← Eesti

2-17-5403/23

Obsah (9)§ 656§ 436§ 438§ 230§ 392§ 444§ 122§ 405§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja numb

) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 6.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Otsust tehes hindab kohus

§ 438

lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

  1. Maakohus on ennatlikult rahuldanud hagi ja mõistnud kostjalt välja elatise miinimummääras olukorras, kus kostja tõi esile oma raske majandusliku olukorra ja tugines asjaolule, et tal tuleb üleval pidada ka teist alaealist last. Maakohus ei ole välja selgitanud hageja vajadusi ega kummagi vanema võimalusi, sh kostja kohustust pidada ülal teist last. Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema vastava kohustuse ulatust (vt Riigikohtu
  2. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Eelduslikult 3

(5)peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (PKS § 105 lg 3). Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt Riigikohtu
  1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.2 ja selles viidatud
  2. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16). PKS § 102 lg 2 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh olukorras, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu
  3. aprill 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1716 p 12). Arvestades eelnevat tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada nii hageja vajadused ning nende rahuldamise võimalused kostja ja hageja ema poolt kui ka kostja teise lapse vajadused ning nende rahuldamise võimalused kostja ja teise lapse ema poolt.
  4. Lisaks tugines kostja sellele, et hageja emale kantakse üle lapsetoetus. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu
  5. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28 viies lõik). Kuna kostja tõi esile, et hageja emale kantakse üle lapsetoetus, saab kohus selle asjaoluga elatise väljamõistmisel arvestada (vt Riigikohtu
  6. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).
  7. Lapse ülalpidamisasjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu
  8. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11). Praegusel juhul ei ole maakohus selgitamiskohustust täitnud ega teinud ettepanekuid tõendite esitamiseks. Kohtupoolse selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all ja neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud. Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (

§ 392lg 1 p-d 3 ja 4).

Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (Riigikohtu 16. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsuse järgimiseks tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid.

§ 230

lg 3 võimaldab kohtul koguda lapse huve puudutavas vaidluses tõendeid ka omal algatusel. Sama paragrahvi neljanda ja viienda lõike järgi on kohtul ülalpidamisasjas õigus kohustada poolt esitama andmed ja dokumendid oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda sättes loetletud isikutelt asjakohast teavet (Riigikohtu

  1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).
  2. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata. Samuti jättis maakohus sisuliselt menetlemata ja lahendamata poolte menetluslikud 4

(5)taotlused, sh hageja lepingulise esindaja
  1. juunil 2017 esitatud taotlused andmete ja dokumentide väljanõudmiseks. Nimetatud rikkumised toovad kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vrd Riigikohtu
  2. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13; samuti
  3. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15, p 12 teine lõik, ja
  4. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus. Selle käigus on võimalik välja selgitada, kas kostja soovib esitada ka neid dokumente, mis olid märgitud apellatsioonkaebuse lisadena, aga mida tegelikult kaebusele ei lisatud.
  5. Ringkonnakohus märgib, et hagiavalduse ja maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastused ei tarvitse olla piisavalt täpsed. Hageja esile toodud asjaoludest ja põhjendustest nähtub, et ta soovib kostjalt juba välja mõistetud elatise suurendamist. Siiski on hagiavalduse resolutsioon sõnastatud viisil, et sellest ei nähtu elatise suurendamise, vaid elatise väljamõistmise taotlus. Maakohus on otsuse resolutsiooni p 2 sõnastanud hageja soovitust mõnevõrra erinevalt, aga ka see sõnastus võib tuua kaasa olukorra, kus sundkorras täidetavad on nii senine maksekäsk kui ka käesolevas asjas tehtav lahend. Hageja nõude ja otsuse resolutsiooni sõnastust on otstarbekas pooltega arutada.
  6. Lisaks on maakohus põhjendamatult tuginenud

§ 444lg 4 esimesele lausele ning jätnud 30.

augusti 2017 otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Toimikust ei nähtu, et pooled oleks andnud selleks nõusoleku. Tegemist ei ole ka lihtmenetluse asjaga.

§ 122

lg-st 2 juhindudes tuleb lihtmenetluse jaoks

§ 405

lg 1 ja § 637 lg 2¹ mõttes arvestada asja hinnana kogu eelduslikult nõutavat elatist hageja täisealiseks saamiseni (vt Riigikohtu

  1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p-d 9 ja 10;
  2. oktoobri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16, p-d 9 ja 10). Arvestades hageja täisealiseks saamise aega, ületab vaidlusalune elatise summa kogumis

§ 405lg 1 järgse 2 000 euro piiri.

Hageja nõuab igakuise elatise suurendamist 95,99 euro võrra, st 1 151,88 euro võrra aastas ja enam kui üheksa aasta eest. 13.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.