Obsah (10)

§ 162§ 654§ 442§ 232§ 229§ 5§ 634§ 171§ 177§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Tiia Bergson ja Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 27.09.2017, Tallinn Tsivi

) § 4 lõikele 2, §-le 5 ja § 363 lõike 1 punktile 1, samuti hagi sisule tuginedes saab teha järelduse, et hageja esitas töösuhtest tuleneva täiendavate töökohustuste täitmisega kaasneva lisatasu maksmise nõude, seega saamata 4 töötasu nõude. Töölepinguseaduse (TLS) § 5 lõike 1 punktist 5 tulenevalt hõlmab töötasu mõiste kõiki töötajale töö eest makstavaid tasusid, oluline on, et tööandja ja töötaja oleksid tasus kokku leppinud.

1. TVK menetluse, sh selles menetluses koostatud (prokoll TVK t lk 5-6) ja esitatud dokumentidega (TVK otsus t lk 3-4), alusel leidis kohus, et ka TVK-s vaieldi lisatöö eest lisatasu maksmise üle. Kohus viitas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lõigetele 1 ja
2. Riigikohus on selgitanud, milliseid nõudeid võib töövaidluses pool maakohtule esitada pärast TVK menetlust (nt lahendid nr 3-2-1-17614, nr 3-2-1-41-11, nr 3-2-1-6-11). Antud juhul on tegemist töötasu nõudega, mille aegumise tähtaeg on kolm aastat. Hageja, mitte nõustudes TVK otsusega, oli õigustatud esitama hagi maakohtule vaidluse uueks läbivaatamiseks. Eeltoodut arvestades ei nõustunud maakohus kostjaga, et tegemist on uue nõudega ja puuduvad alused hagi läbi vaatamata jätmiseks või menetluse lõpetamiseks.
3. Kohtumenetluses käesoleva asja raames vaidluse all, kas pooled leppisid kokku lisatöö tegemiseks ja kui leppisid, siis millises vormis ja millistel tingimustel. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja sõlmisid 01.04.2015 tähtajalise kirjaliku töölepingu tähtajaga kuni 31.03.2016 (t lk 9-11); lepingu kohaselt asus hageja tööle täistööajaga (punkt 3.1) Industry produtsendi ametikohale (punkt 4.1); hageja töökohustused olid kokku lepitud töölepingus (punkt 4.3) ja töökirjeldust oli täpsustatud ametijuhendis, mis on lepingu lisa nr 1 vastavalt punktile 4.2 (t lk 12-13); tööleping lõppes lepingu lõppemise tähtaja saabumisega 31.03.
5. Töölepingu punkti 4.3.6 järgi on töötajal kohustus kooskõlastada kõik olulised otsused tööandjaga või tema poolt määratud isikuga. Kohus märkis, et tasu ja kompensatsiooni kokkulepete sõlmimine ametijuhendis on ebatavaline, kuid juhul, kui ametijuhend on töölepingu lisa, on selline käsitlus lubatud. Siiski, analüüsides ametijuhendi peatükis „Tasu ja kompensatsioonid“ sisalduva teksti teist lauset – Täiendav tulemustasu eraldiseisva erikokkuleppe või lepingu lisa alusel rahaliste vahendite olemasolul perioodil 1.september - 31 september – koosmõjus töölepingu punktidega 4.4, 4.5, 6.1 ja 6.2 ning hageja selgitusega, et ta esitas arve tööandjale 2676 euro saamiseks (t lk 16; hagi punktid 6 ja 11.5.4), võib teha järelduse, et tegemist on pigem tööandja majandustulemustega seotud maksmisele kuuluva erikokkuleppe või mõne muu tsiviilõigusliku kokkuleppega. Täiendavate tööülesannete eest lisatasu kokkuleppe korral eeldatakse, et kui kokkulepe sõlmitakse nii täiendavate tööülesannete sisu kui lisatasu maksmise kohta, peab tööandja tagama rahaliste vahendite olemasolu ja garanteerima lisatasu õigeaegse väljamaksmise töötajale. Praegusel juhul on ametijuhendis kokkuleppe tekstis selgelt kokku lepitud – rahaliste vahendite olemasolul – mis annab alust järeldada, et tegemist võib olla viitega mõnele muule võlaõiguslikule lepingule, mitte töösuhtest tulenevale lisatasule täiendavate töökohustuste täitmise eest. Tööandja kohustus töösuhtes on lisaks kokkulepitud tööga kindlustamisele ka kokkulepitud tasu väljamaksmine, mida ei saa siduda rahaliste vahendite olemasoluga. Selline käsitlus oleks vastuolus töösuhetes kehtivate põhimõtetega. Poolte allkirjastatud tööleping ja selle lisad võivad sisaldada ka muid tsiviilõiguslikke kokkuleppeid. Kohus leidis, et antud juhul ametijuhendi ptk „Tasu ja kompensatsioonid“ sisaldab mõne muu tsiviilõigusliku kokkuleppe tunnuseid (arve esitamine, rahaliste vahendite olemasolul jne), mitte regulatsiooni lisatööde tegemise ja tasustamise kohta. Samas on Riigikohus sedastanud, et ainuüksi viide arve esitamisele ei välista töösuhte olemasolu, kuid antud juhul ei ole vaidluse all töösuhte tuvastamise küsimus. 5
6. Võrreldes töölepingus poolte kasutatud sõnastust samas tervikuna kasutatud muu sõnastuse ja mõistetega ning lähtudes kokkuleppe punkti 4.4 sisust ja asukohast lepingus, saab teha järelduse, et pooled, soovides pidada läbirääkimisi lisatöö kokkuleppe tingimustes, st täiendavate tööülesannete sisus ja lisatasus, pidid lähtuma mitte ametijuhendi ptk-st „Tasu ja kompensatsioonid“, vaid töölepingu punktist 4.
7. Selline käsitlus oleks kooskõlas ka lepingu punktis 1.4 kokkulepituga. Viidatud punkti kohaselt rakendatakse vastuolu korral TLS-i sätetega seadus ja lepingu tõlgendamisel juhindutakse tõlgendusest, mille kohaselt jääb leping kehtima võimalikult suures ulatuses. Vastuseks hageja väitele, et lisatöö kohta sõlmiti poolte vahel erikokkulepe, märkis kohus, et peaks väidet analüüsima töölepingust lähtuvalt. Pooled on töölepingus sõlminud kokkuleppe punktis 4.4, mida saab rakendada lisatöö kokkuleppe tuvastamiseks. Nimetatud punktis oli kokku lepitud: „Tööleping ei välista muid eriülesandeid, mis tulenevad töö olemusest ja on vajalikud Töölepingu täitmiseks. Eriülesannete täitmiseks on vajalik Töötaja ja Tööandja vaheline suuline või kirjalik kokkulepe“. Kui käsitleda punkti 4.4 sõnastust ja väljendit „eriülesanne“ mõistena „täiendavad tööülesanded“ (lisatöö), muutub punkt 4.4 rakendatavaks ka kokkulepete sõlmimise kohta lisatöö tegemiseks (võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lõige 4, lõike 5 punkt 4, lõiked 6-8). Hageja on ka ise hagis märkinud, et vaatamata kokkuleppe sõnastusele tuleb lähtuda selle tegelikust sisust. Seega tuvastamaks, kas pooled sõlmisid kokkuleppe lisatöö tegemise kohta ja millistel tingimustel, saab lähtuda töölepingu punktist 4.
9. Kohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lõigetele 1 ja 2, leides, et hageja või kostja poolt peab olema tehtud kas suulises või kirjalikus vormis vastaspoolele tahteavaldus lisatööde tegemiseks ja lisatööde eest tasu saamiseks. Lisatööde tegemise initsiatiiv (vajadus) tuleb üldjuhul tööandjalt, töötaja nõuda lisatööde tegemist ei saa. Samuti viitas kohus TsÜS § 69 lõigetele 1 ja 2 ning §-le
10. Pooled on lepingu punktis 4.4 kokku leppinud, et vastava kokkuleppe võib sõlmida nii suulises kui kirjalikus vormis.
11. Kohtule ei ole esitatud kirjalikku kahepoolset otsest kokkulepet hageja ja tööandja vahel täiendavate tööülesannete tegemiseks. Kostja juhatuse liikme SS kirjalikust selgitusest ei saa teha järeldust, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe täiendavate tööülesannete tegemise ja selle tasustamise kohta (t lk 33, 80-86). Nimetatud selgitusest saab teha järelduse, et juhatuse liige pöördus avaldusega teiste juhatuse liikmete, mitte hageja, poole. Seega ei saanud hageja sellist tahteavaldust ka kätte saada. Kostja juhatuse liikme selgitusest saab teha järelduse, et ta pöördus ettepanekuga teiste juhatuse liikmete poole nn sisesuhtes hageja töötulemustega seonduvalt ning sellise pöördumisega ei saa lugeda sõlmituks poolte vahel kokkulepet hageja osas täiendavate tööülesannete täitmiseks ja lisatasu saamiseks. Samuti ei anna nimetatud selgitus alust TsÜS § 68 lõike 3 rakendamiseks. Pöördumise sisust võib teha järelduse, et kaaluti hageja töötasu suurendamist (vt „töötasu maht“), kuid kuna rahalisi vahendeid sel hetkel ei olnud, kaaluti seda teha projekti lõpus vabade vahendite olemasolul ehk tegemist oli pigem tulemustasu maksmise ettepanekuga ühelt juhatuse liikmelt teistele juhatuse liikmetele. Olukorra puhul, kus rahalised vahendid võimaldavad kaaluda hagejale 2676 euro tasumist, oli kohtu hinnangul tegemist TLS §-s 30 sätestatud majandustulemustelt tasu maksmise ettepanekuga.
12. Kokkulepe täiendavate tööülesannete täitmiseks peab olema konkreetne, st piiritletud, et aru saada, millised on need täiendavad tööülesanded (lisatööd). Samuti kas vaidlusalused tööülesanded on täiendavad või on hõlmatud töölepingus kokkulepitud tööülesannetega, samuti milline on poolte vahel kokkulepitud lisatasu suurus. Kohtule ei ole esitatud 6 mistahes kirjalikku kokkulepet, mis tõendaks sellise tahteavalduse otsest või kaudset tegemist kostja poolt ja selle kättesaamist hageja poolt.
13. Samuti ei leidnud tõendamist vastavasisulise suulise kokkuleppe sõlmimine ega see, et lisatöö, mida hageja väidab olevat teinud täiendavate tööülesannetena, oleks käsitletav täiendavate tööülesannetena. Kohus nõustus kostjaga, et hageja ametijuhendis on eraldi välja toodud sõnakasutus „olemasolevaid ja tulevasi eriprojekte“, mis annab alust järeldada, et projektide ja sellega kaasnevate tööde loetelu ei olnud lõplik. Tegemist on VÕS § 26 lõikes 5 sätestatuga. Kuna hageja tööülesanded olid projektipõhised ja pooled olid lepingut sõlmides kokku leppinud sõnastuses „olemasolevaid ja tulevasi eriprojekte“, on pooled ise sellise lahtise tingimusega nõustunud lepinguvabadusest lähtuvalt. Kui olemasolevad ja tulevased tööülesanded on seotud projektipõhiselt, on selline kokkulepe oma olemuselt töösuhtes lubatud. Projektipõhistes töödes, kus töid võib pooltest sõltumatutel asjaoludel lisanduda tulevikus, kuid samas nende maht ega iseloom ei välju ebamõistlikult eelnevalt kokkulepitud projektist, on selline kokkulepe aktsepteeritav. Kokkulepitud tööde seotust ja mahtu saab hinnata konkreetse lepingu täitmise käigus. Projektipõhistel töödel ei ole alati võimalik ette näha, milliseid tööülesandeid tuleb lisaks töölepingus/ametijuhendis kokkulepitule töötajal veel täita, kuid nad ei saa olemuselt olla sellise iseloomuga, mis annaksid alust väita, et tegemist on täiesti uute (projektiga sidumata) eraldi tasustavate tööülesannetega. Pooled leppisid tööülesanded kokku üldsõnalisemalt „tegevusena“ (t lk 12) ja ning kasutasid sõnastust „olemasolevaid ja tulevasi eriprojekte“. Vastavalt hageja ametijuhendile toodi töötaja kokkulepitud tegevusena esile PÖFF-i Industry programmi, aastaringsete filmitööstusele ja rahvusvahelistele partneritele suunatud eriprojektide planeerimise, produktsioonitegevuste läbiviimise ning aruandluse koostöös Industry juhi, festivali programmi-, turundus- ja tehnikameeskonnaga. Kokkulepitud Industry produtsendi tegevused hõlmasid Industry@Tallinn peasündmust ning teisi filmitööstusele suunatud olemasolevaid ja tulevasi eriprojekte, sh European Genre Forum`i ja Black Nights Digital Corner`i ja nende eriüritusi. Kohus, hinnanud hageja poolt kohtule esitatud kirjavahetust (t lk 22-27), töölepingu sätteid ja ametijuhendi sisu, nõustus kostjaga, ja leidis, et ei saa teha järeldust, et kahepäevase konverentsi organiseerimine tegevusena oleks väljunud hageja töökohustuseks olnud projekti läbiviimise raamest ja et seda saaks lugeda täiendavaks tööülesandeks.
14. Kuna lisatasu täiendavate tööülesannete eest kuulub töötasu hulka, siis töötasu arvestab ja maksab tööandja pärast riiklike maksude maha arvestamist. Töösuhte olemusest tulenevalt ei saa töötasu maksmiseks tööandja poolt eelneda töötaja koostatud arve esitamist tööandajale. Kohus ei tuvastanud, et tööandja töö korraldajana ettevõttes oleks teinud töötajale mistahes avalduse ja määranud lisatöö tegemise tingimused (töö sisu ja tasu) VÕS § 26 lõike 8 mõttes. Nimetatud tegevus viitaks pigem muule võlaõiguslikule õigussuhtele, mitte töölepingulisele suhtele. Kuid antud juhul ei oma see tähendust, kuna täiendavate tööülesannete osas töölepingust eraldisseisva kokkuleppe sõlmimine ei ole tõendamist leidnud. Hageja pöördus kohtusse nõudega välja mõista saamata jäänud lisatasu täiendavate tööülesannete tegemise eest. Kohus lähtus asja lahendamisel hageja nõudest.
15. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud suuliselt ega kirjalikult kostjaga mistahes kokkuleppe sõlmimist täiendavate töökohustuste täitmiseks ja lisatasu maksmiseks. Kuna täiendavate töökohustuste sõlmimise ja selle eest lisatasu maksmise vaidlusega ei ole seotud poolte vastustes märgitud eelarvega, arenguvestlustega, töö tegemise asukohaga, töö kvaliteediga, töötajate registriga ega töökoormusega seonduvate 7 küsimustega, siis jättis kohus ned teemad asjasse mittepuutuvatena käsitlemata ja nendega seotud dokumendid tähelepanuta.
16. Menetluskulud jättis kohus

§ 162

alusel hageja kanda ega määranud kindlaks kostjale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus

1. 17.04.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Kohus hindas tõendeid valikuliselt ja otsuse põhjendused on vastuolulised. Analüüsides, kas poolte vahel eksisteeris lisatasu maksmise kokkulepe, jõudis kohus üllatavale järeldusele, et täiendavate tööülesannete tegemise aluseks oli pigem tööandja majandustulemusega seotud erikokkulepe või mõni muu tsiviilõiguslik kokkulepe. Jääb arusaamatuks, missugustel kaalutlustel jõudis kohus sellisele järeldusele. Hageja rõhutas menetluses korduvalt, et poolte vahel ei eksisteerinud töölepinguväliseid kokkuleppeid. Muudele võlasuhetele ei tuginenud ka kostja. Seega on kohtu järeldus vastuolus poolte esitatuga. Samuti esineb loogiline vastuolu otsuse punktis 7 esitatud järeldusega, et hageja nõue tuleneb töölepingust.
3. Kohus analüüsib hageja poolt tõendina esitatud kostja juhatuse liikme 11.08.2016 kinnituskirja fragmentaarselt ja kontekstiväliselt ja tegi selle viimase lõiku alusel väära järelduse, et tegemist oli üksnes ühe kostja juhatuse liikme isikliku arvamusega ning et kiri ise on käsitletav kostja teistele juhatuse liikmetele adresseeritud ettepanekuna. Kõnealuse kinnituskirja viimane lõik käsitleb küsimust sellest, kas kostjal on hetkel majanduslikult võimalik kokkulepitud lisatasu välja maksta. Kostja juhatuse liige põhjendab viimases lõigus üksnes seda, et tema arvates olid kostjal majanduslikud võimalused selleks olemas, mistõttu tegi ta teistele juhatuse liikmetele ettepaneku tasu välja maksta. Sealjuures nähtub kinnituskirja eelnevatest lõikudest, et kostja juhatus ei ole kahtluse alla seadnud, et hagejaga oli kokkulepe listasu maksmiseks sõlmitud juba töölepingu sõlmimisega samaaegselt ning lisatasu 2676 eurot kajastus ka kostja Industry projekti eelarves. Jääb arusaamatuks, kuidas on sellise tõendi pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et poolte vahel ei ole sõlmitud kokkulepet lisatasu maksmiseks. Samuti jääb arusaamatuks kohtu argumentatsioon lepingu lahtiste tingimuste osas. Olukorras, kus kostja juhatuse liige kinnitab oma allkirjaga, et pooled olid juba töölepingu sõlmimise ajal kokku leppinud, et perioodil september - november 2015 teostatavate lisatööde eest makstakse lisatasu ning selleks oli eelarves ette nähtud 2676 eurot, on kõik vajalikud tingimused piisavalt piiritletud. Sõlmitud kokkuleppe ainsaks lahtiseks tingimuseks oli eeldus, et lisatasu makstakse siis, kui tööandjal on selleks olemas vabad vahendid. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et vastav tingimus ei saa olla eelduseks töötasu maksmise kohustuse tekkimisele. Maakohus ei ole vastavat küsimust üldse analüüsinud. Ka selgitas hageja menetluses läbivalt, et kinnituskirja esitas SS hagejale. Seega ei saa kirjas esitatud avaldused olla käsitletavad kostja juhatuse sisesuhtes esitatud avaldustena. Poolte vahel puudus vastava küsimuse suhtes ka vaidlus, mistõttu on kohtu selline seisukoht üllatav. Olukorras, kus kinnistuskirja esitas kohtule hageja, on kummaline ka seisukoht, et hageja ei ole sellist tahtevaldust üldse kätte saanud. Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi vastuväidet ega tõendit, millest nähtuks, et juhatuse liige SS ei ole kokkuleppe sõlmimist kinnituskirjaga tunnistanud või et tema sooviks oli teha hagejale teistsuguse sisuga avaldus. Kostja poolt menetluse kestel esitatud juhatuse liikme digitaalallkirjastatud kiri ei ole käsitletav tõendina, vaid poole seletusena. Kostja ei ole esitanud ka taotlust juhatuse liikme vande all ülekuulamiseks. 8
4. Kohtu seisukoht, et kuivõrd esitatud ei ole kirjalikku kokkulepet töölepingu raames täiendavate tööülesannete teostamise ja sellega seonduva tasu maksmise osas, puudub kostjal tööandjana kohustus tasu maksta, on vastuolus senise kohtupraktikaga nii TLS § 4 kui töölepingu tingimuste üldisel tõlgendamisel. Vastavalt senisele praktikale ei muuda kirjaliku vorminõude mittejärgimine töölepingut või sellega seonduvaid kokkuleppeid töötaja kahjuks kehtetuks. Hageja töötajana on esitanud tõendid (eelkõige kostja juhatuse liikme kirjaliku kinnituse), millest nähtub, et vaidlusaluse lisatasu maksmise osas peeti läbirääkimisi juba töölepingu sõlmimisel, et sellised kokkulepped sõlmiti ning et hagejale väljamaksmisele kuuluv lisatasu fikseeriti summas 2676 eurot ka kostja majandustegevuse eelarves. Kirjeldatud asjaolud on piisavad, et tuvastada lisatasu maksmise kokkuleppe olulised tingimused. Selline kokkulepe on kehtiv sõltumata asjaolust, et pooled ei vormistanud kokkulepet kirjalikult. Kohtupraktikas on mh asutud seisukohale, et töölepingu tõlgendamisel tuleb vaidluse korral lähtuda töötaja huvist. Antud juhul on maakohus seda põhimõtet eiranud. Kõigi tõendite hindamisel on kohus lähtunud esmajoones tööandja väidetest ja huvist, kuigi kostja ei ole esitanud oma vastuväidete tõendamiseks ühtegi tõendit. Vastustaja seisukoht
5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alused puuduvad. Kooskõlas

§ 654

lõikega 6 ei korda kolleegium maakohtu põhjendusi, kuna nõustub esimese astme kohtu põhjendustega. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. 28. Kolleegium ei nõustu kaebaja etteheitega maakohtu otsuse põhjenduste vastuolulisuse kohta. Apellant eksib, kui järeldab, et maakohus tuvastas töötaja poolt täiendavate tööülesannete tegemise alusena 01.04.2015 töölepingu välise muu tsiviilõigusliku kokkuleppe. Vaidlustatava otsuse põhjendusi tuleb lugeda kogumis ühtse dokumendina. Kolleegium möönab, et kohati võivad maakohtu järeldused jääda esmasel lugemisel mõnevõrra laialivalguvaks, kuid otsuse põhjendav osa tervikuna vastab

§ 442lõike 8 nõuetele ja maakohtu mõttekäik on lõpptulemusena jälgitav.

Otsuse punktides 10 ja 11 analüüsis maakohus töölepingus ja ametijuhendis sisalduvaid kokkuleppeid ning tuvastas, et töösuhtest tuleneva töötaja lisatasu nõude aluseks saab olla mitte ametijuhendi peatükis „Tasu ja kompensatsioonis“ kokkulepitu, vaid lepingu punkt 4.

1. Seda järeldust apellant ei vaidlusta. Otsuse punktides 12 ja 13 tuvastas maakohus, kas täiendavate tööülesannete tegemiseks oli sõlmitud kirjalik või suuline kokkulepe, ning eitavale järeldusele jõudmise tõttu jättis hagi rahuldamata. Kuna maakohus tuvastas, et puudus kokkulepe täiendavate tööülesannete tegemiseks ja et töötaja viidatud täiendav töö kuulus vastavalt ametijuhendile töölepingus kokkuleputud tööülesannete hulka, ei pidanud maakohus käsitlema hageja iseenesest õiget väidet, et kokkulepitud täiendavate tööülesannete täitmise eest kokkulepitud tasu saamine ei saa sõltuda tööandjal rahaliste vahendite olemasolust. Erinevalt apellandist ei saa kolleegium maakohtu otsusest aru, nagu oleks hagi jäänud rahuldamata põhjusel, et tõendamist ei leidnud pooltevaheline kirjalik kokkulepe täiendavate tööülesannete tegemiseks. Maakohus analüüsis tõendeid ja leidis, et tõendamist ei leidnud kirjalik ega suuline kokkulepe. Seega ei ole maakohtu otsus vastuolus senise kohtupraktikaga TLS § 4 tõlgendamisel. 9
2. Kolleegium ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maakohus hindas tõendeid valikuliselt. Apellandi konkreetsed etteheited seonduvad kostja juhatuse liikme SS 11.08.2016 ja 05.10.2017 avalduste (t 50-51, 72, 85-86) tõenditena hindamisega. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt

§ 232

lõigete 1-2 ja/või § 229 rikkumisi, mis annaksid aluse teistsuguse otsuse tegemiseks. Kuigi maakohus ei tsiteerinud otsuse punktis 12 SS avaldust täies mahus, ei anna see alust asuda seisukohale tõendi fragmentaarses ja kontekstivälises hindamises. Maakohus tuvastas, et viidatud avaldus ei tõenda töötaja ja tööandja kokkulepet täiendavate tööülesannete tegemiseks ja selle eest lisatasu saamiseks. Sellist järeldust kinnitab sama isiku hilisem avaldus kostjale, milles ta teatas, et puudus kokkulepe töötajaga mistahes lisatasu või preemia saamiseks (t lk 72, 85-86). 05.10.2016 avaldust kostja juhatuse liikmele saab käsitleda dokumentaalse tõendina

§ 229

lõike 1 mõttes, kuna ringkonnakohtu istungil selgus, et SS volitused kostja juhatuse liikmena lõppesid äriregistri kande kohaselt 29.09.2016. Seega avalduse tegemise ajal ei olnud isik enam kostja juhatuse liige. Hageja ei taotlenud isiku tunnistajana ülekuulamist, kuigi tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli talle teada tema tõendamiskoormus, s.t kohustus mh tõendada hagetava tasu aluseks olevate tööülesannete tegemise kohta kokkuleppe sõlmimist tööandjaga. Ka ei esitanud töötaja TVK-s ega maakohtus 11.08.2016 avalduses viidatud töötaja ja tööandja lepinguteemalist kirjavahetust 21.-23.04.2015, milline eelduslikult oleks võinud samuti tuua selgust tööläbirääkimistel räägitu kohta.

§ 5

kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel (lõige 1) ja pool määrab ise, mis asjaolud ta nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (lõike 2 teine lause). Maakohus ei käsitlenud otsuse punktis 12 11.08.2015 avaldust kui dokumenti, mille SS kirjutas ja andis üle hagejale, tahteavaldusena kostja sisesuhtes, nagu mõistab otsuse põhjendusi apellant. Maakohus käsitles ühe juhatuse liikme tahteavaldusena avalduses nimetatud kahte ettepanekut tasu maksmiseks teistele juhatuse liikmetele. 30. Kohtuistungil esitas apellant täiendavad vastuväited menetluskulude jaotusele, paludes kaebuse rahuldamata jäämise korral kaaluda kulude hageja kanda jätmise õiguspärasust olukorras, kus kohtusse pöördumise aluseks oli kostja juhatuse liikme 11.08.2016 kinnituskiri. Kolleegium on seisukohal, et tegemist on apellatsioonkaebuse täiendamisega

§ 634

mõttes, mida apellandil oli õigus viidatud sätte lõike 1 kohaselt teha kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Kohtuistungil täienduse esitamine oli hilinenud, mõjuvat põhjust täienduse hilinenud esitamiseks apellant esile ei toonud ja seega tuleb taotlus jätta rahuldamata. Kolleegium lisab, et isegi kui taotlus oleks esitatud kaebetähtaja jooksul, puuduks alus selle rahuldamiseks.

§ 5

lõike 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TVK-s oli hageja nõue jäänud rahuldamata ja seda enam oli tal põhjust kaaluda, kas pöörduda täiendava tõendi alusel kohtusse või mitte. Valiku tegemisel pidi ta arvestama võimalike kulude kandmise kohustusega nõude rahuldamata jäämise korral. 31.

§ 171lõike 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.

Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine toimub

§ 177

lõikes 2 sätestatud korras pärast lõpplahendi jõustumist (

§ 174lõige 4).

Tiia Bergson /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/