KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 4. detsember 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-17-

§ 102lg-t 2, rikkunud menetlusnorme ning hinnanud tõendeid valesti.

Vaidlust ei ole selles, et hagejale on määratud osaline töövõimetus ning antud fakt on Riigikohtu praktikast tulenevalt aluseks vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära. Kohtu arvamus, et pärast 11. septembri 2017 operatsiooni võib hageja töövõime taastuda täielikult, on oletuslikku laadi ja vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kohus on jätnud tähelepanuta, et hagejal esineb probleeme nii puusa kui põlvega. Hagejale on määratud põlveoperatsioon, seega võib tema tervislik seisund paraneda põlvest tulenevate vaevuste võrra, kuid puusaga seotud vaevused ei ole paranevad. Kuna hagejal on tuvastatud puusa kulumist, siis puusaliiges ei taastu. Samuti kestab operatsioonist taastumine kaua. Hageja kindlaks sissetulekuks on töövõimetoetus 198 eurot 71 senti kuus, toimetulekutoetus on igakuiselt kõikuv. Seega saab hageja igakuiselt kätte 350 - 400 eurot. Kui hageja peaks maksma elatist 235 eurot kuus, jääks talle endale elamiseks ca 165 eurot, mis ei võimalda säilitada hageja minimaalset vajalikku elatusstandardit. Hageja on teinud endast kõik oleneva töökoha leidmiseks. Isegi, kui hageja töötustaatus oleks ajutine, ei välista see hageja osalist töövõimetust. Kohus on valesti hinnanud TsMS § 459 lg 1 punkte 1 ja 2 ning jätnud arvestamata, et eelmise kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud hageja töövõimetu ja tal oli olemas töökoht. Ainuüksi asjaolu, et hageja tervislik seisund võib paraneda, ei anna alust jätta elatist vähendamata. Maakohus on jätnud arvestamata ka lapsele makstavad riiklikud toetused. Riigikohus on hiljutises lahendis nr 3-2-1-174-16 p-s 14 leidnud, et seadusandja peaks kaaluma

§ 101lg-s 1 sätestatud elatise alammäära vähendamist.

Sama lahendis märkis Riigikohus, et

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega.

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel Tartu Maakohtu
3. mai 2017 otsuse osaliselt hagi täielikult rahuldamata jätmise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega muudab Tartu Maakohtu
4. veebruari 2013 otsusega väljamõistetud elatise suurust, rahuldab hageja hagi kostja vastu osaliselt ning loeb hagejalt väljamõistetuks kostja kasuks elatise 170 eurot kuus alates
5. märtsist 4 2017 kuni kostja täisealiseks saamiseni
6. august
7. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu
8. mai 2017 otsus muutmata.
9. Hagejalt on Tartu Maakohtu
10. veebruari 2013 otsusega välja mõistetud elatis kostja ülalpidamiseks seadusjärgses miinimummääras (praegu 235 eurot). Hageja esitas maakohtule 15.03.2017 hagi, milles taotleb jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise vähendamist kuni 100 euroni kuus, kuna ta on osaliselt töövõimetu ning seetõttu on kohtuotsuse tegemise seisuga võrreldes asjaolud muutunud. Menetluslikult annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist TsMS § 459 lg 1 p-d 1 ja 2, mille järgi on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-127-09 p-s 10 asunud seisukohale, et elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Seega peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Asja materjalide kohaselt on hageja püsiva töövõimetuse tekkimise ajaks on
11. veebruar 2015 (tl 9), s.o püsiv töövõimetus on tekkinud ajal, mil hagejalt oli kostja ülalpidamiseks kohtuotsusega välja mõistetud elatis seadusjärgses miinimummääras. Iseenesest töövõime osaline kaotus on selline asjaolu, mis on TsMS § 459 lg 1 järgi aluseks kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmisele. Seega tuleks kindlaks teha, kas hageja varanduslik olukord on osalise töövõime kaotuse tõttu muutunud sedavõrd, et see annab alust muuta jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust.
12. Ringkonnakohtu arvates arvestades hageja osalist töövõimetust on ta kaotanud võimaluse saada sissetulekut ulatuses, mis võimaldab tal tasuda kostjale elatist seaduses sätestatud miinimummääras, s.o praegu 235 eurot. Hagejal oli vana töövõime hindamise süsteemi järgi 40%-line töövõime kaotus kuni
13. veebruarini
14. Eesti Töötukassa
15. mai 2017 otsusest nr TVH/17/017838 nähtuvalt on hagejal osaline töövõime ning samas otsuses on märgitud, et hageja tervislik seisund on ravi tulemusena tõenäoliselt paranev. Eesti Töötukassa
16. juuli 2017 töövõime hindamise otsuse (tl 87) kohaselt on hagejal osaline töövõime ning töövõime vähenemise periood on 10.07.2017 – 09.01.
17. Viidatud otsuses on märgitud, et hagejal on tõenäoliselt paranev seisund planeeritava/määratud ravi tulemusena. Ringkonnakohus leiab, et hagejal on võimalik leida tööd ning hankida enda ja oma lapse ülalpidamiseks vajalik sissetulek ulatuses, milles tema töövõime ei ole piiratud. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik hagejal leida täiendav sissetulek (lisaks sotsiaaltoetusele), mis võimaldab tal tasuda kostjale elatist 170 eurot kuus. Hageja osalisest töövõimetusest ei tulene, et ta ei suuda üldse sissetulekut teenida, vaid osalise töövõime langus võib olla aluseks, et hageja ei suuda teenida sellist sissetulekut, nagu ta sai enne Tartu Maakohtu
18. veebruari 2013 otsust. Lisaks eeltoodule nähtub, et hageja osalise töövõimetuse tekkimise ajaks on
19. veebruar 2015, samas on hageja töötuna arvele võetud alles
20. juulist 2016 (tl 10). Seega saab järeldada, et selle ajani (s.o ca poolteist aastat) sai hageja töötada vaatamata osalisele töövõimetusele ning saada sissetulekut. Kuna hageja töövõime kaotuse ulatus ei ole alates 11.02.2015 kuni käesoleva ajani 5 toimiku materjalide põhjal muutunud, saab järeldada, et hagejal on võimalik töötada ka praegu ja saada sissetulekut, millest oleks tal võimalik maksta kostjale igakuiselt elatist 170 eurot. 9.

§ 99

lg 1 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lõike 2 järgi arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lõike 2 järgi ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus.

1. Ringkonnakohus vähendab hagejalt väljamõistetud elatist alla miinimummäära ja seetõttu ei arvesta elatise suuruse määramisel riikliku lapsetoetusega. Samuti ei arvesta ringkonnakohus elatise suuruse määramisel kostja (lapse) puudetoetusega, kuna toetus on määratud puudest tulenevate kulutuste katmiseks ning eelduslikult vajab kostja puude tõttu ülalpidamiseks enam rahalisi vahendeid kui puudeta laps. Eeltoodu alusel tuleb hagejalt Tartu Maakohtu
2. veebruari 2013 otsusega kostja kasuks väljamõistetud elatist vähendada selliselt, et elatise suuruseks on 170 eurot kuus.
3. Hageja on esitanud
4. augustil 2017 ringkonnakohtule Eesti Töötukassa 03.07.2017 otsuse ja Sotsiaalkindlustusameti 05.07.2017 otsuse. Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde.
5. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust (hageja soovis väljamõistetud elatist vähendada 135 euro võrra, kohus vähendab 65 euro võrra) jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson