← Eesti

1-16-6657/26

Obsah (6)§ 199§ 69§ 75§ 17§ 15§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Teised apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis

§ 199lg 2 p-de 7 ja 8 järgi Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 11.

juuli

  1. a otsus Raul Issaku kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi Süüdistatav Raul Issak (isikukood 38907076514; elukoht XXXX Prokuratuur esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Kannatanu A.D. Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Jätta Tartu Maakohtu
  3. juuli
  4. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar apellatsioonimenetluses Raul Issakule osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot, sh käibemaks 32 eurot.
  6. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Raul Issakult Eesti Vabariigi kasuks välja 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  7. Raul Issak anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi alljärgneva teo toimepanemises. Täpselt tuvastamata ajal vahemikus 1.–

  1. detsembrini 2014 tungis R. Issak koos M.V. , V.M. ja Ä.O. sisse Võru maakonnas Vastseliina vallas X. külas asuvasse A.D. ehitusjärgus elamusse. Sealt võttis süüdistatav ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära 29 pakki kivivilla Paroc väärtusega 585 eurot, 29 rulli klaasvilla Isover väärtusega 696 eurot ja kasti kruvidega väärtusega 30 eurot. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  2. Tartu Maakohtu
  3. juuli
  4. a otsusega tunnistati R. Issak

§ 199

lg 2 p-de 7 ja 8 järgi süüdi 29 paki kivivilla Paroc ja 29 rulli klaasivilla Isover varguses, kuid mõisteti õigeks kasti kruvide varguses. Kohus karistas R. Issakut 4-kuulise vangistusega, mis

§ 69lg-te 1 ja 3 alusel asendati 120 tunni üldkasuliku tööga, allutades R.

Issaku ühtlasi

§ 75lg-s 1 ette nähtud kontrollnõuetele.

Sama kohtuotsusega rahuldati osaliselt A.D. tsiviilhagi, kuid selles osas pole maakohtu otsust apelleeritud. (b) Põhjendused

  1. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et süüdistatav R. Issak ja (teises kriminaalasjas kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud tunnistajad) Ä.O. , M.V. ning V.M. sõitsid süüdistuses märgitud ajal X külla A.D. ehitusjärgus maja juurde, sisenesid läbi lahtise ukseava majja ning tassisid majast välja kahte sorti soojustusvilla, mille nad sõiduautol järel olnud haagisega maja juurest minema viisid. See vill toimetati Võru linna ühte garaaži. Süüdistatava ja tunnistajate Ä.O. , V.M. ja M.V. i ütlused kattuvad ka selles, et kui majast vill ära toodi, oli väljas pime, maja juures valgustust ei olnud ning valgustamiseks kasutati taskulampi. Ka on nende ütlused kooskõlas selles osas, et villa majast käru peale tassiti koos ning villa võeti kaasa nii palju kui käru peale mahtus.
  2. R. Issaku väitel ei pannud ta aga vargust toime tahtlikult.
  3. Süüdistatava ja tunnistajate Ä.O. ning V.M. ütlused ühelt poolt ning tunnistaja M.V. i ütlused teiselt poolt lahknevad asjaolus, kas teised isikud peale M.V. olid teadlikud, et tegemist on vargusega. Süüdistatav ja tunnistajad Ä.O. ning V.M. eitasid kohtuistungil, et sündmuskohale minnes ja seal tegutsedes oleks kõigil olnud ühine kavatsus vargus toime panna. M.V. aga 2

(11)kinnitab, et varguse toimepanemisest olid juba sündmuskohale minnes teadlikud kõik kaasatulijad.
  1. Süüdistatava ütluste kohaselt tahtis M.V. objektilt, kus ta töötas, villa ära viia. Muidu ei saavat muid asju edasi teha. M.V. ütles, et ülemus lubas või käskis tal villa ära viia. Ise M.V. seda teha ei saanud, kuna tal ei olnud kärukonksu. Kui süüdistatav küsis M.V. lt, miks just õhtul on vaja vill ära viia, siis M.V. ütles, et tal ei ole päeval aega. Süüdistatav küsis M.V. lt, kas viimane tahab vargile minna, kuid M.V. eitas seda.
  2. Tunnistaja Ä.O. kinnitusel ütles M.V. , et tal on vaja kedagi rooli, et käiksime tema töö juures mingil objektil, kust on vaja mingid asjad ära tuua. Tunnistaja V.M. ütluste kohaselt tuli M.V. R. Issaku juurde ja kutsus neid appi. Esialgu rääkis M.V. R. Issakuga, pärast kutsus neid ka appi, kuna M.V. i tööobjektil on vill, mis jääb seal jalgu.
  3. M.V. i ütluste kohaselt sõitsid nad R. Issakuga nädal aega enne varguse toimepanemist ühest majast mööda. Nad käisid mõlemad majas sees vaatamas. Majas olid villapakid. Enne vargust tal ostjat ei olnud. Kui läksid villapakke ära tooma, ütlesid teistele ka, et lähevad vargile. Kohtuistungil avaldati kaitsja taotlusel M.V. i ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 289 lg 1 alusel kaks lauset M.V. i kohtueelses menetluses antud ütlustest: 1) „Ilmselt oli siis kas Issakul või V.M. olemas inimene, kes tahtis villa osta ja mina teadsin, kust saame seda varastada“ ja 2) „Raul Issak olin sealt majapidamisest varem mööda sõitnud ja sellest oli meil juttu, et sealt võib varastada“. Seega on tunnistaja M.V. andnud kohtuistungil ja kohtueelses menetluses erinevaid ütlusi asjaolu kohta, kas M.V. üksi teadis, et kannatanu majast saab villa varastada, või teadsid seda M.V. ja R. Issak mõlemad. Arvestades asjaolu, et kolm isikut (R. Issak, V.M. ja Ä.O. ) on kohtuistungil kategooriliselt eitanud võimaliku varguse toimepanemise jutukstulekut sündmuskohale sõitmise ajal, on nende isikute ütlustega ümber lükatud tunnistaja M.V. i kohtuistungil avaldatu, et villa ära tooma minnes oli kõigi juuresolekul juttu vargile minekust. Erinevalt kohtus väidetust on tunnistaja M.V. kohtueelses menetluses vähemalt ühel korral kinnitanud, et tema üksi teadis, kust saab villa varastada. See vastuolu äratab kahtlust M.V. i kohtuistungil avaldatus, et seda asjaolu teadsid juba varem M.V. ja R. Issak mõlemad. Kuna M.V. ei ole menetluse käigus andnud ühesuguseid ütlusi, ei tõenda tema ütlused usaldusväärselt asjaolu, et varguse toimepanemine oli R. Issakul ja M.V. il juba varem ühiselt kavandatud.
  4. Süüdistatava ja tunnistajate ütlused kattuvad selles, et sündmuskohale sõideti õhtusel pimedal ajal. Tegemist oli ehitusjärgus majaga, mis asus nii süüdistatava kui tunnistajate jaoks võõral kinnisasjal ja ka majas olnud vill oli neile võõras. Süüdistatava ja tunnistaja ning ka kannatanu ütlused kattuvad selles, et autoga (millega vill ära viidi) maja ette ei sõidetud, vaid auto jäeti majast kaugemale. Seda, et transpordivahendi jäljed olid majast eemal metsateel, mitte vahetult maja kõrval, tõendavad ka sündmuskoha vaatlusprotokoll ja kannatanu ütlused. Kahetsusväärselt pole sündmuskoha vaatluse käigus mõõdetud ühtegi vahemaad ja kaardimaterjalil puudub ka mõõtkava, mistõttu on kohtul raske hinnata erinevate isikute väiteid majast eemalolevate sõidukijälgede kauguse kohta majast. Erinevad isikud on jälgede kauguseks hinnanud 25–150 meetrit (süüdistatav 25 m, tunnistajad M.V. ja V.M. 50 m ning kannatanu 150 m). Kuid vaatamata sündmuskoha vaatlusprotokolli puudustele, võimaldab selles kajastatu (eelkõige kaart 3, foto 1) asuda seisukohale, et sõiduk oli majast ilmselgelt kaugemal kui süüdistatava väidetud 25 m. Samas kinnitab foto 6, et mingeid ilmselgeid takistusi (pinnase ebatasus, kivid vms) vahetult maja juurde sõiduks ei olnud.
  5. Tunnistaja V.M. kinnitusel ei tekkinud tal kahtlust, et tegemist oleks vargusega. Kohapeal sellest juttu ei olnud. M.V. ütles, et on sel objektil ehitustöid teinud ja vill jääb objektil jalgu, selle peab 3
(11)ära viima. Tunnistaja Ä.O. ütluste kohaselt sai ta kohale jõudes aru, et asi pole seaduslik, kuna oli õhtu ja ehitusjärgus maja. M.V. jäi kindlaks, et tal on töö juurest vaja need villad ära viia. Mingit juttu vargusest ei olnud. Kas R. Issak teadis, milleks maja juurde mindi, tunnistaja Ä.O. öelda ei osanud. Süüdistatava kinnitusel tekkis tal kohapeal kahtlus, et tegemist võib olla vargusega, kuna minek oli õhtul, kuid M.V. kinnitas, et kõik on õige. Kui süüdistatav oleks teadnud, et tegemist on vargusega, siis poleks ta midagi kaasa võtnud ega kaasa läinudki.
  1. Just väline teopilt osutab, et kõik sündmuskohal viibivad isikud, sh süüdistatav pidid vähemalt võimalikuks pidama, et tegemist on vargusega. Ehitusvilla mindi ära tooma hilisõhtusel pimedal ajal, maja juures valgustus puudus, tegutseti taskulambi valguses ning auto koos käruga jäeti majast eemale metsateele, kuigi autoga olnuks võimalik ka vahetult maja juurde sõita. Arvestades ära viidud villa märkimisväärset kogust, puudub mõistlik põhjendus, miks oli vaja seda tassida majast tunduvalt eemale. Süüdistatav ja tunnistaja Ä.O. on ise kinnitanud, et neile tundus asi kahtlane, kuid väidetavalt M.V. kinnitas, et kõik on õige. Isegi kui M.V. avaldas teistele, et tal on ehitusobjektiga mingi töine seos, siis ei saanud selline selgitus olla veenev.
  2. Kohtu hinnangul pani R. Issak villa varguse toime kaudse tahtlusega. Kannatanu majas asunud ehitusvilla ära viies süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks, et ta paneb koos teiste isikutega toime varguse, ja möönis seda.
  3. Vargus pandi toime grupis ja sissetungimisega.
  4. Tunnistaja M.V. on andnud kohtus ja kohtueelses menetluses vastukäivaid ütlusi selle kohta, kes ehitusvilla maha müüs ja kes kellele raha andis. Ütluste erinevust M.V. kohtuistungil selgitada ei osanud. Samas on nii süüdistatav kui ka teised tunnistajad kinnitanud, et nemad villa edasisest saatusest midagi ei tea. Süüdistatava ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlusi kogumis hinnates saab lugeda tõendatuks, et kannatanu majast ära toodud ehitusvilla realiseeris hiljem M.V. . Pole usaldusväärselt tõendatud, et teised villa toomises osalenud isikud oleksid villa eest raha saanud. See ei välista nende käitumises varguse koosseisu. Viimase täitmiseks ei pidanud süüdistatav võtma villa endale, vaid võiski selle kaasa võtta kolmandale isikule, sh kaastäideviijale andmiseks.
  5. Kasti kruvide vargus ei ole kohtus uuritud tõenditega usaldusväärselt tõendamist leidnud. Seetõttu tuleb süüdistatav selles osas õigeks mõista. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD R. Issaku kaitsja apellatsioon
  6. Tartu Maakohtu
  7. juuli
  8. a otsuse peale esitas apellatsiooni R. Issaku kaitsja vandeadvokaat Ahto Sirendi, kes taotleb vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist.
  9. Kaitsja nõustub maakohtuga selles, et R. Issak pani toime varguse objektiivsele koosseisule vastava teo, kuid tema hinnangul on väär ja põhistamata kohtu järeldus, et süüdistataval oli varguse toimepanemise suhtes ka kaudne tahtlus.
  10. Ainukene R. Issaku tahtlusele viitav tõend on tunnistaja M.V. i ütlused, millised maakohus luges aga põhjendatult ebausaldusväärseteks. Sellele vaatamata tuvastas kohus R. Issaku tahtluse, tuginedes vaid välisele teopildile. Samuti ei ole kohus arvestanud, et M.V. i ütlused on tahtlikult R. Issakut süüstavad. Selle põhjus on M.V. i soov vähendada tema vastu esitatud tsiviilnõudeid. M.V. i ütlused tulnuks tervikuna tõendikogumist välja jätta. 4
(11)
  1. Maakohus käsitles välist teopilti liiga kitsalt ja tegi süüstavad järeldused suhteliselt kõrvaliste ja juhuslike asjaolude pinnalt.
  2. Midagi ei saa järeldada, sellest, et tegu leidis aset pimedal ajal. Eestis loojub päike detsembri esimesel nädalal kella 15.30 paiku, isegi keskmine tööpäev ei lõpe valgel ajal. R. Issaku ütluste kohaselt põhjendas M.V. õhtust minekut sellega, et päeval ei ole tal aega, ta on tööl.
  3. Tegu valitses algusest lõpuni M.V. . Tema algatusel ja kutsumisel mindi talle appi, tema juhatuse kohaselt sõideti kohale, tema ütlemise peale jättis R. Issak auto seisma täpselt sellesse kohta, kuhu M.V. osutas. Jääb arusaamatuks, kuidas saab auto majast kaugemale jätmises süüdistada R. Issakut, kui tegu valitses täielikult M.V. . R. Issaku ütluste kohaselt tekkis tal kohapeal korraks kahtlus, et asi ei ole õige ja ta avaldas seda ka M.V. ile. Viimane hajutas ta kahtlused. Seda, et M.V. oskab väga veenvalt rääkida tõendab kujukalt tõsiasi, et isegi prokurör pidas kohtuvaidlustes tema ütlusi usaldusväärseteks, kuigi need olid vastuolus nii M.V. i enda ütlustega kui ka kõigi teiste ütlustega.
  4. R. Issaku ütlusi, et ta ei oleks varguses osalenud, kui oleks kahtlustanud, et tegu on vargusega, ei ole kriminaalasjas ühegi tõendiga ümber lükatud. R. Issakut ei ole varguse eest karistatud, mis lisab tema ütlustele usaldusväärsust. Ühelegi tõendile tuginevalt ei saa väita, et R. Issak pidas võimalikuks, et ta paneb koos teistega toime varguse, ja möönis seda.
  5. R. Issaku teoeelne ega -järgne käitumine ei osuta sellele, et pidas võimalikuks ja möönis varguse toimepanemist. Tal puudus varguse kohta eelnev informatsioon, teojärgselt polnud tal aga seost varguse läbi saadu realiseerimise ja sellest saaduga. Puuduvad tõendid, et keegi peale M.V. i oleks vargusest mingit kasu saanud. R. Issakul puudus igasugune isiklik huvitatus.
  6. R. Issak tegutses koosseisueksimuses

§ 17lg 1 tähenduses.

M.V. veenis teda end villa äratoomisel aitama ja süüdistatav uskus M.V. i väga suure sisendusjõuga esinemist. See välistas varguse võimalikuks pidamise, ükski tõend ei osuta selle möönmisele. Prokuratuuri apellatsioonivastus

  1. Prokuratuur palub apellatsioonivastuses jätta Tartu Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  2. Prokuratuuri hinnangul on kohus põhjendatult leidnud, et süüdistatava tahtlus on tõendatud eelkõige välisele teopildile tuginedes. Oma seisukohti on kohus piisavalt põhjalikult motiveerinud.
  3. Süüdistatava jaoks oli soojustusmaterjal võõras vara, samuti puudus tal alus arvata, et see vara kuulub M.V. ile. Oma sõnul rahuldus ta M.V. i paljasõnalise kinnitusega, et kõik on õige ja järeldas sellest, et nende tegevus on seaduslik. Selline järeldus peab isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades olema adekvaatne, mida see välist teopilti arvestades ei olnud.
  4. M.V. on kogu aeg kinnitanud, et R. Issak ja teised temaga kaasas olnud isikud said aru, et tegemist on vargusega ning ta pole neile kunagi väitnud, et see soojustusmaterjal on ehitusobjektilt üle jäänud ja talle lubatud. See väide pole ka eluliselt usutav. Selline suur kogus soojustusmaterjali ei saa väikese ehitusjärgus maja puhul olla ülejääk ning ükski tööandja ei anna materjali lihtsalt niisama oma töötajale. Lisaks jäeti osa klaasvilla rulle hoolimatult tee äärde maha.
  5. Kohtulikul uurimisel ei ilmnenud ühtegi põhjust, miks M.V. peaks R. Issakut aluseta süüstama. M.V. on süüdi mõistetud arvukates kuriteoepisoodides, tema vastu on esitatud nõudeid 5

(11)mitmekümne tuhande euro väärtuses. See, kas kannatanu tsiviilhagi summas 1281 eurot mõistetakse välja kolmelt või neljalt isikult, ei ole M.V. i jaoks määrava tähtsusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 30.

§ 199

lg 2 p-de 7 ja 8 järgi on karistatav võõra vallasasja äravõtmine selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud grupi poolt ja sissetungimisega. 31. Varguse objektiivne koosseis koosneb seega võõra

(1)vallasasja
(2)äravõtmisest ehk senise valduse murdmisest ja uue kehtestamisest
(3). Valduse murdmine eeldab seejuures mh senise valdaja nõusoleku puudumist valduse üleminekuks. Varguse subjektiivne koosseis nõuab toimepanijalt kõigi nende objektiivse koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes tahtlust (

§ 15

lg 1) vähemalt kaudse tahtluse (

§ 16lg 4) tasemel.

Lisaks peab toimepanijal olema võõra vallasasja omastamise eesmärk. Vargus on kärbitud tagajärjedelikt, st omastamine kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult eesmärgina ja on seega süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnus. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust – sellele viitab

§ 199lg-s 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil".

(Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-81-06, p 19 ja
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-141-04, p-d 10.1–10.2.) Seejuures hõlmab omastamise eesmärk

§ 199

mõttes ka eesmärki pöörata asi kolmanda isiku (kelleks võib olla ka varguse kaastäideviija) kasuks. Varguse koosseis ei eelda, et toimepanija sooviks varastatud asja endale jätta või saada vargusest muul moel isiklikku kasu.

  1. Maakohus tuvastas, et R. Issak koos M.V. i, V.M. ja Ä.O. ga sõitis millalgi ajavahemikus 1.–
  2. detsembrini 2014 Vastseliina Vallas X külas asuva A.D. ehitusjärgus elamu juurde. See toimus hilisõhtusel ajal pimedas. Isikud sisenesid lahtise ukseava majja, tassisid majast välja kokku 58 pakki kaht sorti A.D. le kuuluvat ehitusvilla, mille nad sõiduauto järel olnud haagisega maja juurest minema viisid. Ehitusvill viidi Võrus asuvasse garaaži, mida kasutas M.V. , kes müüs ehitusvilla maha.
  3. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et eelmises punktis kirjeldatud teoga murdis R. Issak kannatanu nõusolekuta tema valduse A.D. le kuulunud (ja seega R. Issaku jaoks võõrastele) vallasasjadele (ehitusvilla pakkidele); kehtestas ehitusvilla kannatanu kinnisasjalt ära viies sellele uue valduse ja pööras ära võetud ehitusvilla M.V. i kui kolmanda isiku kasuks. R. Issak pani sellise teo toime grupis koos teiste kaastäideviijatega ja ehitusvilla äravõtmiseks tungiti ka A.D. loata sisse tema majja. Järelikult vastab R. Issaku käitumine

§ 199lg 2 p-des 7 ja 8 ette nähtud kuriteo objektiivsele koosseisule.

  1. Ka apellant ei vaidlusta eeltoodud järeldust ei faktilisest ega õiguslikust küljest, kuid leiab, et R. Issakut ei saa siiski süüdi tunnistada, kuna süüdistatav ei tegutsenud vargust toime pannes tahtlikult. Kaitsja hinnangul ei pidanud R. Issak võimalikuks, et ta paneb koos teistega toime varguse ega möönnud seda.
  2. Kolleegium märgib esmalt, et rääkides tahtluse puudumisest „varguse suhtes“, kirjeldab kaitsja vaidlusaluse tahtluse eset liiga üldiselt ja ebatäpselt. Maakohtus esitatud kaitseversioonist ja ka apellatsiooni põhjendustest nähtuvalt ei väida süüdistatav ega kaitsja tegelikult seda, et R. Issakul puudus tahtlus kõigi varguse objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes. Nii ei sea apellant kahtluse alla seda, et R. Issak tassis ehitusvilla pakke tahtlikult. R. Issak teadis, et tema tegevuse tulemusel jääb ehitusvilla senine valdaja oma valdusest ilma ja valdus läheb üle M.V. ile. Samuti teadis R. Issak, et ehitusjärgus elamu ega selles olnud ehitusvill ei kuulu (või 6

(11)vähemalt ei kuulunud varem) talle ega ühelegi tema kaaslasele, sh M.V. ile. R. Issaku eksimus, millele kaitseversioon tugineb, puudutab vaid asjaolu, kas M.V. il oli ehitusvilla senise valdaja (M.V. i „ülemuse“) nõusolek selle ehitusmaterjali elamust äraviimiseks ja M.V. i valdusse andmiseks. Nimelt uskus R. Issak kaitseversiooni kohaselt M.V. i selgitust, mille kohaselt töötas M.V. kõnealuse elamu ehitusel ja ülemus olla tal käskinud või lubanud villa ära viia, kuna muidu ei saavat muid asju edasi teha (vt ka R. Issaku ütlused – KoTo, tl 93). Ringkonnakohus nendib, et kui R. Issak tõepoolest arvas, et ehitusvilla senine valdaja soovib, et M.V. ehitusvilla ära viib, siis polnud R. Issakul valduse murdmise tahtlust ja tema karistamine

§ 199järgi on välistatud.

  1. Maakohus tuvastas ehitusvilla pakkide kannatanu elamust äraviimise välisele teopildile tuginedes, et kõik sündmuskohal viibinud isikud – ka R. Issak – pidid vähemalt võimalikuks pidama, et tegemist on vargusega (vt käesoleva otsuse punktid 9 ja 11). Kaitsja maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu, leides, et R. Issaku tahtlust ei kinnita ükski tõend, kuna ainukese R. Issaku teo tahtlikkusele viitava tõendi – M.V. i ütlused – tunnistas maakohus põhjendatult ebausaldusväärseks.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi arvamusega, et M.V. i vähemalt osaliselt ebausaldusväärseteks osutunud ütlused on ainukene R. Issaku tahtlust kinnitav tõend. R. Issaku teo-aegset ettekujutust selle kohta, kas ehitusvilla äraviimiseks on selle senise valdaja nõusolek või mitte, kajastavad – küll kaudselt, aga see-eest kõnekalt – põhiliselt hoopis tõendid, millest nähtuvad villapakkide sündmuskohalt äraviimise välised asjaolud. Siinkohal tuleb silmas pidada, et kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-111-16, p 13;
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 9 ja
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17). Ühtlasi puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks isegi ainuüksi kaudsete tõendite alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 67). Muu hulgas varguste puhul on sageli tegemist olukorraga, kus ühtegi otsest tõendit toimepanija tahtluse kohta ei ole (nt võtab keegi selvekaupluse riiulilt asju, peidab need enda riiete alla ja väljub poest asjade eest tasumata, keeldudes hiljem oma teo kohta ütlusi andmast – ka sellises olukorras on inimese tahtlus tuvastatav vaid objektiivse teopildi alusel).
  11. Seda, et R. Issak ehitusvilla pakke elamust (selle juurest) järelhaagisesse viies ja nendega ära sõites vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et selliseks tegevuseks pole ehitusvilla senise valdaja nõusolekut, kinnitab ringkonnakohtu arvates järgnev.
  12. Nagu maakohus süüdistatava enda ja mitme tunnistaja ütluste alusel tuvastas, läks süüdistatav koos kaaslastega Võrust Tabinasse ehitusvilla ära tooma hilisõhtusel ajal. Tunnistaja Ä.O. sõnul võidi Võrust lahkuda umbes kella üheksa või poole kümne paiku õhtul (KoTo, tl 82 pöördel). Eraldivõetuna ei oleks osutatud fakt kuigivõrd kaalukas, kuid see riimub kõnekalt veelgi tähelepanuväärsema asjaoluga, et A.D. kinnisasjale jõudes ei sõidetud järelhaagisega, kuhu hakati elamust villapakke tassima, mitte elamu juurde, vaid sõiduk pargiti majast logistilisest aspektist ebamõistlikult kaugele.
  13. detsembril 2014 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollis (KoTo, tl 19 jj) olevatelt fotodelt nähtub, et süüdistatava ja tema kaaslaste kasutatud transpordivahendi jäljed olid metsateel, mis ristus A.D. majast mööduva teega tükk maad enne A.D. maja juurde viinud sissesõiduteed (vt KoTo, tl 20–22). Osutatud faktid – ehitusvilla transportimise kellaaeg ja transpordivahendi jätmine majast eemale metsateele – viitavad koostoimes süüdistatava ja tema kaaslaste arusaamale, et neil on vaja oma tegevust varjata. See omakorda osutab muu hulgas R. Issaku arusaamisele oma tegevuse ebaseaduslikkusest, konkreetsemalt sellest, et M.V. i väidetel enda õiguse kohta ehitusvill ära viia, pole tõepõhja. Kolleegium selgitab sellise järelduseni jõudmist järgmiselt. 7

(11)
  1. Esiteks, nagu maakohuski tuvastas, ei nähtu vaatlusprotokollist mingit füüsilist või muud takistust, mis võinuks tingida selle, et süüdistatav ja ta kaaslased ei sõitnud autoga maja juurde, vaid jätsid selle elamust ehitusvilla transportimise seisukohalt ebamugavalt kaugele. Ka R. Issak ise ei osanud kohtus sellist käitumist usutavalt selgitada. Andes auto ja maja vahemaa kohta ütlusi („võib-olla 25 m maja uksest“), mis vaatlusprotokolliga ilmselgelt ei riimu, möönis R. Issak siiski, et päris maja juurde ei sõidetud. Samas märkis R. Issak, et ta ei tea, miks nii toimiti ja viitas M.V. i juhistele (KoTo, tl 93). Kolleegium märgib, et majale oli hea juurdepääs ja kui tegemist olnuks seadusliku transporditööga, nagu süüdistatav seda enda väitel uskus, tulnuks auto ratsionaalse töökorralduse tagamiseks parkida maja juurde. Sellisel juhul jäänuks süüdistataval ja tema kaaslastel ära hulk lisatööd. Kümned suuremõõtmelised ehitusvilla pakid saanuks asetada kohe maja juures järelhaagisesse, selle asemel, et tassida neid pimedas käsitsi tükk maad metsa jäetud autoni. See, et kauba transpordivahendile laadimisel ei ole otstarbekas jätta transpordivahendit laaditavast kaubast kuigivõrd kaugele, on lihtsasti mõistetav igaühele ja seega võib välistada võimaluse, et süüdistatav koos kaaslastega lihtsalt ei tulnud selle peale. Selleks, et süüdistatav ja tema kaaslased olid valmis kasutama ehitusvilla järelhaagisesse laadimiseks sedavõrd koormavat lahendust, pidi olema mingi hea põhjus. Selle põhjusena on raske näha midagi muud peale soovi oma tegevust varjata. Varjamise – ja seega oma tegevuse ebaseaduslikkuse teadvustamise – kasuks räägib seegi, et autot ei jäetud mitte lihtsalt majast eemale teele, vaid see pargiti metsateele, kus see jäi vähemalt osaliselt puude varju.
  2. On võimalik, et sel ajal, kui süüdistatav ja tema kaaslased jõudsid sündmuskohale ning M.V. käskis sõidukit juhtinud R. Issakul parkida auto metsateele, ei saanud R. Issak tõepoolest veel aru, et M.V. i selline juhtnöör viitab toimuva ebaseaduslikkusele. Hiljemalt aga siis, kui ehitusvilla pakke hakati käsitsi tükk maad eemale auto juurde vedama – selle asemel, et auto koos haagisega hea juurdepääsetavusega maja lähedale sõidutada – pidi R. Issakus tekkima arusaam, et toimuv pole seaduslik: minimaalselt pidi ta võimalikuks pidama ja möönma, et M.V. il ei ole ehitusvilla äraviimiseks õigust (ehk senise valdaja nõusolekut). Vaadeldaval juhul oli laaditava kauba (ehitusvilla) ladustamiskoha (elamu) ja transpordivahendi vahemaa niivõrd suur ja samas seletamatu, et sedavõrd kummaline töökorraldus lihtsalt ei saanud jätta osalejates toimuva seaduslikkuse osas kahtlusi äratamata. Nagu nähtub R. Issaku eelnevalt viidatud ütlustest, polnud talle teada ühtegi põhjust, miks autoga maja juurde ei sõidetud. Seega on välistatud ka võimalus, et M.V. esitas R. Issakule mingi näiliselt usutava selgituse auto ebaloogilise parkimiskoha kohta ja andis R. Issakule aluse uskuda, et tegemist pole vargusega.
  3. Apellant märgib, et R. Issak jättis auto täpselt sinna, kuhu M.V. osutas, ja väljendab arusaamatust, kuidas saab auto majast kaugemale jätmises süüdistada R. Issakut, kui tegu valitses täielikult M.V. . Ringkonnakohtu hinnangul on see praeguse vaidluse seisukohalt asjakohatu argument. R. Issakule ei heidetagi ette seda, et ta parkis auto majast kaugemale. Oluline on hoopis see, et auto (haagise) ja elamu vahemaa, mis oli tehtava töö seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik ja seletamatu, pidi (koostoimes toimuva hilise kellaajaga) tekitama ehitusvilla tassivas R. Issakus arusaama, et neid villapakke ei viida ära seaduslikult. Selline arusaam pidi R. Issakus tekkima ka juhul, kui M.V. polnud eelnevalt vargusest midagi rääkinud ja kinnitas isegi kohapeal, et tal on õigus ehitusvill ära viia.
  4. Tegelikult ei eita R. Issak ka ise, et tal tekkis sündmuskohal – ja tegelikult juba enne seda – toimuva seaduslikkuse osas kahtlusi. Vastates maakohtu istungil kaitsja küsimusele, kas talle ei tundunud imelik, et ta läheb õhtul kellegagi objekti pealt villa ära viima, märkis R. Issak, et kui ta küsis M.V. lt, kas tahad vargile minna, vastas viimane ei-ei, nalja teed või (KoTo, tl 93). See vestlus leidis aset R. Issaku juures enne seda, kui Tabinasse sõitma hakati. Sündmuskohal tekkis R. Issakul tema enda kinnitusel veelkord kahtlus, et tegemist võib olla vargusega, ja ta küsis üle, 8
(11)„kas on ikka kindlasti õige“, mille peale M.V. olevat vastanud „jaa-jaa, kõik on õige (KoTo, tl 93 pöördel). Ehkki R. Issaku väitel piisas talle M.V. i kinnitusest, et asi on õige (KoTo, tl 94), kinnitavad süüdistatava kohtus antud ütlused koostoimes eelnevalt käsitletud tõenditega villapakkide äraviimise väliste asjaolude kohta, et R. Issak koos teistega villarulle haagisesse tassides ja neid hiljem kinnisasjalt ära sõidutades vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et M.V. il pole õigust ehitusvilla ära viia. Kaudselt kinnitavad seda, et R. Issak pidi toimuva ebaseaduslikkusest aru saama, ka villarullide äraviimises osalenud tunnistaja Ä.O. ütlused, mille kohaselt M.V. küll eitas vargust, kuid kohapeale jõudes sai tunnistaja aru, et asi pole seaduslik (KoTo, tl 82 pöördel). Tunnistaja ütlustest nähtuvalt kujundas tema sellise arusaama just toimuva väline pilt – õhtune aeg, ehitusjärgus maja (KoTo, tl 83 pöördel). Need samad asjaolud olid kohapeal näha ka R. Issakule.
  1. Sündmuskohal aset leidva kõrval pidi R. Issaku arusaamist toimuva seaduslikkusest mõjutama ka M.V. i võrdlemisi ebatavaline põhjendus ehitusvilla äraviimise põhjuste kohta. Ühtlasi nõustub kolleegium prokuratuuri apellatsioonivastuses märgituga, mille kohaselt ei saa sedavõrd suur kogus soojustusmaterjali (kokku 58 rulli ehitusvilla) olla väikese ehitusjärgus maja puhul ülejääk ning tööandja ei anna üle jäävat materjali tavaliselt lihtsalt niisama oma töötajale. Lisaks jäeti osa klaasvilla rulle hoolimatult tee äärde maha. Vaatlusprotokolli kohaselt oli
  2. detsembri
  3. a päeval (pärast varguse avastamist) ehitusvilla äravedamiseks kasutatud sõiduki parkimiskoha vastas maas kuus tervet rulli Isoveri ehitusvilla (KoTo, tl 21). Ringkonnakohus leiab, et seadusliku valdaja puhul olnuks äärmiselt veider jätta villarulle sedasi üldkasutatava tee äärde lageda taeva alla vedelema. Olukorras, kus need haagisesse ei mahtunud, võinuks rullid jätta elamusse. Küll võib haagisesse mittemahtunud rullide sellist hooletusse jätmist uskuda varguse toimepanijalt. R. Issak pidi sündmuskohal rullide mahajätmist nägema ja seegi pidi talle indikeerima, et see, milles ta osaleb, pole õiguspärane transporditöö.
  4. On võimalik, et süüdistuses kirjeldatud tegu toime pannes R. Issak ei teadnud tõepoolest kindlalt, et M.V. l pole ehitusvilla äraviimiseks senise valdaja nõusolekut. Selline kindel teadmine pole aga varguse subjektiivse koosseisu täitmiseks tingimata nõutav. Senise valduse murdmise (sh valdaja nõusoleku puudumise) suhtes peab toimepanijal olema vähemalt kaudne tahtlus (vt ka käesoleva otsuse punkt 31). 46.

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-13-07, p 12). Intellektuaalsest küljest eeldab kaudne tahtlus süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamist ehk minimaalselt selle võimalikkuse teadvustamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-20-04, p 8 ja
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-20-09, p 9.2). Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast 9

(11)juhuslikkusest. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 6.) Eelmärgitu kehtib lisaks koosseisulisele tagajärjele ka süüteokoosseisu teistele tunnustele vastavate asjaolude kohta.
  3. Käesoleva otsuse punktides 39–44 käsitletud tõendid, sh R. Issaku enda ütlused kinnitavad, et süüdistatav pidas ehitusvilla rulle transportides vähemalt võimalikuks, et M.V. il pole ehitusvilla äraviimiseks õigust (senise valdaja nõusolekut). Sellest hoolimata nõustus R. Issak alustama ja/või jätkama ehitusvilla rullide majast haagisesse tassimist ja osalema nende Võrru sõidutamises, ehkki polnud ühtegi asjaolu, mis lubanuks tal mõistlikult uskuda, et M.V. il ikkagi on luba vill ära viia. Järelikult R. Issak ka möönis ehitusvilla äraviimist valdaja tahte vastaselt. Arvestades ehitusvilla äravedamise asjaolusid (hilisõhtune või isegi öine aeg, auto ja haagise kaugus elamust, M.V. i versiooni ebatavalisus), ei saa M.V. i paljasõnalist kinnitust toimuva seaduslikkuse kohta pidada selliseks asjaoluks, mis andnuks R. Issakule aluse tõsimeelselt loota toimuva seaduslikkust. Ehkki R. Issak ei pruukinud olla toimuva ebaseaduslikkuses kindel, suhtus ta sellesse ükskõikselt, soostudes osalema ehitusvilla äravõtmises ja -viimises olenemata selle õiguspärasusest ja kiites nii võõra valduse murdmise heaks (seda mööndes).
  4. Maakohus tuvastas, et R. Issak võttis ehitusvilla selleks, et anda see M.V. ile (nii tegelikkuses toimitigi). Osutatud asjaolu ei vaidlusta ka apellant. Seega on süüdistatava käitumises kindlaks tehtud ka võõra ehitusvilla ebaseadusliku omastamise (M.V. i kasuks pööramise) eesmärk kui varguse subjektiivse koosseisu tunnus (vt ka käesoleva otsuse punkt 31). Asjaolu, et R. Issak ei soovinud ega saanud vargusest isiklikku kasu, ei välista tema käsitamist varguse kaastäideviijana.
  5. Need samad tõendid ja põhjendused, mis annavad aluse järeldada, et R. Issakul oli vähemalt kaudne tahtlus võõra valduse murdmise suhtes, kinnitavad ka tema kaudset tahtlust sissetungimise (

§ 199lg 2 p 8) suhtes.

Maakohtu tuvastatud ja apellandi poolt vaidlustamata faktid võimaldavad järeldada, et R. Issaku tahtlus hõlmas (kavatsetuse vormis) ka teo toimepanemist grupis (

§ 199lg 1 p-s 7).

50. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et R. Issaku käitumine vastab lisaks

§ 199

lg 2 p-de 7 ja 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivsele koosseisule (mida apellatsioonis ei vaidlustata) ka sama kuriteo subjektiivsele koosseisule. Kolleegium jõudis sellise järelduseni, tuginemata seejuures tunnistaja M.V. i ebausaldusväärsetele ütlustele.

  1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  2. juuli
  3. a otsuse muutmata ja R. Issaku kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  4. R. Issaku kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks R. Issakule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja istungiprotokolliga tutvumiseks neli pooltundi, kohtupraktika ja teoreetilise kirjandusega tutvumiseks kaks pooltundi ning apellatsiooni koostamiseks ja esitamiseks kuus pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ja justiitsministri
  5. juuli
  6. a määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10, § 6 lg-st 3, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. RÕS § 22 lg 7 kohaselt peab kohus kontrollima advokaadi esitatud riigi õigusabi tasu taotluse põhjendatust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-61-12, p 15). Arvestades menetletavas asjas esitatud apellatsiooni põhjenduste mahtu ja õigusliku argumentatsiooni kvaliteeti, samuti vaidlusaluse küsimuse keerukuse astet, loeb kolleegium RÕS § 22 lg 7 alusel kaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks kuue pooltunni asemel neli pooltundi. Samuti ei nähtu apellatsioonist, et see puudutaks sellist õiguslikku mateeriat, mille käsitlemine väljuks advokaadist kaitsjalt eeldatavate õigusteadmiste 10

(11)piiridest ja mille puhul saaks pidada põhjendatuks õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga tutvumise eraldi tasustamist. Ühtlasi pole apellatsioonis ühtegi viidet kirjandusele ega varasemale kohtupraktikale. Seetõttu ei pea kolleegium ka põhjendatuks riigi õigusabi tasu maksmist kahe pooltunni eest, mis kaitsjal väidetavalt kulus õiguskirjanduse ja kohtupraktikaga tutvumisele. Kokkuvõttes saab R. Issakule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise põhjendatud ajakuluks lugeda kaheksa pooltundi, millele vastav riigi õigusabi tasu on 160 eurot. Kuna õigusteenust osutanud advokaadibüroo pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub nimetatud summale käibemaks 32 eurot. Kokku on riigi õigusabi tasu suurus 192 eurot. 53. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel R. Issakult riigi kasuks välja mõista. Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.