← Eesti

1-17-3084/38

Obsah (15)§ 215§ 121§ 65§ 201§ 199§ 3314§ 114§ 64§ 75§ 200§ 113§ 25§ 24§ 16§ 118

1-17-3084 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. detsember 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-3084 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, lii

§ 215

lg 2 p 1, § 201 lg 2 p 1, § 199 lg 2 p 4, § 3314, § 114 lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

  1. augusti
  2. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Armin Rau kaitsja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mati Senkel Natalia Miilvee ARMIN RAU isikukood 39007260360, elukoht XXX, XXX, varem korduvalt kohtu poolt karistatud, viimati 19.06.2013 Harju Maakohtu otsusega

§ 121

järgi

§ 65

lg 1 alusel moodustatud liitkaristusega 4 aastat 4 kuud vangistust, kinni peetud 15.12.2016 Vandeadvokaat Mati Senkel riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Prokurör Süüdistatav RESOLUTSIOON

  1. Jätta muutmata Harju Maakohtu
  2. augusti
  3. a kohtuotsus Armin Rau süüdistusasjas ning apellatsioon rahuldamata.
  4. Määrata Advokaadibüroole Mati Senkel makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Armin Raule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot, sh käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot.
  5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Armin Rault välja 192 (ükssadaüheksakümmend kaks) eurot Eesti Vabariigi kasuks. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohtu
  7. augusti
  8. a otsusega üldmenetluses tunnistati Armin Rau süüdi ja karistati karistusseadustiku (

) § 215 lg 2 p 1 järgi 9 kuu vangistusega,

§ 201

lg 2 p 1 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega,

§ 199

lg 2 p 4 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega,

§ 3314

järgi 5 kuu vangistusega ja

§ 114

lg 1 p 5 -§ 25 lg 2 järgi 10 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja liitkaristuseks mõisteti 11 aastat vangistust algusega

  1. detsemberist
  3. A. Rau tunnistati süüdi alljärgnevate kuritegude toimepanemises: 2.1 A. Rau tunnistati

§ 215

lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta varem varguse ja röövimise toime pannud isikuna pani toime võõra vallasasja omavolilise kasutamise. Tema tegevus seisnes selles, et saades 08.08.2016 Tallinnas oma tööandjalt OÜ-lt L tööülesannete täitmiseks enda kasutusse kaubiku Fiat Ducato koos selles olnud tööriistadega, ei sõitnud ta kaubikuga mitte Soomes olevale ehitusobjektile, vaid asus seda kasutama isikliku transpordivahendina. Politsei leidis kaubiku ühest Pärnus asuva kaubamaja parklast ja tagastas omanikule. 2.2 A. Rau tunnistati

§ 201

lg 2 p 1 järgi süüdi selles, et ta varem varguse ja röövimise toime pannud isikuna pani toime võõra vallasasja omastamise. Tema tegevus seisnes selles, et ta omastas 08.08.2016 Tallinnas om tööandjalt OÜ-lt L tööülesannete täitmiseks enda kasutusse saadud olnud tööriistad kokku 3735,16 euro väärtuses, mis asusid kaubikus Fiat Ducato. 2.3 A. Rau tunnistati

§ 199

lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta varem varguse, omastamise ja röövimise toime pannud isikuna pani toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tema tegevus seisnes selles, et ta võttis 28.11.2016 ebaseadusliku omastamise eesmärgil XXX asuvast korterist ära AV-le kuuluvad vallasasjad kokku 4251 euro väärtuses. 2.4 A. Rau tunnistati

§ 114lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi süüdi teise isiku tahtlikus tapmise katses.

Tema tegevus seisnes selles, et ta varem röövimise toime pannud iskuna 14.12.2016 kella 13 paiku Harjumaal Jõelähtme vallas XXX küla lähedal XXX maaüksusel, viibides sõiduautos BMW reg XXXXXX, võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil asetas noa sõiduautot juhtinud JM kaela vastu ja noaga ähvardades kinnitas, et kavatseb talt auto ära võtta, kuid lubas, et ei tee JM-le füüsiliselt viga. A. Rau nõudis sõitmist metsavahelisel teele, kus käskis JM-l auto peatada ja võttis auto süütelukust võtmed enda kätte. A. Rau käskis JM-l autost väljuda ja avada pagasiruum, kust A. Rau võttis nööri. Jätkates noaga ähvardamist, suunas A. Rau JM kõndima autost eemale. Seal käskis tal laskuda kõhuli maha ja panna käed selja taha, mida JM ähvarduse mõjul, füüsilise vägivalla vältimise lootuses ka tegi. A. Rau sidus JM-l 2

(9)käed selja taha nööriga kinni ja seejärel ootamatult lõi JM-le tahtlikult kolmel korral noaga kaela paremasse poolde, s.o unearteri ja kaelaveenide piirkonda, põhjustades noalöökide tagajärjel kannatanule verejooksu välimise unearteri harudest ja paremal pool kaelal kolm torkelõikehaava koos lihase osalise läbilõikega, haavadest ühe - keeleluu kõrgusel oleva haava noakäik ulatus neelu-kõrivalendikku. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002 määrusega nr 266 kinnitatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p-st 8 kõrisse või neelu ulatuv haav on eluohtlik tervisekahjustus. Seejärel lõikas A. Rau JM kätel olnud nööri läbi ja lahkus sündmuskohalt, jättes eluohtlikult vigastatud kannatanu üksildasse kohta ilma sidepidamisvahenditeta. Sellega A. Rau tahtis või vähemalt möönis kannatanu surma saabumist tekitatud vigastuste tagajärjel. A. Rau võttis omastamise eesmärgil ära M OÜ-le kuuluva ja JM kasutuses olnud sõiduauto BMW 530 registreerimisnumbriga XXXXXX väärtusega ca 5731 eurot, milles olid JM-le kuuluvad dokumendid, sularaha ja isiklikud esemed ca 830 euro väärtuses. Kannatanu surm jäi saabumata, kuna vaatamata verekaotusele suutis JM kõndida paar kilomeetrit XXX külani, kus kella 14 paiku kutsuti temale kiirabi ja ta sai õigeaegselt arstiabi. Haiglas tuvastati JM-l lisaks eluohtlikule tervisekahjustusele ka verekaotusaneemia. 2.5 A. Rau tunnistati

§ 3314

järgi süüdi karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isikuna kontrollnõude või käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtlikus rikkumises. Tema tegevus seisnes selles, et tema isikuna, kelle suhtes oli Viru Maakohtu 09.12.2015 määrusega kohaldatud karistusjärgset käitumiskontrolli, millega ta allutati käitumiskontrolli nõuetele kriminaalhooldusametniku järelevalve all 12 kuuks ning kohustati käitumiskontrolli ajal järgima

§ 75

lg 1 punktides 1-6 sätestatud kontrollnõudeid – lahkus 13.10.2016 oma elukohast ja töökohast eelnevalt kriminaalhooldusametnikult selleks luba saamata, mille järel oli tema asukoht teadmata kuni kahtlustatavana kinnipidamiseni 15.12.2016. Samuti jättis A. Rau kuritahtlikult ilmumata kriminaalhooldusametniku poolt temale määratud kohustuslikele registreerimistele ning lahkus 05.10.2016 Eesti Vabariigist. Teadmata aja elas ta Soome Vabariigis. Lisaks rikkus A. Rau temale

§ 75

lg 2 p 21 alusel pandud kohustust, kuivõrd kahtlustavana kinnipidamisel 15.12.2016 olid tal kaasas kanepiõisikud (marihuaana). 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Rau kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist A. Rau süüditunnistamises

§ 114lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi ja selles osas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Kaitsja taotleb tunnistada A. Rau süüdi

§ 200lg 2 p 4 järgi ning mõista talle kergem karistus.

Muus osas kaitsja kohtuotsust ei vaidlusta. Tapmine seoses röövimisega eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise (

§ 113) kui röövimise (§ 200) koosseisu.

Süüdlane peab asja äravõtmiseks kasutatava vägivallaga põhjustama kannatanu surma, tegutsedes sealjuures surma suhtes otsese või kaudse tahtlusega. Vägivald peab olema asja äravõtmise vahend, olema suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele, mitte aga teistele eesmärkidele, nt soovile takistada kannatanul pärast süüteo toimepanemist sellest teatada. Enne noaga löömist olid asjad, st antud juhul auto ja autos olev kannatanu vara faktiliselt kohtualuse valduses, sest nii kannatanu kui süüdistatava ütluste kohaselt võttis süüdistatav auto võtmed st ta ei pidanud lööma selleks, et kannatanu vastupanu murda, sest vastupanu oli juba murtud ning vara oli juba kohtualuse valduses. Tegelikult me ei saagi antud juhul rääkida kannatanu vastupanust, arvestades süüdistatava füüsilist üleolekut kannatanust, seega ei saa rääkida ka kannatanu vastupanu mahasurumisest, sest vastupanu lihtsalt ei olnud. Seda kinnitas korduvalt ka kannatanu ise. 3

(9)

§ 114

lg 1 p 5 ja

§ 25

lg 2 järgi teo kvalifitseerimiseks pidi süüdistatava tegevus olema suunatud tapmise toimepanemisele ning kuna tagajärg – kannatanu surm - jäi saabumata, siis kvalifitseeris kohus süüdistatava teo tapmiskatsena.

§ 25

lg 1 kohaselt saab süüteokatse toime panna ainult tahtlusega, mitte ettevaatamatusega, sama § lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Teoreetiliselt võiksime rääkida antud juhul süüteokatse algusest hetkel, mil süüdistatav lõi kannatanud noaga, kusjuures kannatanu oli kõhuli, käed kinni seotud ja nagu varem märgitud, ei osutanud süüdistatavale mitte mingisugust vastupanu. Milline oli süüdistatava täpne ettekujutus oma teost, seda me tõendite uurimise käigus süüdistatavalt endalt teada ei saanud, sest ta oli raskes narkojoobes ega andnud oma tegudest aru. Igal juhul oli ja on ta veendunud, et mingit soovi kannatanut tappa tal ei olnud. Ka kannatanu ütlused ei viita mitte kuidagi sellele, et süüdistataval oli noaga löömise hetkel ettekujutus kannatanu tapmisest, st et subjektiivsest küljest oleks süüdistataval olnud vähemalt kaudne tahtlus kannatanu tapmiseks. Ka nö välise teopildi jälgimisel ei ole kaitsja arvates võimalik tuvastada ühtegi asjaolu, mis viitaks süüdistatava soovile kannatanu tappa. Pigem vastupidi – kannatanu käte vabastamine nöörist vahetult pärast noaga löömist kinnitab asjaolu, et süüdistatav andis kannatanule võimaluse ennast aidata, st põgeneda ning süüdistataval polnud soovi kannatanut tappa. Käte lahtisidumist kinnitab kannatanu 07.06.2017. a kohtuistungi protokolli lk 25: … mida ta tegi järgmisena, ma ei näinud, aga ma tundsin, et mu käed vabanesid kas kohe või mingi pausi järel… Hiljem täpsustab kannatanu, et vahe noaga löömise ja käte vabastamise vahel võis olla mõni sekund. Mitmetes tapmiskatseid käsitletavates Riigikohtu lahendites on süüteokatse määratlemisel rõhutatud, et süüteokatse puhul pole niivõrd määrav see, milline oli kannatanule tekitatud vigastus ja mida süüdistatav selle põhjustamiseks pidi tegema, vaid tagajärjest tähtsam on see, milline oli süüdistatava tahtlus teo toimepanemise ajal. Riigikohus on rõhutanud ka seda, et isiku teojärgne käitumine võib anda teavet süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Antud juhul annab süüteokoosseisu kohta teavet mitte ainult süüdistatava käitumine pärast kannatanu noaga löömist (käte lahtisidumine), vaid ka süüdistatava teoeelne käitumine, seda kahel põhjusel. Esiteks lubas süüdistatav võtta kannatanul autost kindad ja talvejope, mis tõendab süüdistatava tahet jätta kannatanu sündmuskohta elavana, mitte teda tappa. Teiseks asjaoluks, mis viitab süüdistatava soovile mitte kannatanut tappa, oli kannatanu kinni sidumise (ka lahti sidumise) ning noaga löömise asukoha kaugus autost, so ca 100 meetrit. Kui süüdistataval oleks olnud soov kannatanut tappa, oleks ta seda teinud auto juures või autole lähemal, mitte kõndima koos kannatanuga 100 m kaugusele, andes sellega teoreetilise võimaluse potentsiaalsetele tunnistajatele röövimist/tapmist näha. Autost 100 meetri kaugusele kõndimise eesmärk sai olla süüdistataval ainult üks: mitte anda kannatanule võimalust takistada süüdistataval autoga ära sõita. Ja kannatanu oleks saanud süüdistatavat takistada autoga ära sõitmast siis, kui ta oleks olnud elus. Kui süüdistataval oleks olnud tahe takistada kannatanut viimase tapmisega, poleks kannatanu ütlustes korduvalt mainitud 100 meetrist teekonda süüdistatava initsiatiivil läbitud. Kohtupraktikas on tapmiskatse korral peetud võimalikuks hinnata süüdistatava teo subjektiivset külge muuhulgas asjaoluga, millise noaga süüdistatav kannatanut ründas, st kas nuga oligi mõeldud kannatanu tapmiseks, kui suur see oli jne. Antud juhul oli nuga süüdistataval kaasas juhuslikult ja see polnud mõeldud tapmiseks, vaid kanepisuitsu hingamise vahendile - purgile – aukude tegemiseks. Väline teopilt ei viita ka sellele, et kannatanu vigastused oleksid olnud eluohtlikud, arvestades asjaolu, et kannatanu kõndis pärast kehavigastuse saamist ca tund aega ning sai arstiabi alles 4

(9)pärast ca 2 tunni möödumist. Eluohtlikuks on Riigikohus lugenud muuhulgas arterit vigastava torke-lõikehaava. Antud juhul oli tegemist mitte arteri vigastusega, vaid arteri mõne haru vigastamisega. Kannatanu saabus haiglasse rahuldavas üldseisundis, tegemist oli lõikehaavadega, mitte torke-lõikehaavadega. Vererõhk normaalne, haavadest tagasihoidlik veritsus, hingamine vaba (kannatanu rääkis küll kohtuistungil, et veri tuli talle kõndimise ajal kurku, samas haiglasse jõudes arstid seda ei tuvastanud), trahhea deviatsiooni (asjatundja käest saime teada, et see on hingetoru kõrvalekalle) ei sedastatud, noakäik on jälgitav kõri ülaosa ja neelu piiril, st kõri ja neel vigastatud ei olnud. Leke oli kaelaarteri harudest, mitte arterist endast. 12.
  2. a kohtuistungi protokollis lk 2 kajastub kohtuniku küsimus arst-asjatundjale: kas kirjeldatud organite vigastused oleksid olnud päriselt eluohtlikud, kui arstiabi ei oleks saabunud kiiresti? Arst asjatundja vastab: Jah, see oleks lõppenud mehe surmaga. Kuna kannatanu sai arstiabi alles pärast 2 tunni möödumist, ei saa rääkida kiirest arstiabi saabumisest, millest võib teha järelduse, et vigastused ei olnud eluohtlikud. KrMS § 7 lg 3 kohaselt kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse süüdistatava kasuks, mistõttu A. Rau tuleb tõendamatuse tõttu süüdistuses

§ 114lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega
  2. novembrist 2017 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti KrMS 331 lg 11 p 2 kohaselt seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
  3. novembrini
  4. Määratud tähtajal keegi ringkonnakohtule seisukohti ega taotlusi ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kaitsja apellatsiooni väidetega, leiab, et apellatsiooni väited maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on menetluslikult väär kaitsja taotlus mõista A. Rau kõigepealt

§ 114

p 5 - § 25 lg 2 järgi õigeks kannatanu JM suhtes toimepandud teos ja seejärel mõista ta selles samas JM suhtes toimepandud teos süüdi

§ 200lg 2 p 4 järgi. Seda seetõttu, et Kr

MS § 309 lg 1 kohaselt saab kohus sama teo suhtes teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse. Ringkonnakohtu pädevus uue otsuse tegemisel on sätestatud KrMS § 340 lg-s

  1. Selle kohaselt piirduvad ringkonnakohtu õigeksmõistvad volitused juhtudega, mil süüdistatav mõistetakse kas täielikult õigeks (KrMS § 340 lg 2 p 1) või mil ta mõistetakse õigeks osades talle süüks arvatud kuritegudes ja kergendatakse seetõttu talle mõistetud karistust (KrMS § 340 lg 2 p 2). Ringkonnakohtu seaduslikku võimalust tunnistada süüdistatav esmalt mingis teos õigeks ja seejärel samas teos ka süüdi KrMS §-st 340 ei tulene. Olukord, mille lahendamist kaitsja taotleb, on aga lahendatav lähtudes KrMS § 340 lg 2 p-s 3 sisalduvast pädevusest tunnistada süüdistatav süüdi kergemas kuriteos ja mõista kergem karistus või jätta karistus muutmata. Sellisel seisukohal on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsuse nr 3-1-1-12-09 p-d 11 ja
  4. 5.2 KrMS § 331 lg-te 2 ja 3 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline 5

(9)rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Kooskõlas KrMS § 331 lg-s 3 sätestatuga märgib kohtukolleegium apellatsiooniväliselt järgmist. Vaidlustatud kohtuotsuse lehekülgedel 10-14 on maakohus käsitlenud A. Rau süüditunnistamist

§ 114lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi.

Kohtuotsus koosneb selles osas vaid kuriteo asjaolude kirjeldusest ja tõendite sisukokkuvõtte loetelust. Täielikult on jäänud kajastamata kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Maakohus märgib vaid seda, et kohtu hinnangul on kannatanu tunnistaja ning süüdistatava A. Rau ütlustega, istungil esitatud ning uuritud tõenditega, mida kohus loeb nende kattuvuse tõttu usaldusväärseiks, tõendamist leidnud, et A. Rau tahtlikult pani toime teise inimese tapmise katse võõra vallasasja äravõtmise ja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, st röövimise, s.o

§ 114lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Miks kohus sellisele järeldusele jõuab, seda kohtuotsusest ei nähtu. Sellega on maakohus rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. juuni
  2. a otsuse nr 3-1-1-14-14 punktides 699-700 selgitanud, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine on üldjuhul - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellele osutab ka KrMS § 339 lg 2 sõnastus, kus nimetatakse "ebaseadusliku" kohtuotsuse kõrval eraldi alternatiivina "põhjendamatut" kohtuotsust. Riigikohtu suunise kohaselt tuleb KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. veebruari
  4. a otsuse nr 3-1-1-109-15 punktis 128 märkinud, et apellatsioonimenetluses toimub kriminaalasja sisuline arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtu. Seega üldjuhul on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhistamisel tehtud vead ise kõrvaldada, kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. KrMS § 341 lg-s 3 sätestatud toimimisalternatiivide vahel valiku tegemisel tuleb teatud juhtudel muu hulgas arvesse võtta ka menetlusökonoomia argumenti. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et arutatavas kriminaalasjas on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtukolleegiumi hinnangul on sellega rikutud süüdistatava kaitseõigust, sest kohtuotsusest ei selgu, miks süüdistatav sellises süüdistuses süüdi tunnistati. Kuna seda rikkumist on võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada, siis jätab kohtukolleegium kasutamata KrMS § 341 lg-s 3 toodud võimaluse kohtuotsus tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. 5.3 Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu kaitsja apellatsioonis esitatud väitele, et A. Rau ei tahtnud kannatanut tappa, vaid ainult röövida. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 6

(9)

§-s 114 sätestatud mõrv on tapmise raskem koosseis ehk kvalifikatsioon. Selle järgi kvalifitseeritakse tapmine juhul, kui esineb üks või mitu paragrahvi lg 1 punktides loetletud asjaolu ning puuduvad

§-de 115 ja 116 tunnused. Mõrvatunnused moodustavad koosesinemisel kogumi ja kuriteo kvalifitseerimisel tuleb neile kõigile viidata.

§ 114

lg 1 p-s 5 sätestatud tapmine seoses röövimisega või omakasu motiivil on alternatiiv-aktiline süüteokoosseis, sisaldades ühte

§-le 200 viitavat koosseisutunnust (seoses röövimisega) ja ühte normatiivset koosseisutunnust (omakasu motiiv). Mõlemad tunnused iseloomustavad tapmise toimepanijat ja on käsitletavad vastutust muutvate eriliste isikutunnustena

§ 24lg 3 mõttes.

Tapmine seoses röövimisega eeldab, et süüdlane täidab kannatanu suhtes samaaegselt nii tapmise (§ 113) kui röövimise (§ 200) koosseisu. Sisuliselt tähendab see, et süüdlane peab asja äravõtmiseks kasutatava vägivallaga põhjustama kannatanu surma, tegutsedes sealjuures surma suhtes otsese või kaudse tahtlusega. Kui süüdlase kavatsetus hõlmab ka tapmise ehk kui tapetakse selleks, et hõivata ohvri vara, on tegemist tapmisega omakasu motiivil.

§ 25

lg 1 kohaselt on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist Erinevalt lõpuleviidud tahtlikust süüteost alustatakse süüteokatse koosseisu tuvastamist mitte objektiivsete tunnuste kindlakstegemisest, vaid subjektiivsetest tunnustest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. oktoobri 2014. a otsus nr 3-1-1-41-14 punkt 12). Süüteokatse koosseisu peamine subjektiivne tunnus on tahtlus. Isikut saab süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus. Tahtlus süüteokatses ja lõpuleviidud süüteo puhul on identsed ega erine üksteisest, mistõttu süüteokatse puhul kuuluvad rakendamisele kõik

§-s 16 loetletud tahtluse liigid. Süüteokatse subjektiivne külg on täidetud, kui toimepanija tegutses kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega. Süüteokatse subjektiivseks küljeks piisab, kui isik pidas kaudse tahtluse temal vähemalt võimalikuks, et tema teo tagajärjel võib realiseeruda süüteokoosseis.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teostab süüteokooseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-128-06 on selgitatud, et juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et

§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui

§ 118p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis.

See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks 7

(9)ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Arutatavas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav A. Rau pani sõiduautos noa kannatanu JM kõri peale ja käskis tal näidatud kohta edasi sõita. Seejärel käskis A. Rau kannatanul sõidukist väljuda, sidus tal sõiduauto pakiruumist võetud nööriga käed selja taha. Jätkates noaga ähvardamist sundis ta kannatanut temaga koos sõiduautost eemalduma ja kõhuli maapinnale heitma. Seejärel lõi A. Rau kannatanule noaga kolm korda kaela, lõikas kannatanu selja taha seotud nööri katki ja sõitis kannatanu sõiduautoga sündmuskohalt ära. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka süüdistatav ega tema kaitsja. A. Rau ütluste kohaselt oli ta selle päeva hommikul tarvitanud kanepit, mistõttu ei mäleta, miks ta kannatanut noaga lõi. Kohtukolleegium peab A. Rau ütlusi sündmuste mittemäletamise osas ebausaldusväärseks, sest vahetult pärast kuriteo toimepanemist on ta helistanud MP-le, et kutsuda teda kaasa sülearvutit pantima. Tunnistaja MP ütlustest nähtub, et A. Rau palus tal vormistada pandileping enda nimele. Pandilepingu võttis A. Rau enda kätte ja lubas sülearvuti hiljem ise pandimajast välja osta. Pandimaja videosalvestiselt ei nähtu samuti mingeid viiteid sellele, et A. Raul oleks esinenud tasakaaluhäireid või ta ei oleks ümbritsevat mõistnud. Kohtukolleegium on seisukohal, et A. Rau võis küll olla kanepit tarvitanud, kuid mitte sellel määral, et ta sündmusi ei mäletaks. Kaitsja leiab, et kuna A. Rau oli noaga ähvardamise käigus sõiduauto võtmed enda kätte võtnud, siis oli sõiduauto süüdistatava valduses ning röövimine sellega lõpule viidud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja selline väide õiguslikult arvestatav. Objektiivsest küljest seisneb röövimine võõra vallasasja äravõtmises vägivallaga, mis seisneb kannatanu psüühilises või füüsilises mõjutamises. See võib ilmneda ähvardamises, kehalises väärkohtlemises või raske tervisekahjustuse tekitamises. Ähvardamine on kannatanu psüühiline mõjutamine. Arutatava kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. Rau kasutas algselt kannatanu suhtes psüühilist vägivalda, käskides tal noa ähvardusel sõiduautost väljuda, sellest eemalduda ja maapinnale pikali heita. Seejärel kasvas psüühiline vägivald üle füüsiliseks vägivallaks, mille käigus lõi A. Rau kannatanule kolm korda noaga kaela. Seega oli tegemist kestva vägivallaga. Pärast seda sõitis A. Rau sündmuskohalt kannatanule kuuluva sõiduautoga ära. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12. märtsi 2009. a otsuses nr 3-1-1-12-09 selgitanud, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu on juba sooritatud, kuid selle toime kestab veel edasi. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et pärast noaga ähvardamist ja sõiduauto võtmete enda kätte võtmist oli A. Rau röövimise lõpule viinud. Kohtukolleegium on seiskohal, et süüdistatava vägivallategu, mis päädis noaga löömisega ja vara hõivamine on vahetult ajalis-ruumiliselt seotud. Mõrvakatse koosseisu kohaselt ei ole oluline, kas ja kui raske tervisekahjustus kannatanule tekitati. Seetõttu on maakohtu viide Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002 määrusega nr 266 kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p-le 8 eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise kohta asjakohatu. Samal põhjusel on ainetu kaitsja väide, et lõikehaav neelu siiski ei ulatanud, mistõttu Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korra kohaselt ei ole tegemist eluohtliku tervisekahjustusega. 8
(9)Kaitsja hinnangul ei näinud süüdistatav ette, et kannatanu võib tema noalöökide tagajärjel surra. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Arutatavas kriminaalasjas on tuvastatud, et A. Rau lõi kannatanu JM-le tahtlikult 10,5 cm terapikkuse liigendnoaga kolm korda elutähtsa organi, s.o unearteri ja kaelaveenide piirkonda, põhjustades torkelõikehaavad koos lihase osalise läbilõikega. Üks torkelõikehaav ulatus neelu. A. Rau lahkus sündmuskohalt ja jättis noahaavadega kannatanu talvisel ajal üksikusse kohta abitult lamama. Kannatanu surm ei olnud A. Rau eesmärk, kuid ta leppis sellega. Kannatanu surm jäi saabumata vaid seetõttu, et tal jätkus noore inimesena jõudu kõndida elamuni, kus talle kutsuti kiirabi ja talle õnnestus osutada õigeaegselt arstiabi. Haiglas tuvastati kannatanul kõrivigastus, kuhu valgus rohkesti verd, mistõttu ta viidi kohe operatsioonile. Tal diagnoositi verekaotus. Puudub kahtlus, et õigeaegse arstiabita oleks kannatanu sündmuskohal peagi surnud. Seepärast ei oma tähtsust asjaolu, et süüdistatav enne sündmuskohalt lahkumist kannatanu kätel oleva nööri noaga läbi lõikas. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et A. Rau pani JM mõrvakatse toime

§ 16lõikes 3 sätestatud otsese tahtlusega.

Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on kvalifitseerinud A. Rau tegevuse põhjendatult kannatanu JM mõrvakatsena

§ 114lg 1 p 5 - § 25 lg 2 järgi. 6. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Kr

MS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. A. Rau kaitsja vandeadvokaat M. Senkel esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga 192 eurot, sealhulgas käibemaks 32 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises ja apellatsiooni koostamises 4 pooltunni ulatuses. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium A. Rau riigi õigusabi tasu suuruseks 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 29. augusti 2017. a kohtuotsuse A. Rau suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.