Obsah (4)

§ 24§ 4§ 27§ 22

TA R T U H A L D U S K O H U S Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohtuasja number 3-16-795 Otsuse kuupäev 13. jaanuar 2017 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Alexander Zavorotn

) eelnõu 168 SE II seletuskirjast tuleneb, et sellise aktsiisi nõudmise võimalus loodi, kuna karistused seaduserikkujatele olid väikesed ja ei olnud seotud teenitud tulu ja maksmata jäänud maksusummaga. Kaebaja leiab, et aktsiisi määramine konfiskeeritud kaubale lisaks kriminaalkaristusele on topeltkaristamine. Tavapäraselt on isikutel, kes vastavad maksud tasuvad, võimalik oma kaupa turustada ja sellelt tulu teenida. Olukorras, kus isik peab maksma tarbimismakse kauba eest, mis on hävitatud, seatakse ta teiste maksumaksjatega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Lisaks konfiskeeriti punktis 1 nimetatud kohtuotsusega kaebajale kuuluv vara: mootorpaat BMB-031 Progress 4 koos mootoriga (väärtus 3 000 eurot), sularaha 205 eurot, 400 vene rubla ja 150 grivnat, sõiduauto BMW reg nr 054 BKB (väärtus 11 000 eurot) ja rahasumma 23 000 eurot. 4.

1. See on vastuolus ka Euroopa Liidu õigusega. Tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi määramise kord on reguleeritud Euroopa Liidu õigusaktidega, mis on jõustunud ja mille ülevõtmise tähtaeg liikmesriikidele möödunud. Nõukogu direktiiv 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta (tubakadirektiiv) art 17 punkt b sätestab, et aktsiisist vabastatakse või makstud aktsiis tagastatakse, kui tubakatoode 3 hävitatakse haldusjärelevalve all. Liikmesriigi kodanikele tuleneb sellest õigus nõuda hävitatud tubakatoodetelt aktsiisvabastust võis siis alternatiivselt õigus nõuda makstud aktsiisi tagastamist. Eesti seadust on võimalik tõlgendada kooskõlaliselt EL õigusega. Alates
2. aasta seadusemuudatusest

ei sätesta küll otseselt konfiskeeritud kaubalt aktsiisivabastust, kuid samas ei teki

kohaselt konfiskeeritud kaubalt ka aktsiisi tasumise kohustust.

§ 24

lg 1 kohaselt tekib aktsiisi tasumise kohustus aktsiisikauba tarbimisse lubamisel või teisest liikmesriigist ilma ajutise aktsiisivabastuseta Eestisse toimetamisel. Tarbimisse lubamine on

§ 4

1 kohaselt ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine või import ajutise aktsiisivabastuseta. Tarbimisse lubamine ei tähenda illegaalset importi olukorras, kus kaup konfiskeeritakse ühenduse territooriumile sisenemise käigus või vahetult pärast sisenemist. Hävitatud sigarettide puhul on asi veelgi selgem, kuna hävitatud sigarette ei ole võimalik enam tarbida ja seega ei saa neid lugeda tarbimisse lubatuks.

§ 27

tuleb tõlgendada selliselt, et selles esitatud aktsiisivabastuse kohaldamise juhtude loetelu ei ole ammendav ja aktsiisist vabastatud kaupade hulka lisanduvad ka konfiskeeritud sigaretid. Alternatiivselt on otsekohaldatav tubakadirektiivist tulenev õigus konfiskeeritud kaubale aktsiisivabastust nõuda või makstud aktsiis tagasi nõuda. Direktiivi ülevõtmiseks antud tähtaeg on möödunud. Tegemist on avalik-õigusliku suhtega, mille kohustatud pooleks on riik. Tubakadirektiivi art 17 punkt b on piisavalt täpne ja määratletud. Vaidlust ei saa olla selles, et vaidlusalused sigaretid on haldusorgani järelevalve all hävitatud. 4.

1. Impordikäibemaksu osas ei ole kaupa ühenduse territooriumile imporditud, mistõttu ei ole kaebajal tekkinud ka käibemaksu tasumise kohustust. Ka käibemaksu võlg lõpeb ÜTS ar 233 alusel, kuna kaup peeti kinni ja konfiskeeriti.
2. Vastustaja palus oma 09.06.2016.a vastuses kaebusele (tl 80-82) jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja viitas ka vaideotsuses (tl 41-47) esitatud seisukohtadele. 21.12.2016.a esitas vastustaja täiendava selgituse (tl 92-93). 5.
3. Lubatavateks tõenditeks on kõik kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid ja kriminaalasjades tehtud kohtuotsused. Kaebaja seisukoht ei põhine õigusaktidel. Vastustaja on maksuotsuses viidanud kõikidelt maksuotsuse adressaatidelt ja ka tunnistajatelt saadud ütlustele, mitte üksnes Andrei Jeršovi ütlustele. Kaebaja kuulumine kuritegelikku ühendusse, kus igaühel oli sigarettide salakaubaveos oma roll, on tuvastatud Viru Maakohtu jõustunud kohtuotsustega kriminaalasjades, mis on maksumenetluses samuti dokumentaalseteks tõenditeks. 5.
4. Maksustamine on toimunud ÜTS alusel, sh selle art 202 lg 3 alusel. Euroopa Kohus on leidnud, et ÜTS art 202 lg 3 sõnastusest tuleneb, et ühenduse seadusandja on soovinud võimalikult laialt määratleda isikute ringi, keda võib pidada tollivõla tasumise eest vastutavaks isikuks imporditollimaksuga maksustatava kauba ebaseadusliku sissetoomise korral. Praeguses asjas on tuvastatud, et kõik vaidlustatud maksuotsuse adressaadid, sh kaebaja osalesid sigarettide ebaseaduslikus sissetoomises, mistõttu nad kõik on käsitletavad võlgnikena. Vastustaja tugines maksuotsuses ÜTS art 202 lg 3 kolmandale taandele ehk sellele, et kaebaja on isik, kes kauba omandas või seda valdas ja kes kauba omandamise või saamise ajal teadis või oleks pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult. Kriminaalmenetluse tõendite ning kohtuasjades 1-14-5439 ja 1-14-5252 tehtud otsusega on tuvastatud, et kõik 4 vaidlustatud maksuotsuse adressaadid, sh kaebaja, osalesid sigarettide ebaseaduslikus sissetoomises. Seega oleks maksuhaldur saanud viidata ÜTS artikkel 202 lg 3 teisele taandele ehk sellele, et kaebaja on isik, kes osales kauba ebaseaduslikus sissetoomises ja kes teadis või oleks pidanud teadma, et selline sissetoomine on ebaseaduslik. Maksuotsuse õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, et selles ei ole viidatud ÜTS artikkel 202 lg 3 teisele taandele, sest vastuseks küsimusele, kas maksuotsuse adressaadid olid võlgnikeks ÜTS art 202 lg 3 kohaselt tuleb vastata jaatavalt. Lisaks on eksliku õigusliku aluse kasutamine küll haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi siiski vältimatult kaasa tuua akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas. Kaebaja vastutab maksusumma tasumise eest maksukohustuslasena. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 41 on maksuotsuses kasutatud seetõttu, et toimus maksu määramine mitmele isikule, kes vastavalt eelmärgitud sättele vastutavad maksusumma tasumise eest solidaarselt. 5.
5. Euroopa Liidu ega Eesti õigus ei näe ette aktsiisivabastust ebaseaduslikult imporditud ning hiljem konfiskeeritud ja hävitatud tubakatoodetele. Maksuotsus on kooskõlas Euroopa Kohtu (asi C-230/08) ja Eesti kohtupraktikaga (asjad 3-13-1919, 3-15-2311, 3-15-1864). Tubakadirektiivi art 17 punkt b annab liikmesriigile õiguse määrata tingimused aktsiisivabastusele, kui tubakatoode hävitatakse haldusjärelevalve all. Eestis ei ole kehtestatud aktsiisivabastust praeguses asjas vaadeldavatele sigarettidele. Kuna tubakadirektiivi art 17 ei näe ette kõikide liikmesriikide kohustust ükskõik milliste hävitatavate tubakatoodete aktsiisist tingimusteta vabastamiseks, siis ei ole võimalik väita, et

sätted oleksid vastuolus tubakadirektiiviga. Täidetud ei ole eeldused tubakadirektiivi otsekohaldamiseks. Kuna ükski

säte ei ole vastuolus tubakadirektiivi art 17, siis ei ole võimalik väita, et direktiiv oleks valesti ühtlustatud. Direktiiv ei ole hävitatavate tubakatoodete maksuvabastuse osas selge ning tingimusteta, vaid liikmesriikidele on jäetud pädevus otsustada aktsiisi tagasimaksete ja vabastuste rakendamiseks vajalike tingimuste ja vorminõuete üle. Direktiivist ei tulene liikmesriikide kodanikele õigust saada ebaseaduslikult imporditud ning hiljem konfiskeeritud ning hävitatud tubakatoodetele aktsiisivabastust.

§ 24lg 1 ja 7 näevad ette aktsiisi tasumise kohustuse tekkimise.

Kauba tarbimiseks ringlusse lubamise all tuleb mõista mis tahes viisil, sealhulgas eeskirjade vastaselt importimist juhul, kui kaubale ei kohaldata aktsiisi peatamise korda (Euroopa Kohtu lahend C-230/08). Kaebajal tekkis aktsiisi tasumise kohustus samaaegselt koos tollivõla tekkimisega ning aktsiisi tasumise kohustus ega tollivõlg ei ole lõppenud. 5.

1. Käibemaksu osas loetakse impordiks ka juhud, millega kaasneb tollivõla tekkimine ühenduse tolliseadustiku tähenduses, sellise olukorraga ongi praeguses asjas tegemist. Kohtu seisukoht
2. Maksuotsusega pandi kaebajale tolli-, aktsiisi- ja käibemaksu tasumise kohustus. Kaebaja argumendid maksuotsuse vaidlustamisel seonduvad osaliselt kõigi nende maksudega, sh on kõigi maksukohustustega seotud kaebaja põhiväide, et kaebaja tollivõlg on lõppenud. Lisaks on kaebaja esitanud põhiliselt aktsiisimaksu kohta ka spetsiifilisi väiteid.
3. Tollimaksu võtmist reguleerib Euroopa Liidu õigus - nõukogu 12.10.1992.a määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ÜTS). 5 Maksuotsuse kohaselt tekkis kaebajal aktsiisimaksu tasumise kohustus

§ 22

lg 1 p 2 ja § 24 lg 7 alusel.

§ 22

lg 1 p 2 kohaselt maksab aktsiisi võlgnik ühenduse tolliseadustiku mõistes.

§ 24

lg 7 sätestab, et võlgnikul tekib maksukohustus aktsiisikauba impordil ja muudel juhtudel, millega kaasneb aktsiisikauba sisseveol tollivõla tekkimine ühenduse tolliseadustiku mõistes. Maksukohustus tekib tollivõla tekkimise päeval. Maksukohustus ei lõpe tollivõla lõppemisega kauba konfiskeerimisel. Käibemaksu tasumise kohustuse alusena on maksuotsuses märgitud käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 2, mille kohaselt on käibemaksu objektiks kauba import Eestisse ja KMS § 6 lg 1 p 3, mille kohaselt on impordiks ka muud juhud, millega kaasneb tollivõla tekkimine ÜTS tähenduses. Eeltoodu tähendab, et aktsiisi- ja käibemaksu tasumise kohustuse tekkimise eelduseks on see, et tekkinud on tollivõlg ÜTS mõttes.

1. ÜTS art 202 sätestab, et - tollivõlg impordil tekib, kui kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, tuuakse ebaseaduslikult ühenduse tolliterritooriumile, kusjuures ebaseaduslik tolliterritooriumile toomine tähendab sissetoomist, millega rikutakse art 38-41 ja art 177 teise alapunkti nõudeid (art 202 lg 1 punkt a); - tollivõlg tekib hetkel, kui kaup ebaseaduslikult tolliterritooriumile tuuakse (art 202 lg 2); - võlgnikud on (art 202 lg 3) 1) isik, kes kõnealuse kauba ebaseaduslikult tolliterritooriumile tõi, 2) isikud, kes osalesid kauba ebaseaduslikus sissetoomises ja kes teadsid või oleksid pidanud teadma, et selline sissetoomine on ebaseaduslik, ja 3) isikud, kes kõnealuse kauba omandasid või seda valdasid ja kes kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult.
2. Kohus leiab, et tollivõlg on tekkinud ja selle võlgnikuks on kaebaja. Eeskätt on see tõendatud punktis 1 nimetatud kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 245 lg 1 p 7 ja 8 alusel kuuluvad kokkuleppe koosseisu nii kuriteo asjaolud kui ka kuriteo kvalifikatsioon. KrMS § 247 lg 2 kohaselt küsib kohtunik enne kokkuleppe kinnitamist, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. KrMS § 35 lg 2 ja § 34 lg 1 p 10 alusel on süüdistataval õigus kokkuleppemenetluse kokkulepe sõlmida või sõlmimata jätta. Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et kokkuleppe sõlmimisega kriminaalmenetluses nõustus kaebaja nii tema süüdimõistmisega kui ka talle süüks pandud tegude kirjeldusega. Punktis 1 nimetatud otsuses on aga ära toodud, et kaebaja koos teiste kuritegeliku ühenduse liikmetega omandas vaidlusalused sigaretid Vene Föderatsiooni tuvastamata isikutelt ning tõi need tollikontrollist kõrvale hoidudes ja deklareerimata jättes Venemaalt Eestisse. Seega on tegemist ebaseaduslikult Eestisse toodud kaubaga ning kaebaja puhul on täidetud nii ÜTS art 202 lg 3 teise kui kolmanda taande tingimused: kaebaja oli isik, kes kauba omandas ja isik, kes osales kauba ebaseaduslikus sissetoomises. Punktis 1 toodud kohtuotsuse põhjal oli kaebaja teadlik, et tegemist on ebaseaduslikult sisse toodud kaubaga. Seega on tekkinud tollivõlg ja kaebaja on võlgnik ÜTS tähenduses. 6
3. Kaebaja väitel ei viibinud ta kauba kinnipidamise hetkel sõidukis, milles sigaretid asusid ja seega ei saa teda pidada kauba valdajaks. See, et kaebaja oli kauba kinnipidamise hetkel selle otseseks valdajaks, ei ole aga ainus alus tollivõla tekkimiseks. Maksuotsuse punkti 7.1 kolmandas lõigus viitas vastustaja ÜTS art 202 lg 3 kolmandale taandele ehk sellele, et isikud omandasid või valdasid kaupa ning teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on sisse toodud ebaseaduslikult. Vastustaja ei ole seejuures eristanud, kas ta peab kaebaja puhul silmas kauba omandamist või valdamist. Kohtumenetluses selgitas vastustaja, et kaebaja puhul saanuks tugineda ka ÜTS art 202 lg 3 teisele taandele. Kohtu hinnangul oleks maksuotsus selles küsimuses võinud olla selgem, sh oleks iga maksuotsuse adressaadiks oleva isiku puhul võinud täpselt välja tuua, millise ÜTS art 202 lg 3 alapunkti alusel sellele isikule maksukohustus pannakse ning milles seisneb tegu, millega isik selle koosseisu täidab. Samas ei ole see täpsustus praeguse asja lahendamisel määrava tähendusega ja täpsustuse puudumine ei too kaasa maksuotsuse õigusvastasust. Maksuotsusest tervikuna on arusaadav, et maksotsuse tegemise aluseks on punktis 1 toodud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ehk see, et kaebaja omandas vaidlusalused sigaretid ja tõi need ebaseaduslikult Eestisse. Nagu kohus eespool leidis, on sellega täidetud nii ÜTS art 202 lg 3 teise kui kolmanda taande tingimused. Isegi kui maksuotsuses oleks viidatud valele õiguslikule alusele, ei tooks see kaasa maksuotsuse tühistamist (Riigikohtu lahend 3-3-1-46-11 p 14).
4. Kaebaja väitel ei saa maksuotsus tugineda kriminaalmenetluses kogutud tõenditele, kuna kriminaalasi lahendati kokkuleppemenetluses. Kohtupraktika põhjal on tõendusteabe vahetamine maksu- ja kriminaalmenetluses reeglina lubatud (Riigikohtu lahendi 3-3-1-9-15 p 15 ja selles viidatud kohtupraktika). Kaebaja ei viita ühelegi konkreetsele põhjusele, mis muudaks kriminaalasjas kogutud tõendid maksumenetluses lubamatuks, või selle aluseks olevale õigusaktile ning kohtule ei ole sellised põhjused praeguses asjas äratuntavad. Põhjuseks ei saa olla üksnes asjaolu, et kriminaalasi lahendati kokkuleppega. Kaebajal oli õigus esitada oma vastuväited vastustaja väidete tõendatusele maksu- ja praeguses kohtumenetluses. Kohus peab kaebaja ja teistele maksuotsuses nimetatud isikute nõustumist kokkuleppega ja kokkuleppes fikseeritud asjaolusid pigem kaaluvamaks kohtueelses menetluses esialgselt antud ütlustest, kuna kohtueelse menetluse ajal olid kaebaja ja menetleja vastandlikel võistlevatel positsioonidel, kokkuleppe sõlmis kaebaja aga oma vabal tahtel. Ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 65 lg 1 lubab kohtul asja lahendamisel arvestada tõendina haldus- või süüteomenetluses protokollitud või salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus. Õige ei ole kaebaja väide, et maksuotsus tugineb üksnes Andrei Jeršovi ütlustele ning et erinevate isikute ütluste vahel on vastuolud. Maksuotsuse aluseks olevad tõendid on ära toodud maksuotsuse punktis
5. Tõendeid on kokku 29, nende hulgas on punktides 1 ja 2 nimetatud kohtuotsused ja kriminaalasjades sõlmitud kokkulepped. Maksuotsuses on kirjeldatud Andrei Jeršovi, Vitaly Minyaylo, Artur Sindikase, kaebaja enda, Aleksandr Reiteri, Vladimir Agafonovi, Jevgeni Agafonovi ja PPA ametnike ütlusi. Seda, et sigarettide hankimist ja vedu korraldas kaebaja, kinnitasid lisaks Andrei Jeršovile ka Vladimir Agafonov ja Jevgeni Agafonov. Ka teiste isikute ütlused ei ole vastuolus sündmuste kirjeldusega punktis 7 1 toodud kohtuotsuses. Erinevused seisnevad ainult selles, millises ulatuses tunnistasid isikud kohtueelse menetluse käigus oma rolli ja teadlikkust tegelikult toimunust. Maksuotsuses on kirjeldatud ka otsuse punktides 1 ja 2 toodud kohtuotsuste sisu ning on selge, et vastustaja on otsuse tegemisel olulisel määral neile otsustele tuginenud.
6. Kaebaja väitel on tollivõlg lõppenud ÜTS art 233 lg 1 punkti d alusel, kuna kaup peeti ebaseaduslikul sissetoomisel kinni ja konfiskeeriti. Kohus sellega ei nõustu. ÜTS art 233 punkt d sätestab, et tollivõlg lõpeb, kui kaup, millega seoses on vastavalt art 202 tekkinud tollivõlg, peetakse ebaseaduslikul sissetoomisel kinni ja konfiskeeritakse samaaegselt või hiljem.
7. Kohtu hinnangul ei ole tollivõlg praegusel juhul ÜTS art 233 punkti d alusel lõppenud. Euroopa Kohtu 02.04.2009.a otsuse nr C-459/07 resolutsioonis on öeldud, et ÜTS art 202 ja art 233 esimese lõigu punkti d tuleb tõlgendada nii, et tollivõla lõppemiseks peab ühenduse tolliterritooriumile ebaseaduslikult toodud kaupade kinnipidamine toimuma enne nende kaupade väljumist esimesest tolliasutusest ühenduse tolliterritooriumil. Otsus on tehtud praeguse asjaga väga sarnastel asjaoludel: tekkis kahtlus, et isikud toovad kahe reisibussiga Kosovost Austriasse salakaubana sigarette, üks reisibuss peeti pärast selle Austriasse jõudmist teel kinni, bussist leiti peidetud 150 sigaretiplokki, sigaretid peeti Austria tolli poolt kinni, konfiskeeriti ja hävitati seejärel ametliku järelevalve all. Kohus leidis, et ebaseaduslik toomine ühenduse territooriumile ÜTS art 202 mõttes toimub kaupade puhul, mis ületasid ühenduse välismaismaapiiri väljaspool esimest tolliasutust, ilma et neid kaupu oleks sinna toodud ja tollile esitatud, ning ÜTS art 233 lg 1 punkti d tuleb tõlgendada kitsalt ehk nii, et tolliformaalsusi täitmata toodud kaupade kinnipidamine, mis toimub väljaspool esimest tolliasutust sellel territooriumil ja leiab aset tegelikult juhuslikult, ei too kaasa tollivõla lõppemist. Kaebaja tsiteerib otsuse punkti 29 kontekstist väljarebituna. Selles punktis on küll öeldud, et tollivõla lõppemise eesmärk on vältida tollimaksu võtmist juhul, kui kaup toodi küll ebaseaduslikult ühenduse territooriumile, kuid seda ei olnud võimalik turustada, ning see ei kujutanud seepärast ohtu ühenduse kaubale, kuid sama otsuse järgmistes punktides leidis kohus, et kuna ebaseaduslikult sisse toodud kaupade olemasolu ühenduse tolliterritooriumil toob iseenesest kaasa väga suure ohu, et need kaubad jõuavad lõpuks liikmesriikides vabasse ringlusse, ning kui need kaubad on ükskord väljunud tsoonist, kus asub esimene tolliasutus tolliterritooriumil, on ebatõenäoline, et toll avastab need pisteliste kontrollide käigus juhuslikult, siis ei ole kaebaja viidatud argument asja lahendamisel määrav. Praegust asja lahendavale kohtule ei saa olla siduv otsuse põhjendustes toodud argument, mille Euroopa Kohus asja lõplikul lahendamisel kõrvale jättis ja mis on vastuolus otsuse resolutsiooniga.
8. Kokkuvõttes leiab kohus, et tollivõlg on tekkinud, see ei ole lõppenud ja tollivõla võlgnik on kaebaja. Sellega on tekkinud ka aktsiisi- ja käibemaksu tasumise kohustus, kuna

§ 24

lg 7 ja KMS § 6 lg 1 p 3 järgi tekib kauba sisseveol tollivõla tekkimisel ka aktsiisi- ja käibemaksu tasumise kohustus. 15. Kohus märgib, et isegi kui tollivõlg oleks lõppenud, ei omaks see mõju aktsiisi- või käibemaksu tasumise kohustusele. Aktsiis ei ole tollimaks ning seda võetakse

, mitte ÜTS alusel. ÜTS omab aktsiisiga maksustamisega puutumust ainult sedavõrd, et

§ 24

lg 7 põhjal on aktsiisivõla tekkimise eelduseks tollivõla tekkimine ÜTS tähenduses. Seda, et tollivõlg ja seega ka aktsiisi tasumise kohustus praegusel juhul tekkis, näitas kohus eespool.

ei sätesta aktsiisi tasumise kohustuse lõppemist tollivõla lõppemisel. Vastupidi, 8

§ 24

lg 7 ütleb selge sõnaga, et maksukohustus ei lõpe tollivõla lõppemisega kauba konfiskeerimisel. Ka KMS ei näe ette maksuvõla lõppemist tollivõla lõppemise korral.

1. Kaebaja esitas nii aktsiisi- kui käibemaksu osas vastuväite, et tegemist on kaudse tarbimismaksuga, mille objekt on kauba võõrandamine või teenuse osutamine ning ka impordikäibemaksu tasumise kohustus tekib tavaliselt ühendusevälise kauba vabasse ringlusesse lubamisel. Praegusel juhul kaup hävitati, seega puudub alus ka aktsiisi- ja käibemaksu võtmiseks. Kohus leiab, et eristada tuleb aktsiisi- ja käibemaksu kui tarbimismaksu võrreldes samade maksude kui kauba sissetoomisel võetavate maksudega. Praegusel juhul on nii aktsiisi- kui käibemaksu nõudmise aluseks kauba import. See tähendab, et kaebajat ei vabasta maksukohustusest asjaolu, et kaup tarbimisse ei jõudnud. Kaebaja tsiteerib Lasse Lehise raamatut „Eesti maksuseaduste kommentaarid 2015“, kuid ei tee seda täielikult. Viidatud teose lk 407 on tõepoolest öeldud, et aktsiisidega maksustamisel kehtivad kõik tarbimismaksu üldised põhimõtted, nagu neutraalsuse ja sihtkohamaa põhimõte ning näiteks kui aktsiisikaup eksporditakse või tarvitamiseks kõlbmatu kaup hävitatakse, siis tuleb rakendada maksuvabastust või aktsiis tagastada. Märkusena on aga lisatud, et praktikas ei rakendu see põhimõte siiski täiel määral, sest aktsiiside administreerimise eeskirjad on üsna jäigad ning näiteks kui kaup eksporditakse või hävitatakse pärast selle aktsiisilaost väljastamist ja maksustamist, siis ei ole võimalik aktsiisi tagastamist taotleda.
2. Kaebaja väitel on aktsiisimaksu osas Eesti õigus vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Kaebaja viitab nõukogu direktiivi 2011/64/EL (tubakadirektiiv) art 17 punktile b, mis ütleb, et aktsiisist vabastatakse või makstud aktsiis tagastatakse, kui tubakatoode hävitatakse haldusjärelevalve all. Kohtu hinnangul ei ole tubakadirektiivi art 17 puhul tegemist sättega, mille ülevõtmine Eesti õigusesse on kohustuslik. Tubakadirektiiv preambuli lg 23 ütleb, et enamik liikmesriike vabastavad teatud tubakatooted aktsiisist või tagastavad tootelt makstud aktsiisi sõltuvalt toote kasutusotstarbest ning teatud kasutusotstarbest sõltuvad aktsiisivabastused või aktsiisi tagasimaksed tuleb määratleda käesolevas direktiivis. Art 17 viimases lõigus on aga öeldud, et liikmesriigid määravad kindlaks eelnimetatud aktsiisi tagasimaksete- ja vabastuste rakendamiseks vajalikud tingimused ja vorminõuded. Eeltoodust koosmõjus tuleneb, et tubakadirektiivi art 17 on toodud aktsiisist vabastamise või aktsiisi tagastamise alused, mida liikmesriigid võivad kehtestada, kuid seda, kas või kuidas seda teha, otsustab liikmesriik omal äranägemisel. Ka art 17 ingliskeelne tekst ütleb: „The following may be exempted from excise duty or excise duty already paid on them may be refunded“, väljend „may be“ tähendab aga võimalikkust, mitte kohustust. Eesti õiguses on aktsiisist vabastamine kauba hävitamise korral ette nähtud peremehetu või ajutises aktsiisivabastuses oleva aktsiisikauba puhul (

§ 27

lg 1 p 4) ja aktsiisikauba puhul, mis on sellise isiku valduses, kelle aktsiisilao tegevusluba on tunnistatud kehtetuks (

§ 27lg 1 p 41).

Vaidlusalused sigaretid ei kuulu kummagi eeltoodud juhu alla. Eesti õigus ei näe ette üldist tubakatoote aktsiisivabastust kauba hävitamise korral. Kuna sellise sätte kehtestamine on jäetud Eesti seadusandja otsustada ja seadusandja ei ole seda üldiselt kohaldatavana teinud, siis ei saa kaebaja nõuda tema aktsiisist vabastamist põhjusel, et vaidlusalused sigaretid hävitati. Kuna vaidlusalustelt sigarettidelt aktsiis nõudmine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega, siis ei käsitle kohus kaebaja väiteid kooskõlalise tõlgendamise võimaluste või tubakadirektiivi 9 otsekohaldamise kohta. Kohus siiski märgib, et eespool on ümber lükatud kaebaja väide, et

ei näe praegusel juhul ette aktsiisi tasumise kohustust (vt otsuse punkte 7-14). 18. Kaebaja väitel on temalt aktsiisi nõudmine vastuolus põhiseadusega, kuna kaebajat karistati kriminaalkorras ja kriminaalmenetluses konfiskeeriti kaebaja vara. Kohtu hinnangul ei ole maksude tasumise kohustus mingil moel käsitletav karistamisena ja seega ei saa rikkuda ka PS § 23 sätestatud topeltkaristamise keeldu. Maksustamine on oma olemuselt neutraalne isiku tegevusele antava era- või karistusõigusliku hinnangu suhtes ning sõltub eeskätt tehingu tegelikust olemusest ja majanduslikust sisust. Maksustamine ei sõltu sellest, kas isiku tegevuses oli süüteo tunnuseid, kas isik saavutas oma majandusliku eesmärgi, kas eraõiguslike tehingute pooled teostasid tehingud korrektselt ja täitsid oma kohustused jne. Äärmiselt ebaõiglase tulemuse ja ebavõrdse kohtlemiseni viiks vastupidi see, kui makse peaksid tasuma ainult isikud, kelle tegevus on kooskõlas seadustega. Eeltoodut ei muuda see, et

muutmise seaduse eelnõu 168 SE II seletuskirjas on juttu karistuspraktikast kriminaalasjades. Eeltoodut ei muuda ka asjaolu, et kriminaalmenetluses konfiskeeriti kaebaja ja kolmanda isiku Nina Zavorotnaya vara. Punktis 1 toodud kohtuotsuse kohaselt konfiskeeriti mootorpaat, sõiduauto ning sularaha summas 205 eurot, 400 vene rubla ja 150 grivnat KarS § 83 1 lg 1, § 832 lg 2 p 1, § 376 lg 3 ja § 391 lg 5 alusel ehk tegemist oli kuriteoga saadud vara ja süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud esemete konfiskeerimisega. 23 000 eurot konfiskeeriti KarS § 84 alusel ehk põhjusel, et kuriteoga saadud vara, kuriteo toimepanemise vahendi või kuriteo vahetu objekti äravõtmine ei olnud võimalik või otstarbekas ja see asendati konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele vastava rahasumma väljamõistmisega. Süüteo toimepanemise objektiks olnud esemete konfiskeerimine ei oma mingit seost kaebaja maksukohustustega. Ka kuriteoga saadud vara konfiskeerimine tähendab üksnes seda, et kaebaja ebaseaduslik majandustegevus lõppes talle tulu toomata. See ei vabasta aga kaebajat kohustusest tasuda tehtud tehingutelt tasumisele kuuluvad maksud. 19. Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebuse väited ei ole aluseks vaidlustatud maksuotsuse tühistamisel. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud 20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, seetõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 10