← Eesti

2-14-58735/25

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-14-58735 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. jaanuar 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve Kohtuasi Margus Kiisküla hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus vastu nõude tunnustamiseks Leelet Nellise (pankrotis) pankrotimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Margus Kiisküla kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 3500 eurot Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus nende Hageja Margus Kiisküla, esindaja vandeadvokaat Klen Laus Kostja Sihtasutus Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, esindaja vandeadvokaat Alan Biin Asja läbivaatamise kuupäev
  4. detsember 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735 osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, ja menetluskulude jaotuse osas. Saata asi selles osas tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus jättis kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata.
  8. Rahuldada Margus Kiisküla kassatsioonkaebus osaliselt.
  9. Tagastada Margus Kiisküla kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo TRINITI OÜ-le. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 2-14-58735
  10. Margus Kiisküla (hageja) esitas
  11. oktoobril 2014 hagiavalduse Sihtasutuse Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus (kostja) vastu, milles palus tunnustada Leelet Nellise (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses 66 055 euro suurust nõuet pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 3 kohaselt teise rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik
  12. jaanuaril 2013 laenulepingu, mille alusel andis hageja võlgnikule sularahas üle laenusumma 55 000 eurot (laenuleping). Võlgniku laenukohustust käendas
  13. jaanuaril 2013 Kaupo Nellis. Võlgnik on laenulepingule lisanud kinnituse, mille kohaselt on ta raha kätte saanud. Laenu tagastamise tähtpäev oli
  14. jaanuaril
  15. Võlgnik soovis laenu sularahas ja hageja majanduslik seisund võimaldas tal laenu anda. Raha sai ta mh kinnistu müügist. 50 000 eurot sai ta sularahas Tanio Bantchevilt ja 5000 eurot Tõnis Kiiskülalt. Võlgnik tunnustas
  16. jaanuaril 2014 hageja nõuet ja andis hagejale võlatunnistuse. Võlgnik ei ole hagejale laenu tagastanud ega tasunud laenusumma kasutamise eest intressi ega tagastamata laenusummalt arvestatud viivist. Võlgniku pankrot kuulutati välja
  17. mail
  18. Hageja esitas
  19. juunil 2014 võlgniku pankrotimenetluses 66 055 euro tasumise nõude, millele kostja esitas
  20. septembril 2014 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite. Võlgnik võlgneb hagejale põhivõlana 55 000 eurot, intressina 3850 eurot (intress oli laenulepingu p 2.3 järgi 7% aastas) ja viivisena 7205 eurot (viivis oli laenulepingu p 3.1 järgi 0,1% sissenõutavaks muutunud summast päevas). Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
  21. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates on väidetavalt sõlmitud laenuleping näilik. Hageja ei ole tõendanud laenusumma üleandmist. Laenulepingu sõlmimine ei ole usutav, sest isikutel ei ole tavapäraselt nii palju sularaha ja praktikas kantakse nii suur laen üle üldjuhul pangaülekandega. Laenuleping on sõlmitud eesmärgiga tekitada pankrotimenetluses näilik nõue. Kahtlusi kinnitab see, et võlgnik on väidetavalt sularahas saanud 74 500 euro suuruse laenu ka enda emalt ja abikaasalt. Võlgniku elustiil ja võlgnevused ei näita vaatamata väidetavatele laenudele, et tal oleks nii suures ulatuses finantsvahendeid olnud. On äärmiselt ebausutav, et Bulgaaria kodanik T. Bantchev annaks Eesti kodanikule sularahas tagatiseta 50 000 euro suuruse laenu.
  22. Harju Maakohus rahuldas
  23. novembri
  24. a otsusega hagi ning tunnustas hageja 66 055 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja märkis, et määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Maakohus jättis rahuldamata kostja tõendite kogumise taotluse, milles kostja soovis saada hageja pangakontode väljavõtted Eestis tegutsevatest krediidiasutustest
  25. jaanuarist 2010 kuni
  26. jaanuarini
  27. Maakohus tuvastas, et hageja ja võlgnik allkirjastasid lepingudokumendi, mille pealkiri oli laenuleping ja millele oli sõlmimise ajaks ja kohaks märgitud
  28. jaanuar 2013, Tallinn. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et laenuleping oli näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 1 mõttes. Ainuüksi kostja arvamuse, et laenulepingu sõlmimise eesmärk oli tekitada pankrotimenetlusse näilik nõue, põhjal ei saa kohus laenulepingut näilikuks tehinguks lugeda. Laenuleping vastab seaduses sätestatud laenulepingu tunnustele ning selles sisalduvad tingimused ei anna alust lugeda lepingut näilikuks. Laenulepingu p-des 1.1 ja 1.2 leppisid hageja ja võlgnik kokku, et laenuandja annab laenusaajale laenu 55 000 eurot ning kohustub laenu üle andma hiljemalt
  29. jaanuaril
  30. Laenulepingule on käsitsi kirjutatud: „Kinnitan, et olen laenusumma 55 000 Eurot kätte saanud. /allkiri/ Leelet Nellis.“ Võlgniku omakäeline kinnitus laenulepingul on täitmise kviitung võlaõigusseaduse (VÕS) § 95 lg 1 2

(6)2-14-58735 mõttes, mis pöörab laenu üleandmise osas tõendamiskoormise ümber. Seega peab kostja tõendama, et hageja ei ole võlgnikule laenu üle andnud. Kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et hageja kasutas võlgnikule laenu andmiseks T. Bantchevilt sularahas saadud 55 000 eurot ja T. Kiiskülalt saadud 5000 eurot, ega tõendanud, et hagejal ei saanud olla raha, mille arvel võlgnikule laenu anda. See, kas hagejal oli sissetulekuid või pangakontol raha, saab üksnes näidata laenusumma üleandmise elulist usutavust ega näita üheselt, et laenusummat üle ei antud. Kostja ei soovinud esitada tõendeid selle kohta, et laenu üle ei antud, ega taotlenud hageja ega võlgniku ärakuulamist. Kuna kostja ei tõendanud, et laenu võlgnikule üle ei antud, tuleb hageja 55 000 euro suurust põhivõlga, 3850 euro suurust intressinõuet ja 7205 euro suurust viivisenõuet tunnustada võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena.
  1. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  3. juuni
  4. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnustas hageja 66 055 euro suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena, ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse ja sõnastas otsuse tervikresolutsiooni, mille kohaselt jättis hagi rahuldamata ja hageja nõude tunnustamata, kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui ta jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda välja hageja pangakonto väljavõtted. Arvestades, et hageja väitel sai ta laenamiseks vajaliku raha sularahas ning ka laenu anti sularahas, ei ole pangakonto väljavõtetel asja lahendamiseks tähtsust. Maakohus jaotas aga vääralt tõendamiskoormise, leides, et kui võlgnik on kinnitanud raha saamist, peab kostja tõendama, et raha üle ei antud. Selline tõendamiskoormis kohalduks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 alusel vaid juhul, kui vaidlus oleks lepingupoolte ehk hageja ja võlgniku vahel. Kuna käesolevas asjas on vaidluse pooled hageja ja kolmas isik, peab hageja tõendama, et ta on võlgnikule raha üle andnud. Hageja ei ole laenulepingu alusel raha üleandmist piisavalt tõendanud. Hageja väited ja tõendid T. Bantchevilt sularahas laenu saamise ning võlgnikule sularahas laenu andmise kohta ei ole veenvad, sest hageja ei ole esitanud ühtegi laenulepingu pooltest sõltumatut tõendit, vaid piirdunud hageja enda kinnitustega laenu saamise kohta. Hageja väitis, et ta käis Bulgaarias mitmeid kordi ning sai laenamiseks vajaliku summa kätte osade kaupa. Ei ole usutav, et sellisel juhul oleks hageja nõudnud võlgnikult raha kättesaamise kohta kinnitust vaid ühel korral. Samuti ei ole usutav, et olukorras, kus hageja käis Bulgaarias, et laenu saada, oleks kokku lepitud Eesti õiguse kohaldamises, ega asjaolu, et välismaalane andis sularahas laenu kuueks aastaks ühegi tagatiseta. Hageja ei ole teinud usutavaks, et võlgnikul oli nii suuri laenusummasid vaja, ega seda, miks oli vajalik anda laen üle sularahas. Laenu üleandmist ei muuda usutavaks ka võlgniku abikaasaga sõlmitud käendusleping, sest hageja ei väitnud, et ta oleks käendajalt laenulepingu täitmist nõudnud, kuigi laenu tagastamise ajast on möödunud mitu aastat. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 3
(6)2-14-58735
  1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus ning menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja menetluskuludena 1500 eurot (50 eurot kassatsioonikautsjonina ja 1450 eurot esindajakuludena). Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes, jättes välja toomata, miks ta ei nõustunud hageja esitatud väidete ega neid kinnitavate tõenditega. Ringkonnakohus ei hinnanud sisuliselt hageja esitatud selgitusi ega tõendeid, mis kinnitavad võlgnikule laenu andmist ja laenu andmiseks vajalike vahendite olemasolu. Ringkonnakohus jagas vääralt tõendamiskoormise ja kohaldas valesti materiaalõigust, jättes arvestamata, et võlgnik kinnitas laenu saamist täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes ja allkirjastas täiendavalt võlatunnistuse VÕS § 30 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leidis üllatuslikult, et hageja ei ole piisavalt tõendanud võlgnikule laenulepingu järgi raha üleandmist, selgitamata hagejale, et ta jagab tõendamiskoormise maakohtust erinevalt, ning hageja peab raha üleandmist täiendavalt tõendama.
  2. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja palub ka hagejalt välja mõista kassatsiooniastme menetluskulud 230 eurot 4 senti (käibemaksuta). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, ja menetluskulude jaotuse osas ning asi tuleb tühistatud osas saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus jättis kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata. Hageja ei ole selgitanud, kuidas selle taotluse rahuldamata jätmine tema õigusi rikkus.
  4. Hageja palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 66 055 euro suurust nõuet, mis koosneb põhivõlast 55 000 eurot, intressist 3850 eurot ja viivisest 7205 eurot. Nõue jäi tunnustamata, kuna kostja vaidles sellele nõuete kaitsmisel vastu. Nõude tunnustamise hagi on kostja vastu esitatud PankrS § 106 lg 1 esimese lause alusel. Kostja arvates on hageja nõude aluseks olev laenuleping näilik ja tegelikult ei ole hageja võlgnikule raha üle andnud.
  5. Üldiselt peab hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid (TsMS § 230 lg 1 esimene lause). Väär on ringkonnakohtu otsuse p-st 16 nähtuv seisukoht, nagu kehtiks see säte üksnes materiaalõigussuhte (praegusel juhul laenulepingu) poolte vahel. See säte jagab üldist tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel. Hageja väitel anti laenu sularahas ning ta on esitanud oma nõude tõendamiseks esmajoones laenulepingu koos võlgniku kinnitusega raha saamise kohta (tl 14, 15) ning võlgniku allkirjastatud võlatunnistuse võlgnevuse kohta (tl 38). Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, kuna hageja ei tõendanud piisavalt võlgnikule raha üleandmist.
  6. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata võlgniku võlatunnistuse ja selle tähenduse. Võlatunnistuse alusel hagi lahendamist tulnuks hinnata enne, kui lahendada nõuet kausaalsuhte alusel. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja kostja apellatsioonkaebus uuesti läbi vaadata. 4
(6)2-14-58735 Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas võlgnik on andnud kehtivalt võlatunnistuse, millised on selle õiguslikud tagajärjed (mh kas tegu on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega), ning lahendada haginõue esmalt selle alusel. Alles siis, kui hagi ei saa rahuldada võlatunnistuse alusel, tuleb hinnata selle rahuldamist kausaalsuhtest tulenevalt. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada. 11.
  1. Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Riigikohus on siiski leidnud, et võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu
  4. detsembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26;
  6. märtsi
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). Praeguses asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks keeldunud võla asjaolusid selgitamast. Vastupidi, hageja on esitanud ka dokumente laenukohustuse ja selle tekkimise asjaolude kohta. 11.
  8. Kui kehtivalt on antud konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, saab võlgnik välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt nt Riigikohtu
  9. detsembri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Riigikohus on leidnud, et kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamiseks esitamise korral esitatakse sellele vastuväide, saab vastuväite esitaja kausaalsuhtest tulenevaid vastuväiteid nõude tunnustamise hagile esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel ning sellise hagi saab esitada üksnes pankrotihaldur, mitte aga nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja. Kui haldur nõuete kaitsmisel nõudele vastu ei vaielnud, ei saa (vastu)hagi võlatunnistuse tagasinõudmiseks esitada ja seega kausaalsuhtest tulenevale nõudele vastuväiteid esitada (vt Riigikohtu
  11. detsembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 27).
  13. Ringkonnakohus jagas samuti vääralt tõendamiskoormise laenulepingu täitmiseks raha üleandmise osas, leides, et see on üksnes hageja kohustus (vt otsuse p 10). Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata uuesti ka raha üleandmist (kausaalsuhet), kui hagi ei saa rahuldada võlatunnistuse alusel. Hageja esitatud võlgniku kinnitust raha saamise kohta saab hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu
  14. septembri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). 5
(6)2-14-58735
  1. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
  2. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Kautsjonit ei saa välja mõista vastaspoolelt, nagu taotleb hageja. Tambet Tampuu Peeter Jerofejev Villu Kõve 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.