaks

§ 34sõnastuse tähenduses.

Kohus osundab siinkohal

§ 397lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Seega on laenuandjal 5

§ 6lg 1 tulenevast hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Pooled on 18.11.2015.a sõlmitud laenulepingu raames kokku leppinud 400.00 euro suuruses laenusummas ning sellelt tasutavas intressimääras. Kostja on laenulepingu sõlmimist pidanud otstarbekaks ka sellele kohalduva 48 % suuruse intressimääraga. Kõnesolevas laenulepingus on nähtav ka kostja poolt taotletud laenu tagasimaksmise perioodi eest tasutav intress summaliselt, milleks on 111.47 eurot. Intress on summaliselt ja suurusjärgult nähtav ja arvutatav laenulepingus äratoodud laenu brutosummast 400.00 eurost (tl 7). Kohtu hinnangul ei saa sihipäraselt võetud laenukohustus olla vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise eesmärgiks ei ole siiski laenusaaja vastutuse täielik välistamine, vaid laenusaaja peab eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Riigikohus on märkinud, et lepingut ei muuda heade kommete vastaseks selle vähene kasulikkus tarbijale (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 08.05.2001.a lahend asjas nr 3-2-1-72-01). Kohus leiab, et laenusaaja peab vastutustundliku laenamise põhimõtteid järgides muu hulgas hindama ka võetava kohustuse väärtust. Kohus asub eelnevast tulenevalt seisukohale, et vaidlusalune laenuleping ei ole tühine, kuivõrd lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ei saa seda heade kommetega vastuolus olevaks pidada. Kohus ei ole tuvastanud ka, et kostja oleks sõlminud laenulepingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu üldtingimuste p 9.3 kohaselt on pooled kokku leppinud, et laenusumma ja/ või muude maksete tagasimaksmisega viivitamisel maksab laenusaaja laenuandjale tähtaegselt tasumata maksetelt iga viivitatud päeva eest viivist. Viivise määraks on lepingus kokkulepitud intressimäär, kui ei ole kokku lepitud teisiti (tlk 14). Käesoleval juhul on pooled lepingus kokku leppinud 48 % suuruses intressimääras (tlk 7), mis laenulepingu üldtingimuste p-s 9.4 sätestatut arvesse võttes moodustab 0,13 % iga viivitatud päeva eest. Kohus selgitab, et tüüptingimuse tühisuse võimaluse näeb ette

§ 42

lg 3 p 5, mille kohaselt, kui teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus on käesolevas otsuses eelnevalt tuvastanud vaidlusaluse võlasuhte ja seeläbi ka kohalduva intressimäära kehtivuse. Viivise osas märgib kohus, et viivise rakendamine sõltub 6

§ 415

lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus osundab siinkohal Riigikohtu seisukohale, milles tsiviilkolleegium leiab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.o kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus leiab, et laenu tagastamise tähtaja pikenemine ja hageja poolt viivisenõude esitamine oli antud juhul tingitud kostja enda käitumisest kõnealuses võlasuhtes. Toimiku materjalidest nähtub, et laenuandja on korduvalt edastanud kostjale nii tasulisi kui ka tasuta meeldetuletusi võlgnevuse tasumise kohta (tlk 18-23, 66-87). Võttes arvesse tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaolusid ja seisukohti, asub kohus seisukohale, et pooltevaheline kokkulepe viivisemäära osas ei kuulu

§ 42

lg 1 ja

§ 42lg 3 p 5 ettenähtud alustel tühistamisele.

Seega kuulub hageja viivisenõude summa arvutamiseks kohaldamisele viivisemäär 0,13 % tähtaegselt tasumata maksetelt iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest. Kostja viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-25-16, kus leiti, et tühine on selline viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kohus selgitab, et nimetatud asjas ei olnud lepinguga ettenähtud intressimäära ning seadusjärgne viivisemäär oli

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus kaheksa protsenti aastas. Käesoleval juhul aga on vaidlusaluses laenulepingus ette nähtud kõrgem intressimäär, kui

§ 113

lg 1 lauses 2 sätestatud viivisemäär ning seega on sama lõike lause 3 kohaselt käesoleval juhul seaduse kohaselt viivisemäär lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et käesoleval juhul ei ole ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tarbijakrediidileping tühine, ei ole ka kokkulepitud viivisemäär ebamõistlik tingimus ning sellest saab lähtuda viivisenõude arvutamisel. Sissenõudmiskulude osas märgib kohus järgmist.

§ 1132

lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 05.00 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

§ 1132

lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30.00 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15.00 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 05.00 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500.00 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjale on korduvalt edastatud nii tasuta kui ka tasulisi meeldetuletusi võlgnevuse tasumise kohta lepingu kehtivuse ajal (tlk 18-21, 6687). Kostja, vaatamata meeldetuletustele, oma kohustust laenuandja ees nõuetekohaselt ei täitnud. 21.07.2016.a edastas Express Credit AS kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles palus kostjal tasuda tekkinud võlgnevus hiljemalt 04.08.2016.a (tlk 22). Ka siis kostja võlgnevust ei tasunud. Toimiku materjalidest nähtub, et laenulepingu ülesütlemise hoiatus on sisuliselt meeldetuletus võlgnevuse tasumise kohta, mistõttu on kohtu hinnangul põhjendatud seda siiski sissenõudmiskuluks pidada. Vaatamata sellele, et kohus on varasemalt leidnud, et 7

§ 415

lg 2 sätestatust, mille kohaselt, kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Antud maksete sidumise järjekord on kohtu hinnangul seadusega kooskõlas ja seega põhjendatud. Arvestades seega, et kostja tasus hagejale kokku 188.00 eurot ning et hageja põhjendatud sissenõudmiskulud on kohtu hinnangul summas 40.00 eurot, siis

§ 415

lg 2 tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja eest 309.45 eurot (s.o 400.00 eurot – 26.62 eurot (

1. osamakse) – 27.68 eurot (
2. osamakse) – 28.79 eurot (
3. osamakse) – 07.46 eurot (osa
4. osamaksest) = 309.45 eurot). Intresside osas on hageja selgitanud, et laenulepingus välja toodud maksegraafiku näol on tegemist annuiteetgraafikuga, kus intress arvestatakse põhiosa jäägile, s.o kuna iga perioodiga (30 päeva kaupa) põhiosa väheneb, siis arvestatakse ka intressi väiksema summa pealt. Kostja on tasunud intressi summas 57.45 eurot. Hageja on palunud välja mõista intressi alates viiendast osamaksest summas kokku 54.02 eurot. Lähtuvalt maksegraafikust (tlk 7) ja kostja poolt tasutud intressi summast, on kostja poolt tasumata intress seega kokku 54.02 eurot. Laenulepingu pooled on sellist intressi aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 54.02 eurot kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Hageja on arvestanud viivist tasumata graafikujärgse makse järgnevast päevast kuni 15.02.2017.a ning alates 16.02.2017.a kuni hagi esitamiseni lepingujärgses intressimääras 48,0 % aastas ja sellest tulenevalt viivisemääras 0,13 % päevas, kokku summas 90.46 eurot. Kuivõrd kohus on leidnud, et põhjendatud põhivõlgnevus on summas 309.45 eurot (mitte 314.45 eurot nagu märgib hageja), vähendab kohus hagis arvestatud viivist 02.37 euro võrra (s.o 314.45 309.45 = 05.00 * 0,13 % * 365). Kostjalt kuulub seega väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 88.09 eurot. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seega eelnevast tulenevalt seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o põhinõude 309.45 euro, intressi 54.02 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 88.09 euro osas. TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis põhinõudelt määraga 0,13 % päevas iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest, alates 15.08.2017.a kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab hagi rahuldamata 05.00 euro põhinõude ning 02.37 euro viivise osas. Menetluskulude jaotus Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse 8