Obsah (5)

§ 2§ 82§ 401§ 416§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaija Kaijanen ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 04.10.2017,

§ 2lg 1, § 3 p 1) ning kohaldumisele kuuluvad Ts

ÜS-s sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumise sätted. 9. Kostjate poolt esitatud aegumise vastuväide on põhjendatud ning kostjate aegumise kohaldamise taotlus tuleb rahuldada. 31.05.2012 võla tasumise kokkuleppes sisaldub punkt: “Juhul, kui Võlgnik ei täida käesoleva Kokkuleppega kokkulepitud Võla tasumise graafikut, siis on Pangal õigus nõuda Võla kohest ja täielikku tasumist” (kokkuleppe kolmandal lehel; I k, lk 12).

§ 82

lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 82

lg 7 alusel muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostjad ei tasunud võla tasumise kokkuleppes märgitud esimest osamakset, s.o 30.06.2012 osamakset, tähtaegselt. 31.05.2012 kokkuleppest tulenevalt oli hagejal pärast 30.06.2012 osamakse tasumisega viivitamist õigus nõuda kõikide maksegraafikujärgsete osamaksete korraga tasumist.

1. 31.05.2012 kokkuleppe sõlmimisel oli hageja võlausaldajana omandanud lihtsustatud korras nõudeõiguse, kuid kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg on piiratud TsÜS § 147 lg 1 kohaselt kolmeaastase aegumistähtajaga. Sarnasele järeldusele on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 30.04.2015 lahendis nr 2-13-
2. Käesolevas asjas ja tsiviilasjas nr 2-13-54383 olev võla tasumise kokkulepe on samasisuline.
3. Kuna esimese osamakse tähtpäev oli puhkepäevaks olev 30.06.2012, siis tuli kostjatel TsÜS § 136 lg 8 alusel kohustus täita hiljemalt 02.07.
4. Seega eeltoodust tulenevalt muutus kogu võla tasumise kokkuleppest tulenev kohustus sissenõutavaks 02.07.2012, mil esimest osamakset tähtaegselt ei tasutud. Käesoleval juhul on tegemist aastates arvutatava aegumistähtajaga, seega algas aegumistähtaeg 02.07.2012 ning lõppes 02.07.
5. Kuivõrd hagi on esitatud 14.07.2016, siis on tegemist pärast aegumistähtaja lõppemist esitatud hagiga ning hageja nõue on aegunud. Apellatsioonkaebus
6. Hageja palub 10.05.2017 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud kostjate kanda. 3
7. Maakohus on 31.05.2012 kokkulepet ebaõigesti hinnanud ning kokkuleppes sisalduva õigussuhte ebaõigesti kvalifitseerinud. Kokkuleppe näol ei ole tegemist lihtsalt tehinguga. Kokkulepe on

§ 401

lg-te 1 ja 2 ning § 402 lg 1 alusel tarbijakrediidileping, kuna hageja on sõlminud kostjatega võla ajatamise kokkuleppe, milles on tasu eest (8%-lise aastaintressiga) lükatud edasi sissenõutavaks muutunud võlgnevuse tasumise tähtaega. 14. Kokkuleppe lk-l 3 sisalduv säte, mille kohaselt võla tasumise graafiku mittetäitmisel on hagejal õigus nõuda kogu kokkuleppe järgse võla kohest ja täielikku tasumist, on

§ 416

lg 1 ja § 421 alusel tühine säte.

§ 416

lg 1 ja § 421 alusel ei ole võimalik sõlmida tarbijaga tema makseviivituste puhuks kokkuleppeid, mis on tarbijale ebasoodsamad kui

§ 416

lg-s 1 sätestatud regulatsioon.

§ 416

lg 1 eeldab tarbija poolset 3 kuu maksete osalise või täieliku tasumisega viivituses olemist ning krediidiandja poolt nõuetekohase ülesütlemisavalduse tegemist. Seega sai kokkuleppe järgne võlgnevus muutuda sissenõutavaks üksnes kokkuleppe erakorralise ülesütlemisega

§ 416lg 1 alusel.

15. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti

§ 29lg-d 1, 6 ja 8.

Isegi, kui kokkulepe ei oleks tarbijakrediidileping, on maakohus andnud kokkuleppele tõlgenduse, mille kohaselt ei ole kokkulepet võimalik kunagi ennetähtaegselt ja erakorraliselt üles öelda. Maakohus on jätnud hindamata, et kokkuleppe lk-l 2 on pooled kokku leppinud, et hagejal on õigus kokkulepe ennetähtaegselt ja erakorraliselt üles öelda, kui võlgnik viivitab mistahes makse tasumisega. Maakohus ei ole kokkuleppe erakorralisele ülesütlemisele kui juriidilisele faktile nõuete aegumise kontekstis mistahes õiguslikku hinnangut andnud. Maakohus on tõlgendanud kokkulepet selliselt justkui kokkuleppe lk-l 2 olev kokkuleppe ülesütlemise säte ei kehtiks ega omaks mingit regulatiivset toimet. Selline tagajärg ei saanud olla poolte tahteks kokkuleppe sõlmimisel. 16. Kokkuleppe lk-l 3 oleva sätte eesmärgiks ei ole poolte kokkuleppel reguleerida nõuete sissenõutavaks muutumise aega, vaid pooled on kokku leppinud selles, et kui kostjad rikuvad maksegraafikut, siis võib hageja muuta kokkuleppe erakorralise ülesütlemisavaldusega maksegraafiku järgi alles tulevikus sissenõutavaks muutuvad maksed ennetähtaegselt sissenõutavaks ning nõuda kogu võlgnevuse kohest tasumist. 17. Maakohtu seisukohtade järgi muutub nõue

§ 82

lg 7 alusel sissenõutavaks juba enne, kui võlausaldaja oma kujundusõigusi üldse teostama on asunud. Hagejal on õigus otsustada, kas ta erakorralise ülesütlemise õigust kasutab või mitte. Maakohtu tõlgendus eirab võlausaldaja õigust oma nõuet vastavalt oma parimale äranägemisele käsutada.

1. Tsiviilasjas nr 2-13-54383 vaatluse all olnud võla tasumise kokkulepe ei sisaldanud võla tasumise kokkulepe ülesütlemist maksegraafikust tulenevate maksete tasumisega viivitamise korral ning hageja ei öelnud tsiviilasjas nr 2-13-54383 käsitletud juhtumil võla tasumise kokkulepet üles. Seetõttu ei ole käesoleva juhtumi ning siviilasja nr 2-1354383 asjaolud sarnased. Nimetatud asjas võla tasumise kokkulepe ei vastanud ka tarbijakrediidilepingu tunnustele.
2. Lisaks on maakohus jätnud asja lahendamisel hindamata kostja I 08.06.2015 e-kirja ja seega ka aegumise katkemise tuvastamata. Vastustajate seisukoht
3. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning 4 apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
5. Maakohus ei rikkunud kvalifitseerimiskohustust ja on rakendanud kohaseid aegumist reguleerivaid õigusnorme. Maakohus tegi kindlaks, et poolte vaidlus tuleneb tsiviilõiguslikust suhtest (mitmepoolne tehing). Seega kohaldas kohus õigesti tehingust tuleneva nõude aegumise sätteid (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-d 1 ja 2).
6. Hageja tugineb ka ise samadele õigusnormidele. Hageja on maakohtu menetluses nõustunud kostjate seisukohaga, et hagiavalduse aluseks olev võla tasumise kokkulepe on deklaratiivne võlatunnistus ning on sõnaselgelt väitnud, et seega puudub pooltel vaidlus võlatasumise kokkuleppe liigi osas ( I kd, lk 80). Hageja ei esitanud maakohus ühtegi väidet, mille tõttu olnuks vajalik võla tasumise kokkuleppe õiguslik olemus aegumise küsimuse lahendamiseks suurema täpsusastmega kvalifitseerida, kui seda maakohus on teinud.
7. Pooltel on vaidlus selle üle, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist, muutub kohustus

§ 82lg 7 kohaselt sissenõutavaks. Sama põhimõtte kehtestab Ts

ÜS § 147 lg

1. Lepingust tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumine ei eelda võlausaldaja poolt võlgnikule nõude esitamist.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tõlgendas maakohus õigesti võla tasumise kokkuleppes sisalduvat punkti, mille kohaselt, juhul, kui võlgnik ei täida maksegraafikujärgseid makseid tähtaegselt, on pangal õigus nõuda võla kohest ja täielikku tasumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõlgendusega, et sellega leppisid pooled kokku kohustuse sissenõutavaks muutumise aja.

82 lg 7 on osaliselt dispositiivne. Pooled ei saa kokku leppida sissenõutavuse teistsugust tähendust, kuid võivad kokku leppida selles, millal võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist, see tähendab, millal kohustus muutub sissenõutavaks. Asjaolu, et pangal on õigus kokkulepe ka ennetähtaegselt ja erakorraliselt üles öelda, ei muuda antud juhul sõlmitud erikokkuleppe tähendust, mille kohaselt pangal oli õigus nõuda kogu võla kohest tasumist. Ülesütlemisõigus tuleb ka võlaõigusseadusest. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas ja tsiviilasjas nr 2-13-54383 olev võla tasumise kokkulepe analoogsed. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-13-54383 ei kasutanud pank ülesütlemise õigust, ei muuda kohustuse sissenõutavaks muutumise aja osas sõlmitud erikokkuleppe tähendust.

1. Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses uue väite võla sissenõutavaks muutumise aja kokkuleppe tühisuse kohta tulenevalt sellest, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maakohus omaalgatuslikult analüüsima, kas võla tasumise kokkuleppe näol võib olla tegemist tarbijakrediidi lepinguga, kuna hageja selliseid asjaolusid esile ei toonud. Ringkonnakohus leiab ka, et panga poolt talle endale kasuliku punkti lepingusse lülitamine ja hiljem selle tühisusele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Tegemist on pangale soodsama ja kostjatele kahjulikuma punktiga, kuna see võimaldas nõuda kohustuse täitmist ilma täiendavate toiminguteta. Kostjad ei tohi jääda halvemasse olukorda selle tõttu, et pank seda õigust ei kasutanud.
2. Hageja ei tuginenud maakohtus aegumise katkemisele ega toonud välja asjaolusid, mille alusel maakohus oleks saanud katkemist hinnata. Hageja ei esitanud maakohtus väidet, et ta on kostjatega pidanud läbirääkimisi ega ka seda, et kostja I on nõuet tunnustanud pärast võla tasumise kokkuleppe rikkumist. Kuna hageja ei ole toonud mõjuvat põhjust, miks ta neid asjaolusid menetluses tähtaegaelt ei esitanud ja kostjad vaidlevad vastu 5 uute väidete esitamise lubatavusele, jätab ringkonnakohus need TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
4. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar 6