Obsah (7)

§ 10§ 3§ 16§ 6§ 14§ 11§ 17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

„Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 44) § 10 lg-st 3 pikenes 2013 33,1 ha põllumaa kaebajale üleandmisel ka Kopra Karjamõis mahetootmise kohustuse periood kuni 31.12.2014. Üldjuhul põllumajandustootja, kellel on mahetootmise kohustus ning kes võtab üle lühemat aega kestnud mahetootmise kohustuse peab täitma määrus nr 44 § 3 lg-s 3 nimetatud kohustust ülevõetud kohustuse perioodi jooksul sõltumata sellest, kui suure osa ülevõetud kohustus tootja mahetootmise kohustusega hõlmatud põllumaast moodustab. Samas ei reguleeri siseriiklik õigus ega asjakohane Euroopa teisene õigus üleantud mahetootmise kohustuse algse kohustuse võtnud tootjale tagasi loovutamisel mahetootmise kohustuse perioodi kestvust. Nõustuda ei saa PRIA seisukohaga, et olukorras, kus OÜ Kopra Karjamõis sai Kopra Sahver OÜ-lt 2013 tagasi 33,1 ha põllumaad ja sellega seotud mahetootmise kohustuse, tuleb samuti lähtuda

§ 10

lg-st 3 selliselt, et kaebaja mahetootmise kohustuse perioodi määrab Kopra Sahver OÜ lühemat aega kestnud mahetootmise kohustuse periood. Vastavalt

§ 10

lg-le 1 kui toetuse saaja annab kogu oma kohustuse või selle osa üle teisele isikule, kohaldatakse komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg-t 1. Siseriikliku õiguse kehtestamisel tuleb silmas pidada toetusmeetme eesmärke ning tagada, et regulatsioon ei tooks kaasa taotlejatele ebaproportsionaalselt koormavaid tagajärgi. Kuigi komisjoni määrus nr 65/2011 ega Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 1306/2013 ei reguleeri vahetult mahetootmise kohustuse perioodi võimalikku pikenemist seoses kohustuse ülevõtmisega, on neis sätestatud toetuse tagasinõudmise ja halduskaristuse määramise kriteeriumid asjakohased

tõlgendamisel. Põhjendatud on tõlgendada

sätteid selliselt, et regulatsiooni mõju kaebajale ei oleks ebaproportsionaalselt koormav pidades silmas toetusmeetmega taotletavat eesmärki. Kohus mõistab

§ 10

lg-t 3 selliselt, et säte peab tagama, et sõltumata mahetootmise kohustuse üleandmisest kehtiks mahetootmise kohustus iga algse kohustusega hõlmatud maatüki suhtes

§ 3lg-s 3 nimetatud tähtaja, s.o viie aasta, jooksul.

Seega ei tohi kohustuse üleandmine kaasa tuua kohustuse lõppemist enne viie aasta möödumist selle maatükiga seotud mahetootmise kohustuse algsest võtmisest. Selline eesmärk on 2013 OÜ Kopra Karjamõis poolt Kopra Sahver OÜ-lt ülevõetud mahetootmise kohustuse suhtes täidetud ka juhul, kui kohustuse lõpptähtajaks lugeda 20.05.2014, kuna kaebaja kasutusse võetud maatükid olid hõlmatud kaebaja poolt 2009 võetud kohustusega.

§ 10

lg 3 järgi ülevõetud kohustus ja algne kohustus üksnes loetakse üheks kohustuseks ülevõtja suhtes. Normist ei tulene, et samasugune toime oleks üleantud kohustusel ka üleandja suhtes. Seetõttu on põhjendatud tõlgendada sätet selliselt, et OÜ Kopra Karjamõis poolt Kopra Sahver OÜ kasutusse antud maatükkide tagasisaamisel tuleb nende maatükkidega seotud mahetootmise kohustuse perioodiks lugeda algse kohustuse periood. Vastavalt ei ole tegemist kohustuse üleandmisega

lg 3 mõttes, vaid kohustuse tagasiandmisega. Kuigi kehtiv õigus sellist toimingut otsesõnu ei reguleeri, tuleb seda lubatavaks pidada. OÜ Kopra Karjamõis suhtes tuleb ülemääraselt koormavaks pidada mahetootmise kohustuse pikenemist tulenevalt sellest, et vahepealsel ajal loeti Kopra Sahver OÜ-le üleantud kohustuse perioodi lõpptähtajaks 31.12.2014 tulenevalt Kopra Sahver OÜ toimingutest mahetootmise toetuse taotlemisel. Kolmanda isiku toimingud toetuse taotlemisel ei olnud kaebaja kontrolli all ega üheselt ettenähtavad. Seetõttu ei pidanud kaebaja nende mõjuga arvestama oma mahetootmise kohustuse täitmisel ega kavandama kohustuse jätkuvaks täitmiseks 2014 vegetatsiooniperioodil vajalike rendilepingute jätkamist. Selliselt tooks kohustuse tagasiandmise kaudu kaebaja mahetootmise kohustuse perioodi pikendamine kaasa kaebaja jaoks koormava tagajärje, mis ei ole

§ 10lg-ga 3 taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.

Seetõttu on selline tagajärg kaebaja suhtes ebaproportsionaalne. Eeltoodu alusel on ekslik PRIA seisukoht, et kaebaja mahetootmise kohustuse perioodi lõpptähtajaks on 31.12.2014. Vastustaja on

§ 16

lg-le 1 ja § 17 lg-le 6 tuginedes 3 õigusvastaselt otsustanud kaebajalt osaliselt tagasi nõuda aastatel 2009–2013 makstud mahepõllumajandusliku tootmise toetuse. Vastustaja ei ole tuginenud sellele, et OÜ Kopra Karjamõis mahetootmise kohustuse periood pikenes kaebaja tahteavalduse tõttu, s.o põhjusel, et kaebaja esitas mahepõllumajandusliku tootmise toetuse taotluse ka 2014, siis kohus nimetatud asjaolu võimalikku toimet ei hinda. Kuna vaidlustatud käskkirja osalise tühistamise tingib ainuüksi eksimus kaebaja mahetootmise kohustuse perioodi tähtaja määratlemisel, ei analüüsi kohus kaebaja väiteid vastustaja eksimuste kohta Kopra Sahver OÜ mahetootmise kohustuse perioodi määratlemisel. Haldusasja mahtu ja keerukust silmas pidades on kaebaja õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud ning tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1 ja lg 6 kohaselt PRIA-lt kaebaja kasuks välja mõista. Kohus mõistab kaebaja kasuks välja ka kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. PRIA-lt tuleb kaebaja kasuks menetluskulude katteks välja mõista kokku 759 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. PRIA esitas Tartu Halduskohtu 14.01.2016. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta asjaolu, et Kopra Sahver OÜ esitas 19.05.2010 PRIA-le

§ 6

lg 2 p-s 6 nimetatud kinnituse põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse võtmise kohta.

§ 6

lg 4 kohaselt ei tulnud § 6 lg 2 p-s 6 nimetatud kinnitust esitada kohustuse võtmise aastale järgnevatel kohustuseaastatel.

§ 14

lg-te 1–3 kohaselt ei tulnud seda kinnitust esitada ka kohustuse suurendamise, vähendamise või ülevõtmise korral. Sellest järeldub, et taotleja enda või kellegi teise poolt võetud olemasoleva kohustusega jätkamise korral ei olnud

§ 6

lg 2 p-s 6 nimetatud kinnituse esitamine vajalik.

§ 6

lg 2 p-s 6 nimetatud kinnituse esitamine oli vajalik uue põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse võtmiseks ning selle esitamisega algas uus viis järjestikust kalendriaastat kestev kohustusperiood.

§ 3

lg 3 kohaselt tekkis kohustuse võtmise kinnituse esitanud isikul taotluses näidatud või taotluse kontrollimisel kindlaks tehtud maal ja selle pindalal nö algne kohustus. 2013 toimus Kopra Sahver OÜ poolt 2010 võetud uue (eraldiseisva) kohustuse üleandmine OÜ-le Kopra Karjamõis. Kopra Sahver OÜ 2010 esitatud põllumajandusliku keskkonnatoetuse kohustuse võtmise kinnitus on asja lahendamise seisukohast määrava tähtsusega asjaolu ning kohtu poolt selle tähelepanuta jätmine on menetlusnormi rikkumine. Kui halduskohus oli seisukohal, et Kopra Sahver OÜ 2010 kohustuse võtmise kinnitus ei ole asjassepuutuv, oleksid otsuses pidanud HKMS § 165 lg 1 p 2 kohaselt sisalduma asjakohased põhjendused. Nimetatud asjaolu tähelepanuta jätmine viis halduskohtu ekslikule järeldusele, et OÜ Kopra Karjamõis poolt Kopra Sahver OÜ-lt mahetootmise kohustuse ülevõtmine 2013 oli OÜ Kopra Karjamõis poolt 2010 Kopra Sahver OÜ-le üleantud kohustuse nö tagasiloovutamine. Määrus nr 44 ei tunne mõistet kohustuse tagasiloovutamine. Tegemist on kohustuse üleminekuga sõltumata sellest, kellele see kohustus antakse. Halduskohus tõlgendas ebaõigesti

§ 10lg-s 3 sisalduvat normi, mis on viinud ebaõige kohtulahendini.

Halduskohus järeldas ekslikult, et toetuse andmise eesmärk on 2013 OÜ Kopra Karjamõis poolt Kopra Sahver OÜ-lt ülevõetud mahetootmise kohustuse suhtes täidetud ka juhul, kui kohustuse lõpptähtajaks lugeda 20.05.2014, kuna kaebaja kasutusse võetud maatükid olid hõlmatud kaebaja 2009 võetud kohustusega. Nimetatud seisukoht on vastuolus nõukogu määruse (EÜ) 1698/2005 art-s 39 sätestatuga. Kopra Sahver OÜ võttis kohustuse 2010 ning see ei saanud lõppeda enne kui 31.12.2014. Arvestades, et OÜ Kopra Karjamõis võttis 2013 vabatahtlikult üle Kopra Sahver OÜ poolt 2010 võetud kohustuse, pikenes tema kohustus

§ 10lg 3 alusel ning see ei saanud lõppeda enne kui 31.12.2014.

a. 4 Nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 39 lg-test 2 ja 3 järeldub, et põllumajanduslikku keskkonnatoetust võis anda siis, kui põllumajandustootja võttis vähemalt viie aasta pikkuse uue kohustuse, mitte ei jätkanud kellegi teise võetud kohustust. Kohustuse kestvus ei sõltu sellest, mida kohustusega hõlmatud maal enne kohustuse võtmist tehti, sh ei oma tähtsust, kas taotleja ise või keegi teine omas varasemalt teist kohustust, mis hõlmas asjassepuutuva maa. Uut kohustust ei saanud võtta lühemaks ajaperioodiks kui viis aastat. Kui kohtul on kahtlusi nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 39 tõlgendamise osas, eelkõige selles, kas see nõuab kohustuse võtmist vähemalt viieks aastaks ka olukorras, kus kohustusega hõlmatud maatükil on olnud varasemalt teine samasugune kohustus, peaks kohus pöörduma eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole. Oluline on pöörata tähelepanu asjaolule, mis ajaks Kopra Sahver OÜ OÜ-ga Kopra Karjamõis 2010 rendilepingu sõlmis. Kui leping sõlmiti nt 3 aastaks, siis pidi Kopra Sahver OÜ olema teadlik, et rendilepingu lõppemisel peab ta kohustuse üle andma või nõutakse eelmistel aastatel makstud toetus tagasi. Kopra Sahver OÜ pidanuks OÜ-le Kopra Karjamõis kohustuseperioodi pikenemisest teada andma, kuivõrd tegemist oli OÜ Kopra Karjamõis rendimaaga ning Kopra Sahver OÜ-l algas 2010 uus kohustus. Kohtuotsuses toodud selgitused ei järgi ebavõrdse kohtlemise keelu põhimõtet. Kui lähtuda kohtu käsitlusest, tuleks ülevõtja kohustuseperiood arvutada lühemat aega kehtinud kohustuse järgi. Samas kui üleandja, kes ise uuesti oma kohustuse teiselt isikult üle võtab kohustuseperioodi pikkuse nõuet järgima ei peaks, kuna oma kohustuse teiselt taotlejalt ülevõtmisel arvataks ülevõetud kohustus algse kohustuse hulka ning kohustuseperioodi ei arvutataks lühemat aega kehtinud kohustuse järgi vaid algse kohustuse võtmise perioodi järgi. Siin on tegemist ebavõrdse kohtlemisega, kuna kõiki toetuse taotlejaid, kes on kohustuse üle andnud, ei ole koheldud ühtemoodi. 6. OÜ Kopra Karjamõis palub vastuses PRIA apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Vastuse kohaselt sai Kopra Sahver OÜ esitatud kohustuse võtmise kinnituse vorm olla vaid ilmselge eksimus, kuna taotletav pind oli muutunud vaid 0,1 ha võrra. Halduskohus märkis õigesti, et antud juhul on meetme eesmärk täidetud, kuna vaidlusalune maatükk oli enne Kopra Sahver OÜ-le kaheks aastaks kasutada andmist hõlmatud juba algsse OÜ Kopra Karjamõis 2009 esitatud taotluses. Arvestades, et algne kohustus võeti 1001,66 ha, siis ei ole proportsionaalne toetuse tagasinõudmine nii suures ulatuses ainuüksi 0,1 ha erinevuse tõttu taotletava põllumajandusmaa pindalades. Kohustust on õigus üle anda, samuti on õigus kohustus uuesti poolte kokkuleppel tagasi võtta. Määrus sellist tegevust ei keela. Kohustuse üleandmise võimaldamise mõte ja eesmärk on tagada teatav paindlikkus kohustuse täitmisel. Halduskohus märkis õigesti, et Kopra Sahver OÜ toimingud on toonud kaasa vaieldava olukorra. Vastustaja jättis tähelepanuta, et PRIA ise esitas korduvalt teatise kohustusperioodi pikkuse kohta, millest nähtus kuni 2014 toetuse taotlemiseni, et kohustusperiood lõpeb 20.05.2014 ja sellest lähtuvalt ei saanudki kaebaja olla teadlik, et Kopra Sahver OÜ-lt tagasivõetud kohustuse 0,1 ha erinevus on justkui kaasa toonud uue kohustuse algamise. Seetõttu ei oma tähtsust, kas määruses on sätestatud tagasiloovutamise mõiste. Lähtuma peab määruses sätestatud sisulisest võimalusest ning sisuliselt on kohustuse tagasiloovutamine lubatud tegevus. Vastustaja märkus, et kohus peaks pöörduma eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole tuleb jätta tähelepanuta, kuna sisuliselt ei ole vaidlusalune haldusorgani tegevus,

kohaldamine ning EL määruse nr 1698/2005 tõlgendamine asja lahendamisel määrava tähtsusega. Poleks Kopra Sahver OÜ kohustuse ülevõtmisel tekkinud 0,1 ha pinnaerinevust, oleks edasine kohustuse tagasiandmine Kopra Karjamõis OÜ-le ning kohustuse lõppemine olnud vaidlusteta. Arvestada tuleb, et PRIA oli saadetud teatistest nähtuvalt 2014 taotlusperioodini arvamusel, et kohustus algas 2009, mitte

1. 5 Kopra Sahver OÜ oli samuti teadmisel, et kohustus mitte ei alanud uuesti vaid jätkus algne, OÜ Kopra Karjamõis poolt 2009 võetud kohustus. Kopra Sahver OÜ oleks saanud teavitada uuesti alanud kohustusest kui see oleks kajastunud ka PRIA teatistel, kuid teatiste kohastelt kuni 2014 kajastus ka PRIA arvutisüsteemides, et kohustus oli võetud
2. Tegemist on sama maaga, millele algne kohustus võeti. Nimetatud maa osas on kohustusperioodi viieaastane nõue täidetud, sõltumata sellest, mitu korda kohustusalust maad koos kohutusega üle anti.

§ 10

lg 3 kohaselt juhul kui kaks isikut ka korduvalt annavad üksteisele üle sama kohustust, siis kohustusperiood ei pikene ning viieaastane kohustusperiood arvestatakse algsest kohustusevõtmise kuupäevast. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebaja taotles mahepõllumajandusliku tootmise toetust
2. aastal kokku 1001,66 hektarile. Asjas puudub vaidlus ka selle üle, et 19.05.2010 andis kaebaja osa kohustusest üle Kopra Sahver OÜ-le (tl 40 p). Kopra Sahver OÜ võttis kaebajalt üle mahetootmise kohustuse kokku 71,3 ha-l. Kopra Sahver OÜ esitas 19.05.2010 vastustajale

§ 6

lg 2 p-s 6 nimetatud kinnituse kohustuse võtmise kohta.

§ 6

lg 4 nägi ette, millised dokumendid tuli esitada kohustuse võtmise aastale järgnevatel kohustuseaastatel.

§ 6lg 2 p-s 6 nimetatud kinnitust selles loetelus ei ole.

Seega puudus Kopra Sahver OÜ-l kohustus seda kaebaja kohustuse ülevõtmisel esitada.

§ 11

lg 3 sätestab, et kohustuse üleandmise ja ülevõtmise korral on kohustuse andjal ja ülevõtjal õigus suurendada kohustusaluse maa pindala üksnes § 3 lõikes 3 nimetatud algse kohustuse arvelt. Kuna Kopra Sahver OÜ taotles

1. aastal lisaks ülevõetud kohustuse ulatusele mahepõllumajanduslikku tootmise toetust lisaks 0,10 ha-le, mis ei olnud ülevõetud kohustusega hõlmatud, algas Kopra Sahver OÜ-l
2. aastal uus viieaastane kohustusperiood. Vastustaja on õigesti rõhutanud asjaolu, et isegi kui Kopra Sahver OÜ ei oleks
3. aastal taotlenud toetust 0,10 ha-le kohustusega hõlmamata maale, millest tulenevalt ei oleks uus kohustusealune periood alanud
4. aastal, oleks uus viieaastane kohustuseperiood alanud
5. aastal, millal ta taas taotles toetust pindalale, mis ei olnud ülevõetud kohustusega hõlmatud. Kuna Kopra Sahver OÜ võttis kohustuse
6. aastal, siis ei saanud see lõppeda enne 31.12.
8. Asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja sai Kopra Sahver OÜ-lt
9. aastal tagasi 33,1 ha põllumaad. Halduskohus on leidnud, et tegemist on kohustuse tagasiandmisega. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Esmalt ei nähtu kaebaja poolt vastustajale esitatud andmetest, et kaebaja oleks põllumajandusliku tootmise toetuse alust pinda
10. aastal suurendanud 33,1 ha võrra. Tema toetuse alune pindala on suurenenud sellel aastal ainult 6,5 ha võrra (tl 34). Juba see asjaolu näitab ringkonnakohtu arvates seda, et kaebaja oli teadlik teise kohustuse ülevõtmisest.

§ 10

ei räägi kohustuse tagasivõtmisest, vaid selles sätestatakse ainult kohustuse üleandmine ja ülevõtmine.

§ 10

lg 3 sätestab, et kohustuse ülevõtmise korral loetakse ülevõetud kohustus ja § 3 lõikes 3 nimetatud algne kohustus üheks kohustuseks, mille kestus arvestatakse lühemat aega kestnud kohustuse järgi. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja pidi kohustuse Kopra Sahver OÜ-lt ülevõtmisel teadlik olema sellest, et seoses sellega lõpeb tema kohustuse periood 31.12.

1. Kaebaja puhul on tegemist pikemalt põllumajanduse valdkonnas tegutseva ettevõttega, kes oli ka varem toetusi taotlenud ja pidi olema kursis toetuste saamise õigusliku regulatsiooniga. Vastustaja on omaks võtnud asjaolu, et
2. a aprillis kaebajale saadetud teatises oli ekslikult kajastatud asjaolu, et kaebaja kohustusperiood lõpeb 20.05.
3. Kaebajal oli võimalus oma kohustuste lõppemise tähtaega kontrollida vastustaja andmebaasidest, millele on viidatud ka kaebajale saadetud trükises. 9.

§ 17lg 9 sätestab, et 2009.

aastal kohustuse võtnud toetuse saaja võib § 3 lõikes 3 nimetatud kohustuseperioodi ühe kohustuseaasta võrra pikendada. Nimetatud 6 kohustuseaasta kestab

1. maist 2014 kuni
2. detsembrini
3. Sama määruse § 17 lg 6 kohaselt võis enne
4. aasta
5. maid kohustuse võtnud toetuse saaja vähendada § 3 lõikes 3 nimetatud algse kohustuse aluse maa pindala kuni 30%, ilma et selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetust tagasi nõutaks. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja oli
6. aastal maa pindala vähendanud lubatust rohkem 97,41 ha võrra, so 32,43%-ni ja kaebaja taotles toetust kuni 31.12.
7. Seega oli vastustaja õigustatud kaebajalt varem makstud toetust tagasi nõudma. Ringkonnakohus ei leia, et rikutud oleks proportsionaalsuse nõuet, kuna kaebajalt nõuti eelmistel aastatel makstud toetus tagasi ainult 97,41 ha eest, so osas, millega kaebaja oli vähendanud oma maade pindala alla lubatud määra. Vastustaja on märkinud, et kui
8. aastal oli taotlejatel võimalik asendada programmperioodi 2007-2013 kohane kohustus uue perioodi 2014-2020 kohustusega, ei olnud taotlejatel õigust vähendada kehtivat programmperioodi 2007-2013 kohast põllumajandusliku tootmise toetuse kohustust üle lubatud määra, st taotlejad on kohustuse asendamisel seotud varasemalt kohustuse all olnud pindala suurusega. Seega isegi juhul, kui kaebajal oleks
9. aastal lubatud asendada kohustus 20142020 kohase mahepõllumajandusliku tootmise toetuse kohustusega, oleks ka siis talt toetus tagasi nõutud.
10. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 14.01.
11. a otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebaja kaebuse rahuldamata.
12. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi