lg 10 tingimused.
lg 10 sisuline mõte on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik tuvastada ja kasutataks kvaliteetseid istikuid, mis suurema tõenäosusega tagavad metsa uuenemise. Kultiveerimismaterjali päritolu osas ei ole küsimust, OÜ Simmer on suurim vastava valdkonna ettevõte Saaremaal ja istikud vastavad kõikidele nõuetele. Hetkel kehtiv määruse § 9 lg 10 ei nõua enam majandustegevuse teate esitamist kultiveerimismaterjali tarnijalt vaid registreeringut majandustegevuse registris (taotluse menetlemise ajal muutus
Nii OÜ Simmer kui ka OÜ Reta Puit omavad registreeringut majandustegevuse registris, mistõttu mõlemad vastavad määruse nõuetele.
tähenduses või mitte. Vaidlust pole küsimuses, kas metsapuutaimed vastavad nõuetele (nt kas tegemist lubatava puuliigiga, kas taimed vastavad metsakasvukohatüübile jne), vaid kes on käsitletav kultiveerimismaterjali tarnijana ja kas ta on registreeritud majandustegevuse registris. 21. Kaebaja viitab õigesti, et tema taotluse menetlemise ajal kehtis
Arvestades määruse viimase redaktsiooni seletuskirjas avaldatut, ei ole ega saagi vaidlust olla küsimuses, kas kultiveerimismaterjali tarnija registreerimiskohustus on
esimese või teise redaktsiooni kohaselt täidetud. Samuti ei saa määrust nr 10 tõlgendada kaebaja seisukohast lähtudes, et justkui iga registreeringuga on
nõue täidetud. OÜ Reta Puit OÜ küll on registreeritud majandustegevuse registris, kuid mitte metsa kultiveerimismaterjali tarnijana, vaid registris on kanne tegevusloale „Veosevedu“. Majandustegevuse registri andmete põhjal ja ka kaebuses esitatud kaebaja enda kinnistusega on leidnud tuvastamist, et OÜ-l Reta Puit tegevusluba pole, vaid seda omab OÜ Simmer, kellelt OÜ Reta Puit taimed ostis. 22. Kultiveerimismaterjali turustamisel on võlaõigusseaduses (VÕS) müügilepingule omased tunnused. Seega ei oma tähtsust, kelle käest OÜ Reta Puit omakorda taimed ostis. Antud juhul on tegemist viimase poolt taimede müügiga, kus ostuhind on kaebaja poolt tasutud talle ehk taimed on soetatud isikult, kes pole kultiveerimismaterjali tarnija. Kaebaja on õigesti märkinud, et
lg 10 sisuline mõte on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik tuvastada ja kasutataks kvaliteetseid istikuid, mis suurema tõenäosusega tagavad metsa uuenemise. Kaebaja on ka õigesti märkinud, et kultiveerimismaterjali päritolu osas ei ole 5 küsimust, OÜ Simmer on suurim vastava valdkonna ettevõte Saaremaal ja istikud vastavad kõikidele nõuetele.
lg 10 teist lauset tuleb käesolevas asjas ja ka praktikas rakendada nulltolerantsi silmas pidades ehk ilma alternatiivideta ning kaalutusõigust kohaldamata. See tähendab, et toetust saab maksta vaid nende metsapuutaimede eest, mis on otse soetatud metsapuutaimede tarnija poolt, kes on registreeritud majandustegevuse registris. Vastustaja rakendab
lg 10 nulltolerantsi silmas pidades asjaolu, et metsauuendamise toetust antakse vaid juhul kui müüja vastab
nõuetele. Eriti on see vajalik seetõttu, et Eesti metsadesse istutataks neid metsapuutaimi, mis on siia sobilikud (päritolu, metsakasvukohatüüp jne- MS § 24 ) ja mis ka kasvama lähevad. Kui tegemist on nn edasimüüjatega -vahendajatega, siis ei ole kuidagi võimalik tuvastada taimede päritolu. Kui nt on tegemist kolme vahendajaga, millisel juhul ostetakse taimed Leedust, Eestisse transpordib teine ettevõtja ning kolmas ettevõtja müüb metsaomanikule, siis ei ole võimalik mitte ühegi kontrolliga tuvastada, kus need taimed tegelikult kasvatati, kellelt need tegelikult soetati ja kas tegemist on Eestis sobiva puuliigiga. 25. Asjaolu, et kaebaja ise või OÜ Reta Puit kinnitab (esitab tõenduseks arve), et tegemist on Simmer OÜ-lt soetatud taimedega, ei oma asjas tähtsust, sest müüjaks on OÜ Reta Puit, kes tegevusluba ja registreeringut ei oma. Kui OÜ Reta Puit tegeleks „vastava alaga igapäevaselt“ nagu kaebaja väidab, siis omaks ta ka registreeritud majandustegevuse registris. Vastustajal puudub õigus ja pädevus kontrollida metsataimede päritolu ja liikumist tootjalt ostjani läbi mitme edasimüüja. Kui isik tahab taotleda ja saada toetust, siis peab tema taotlus vastama nõuetele (taimed peavad olema soetatud vastavalt isikult). Asjaolu, kas needsamad metsapuutaimed, mida OÜ Simmer müüs Reta Puit OÜ-le on metsa istutatud või mitte on küll oluline, kuid toetuse otsuse hindamisel tuleb ennekõike arvestada, kas taotleja/toetuse saaja on taotlemisel täitnud kõiki toetuse saamise tingimusi ehk vaidlus saab taanduda vaid küsimusele, kas taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse registris või mitte. Vastustajal on võimalik
lg 10 nõudest mööda minna vaid juhul, kui määruse andja tunnistab selle sätte kehtetuks või kui tuvastatakse, et sätte puhul on tegemist põhiseadusevastase nõudega.
Metsapuutaimede „liikumist“ ei ole võimalik kuidagi tagantjärgi tõendada ning isegi „liikumise ajal“ on selle tõendamine raskendatud. Seetõttu ei ole võimalik protsessi ka tagantjärgi seadustada. Istutatud taimede kvaliteeti ja päritolu ei ole võimalik visuaalsel teel hinnata ning on alust arvata, et seda ei ole võimalik ka teaduslike analüüsidega tuvastada. Kaebaja nõuete täitmist muul moel kontrollida viiks selleni, et vastustaja peaks igal sarnasel juhul tellima pädeva riigiasutuse ettevõtjate (OÜ Reta Puit ja OÜ Simmer) dokumentide liikumise ehk siis raamatupidamise kontrollimiseks (saatelehed, aktid jne), või uurima tunnistajate seletusi, kes taimed andis ja vastu võttis ja kes transportis jne. Sellise kontrolli tegemine ei kuulu vastustaja pädevusse ega kuulu ka vastustaja tööülesannete hulka. Vastustaja saab kontrolli teha vaid toetuse sihipärasuse kontrollimiseks taotleja juures, mitte kolmandate isikute juures. Ka ei ole nt kontrolli teostaval riigiasutusel (Keskkonnaamet või Keskkonnainspektsioon) õigus kontrollida õigusaktide nõuete täitmist- metsapuutaimede kvaliteeti ja päritolu nn suvalise vahendaja juures.
lg 10 nõuet saab vastustaja kontrollida vaid registreeringu kaudu, kuid selle sisuline täitmine on pigem tagatud riigi ja kodaniku/ettevõtja omavahelise usalduse teel. Õigusaktides toodud metsapuutaimede kvaliteedi ja vastavuse nõuete (sh
lg 10) ning turustajate/tarnijatele esitatud karmimate nõuete sätestamine annab vastustajale ja ka riigile vaid osalise kindluse, et toetust makstakse metsapuutaimedele ja et istutatakse just neid metsataimi, mis vastavad Eesti metsades sätestatud algmaterjali päritolu ja kvaliteedi nõuetele. Kui tegemist on edasimüüjatega-vahendajatega, siis ei teki riigil mingit garantiid ega ka kontrollivõimalust taimede päritolu ja kvaliteedi osas. Kui tegemist on kultiveerimismaterjali tarnijaga, siis on riikliku järelevalve teostajatel võimalik tarnija müügiarvete jm kuludokumentide alusel kontrollida taimede liikumist.
lõike 10 nõudele, sest taimed olid soetatud ettevõttelt, kes ei olnud kultiveerimismaterjali tarnijana kantud majandustegevuse registrisse. Keskkonnaminister on rangelt seisukohal, et metsataimede soetamine edasimüüjalt või vahendajalt, kes ei vasta määruse nr 20 nõuetele, ei ole
Toetuse maksmine on põhjendatud, kui kõik tingimused on täidetud. Vastustaja lähtub toetuse menetlemisel määrusest nr 20 niivõrd, kui see on vajalik metsataimede nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Nõue, et metsataimede tarnija peab olema registreeritud majandustegevuse registris, on sõnaselgelt sätestatud
Seetõttu on vastustaja põhjendatult keeldunud toetuse andmisest, sest taotlus ei vastanud toetuse andmise tingimustele. Vastustaja ei pea tuvastama, kas edasimüüja, kes ei ole kultiveerimismaterjali tarnijana kantud majandustegevuse registrisse, on taimed omandanud määruse nr 20 § 2 punktis 4 sätestatud kultiveerimismaterjali tarnija määratusele vastavalt isikult või mitte. Seejuures ei ole toetuse saamine põhiseadusega tagatud õigus.
p 2) ning toetuse abikõlbulikud kulud on muuhulgas metsataimede soetamise ja istutamise kulud (
lg 5 p 2).
juuli
lg 10 osas ja kaebaja leiab, et ta on tõendanud, et istutatud taimed vastavad justnimelt Määruse nr 20 nõuetele, need on ka soetatud lubatud tarnijalt, ta oli lisanud arved tasumise kohta, sj oli ta lisanud esialgsele taotlusele arve OÜ-lt Simmer. Kohtule nähtub vastustaja vastustest, et ka tema näeb, et
lg 10 sisuline mõte on selles, et kasutatud istikute päritolu oleks võimalik tuvastada ja kasutataks kvaliteetseid istikuid, mis suurema tõenäosusega tagavad metsa uuenemise. Vastustaja märgib, et riik ei saa toetada selliste metsataimede ostmist, mille päritolu ja kvaliteeti ei ole võimalik tuvastada (metsa uuendamise nõuded metsaseaduse § 24 lg 6-9). Vastustaja on kohtule vastamisel asunud selgitama, et § 9 lg 10 ei võimalda taimede soetamist edasimüügi teel ja ta esitas erinevaid põhjendusi, millest võiks pigem järeldada, et ta ei arvestanud ega hinnanud kaebaja muid väiteid ja esitatud tõendeid, vaid võttis asja lahendamisel aluseks vaid ühe arve, mis kinnitas temale nähtuvalt taimede ostu OÜ-lt Reta Puit. Lisatud oli ka arve OÜ-lt Simmer, mille suhtes vastustaja seisukohta ei võtnud. Vastustaja on märkinud kohtule vastuseks, et majandustegevuse registris on metsapuude kultiveerimismaterjali tarnijana OÜ Simmer. OÜ Reta Puit on kohtule nähtuvalt registreeritud numbriga KUL000075 arvates 14.07.17.a. metsapuude kultiveerimismaterjali tarnijana ning kanne ei saa puudutada varasemat aega. Samas nähtub, et kaebajale ei antud enam 9 võimalust täiendavate tõendite esitamiseks, kuigi ta oli küsinud, mida täpsemalt oleks vaja tõendada. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks palunud taotluses esinevaid puudusi või vastuolusid kõrvaldada, kui oli vajalik kindlaks teha istikute algupära Eestis või selle soetamise asjaolud, kui neis tekkis kahtlusi, mida varem ei esinenud. 38. MS § 10 lg 9¹ punkti 1 kohaselt jäetakse taotlus rahuldamata ja toetust ei maksta, kui taotleja, toetuse saaja või taotlus ei vasta vähemalt ühele toetuse saamise nõudele. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei vasta taotlus vähemalt ühele toetuse saamise nõudele (metsaseaduse § 10 lõige 9´1 punkt 1), sest soetatud ja istutatud taimed pole soetatud isikult, kes on esitanud majandustegevusteate metsa kultiveerimismaterjali tarnijana (
Kaebaja on jäänud seisukohale, et taotlus vastab toetuse saamise nõuetele, sest taimed on soetatud tarnijalt
lg 10 tähenduses ja kui on tegemist taimedega, mis soetati määrustes nimetatud lubatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, siis on riikliku järelevalve teostajatel võimalik tarnija müügiarvete jm kuludokumentide alusel kontrollida ka taimede liikumist ja vastavust nõuetele, kui see oleks olnud vaidlusküsimus. Vastustaja käesolevalt antud hinnangul aga ei oma tähtsust, et nendele nõuetele vastab Simmer OÜ, kellelt soetas taimed OÜ Reta Puit, kuivõrd ka edasimüüja peab omama nõuetekohast registreeringut. Veel märgib vastustaja, et tagantjärgi antud hinnangutel pole tõendatud, et kaebaja kinnistule istutati Simmer OÜ-lt soetatud taimed.
lg 10 sisu tuli vastustajal toetuse taotluse menetlemisel kontrollida igal juhul, kas metsa uuendamisel kasutatud taimed on soetatud tarnijalt nimetatud sätte mõistes. Kohus nõustub vastustajaga selles, et sõltumata taotluse esitamisel kehtinud
lg 10 sõnastusest ja menetluse ajal sõnastuse muutumisest, tuli otsuse tegemisel vastustajal hinnata, kas taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnijalt, kes on registreeritud majandustegevuse registris vastava tegevusega. Kohtu hinnangul on vastustaja
lg 10 nõude kontrollimisel tõlgendanud normi põhjendamatult kitsalt ning vastuolus normi 10 eesmärgi ja mõttega. Vastustajal tuleb menetluses kindlaks teha juhtumipõhiselt, kas metsa uuendamisel kasutatud taimed on soetatud nõuetele vastavalt tarnijalt. Õigusnormides, millest vastustaja lähtus, puudub selgesõnaline nõue, missugused tehingud on lubatavad või vastupidiselt mitteaktsepteeritavad, sj nõue, et taotleja peab soetustehingu tegema ise ega saa teisi isikuid selleks volitada. Kui metsataimed peavad vastama Määruse nr 20 nõuetele ja see puudutab ühtlasi lubatud tarnija küsimust, siis materjali päritolu tuvastamine ei eeldanud kohtule nähtuvalt vastustajalt ülemäärast pingutust, kui ta kontrollib asjassepuutuvaid arveid või nõuab juurde taotlejalt lisadokumente. Käesolevaks ajaks on vastustaja esitanud mitmeid erinevaid vastuolulisi selgitusi ning kohus ei saa tagantjärgi kindlaks teha, missugused kohtumenetluses esitatud põhjused on kaalutlemisel arvestatud, need asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes.
lg 10 nõudest mööda minna vaid juhul, kui määruse andja tunnistab selle sätte kehtetuks või kui tuvastatakse, et sätte puhul on tegemist põhiseadusevastase nõudega. Lisaks saab märkida, et ka viidatud MS ei sätesta kvaliteedi tagamiseks teistsuguseid nõudeid ja metsa omaniku puhul saab eeldada tegutsemist enda heaolu nimel ning kaebaja puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks, et metsa omanik oleks huvitatud mingil viisil istutama selliseid taimi, mis ei võimaldaks tal täita MS § 42 märgitud omaniku kohustusi metsa majandamisel. Kaebaja tegutses teadmises, et ta kasutades lubatud kultiveerimismaterjali, on täitnud omaniku kohustused ja ta saab taotleda ka toetust, muid eesmärke tema tegevusest ei nähtu. Kaebajale pole sj ette heidetud, et tema kinnistul toimuks lubamatu tegevus või et kinnistule pole istutatud seadusega lubatud taimed. Kui see oleks vastupidi, siis peaks ilmnema rikkumise tuvastamine, mida aga ei nähtu. Vastustaja ja kaasatud isiku selgitused ei viita mõistlikele põhjustele, miks tuleks toetuse saamisel tõlgendada kehtivat õigust teistmoodi, kui see tegelikult normidest nähtub ja peab tagama eesmärgipärase majandamise. 46.
lg 1 kohaselt on metsa uuendamise toetuse eesmärk tagada metsaressursi kvaliteedi parandamine ja metsamaa tootmispotentsiaali efektiivsem kasutamine pärast raiet või metsa hukkumist. Määruse selline eesmärk tuleneb ja on vastavuses MS-ga. Seega on metsa uuendamise toetamisel oluline muuhulgas parandada metsaressursi kvaliteeti. Määruse § 10 lg 12 9 p-s 10 viidatud määrusega nr 20 on kehtestatud metsa uuendamisel kasutada lubatud kultiveerimismaterjali algmaterjali päritolu. Nimetatud määruse § 3 lg 2 kohaselt on metsa uuendamisel lubatud kasutada hariliku männi ja hariliku kuuse kultiveerimismaterjali, mille algmaterjal pärineb Läti või Leedu Vabariigist. Seega on metsa uuendamisel oluline kasutatavate taimede algmaterjali päritolu. Määruse nr 20 § 12 lg 1 kohaselt peavad turustatavad metsataimed olema kvaliteetsed. Kvaliteetseteks loetakse terved ja elujõulised metsataimed. Sama §-i lg 5 kohaselt tagab metsataimede nõuetele vastavuse kultiveerimismaterjali tarnija. Nõuded kultiveerimismaterjali tarnijale on kehtestatud taimede paljundamise ja sordikaitseseadusega, mille § 64 lg 6 alusel ongi kehtestatud määrus nr 20. Lisaks tuleneb taimede paljundamise ja sordikaitse seaduse § 64 lg-st 2, et paljundus- ja kultiveerimismaterjali tarnija võtab tarvitusele kõik vajalikud meetmed, et tagada paljundus- ja kultiveerimismaterjali tootmine käesoleva seaduse nõuete kohaselt ning nõuetekohane paljundus- ja kultiveerimismaterjal. Seega on registreeringut omava tarnija kohustus tagada, et turustatakse nõuetele vastavaid taimi. Eeltoodust saab järeldada, et
lg-s 10 sätestatud nõude eesmärk on tagada, et metsa uuendamisel kasutatakse nõuetele vastavaid taimi ning nimetatud nõude täitmise tagab muuhulgas see, kui metsa uuendamisel kasutatavad taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt. Määrusekohased taimed saab kinnistu omanik soetada erineval moel ning kohtule ei nähtu, et nõuetekohaste taimede istutamist tuleks tõendada mingit kindlat liiki tõendiga või tehinguga. Metsa uuendamine nõuetekohaste taimedega on kohtule nähtuvalt võimalik ka siis, kui lubatud tarnijalt soetab taimed ka muu isik, kuna sellest ei muutuks seaduse nõuetele vastavuses olevate taimede kvaliteet. Taimede kvaliteeti ja päritolu saab tõendada erineval viisil. Vastustaja kohtule antud vastusetest ei saa järeldada, et taimede päritolu poleks kindlaks tehtav või et puuduks võimalus kontrollida nende vastavust õigusnormide nõuetele, nagu võib mõista, siis nende päritolus siiski ka ei kaheldud. Samas ei saa pelgalt dokumentide või tehingute vormistusest (või nende vigasusest) järeldada, et jääks saavutamata MS taotletud eesmärk - et rajatakse mets, mis koosneb tarnijalt soetatud taimedest. Seda, millistele tõenditele peaks tuginema otsuses, kohus ette kirjutada ei saaks. Negatiivse otsuse puhul peab kaebajale olema teada, mis selle tingis. PS 3 lg 1 kohaselt teostatakse riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Avaliku võimu tegevust võib jaotada koormavaks halduseks ja soodustavaks halduseks. Koormava haldusega on tegemist siis, kui haldus sekkub käskude ja keeldudega isiku õigussfääri ja piirab tema vabadust või omandit. Vajalikke kohustusi saab kehtestada seadusandja ja kohtule ei nähtu, et õigusnormidega on käesolevalt antud laiaulatuslikumad volitused vastustajale otsustamaks, kuidas kohaldada Metsaseadusest tulenevaid nõudeid. Kaebajale sai toetuse saamisel esitada neid nõudeid, mis tulenevad vahetult õigusnormidest. Nii Määrus nr 20 kui ka Määrus nr 10 peavad olema vastavuses MS-st tulenevate eesmärkidega. Seega, kui MS § 10 lg-st 11 tulenevalt määrab toetuse andmise alused, taotlusele esitatavad nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise korra, taotluse hindamise alused ning toetuse tagasinõudmise korra Keskkonnaminister, siis ka vastustajale antud volitus hõlmab endas õigust otsustada toetuse saamine lähtudes tingimustest, mis on sätestatud õigusnormidega ning ei moonuta taotletavat eesmärki ega piira isiku õigusi ebaproportsionaalselt. Kui Metsaseadusest tulenevalt tuleb metsa uuendamiseks kasutada nõuetele vastavaid taimi ning nimetatud nõude täitmise tagab muuhulgas see, kui metsa uuendamisel kasutatavad taimed on soetatud kultiveerimismaterjali tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt, siis need ülesanded ja nõuded ei ole seadusega antud kellegi teise reguleerida ja ümber otsustada, vastavalt tuleb mõista ka määruste regulatsiooni. Reguleerides nimetatud ülesannete täitmist, ei ole kohtule nähtuvalt seadusandja sekkunud ülemääraselt isikute võimalike tehingute sfääri, kuivõrd soovitud 13 eesmärgi saavutamine on printsiibis võimalik läbi erinevate tehingute, volituste jne, mil ikkagi on kontrollitav, kas taimed soetati lubatud tarnijalt (antud juhul OÜ Simmer) või kas taimed vastavad Määruse nr 20 nõuetele (antud juhul OÜ Simmer). Kohut ei vii teistsugusele järeldusele ka vastustaja viide viimase määruse redaktsiooni seletuskirjale, mille osas vastustaja märgib, et ei ole ega saagi vaidlust olla küsimuses, kas kultiveerimismaterjali tarnija registreerimiskohustus on
esimese või teise redaktsiooni kohaselt täidetud. Vastustaja viidatud selgitav seletuskiri nimetab, et metsa uuendamise toetuse eesmärgi sõnastuse kohta metsaressursi kvaliteedi parandamise ja metsamaa tootmispotentsiaali efektiivsemaks kasutamiseks pärast raiet või metsa hukkumist tehakse täpsustusi. Vastavalt nimetatakse vaid, et konkreetsem sõnastus võimaldab välistada metsatoetuse kasutamist metsataimede istutamiseks mitte-metsamaale. Kuna toetusraha on vähe, suunatakse see eelkõige seadusega pandud kohustuste täitmiseks. Abikõlblikud on metsamaa uuendamiseks tehtavad tööd: maapinna ettevalmistamine, metsataimede soetamine ja istutamine, kuni kolme aasta vanuse metsauuenduse hooldamine. Metsamaal peavad olema kehtivad inventeerimisandmed, muu maa metsastamine ei ole abikõlblik. Taimede soetamise kohta pole enam vaja esitada arveid ja maksekorraldusi, kuid need peavad endiselt olema soetatud majandustegevuse registris registreeritud kultiveerimismaterjali tarnijalt ja taimedel peab olema kultiveerimismaterjali põhitunnistus. Eeltoodust ei nähtu kohtule ka seda, et arved ja maksekorraldused kuidagi koormaks vastustaja tegevust eriliselt, kui neid nõuda või kui neid edasiselt isegi enam ei nõuta. Seega saab järeldada, et iga taotlus tuleb vältimatult lahendada juhtumispõhiselt, et jõuda õige tulemuseni. Vaidluste ei ole selles, et riik sai delegeerida avaliku ülesande täitmise SA Erametsakeskus ning et erametsanduse toetamine on riigi vabatahtlik poliitiline valik. Eraõiguslikule juriidilisele isikule ei ole antud aga taotluste lahendamisel ja toetuste määramisel suuremaid õigusi, kui MS seda võimaldab (koos viidatud määrustega) ja SA Erametsakeskuse volitused päädivad sihtasutusele delegeeritud ülesannete teostamisega. Kaebaja sai arvestada, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust vastavalt sellele (vt nt Riigikohtu üldkogu
tähenduses nõuetele vastav tarnija ja oli seda nii taimede soetamise ajal kui taotluse menetlemise ajal. Kaebaja on algusest peale väitnud, et metsa uuendamisel kasutati Simmer OÜ-lt soetatud istikuid, vastavalt on ta seda ka märkinud oma dokumentides. Peale vastustaja esialgse seisukoha saamist palus kaebaja vastustajalt selgitusi ja teavet (tl 11) selle kohta, mida ta peaks täiendavalt esitama. Vastustaja on asunud seisukohale (tl 12), et ka täiendavate tõendite esitamisel ei ole võimalik taotlust rahuldada ning seda üksnes põhjusel, et kaebaja on taimede soetustehingu teinud vahetult OÜ-ga Reta Puit. Ka kohtumenetluses on vastustaja seisukohal, et lisatõendite kogumine asjas ei ole seetõttu vajalik. Vastustaja on seejuures haldusmenetluses selgitanud kaebajale, et taimede päritolu on tõendatud. Kohtumenetluses on vastustaja vastupidiselt haldusmenetluses avaldatule märkinud, et tegelikkuses ei olnud menetluse tulemusel tõendatud, et metsa uuendamiseks kasutati just Simmer OÜ-lt saadud taimi. Seega saab järeldada, et tegelikult ei ole vastustajale üheselt selge, kas metsa uuendamisel kasutati just Simmer OÜ-lt soetatud taimi, kuid nagu ilmneb, ei ole vastustaja küsinud kaebajalt ka täiendavaid tõendeid vastavate asjaolude tuvastamiseks. Arvestades, et tarnijale on kehtestatud nõuded nii taimede märgistamiseks kui tehingute dokumenteerimiseks (määruse nr 20 § 16 ja § 17, sh kohustus anda ostjale üle metsapuu seemnepartii põhitunnistuse koopia), siis saanuks vastustaja küsida vajadusel täiendavaid andmeid Simmer OÜ-lt, samuti täiendavaid tõendeid kaebajalt (sh nõuda välja asjakohane metsapuu seemnepartii põhitunnistuse koopia, kauba saatedokumendid ja/või üleandmise vastuvõtmise aktid, küsida täiendavaid selgitusi, küsitleda vajadusel tunnistajaid). Seejuures ei ole põhjendatud vastustaja seisukoht, et täiendavate tõendite küsimine ei ole vastustaja pädevuses. Vaidlust ei ole, et vastustaja on pädev taotluse lahendamiseks. Õigusaktides on selgelt välja toodud vastustaja pädevus ja kohustus kontrollida taotluse õigusaktidele vastavust. Ka
lg-st 2 tuleneb, et selle määruse alusel toetuste andmist korraldab metsaseaduse § 6 lõike 3 alusel sihtasutus Erametsakeskus (EMK).
lg 1 kohaselt kontrollib EMK pärast taotluse saamist taotluses esitatud andmete õigsust ning taotluse, taotleja ja kavandatava tegevuse vastavust metsaseaduses ja käesolevas määruses sätestatud nõuetele. Sama §-i lg 2 kohaselt on EMK-l õigus nõuda taotlejalt taotluse kohta täiendavaid selgitusi ja lisadokumente.
lg 3 kohaselt kontrollib EMK dokumentides esitatud andmete õigsust ning toetuse saaja ja abikõlbliku tegevuse vastavust õigusaktides sätestatud nõuetele. Sama §-i lg-tes 1 ja 2 on sätestatud tähtaeg (so 120 kalendripäeva taotluse ja nõuetekohaste dokumentide laekumisest), millise jooksul tuleb otsus taotluse lahendamise kohta teha ning toetuse maksmisest keeldumise alused. 15 HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Sama §-i lg 2 järgi võib tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. HMS § 38 lg 3 kohaselt on menetlusosaline kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid. Selle kohustuse täitmata jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata. Seega oli vastustajal õigus küsida täiendavaid tõendeid nii kaebajalt kui muudelt isikutelt, sh OÜ-lt Reta Puit. Kaebaja oli valmis esitama täiendavaid tõendeid, kuid vastustaja ei pidanud neid vajalikuks õigusnormi ebaõige ning meelevaldse tõlgenduse tõttu. Tõendeid saab selliselt hinnata vastastikustes seostes ja kogumis. Millist tõendit antud juhul vastustaja vajab, jääb tema kaalutlusõiguse piiresse ja sõltub kontrolli esemest. Kohtule ei nähtu, missugune lõplik põhjus oli vastustaja otsustamisel määravaks, ent nagu võib mõista, siis jättis ta pooleli faktiliste asjaolude uurimise, et siduda need vastava õigusnormi koosseisuga. Selliselt tuli vastustajal taotluse lahendamisel uurimispõhimõtet rakendades koguda ja hinnata vajalikke tõendeid ning vastustajal on kaalutlusõigus, kas ja milliseid tõendeid koguda. Vastustaja on aga jätnud hindamata, milliseid tõendeid saaks kaebaja ja/või muud isikud asjas oluliste asjaolude (st kas metsa uuendamisel kasutatud taimed on soetatud nõuetele vastavalt tarnijalt) kindlakstegemiseks esitada ega ole täiendavaid tõendeid ka nõudnud. Vastustaja hilisemad selgitused kohtule, justkui poleks võimalik hiljem või dokumentide alusel taimede päritolu ja kvaliteeti kindlaks teha, on vastuolulised ja väheusutavad. Asjakohatuks tuleb hinnata selgitust, justkui oleks dokumentides esitatud andmete õigsust võimalik ja vajalik kontrollida, kuid see on mahukas töö. Mistahes viisil asjaolusid läbi arutledes nähtub kohtule, et haldusmenetluses on vastustaja seejuures järeldanud, et taimede päritolu on leidnud tõendamist. Haldusakti põhjendamise nõuete kohaselt tuleb tuvastatud faktilised asjaolud siduda neile vastava õigusnormi koosseisuga. Kui metsataimede nõuetele vastavuse tagab kultiveerimismaterjali tarnija ning need nõuded tarnijale on kehtestatud taimede paljundamise ja sordikaitseseadusega, mille § 64 lg 6 alusel ongi kehtestatud määrus nr 20 ehk mingeid lisanõudeid ei saaks seada tehtavate tehingute osas ka vastustaja, siis kohtule ei nähtu, et metsa uuendamisel ei saaks kasutada nõuetele vastavaid taimi siis, kui need on soetatud kultiveerimismaterjali tarnija registreeringut omavalt ettevõttelt ja kui see on tõendatav. Vastustaja neid asjaolusid ise ei ole uurinud ning pole ka enam selge, millisele seisukohale ta haldusmenetluses tegelikult asus, seetõttu kohtu hinnangul ei saa kuidagi välistada, et juba selline uurimispõhimõtte rikkumine (tõendite kogumata jätmine ning kaalutlusõiguse teostamata jätmine tõendite kogumisel) on toonud kaasa minetused haldusakti sisulises õiguspärasuses. Kuigi kohus palus vastustajal ka oma kohtukaebusele esitatud vastuseid üle selgitada, on ilmne, et eelnev haldusmenetlus ei ole sundinud haldusorganit otsustamisel kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema ja neid motiive ja kaalutlusi arusaadavalt haldusaktis esitama, selle võis tingida asjaolu, et vastustaja leiab, et ta ei pidanud uurimispõhimõtet rakendama, vaid pidas oluliseks taotluse hindamisel menetluse efektiivsuse kaalutlusi, mida kohus aga eelnevalt ei saanud toetada. Riigikohtu Halduskolleegium on oma praktikas selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (vt nt RKHK 29.11.2012 otsust asjas nr 3-3-1-29-12, p 20, ning 14.12.2012 otsust asjas nr 3-3-1-33-12, p 16). See on erandlikel juhtudel võimalik. Käesolevalt on vastustaja kohtumenetluses esitanud küll erinevaid selgitusi ja asunud veel lisaks väitma, et tegelikult ei ole tõendatud, et kaebaja kasutas metsa uuendamisel Simmer OÜ-lt soetatud taimi, kuid vastustaja on lähtunud seejuures vaid ühest arvest, ent jätnud tähelepanuta kaebuse esitaja muud väited ja selgitused. 16 Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik, samuti on leitud, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt lahendid asjades nr 3-3-1-74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-81-07 (p 20), 3-3-162-07 (p 16), 3-3-1-57-07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17) ning otsus ¬asjas nr 3-3-1-85-10 (p 44)), samas võib märkida, et erandjuhtudel on siiski peetud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist (vt nt lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)). Riigikohus on hiljem pehmendanud oma seisukohta ja leidnud, et võib esineda erandlikke olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Kuna tõendamiskoormus lasub sellisel juhul haldusorganil küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati (vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-29-12), siis ei oleks ka õigustatud vastustaja etteheide, et kaebaja jättis midagi tõendamata ja tal tuleb seda teha. Tegemist peab olema erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit haldusakti põhjendamise kohustusest. Käesolevalt kohtule nähtuvalt on vastustaja alles asunud püstitama küsimusi tehingute ja tõendite osas, mis veelkord kinnitab, et haldusmenetluses uurimisprintsiibi nõudeid ei ole järgitud. Kohus jääb seisukohale, et kuivõrd asjas on välja selgitamata olulise tähendusega asjaolud, pole vastustajal olnud võimalik jõuda õiguspärase ja otstarbekohase otsuseni. Eriliselt tähtis on motivatsioon aga juhtudel, kui haldusaktiga luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Käesolevalt jäeti kaebaja toetusest ilma olukorras, mil ta kasutas esialgsetel andmetel metsa uuendamiseks Simmer OÜ-lt soetatud taimi ja selles siiski ei kaheldud. Vastustaja ei toetunud keeldumisel sj asjaolule, et võiks esineda kahtlus, et kas kinnistule istutati OÜ-lt Simmer ostetud taimed või et see pole tõendatav. Kohus siinkohal rõhutab, et kohtutel on küll õigus ja kohustus kontrollida vaidlustatud haldusotsustuste tegemise korrast ja vorminõuetest kinnipidamist, samuti nende sisulisi aluseid, kuid kohus ei saa siiski seejuures ise läbi viia toetuse taotluse menetlemist puudutavat haldusmenetlust vastustaja eest. Haldusakti õigusliku ja faktilise aluse selgumine kanduks vastustaja vastuse kohaselt käesolevalt üle kohtumenetlusse, kuid sellisel juhul ei kontrollita enam haldusorgani tegevust, vaid otsitakse põhjendusi haldusakti kehtima jäämiseks (vt nt Riigikohtu lahendis selgitus asjas nr 3-3-1-49-08), mis ei ole lubatav. Kohus jääb sj seisukohale, et kirjaliku põhjendamise eesmärk ei ole ainult akti tagantjärele kontrollimine, vaid ka haldusorgani enesekontrolli tagamine (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsuse asjas nr 3-3-1-54-03, p-i 36). Haldusorgani enesekontrolli kaudu peab haldusorgan jõudma selgusele otsuse õigsuses (nr 3-3-1-49-08). Kohus ei saa käesolevalt enam kontrollida, milliselt vastustaja seisukohad muutusid ning samuti seda, kas hiljem esitatud põhjendused või selgitused olid akti andmisel olulised ja selle aluseks või kas nad olid üldse mingil põhjusel antud olukorras eesmärgipärased. Kohus juba nimetas, et haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele ja kui vastustaja ühel ja samal ajal soovib lisatõendite esitamist või alles nende uurimist, teisalt peab seda mittevajalikuks, siis pole selge, missugusena haldusaltist tulenevat keeldumist tuli kaebajal mõista ja kas see muutus. Haldusakti põhjendus ei eelda selle koormamist ei enne ega nüüd õiguslike alustega, mis ei ole asjakohased. Seetõttu tuleb põhjendamise kohustusest lähtuvalt haldusorganil haldusaktis märkida need õiguslikud alused, mille faktiline koosseis on tuvastatud. Haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-57-07 jt). Antud juhul on tegemist sellise olukorraga. Riigikohtu senise praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ka ärakuulamisõiguse tagamata jätmine käsitatav rikkumisena, sj sedavõrd 17 olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas nr 3-3-1-72-10). Kaebajat enam ära ei ole kuulatud, kuigi tagantjärgi võib mõista, et väidetult tekkisid kahtlused taimede päritolus või siis nende ostmises. Kohus möönab, et haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Kuna kohus juba märkis, et menetlus oli läbi viidud olulise puudusega ja kohus haldusmenetlust ise uuesti läbi viia ei saaks, siis tuleb vastustajal asi uuesti läbi vaadata ja teha õiguspärane otsus. Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse kaebaja taotluse uueks lahendamiseks, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorganiga selles, et toetuse saamine pole isiku põhiseadusega garanteeritud põhiõigus. Küll on aga isikul seadusandja poolt toetuse ettenägemisel õigus nõuda toetuse saamiseks esitatud taotluse õiguspärast ning kehtestatud õigusnormidele vastavat lahendamist. 48. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole menetluskulude taotlust ega nimekirja esitanud. Seetõttu tuleb jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Kalmiste kohtunik 18
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.