Tsiviilasi nr 2-17-4987 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 26. okto

§ 76lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule.

Seega on leping üldjuhul piisav tõend, et kinnitada nõude olemasolu võlgniku vastu. Võlgniku ehk käesoleval juhul pankrotihalduri kohustus on tõendada, et tehingut, mida leping kajastab ei toimunud või mõnel muul põhjusel nimetatud lepingu alusel võlgniku vastu nõue puudub. Kohus leidis, et kostja vastuväited ja nende kinnituseks esitatud tõendid on laenulepingus kajastuva tehingu toimumise kahtluse alla seadnud määral, mis toob kaasa tõendamiskoormise muutuse.

1. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-149-14 p 13 asunud seisukohale, et võlatunnistusele toetumisel ei pea hageja esitama täpselt laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas on õige see, et kostja tõendamiskoormis ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolusid, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Eelkõige kehtib see olukorras, kus asjaolu esinemine on hageja kontrolli all ja ta keeldub selle tõendamisele kaasa aitamast. Kohus leidis, et käesolevas vaidluses on tekkinud eelkirjeldatud olukord – kostja on esitanud asjaolusid, millised viitavad nõude puudumise võimalikkusele, kuid hageja ei ole vajalikuks pidanud esitada täiendavaid tõendeid, millised kinnitaksid nõude olemasolu.
2. Laenuleping on võimalikku tehingut kajastav kirjalik dokument, kuid igasugused tõendid raha liikumise ehk laenusumma üleandmise kohta puuduvad. Lepingupooled on lepingu sõlmimise asjaolusid erinevalt kommenteerinud. Hageja väidab
3. mai
4. a menetlusdokumendis, et laenulepingust on üheselt arusaadav, et hageja andis
5. novembril 2015 võlgnikule 103 000 eurot. Võlgnik on kohtule
6. jaanuari
7. a dokumendis väitnud, et „võlg sai võetud 2014-2015“. Võlgniku ebamäärane avaldus viitab järgmiste asjaolude võimalikule esinemisele: 1) võlgnik ei olnud
8. jaanuari
9. a laenulepingu olemasolust või selle koostamise kuupäevast teadlik, 2) laenulepingus fikseeritud summa anti üle osade kaupa või pika perioodi vältel, 3) laenu tegelikuks kasutajaks ei olnud võlgnik, mida kinnitab ka see, et võlgnik on andnud erinevaid selgitusi laenu võtmise eesmärgi ja laenu kasutuse suhtes, millest mõned on ilmselgelt ebatõesed (nagu võlgnikule kuulunud äriühingu Saumar Tehnika OÜ võlgade kustutamine).
10. Maakohus märkis, et nõude olemasolu seisukohalt ei oma tähtsust, mida laenusaaja laenuga tegi või teha kavatses, kuid kirjeldatud ebakõlad tekitavad paratamatult kahtluse, kas sellist laenu, mille üleandmise aeg ja viis ei ole fikseeritavad, millise tehingu eesmärk on nii laenuandja kui laenuvõtja seisukohalt ebaselge ning tehing ise, arvestades laenusumma suurust ja hageja majanduslikku seisundit, eluliselt ebausutav, üldse anti. Pankrotihaldur on põhjalikult analüüsinud laenuandja majanduslikku seisundit laenu andmisele eelnenud perioodil ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et sellise suurusega tagatiseta laenu andmine kindla sissetulekuta isikule ei ole eluliselt usutav. Kohus nõustus halduri seisukohaga. Kohtule teadaolevalt ei ole laenuandja võlgniku lähikondlane, kellel võinuks laenu andmisel olla muid kaalutlusi kui majanduslikud. Hageja tuludeklaratsioonidest lähtuvalt olnuks tal sellise suurusega laenu andmine teoreetiliselt võimalik vaid juhul, kui ta eelneva viie aasta jooksul kõik oma vabad vahendid säästis.
11. Kohtu hinnangul viitavad eelkirjeldatud asjaolud nõude puudumise võimalikkusele, mistõttu on põhjendatud tõendamiskoormise ümberjaotamine, s.o hageja on kohustatud tõendama, et nõude alusena esitatud laenulepingu alusel on võlgnikul tekkinud kohustus hageja ees ja kohustus on täitmata. Vastasel juhul on lihtne näilike tehingute või fiktiivsete lepingutega 3

§ 396

lg-st 1 ei tulene laenulepingu pooltele kohustust fikseerida, mil viisil ja millal laen üle antakse. Samuti ei saa nõustuda, et laenulepingus tuleks eraldi ette näha, kas laenu üldse antakse laenusaajale, kuivõrd laenulepingu enda eesmärk ongi kohustada laenuandjat andma laenusaajale laen kas rahasummas või asendatava asjana. Laenulepingus on sätestatud rahasumma, hageja poolt rahasumma üleandmise kuupäev ning hageja ja võlgnik ei vaidle laenukohustuse üle. Poolte tehing on kooskõlas

§ 396lg-ga 1 ning kehtiva kohtupraktikaga.

Tulenevalt Riigikohtu praktikast on antud juhul halduril kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo 3-2-1-11-08). 13. Hageja selgitab, et tegemist oli tema vabade rahaliste vahenditega. Ainuüksi väljend „vabad rahalised vahendid“ viitab sellele, et hagejal oli õigus selle rahaga teha seda, mida soovib. Antud juhul otsustas hageja anda temale kuuluvad vabad rahalised vahendid laenuks võlgnikule, seda vaatamata asjaolule, et hageja ja võlgnik ei ole lähikondsed ning võlgniku majanduslik olukord ei olnud kiita. Kohus on justkui välistanud võimaluse, et inimesed laenavad oma tuttavatele ja headele sõpradele raha tulenevalt heast tahtest ja soovist aidata.

§ 396

lõige 1 ei sätesta laenuandjale kohustust anda laenu vaid siis, kui laenuandjal puuduvad muud kulutused, mille katmine hõlmab rahaliste vahendite olemasolu ega kohustust tõendada laenusaajale või muudele kolmandatele isikutele, kas laenuandjale jääb piisavalt rahalisi vahendeid oma igapäevakulutuste katmiseks. Hageja ei nõustu halduri põhjendustega nõude rahuldamata jätmisel ning asjaoluga, et haldur vaidleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele vastu seetõttu, et talle tundub uskumatu, et raha laenamise taga võib olla muu kui põhjalikud majanduslikud kaalutlused.

1. Hageja rõhutab, et ta ei ole Saumar Tehnika OÜ-ga seotud ning ta peale võlgnikule laenu väljastamist ei kontrollinud ta raha kasutamist. Laenu andmise üheks põhjuseks oli küll Saumar Tehnika OÜ võlad, kuid raha kasutus jäi täielikult võlgniku enda südametunnistusele. Hageja ei tea, mis raha peale selle üleandmist sai või milleks seda tegelikult kasutati. Hageja kinnitab, et laenas võlgnikule raha, kuna selleks esines võimalus, tegemist on ammuse perekonna tuttavaga, kes on varasemalt usaldusväärne olnud ning oli soov aidata. Hageja leiab, et tegemist ei ole niivõrd ebausutavate tingimustega, mille esinemisel keskmine tavaliselt laenu ei annaks. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 4

§ 396

lg 1 tähenduses laenuleping, mille kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja on tuginenud lisaks sellele, et võlgnik on nõude olemasolu kinnitanud pankrotihaldurile antud vande andmisel ja seletuskirjas. Võlgniku

1. jaanuari
2. a seletuskirjast nähtuvalt on võlgnik saanud hagejalt kokku 103 000 eurot (tl 24). Vaidlust ei ole selle üle, et
3. märtsil
4. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue KN (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja esitas maakohtule PankrS § 106 lg 1 alusel hagi laenulepingust tuleneva nõude kokku 272 394,91 euro (sh põhinõue 103 000 eurot, intress 6 654,91 eurot, viivis 162 740 eurot) tunnustamiseks pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja pidi tõendama nõude olemasolu. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtu põhjendustega hageja tõendamiskoormise osas. Otsusest nähtuvalt on maakohus tõendamiskoormise määramisel lähtunud sellest, et hageja tugineb võlatunnistusele, kuid maakohus ei ole täpsustanud, millist dokumenti määratleb maakohus võlatunnistusena. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja tuginenud ühelegi tõendile, mida oleks võimalik käsitleda võlatunnistusena. Võlgniku poolt
6. jaanuaril 2017 pankrotihaldurile antud selgituses on võlgnik kinnitanud hagejalt raha kättesaamist ja selgitanud selle kasutamist. Sellist pankrotimenetluse käigus pankrotihaldurile antud selgitust ei saa käsitleda võlausaldajale antud võlatunnistusena. Ka laenulepingus ei sisaldu võlgniku võla tunnistamist. Seega ei saa kumbagi hageja esitatud dokumenti käsitleda võlatunnistusena ja ebaõige on maakohtu põhjendus, et tõendamiskoormist tuleb määrata lähtudes võlatunnistuse olemasolust.
7. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-10-06 (p 10) asunud seisukohale, et PankrS § 106 lg 1 alusel esitatava hagi esemeks on võlgniku vastu suunatud nõudeõiguse tunnustamine ning nimetatud nõude korral tuleb selgitada, kas pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue on olemas ning milline on nõude olemasolu korral selle ulatus. Kuna hageja nõue tuleneb laenulepingust ja kostja esitas vastuväite, et laenu ei ole üle antud, siis ringkonnakohtu hinnangul tuli hagejal tuua esile ja tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, et hageja on täitnud omapoolse laenulepingust tuleneva kohustuse, s.o laenu üleandmise kohustuse. Pankrotimenetluse eripära ning pankrotihalduri esiletoodud asjaolusid arvestades ei saa asja lahendamisel arvestada võlgniku kinnitust, et ta on laenu kätte saanud. PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud nõude tunnustamise hagi puhul toimub nõude sisuline kontroll, st kohtul tuleb veenduda, et hagis esitatud nõue võlgniku vastu on kehtiv ja põhjendatud. Seega tuleb hageja nõude tunnustamise üle PankrS § 106 lg 1 alusel otsustamiseks võtta kohtul esmalt seisukoht, kas laenulepingu alusel on raha üleandmine toimunud ning kas hagejal on õigus seda tagasi nõuda. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada ja jätta maakohtu põhjendustest välja võlatunnistusest lähtuv põhjendus tõendamiskoormise kohta.
8. Põhjendustest olenemata oli maakohus aga õigesti määranud hagejale tõendamiskoormise laenulepingust tuleneva võlgniku kohustuse osas. Maakohus on hageja tõendamiskoormist 5