Obsah (9)

§ 133§ 43§ 132§ 130§ 131§ 26§ 8§ 217§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2017. a, Tartu Tsiviilasja number 2-15-15695 Tsiviil

) §-de 131 ja 132 järgi ei tohi kinni pidada töötutoetust ja palga alammäärast väiksemat summat. Kohtutäitur ei selgitanud, millise tähtaja jooksul tuleb esitada taotlus valesti kinnipeetud raha tagastamiseks. Kohtutäitur peaks ka ilma teavitamata teadma, missugused sissetulekud võlgnikule laekuvad. Kuigi võlgnik pöördus kaebusega kohtutäituri poole, ei tagastatud töötutoetust. Kohtutäitur pani niigi majanduslikus kitsikuses oleva võlgniku veelgi raskemasse olukorda. Kohtutäitur on meelevaldselt määranud kindlaks rahasumma, mille ulatuses raha arestida ei tohi. Raha tagastamisest ei ole alust keelduda nüüd, kui võlgnik teavitas, millega on tegemist. Arestimine oli väär vaatamata sellele, et teavitamine toimus hilinenult. 2. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning leidis, et vaidlusaluse summa arestimine oli arestimise hetkel seaduslik ning avalduses esitatud raha tagastamise nõue põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

§ 133

lg 1 kohaselt on võlgnikul õigus kolme tööpäeva jooksul esitada kohtutäiturile avaldus konto arestist vabastamiseks ulatuses, mis tagab talle mittearestimisele kuuluva sissetuleku. Võlgnik pöördus 28.09.2015 kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud 85,87 euro arestist vabastamiseks kohtutäituri poole alles 07.10.2015. Selleks ajaks oli kinnipeetud summa

§ 43alusel üle kantud sissenõudjale.

Kui algne ekslik arestimine selgub tagantjärele, ei saa sissenõudjale ülekantud raha tagastamist nõuda kohtutäiturilt, vaid sissenõudjalt alusetu rikastumise sätete alusel.

1. Maakohus jättis 29.01.2016 määrusega võlgniku avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.
2. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25.05.2016 määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas nr 192/2003/6366 rahuldamata. Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule.
3. Riigikohus tühistas oma 15.03.2017 määrusega nr 3-2-1-166-16 ringkonnakohtu 25.05.2016 määruse osas, millega maakohtu määrus tühistati osas, millega võlgniku kaebus kinnipeetud toetuse tagastamiseks jäeti läbi vaatamata. Selles osas jättis Riigikohus jõusse Tartu Maakohtu 29.01.2016 määruse. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu määruse osas, millega jäeti rahuldamata võlgniku kaebus kohtutäituri tegevuse peale selle ebaseaduslikkust puudutavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Selles osas saatis Riigikohus asja sisuliseks läbivaatamiseks maakohtule. 2 Ringkonnakohtu määrus jäeti muutmata osas, millega maakohtu määrus tühistati osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale selle ebaseaduslikkust puudutavas osas. Riigikohtu lahendi kohaselt ei võinud ringkonnakohus asja sisuliselt lahendada enne, kui selle oleks sisuliselt lahendanud maakohus (TsMS § 9 lg 3). Riigikohus selgitas lisaks

§-des 132 – 133 sätestatut. MAAKOHTU SEISUKOHT

1. Maakohus jättis
2. septembri
3. a määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata ning jättis menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et ei lahenda kaebust osas, mis käsitleb kohtutäituri kohustamist töötutoetuse tagastamiseks, s.o raha väljamõistmist, kuna nimetatud osas jäi maakohtu 29.01.2016 määrus jõusse. Avalduse kohaselt on kohtutäitur arestinud avaldaja konto, kuhu oli üle kantud Töötukassa poolt makstav töötutoetus ja linnavalitsuse poolt makstav toimetulekutoetus kogusummas umbes 320 eurot. Viimane laekumine Töötukassa poolt oli 23.09.2015 töötutoetus summas 84,21 eurot ja 25.09.2015 kanti nimetatud summa kohtutäiturile. Pangakonto väljavõttest (tl 59) nähtub, et
4. a septembris toimusid kontole järgmised laekumised: 02.09.2015 töötutoetus summas 88,22 eurot; 17.09.2015 toimetulekutoetus summas 230,44 eurot ning 23.09.2015 töötutoetus summas 84,21 eurot (s.o vaidlusalune toetusesumma, mis oli kaebajale määratud oktoobri eest). Samuti nähtub pangakonto väljavõttest, et 25.09.2015 kanti 85,87 eurot kohtutäituri kontole. Võlgnik märkis, et on 30.09.2015 saatnud kirja kohtutäiturile ning teavitanud teda sellest, et Töötukassa ülekanne peaks toimuma paari päeva jooksul, ehk siis oktoobrikuu esimestel päevadel. 30.09.2015 võlgniku teade (tl 91) oli üldsõnaline: „järgmine abiraha ülekandmine Töötukassa poolt peaks aset leidma oktoobri esimestel päevadel“. Nimetatud teade ei ole käsitletav taotlusena tühistada ebaseaduslikult toimunud arestimine, kuna sellest ei nähtu, et summa oleks juba laekunud. Kohtutäitur on oma vastuses (tl 82-83) märkinud, et avaldaja LHV Panga pangakonto arestiti 18.06.
5. 22.06.2015 esitas avaldaja avalduse, milles teavitas kohtutäiturit, et nimetatud kontole laekuvad tema sissetulekud. Maksu- Tolliameti andmetel olid avaldaja ja X OÜ sõlminud 26.05.2015 töölepingu ning vastavalt

§ 133

lg 1 vabastas kohtutäitur 25.06.2015 korraldusega avaldaja kontole kantavast sissetulekust igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale. Tööleping lõpetati 31.07.2015 ülesütlemisega katseajal. Seega töölepingu kestuse ajal oli täidetud

§ 132lg-s 1 sätestatud nõue ning võlgnikule oli tagatud sissetuleku miinimummäär.

Hiljem on seda summat küll vähendatud, ent kohtutäituri vastusest nähtuvalt teavitas võlgnik 01.09.2015 kohtutäiturit, et kontole laekub töötutoetus summas 90 eurot ning kohtutäitur nimetatud rahasummale sissenõuet ei pööranud. 16.09.2015 teavitas võlgnik kohtutäiturit, et kontole laekub toimetulekutoetus ning kohtutäitur ei pööranud sissenõuet ka nimetatud rahasummale. Seega on kohtutäitur võtnud võlgnikult saadud teavitusi viivitamatult arvesse, edastades pangale täpsustatud andmed selle kohta, missuguses rahalises ulatuses ei kuulu pangakontolt vahendid arestimisele (tl 88, 90). Kohtutäitur on arestimisakti täiendanud. Samuti märkis kohus, et kuigi kohtutäitur on arestimisele mittekuuluvat summat arestimisaktis vähendanud, ei saa kohus selle tegevuse osas seisukohta võtta, sest võlgnik ei ole arestimisakti ning kohtutäituri otsust summa muutmiseks vaidlustanud, vaid vaidlustab üksnes 23.09.2015 laekunud toetussumma ülekandmist. Kohtutäituril tuleb arvestada

§ 132

lg 1 järgi kuupalga alammäära juhul, kui võlgnikul on töösuhtest vm regulaarsest allikast saadav sissetulek

§ 130lg 11 tähenduses.

3 Sotsiaal- jm avalikest vahenditest makstavad toetused ei ole seevastu samastatavad

§ 130lg-s 11 silmas peetud sissetulekuga.

Kui isiku sissetulek koosneb (täielikult või osaliselt) toetustest, siis kohalduvad sellisele sissetulekule sissenõude pööramisele erisätted, eelkõige

§ 131

. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased võlgniku viited

§-dele 132 ja 133. Kohtutäituril ei olnud 23.09.2015 laekunud summade kohta võimalik teada saada, et tegemist on töötutoetusega ning ka 30.09.2015 võlgniku kiri oli üldsõnaline ning ta avaldas kohtutäiturile, et töötutoetuse laekumine pidi aset leidma oktoobrikuu esimestel päevadel ehk siis tulevikus, ning selleks ajaks oli aga juba laekunud võlgniku pangakontole vaidlusalune toetussumma (23.09.2015). Maakohus jõudis ringkonnakohtu 25.05.2016 määrusega kattuvale seisukohale, et kuna võlgniku kontole laekus oktoobrikuu toetus 23.09.2015, kuid kohtutäitur ei käsutanud kõnealust rahasummat enne 28.09.2015, oli võlgnikule tagatud mõistlik võimalus taotleda arestimisele mittekuulunud toetussumma arestist vabastamist. Võlgnik on õigesti viidanud

§ 131

lg 1 p-le 5, mille kohaselt Töötukassalt saadud töötutoetust, ei ole seaduse kohaselt lubatud täitemenetluses arestida ja selle arvel sissenõudja nõuet täita sõltumata sellest, missugusel kuupäeval kanti toetus võlgniku pangakontole. Kohtutäitur ei olnud teadlik ega pidanudki teadma, et 23.09.2015 laekunud summa näol on tegemist töötutoetusega ning et võlgniku pangakontole on ühe kalendrikuu jooksul kahel korral kantud töötutoetust, sh kuu alguses septembri (s.o jooksva kuu) eest ja kuu lõpupoole juba oktoobri (s.o järgneva kuu) eest. Seega oli kohtutäituril võimalik seda infot teada saada üksnes võlgniku enda käest ning võlgnikul endal oli võimalik kontrollida oma pangakontol toimuvaid laekumisi ja teavitada kohtutäiturit ebatüüpilisest olukorrast, kus oleks tulnud hoiduda 23.09.2015 laekunud summale sissenõude pööramisest. Käesoleval juhul esitas võlgnik kohtutäiturile sellekohase avalduse (kaebuse) 07.10.2015, mis ajaks oli aga laekunud rahasumma juba sissenõudjale üle kantud. Kohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, mille kohaselt oli summa arestimine arestimise hetkel seaduslik. Seega ei olnud kohtutäitur Aive Kolsari vaidlustatud tegevus ebaseaduslik ning V.V. kaebus tuleb jätta rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada ning tunnistada kohtutäituri tegevus 23.09.2015 töötutoetuse summas 84,21 eurot äravõtmisel ebaseaduslikuks. Määruskaebuse esitaja leiab, et maakohus on määruse tegemisel teinud samasuguse otsuse, nagu esimesel korral. Riigikohus ei nõustunud alama astme kohtu põhjendustega kohtutäituri tegevuse seaduslikkuse suhtes ja on oma lahendis ka selgitanud, milles täpselt tema tegevuse ebaseaduslikkus seisneb. Seetõttu ei saa maakohus neid samu põhjendusi oma praeguses määruses uuesti kasutada ja neile toetudes veelkord väita, et kaebust rahuldada pole võimalik, kuna kohtutäitur tegutses õigesti. Samas pole Riigikohus nõustunud ka alama astme kohtu arvamusega raha tagasinõudmise võimatuse kohta. Kui kohtutäituri tegevus on olnud ebaseaduslik, siis lasub tal iseenesestmõistetavalt kohustus selle tagajärjed heastada. Avaldaja leiab, et kui enda poolt tekitatud kahju peavad hüvitama kõik teisedki füüsilistest isikust ettevõtjad, siis kehtib sama põhimõte ka füüsilisest isikust ettevõtja, s.o kohtutäituri suhtes. Antud juhul ongi Riigikohus asunud seisukohale, et „ei ole välistatud kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas“, ning tulenevalt sellest, kuidas Riigikohus 4 hindab alama astme kohtu põhjendusi kohtutäituri tegevuse seaduslikkuse kohta, on kõnealuses asjas need eeldused olemas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ning maakohtu määrus tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus lahend, rahuldades võlgniku avalduse kohtutäituri tegevuse ebaseaduslikuks tunnistamiseks.
3. Vaidluse all on jätkuvalt küsimus, kas kohtutäituri tegevus oli seaduslik osas, milles kohtutäituri ametialasele arveldusarvele kanti
4. septembril
5. a võlgniku arvele laekunud rahalistest vahenditest 85,87 eurot. Maakohtu määrust ei muuda iseenesest ebaseaduslikuks ega õigusnormidega vastuolus olevaks asjaolu, et kohus tegi sisuliselt algse määrusega (maakohtu 29.01.
6. a määrus) või ringkonnakohtu 25.05.
7. a määrusega kattuva lahendi. Riigikohtu määruse kohaselt tuli maakohtul sisuliselt läbi vaadata võlgniku kaebus kohtutäituri tegevuse peale selle ebaseaduslikkust puudutavas osas; ringkonnakohus ei saanud selles osas enne maakohtu lahendi tegemist seisukohta võtta.
8. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus on praegusel juhul ebaõigesti jätnud arvestamata Riigikohtu 15.03.
9. a määruses nr 3-2-1-166-16 sisalduvad juhised. Maakohus on seega eksinud

§-de 132 ja 133 tõlgendamisel ning jõudnud selle tagajärjel ebaõige tulemuseni. TsMS § 639 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Sellest lähtudes tuleb maakohtu määrus TsMS § 657 lg p 2 ja § 659 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata võlgniku avalduse kohtutäituri tegevuse ebaseaduslikuks tunnistamiseks. 11. Riigikohus selgitas oma 15. märtsi 2017. a määruses (p 15), et

§-de 130-136 põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Selleks näeb

§ 131

ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul.

§ 132

näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja

§ 133

näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud

§-des 131 ja 132.

§ 132

lg 1 järgi sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

1. aastal oli Vabariigi Valituse
2. novembri
3. a määruse „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 lg 2 kohaselt kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 390 eurot.

§ 133

lg 1 esimese lause järgi märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Seega pidi kohtutäitur sel ajal arestimisaktis olenemata muudest laekumistest märkima, et arestimisele ei kuulu iga kuu 390 eurot.

1. Riigikohtu määrust tuleb ringkonnakohtu hinnangul mõista selliselt, et kohtutäitur pidi arestimisaktis igal juhul märkima, et võlgniku pangakontol olevatest vahenditest ei kuulu igakuiselt arestimisele 390 eurot (s.o ühe kuu töötasu alammäär
2. a seisuga) olenemata sellest, et vaidlusalusel ajavahemikul, s.o september-oktoober 2015, oli võlgniku töösuhe OÜ-ga X juba lõppenud ja see oli kohtutäiturile teada. Nimelt teatas võlgnik 01.09.
3. a avaldusega kohtutäiturile, et tema pangakontole on septembri alguses laekumas töötutoetus. Sellest on üheselt järeldatav, et võlgnikul ei olnud enam toimivat töösuhet. 5 Ringkonnakohus leiab, et niisugune käsitlus võimaldab paremini tagada töö- vm sellelaadse õigussuhte alusel regulaarset sissetulekut saavate isikute ning erinevaid toetusi ja hüvitisi saavate isikute võrdväärse kohtlemise täitemenetluses. Puudub alus arvata, et isikud, kellel puudub regulaarne töine sissetulek, suudaksid minimaalselt toime tulla vähemaga kui kehtiv kuupalga alammäär. Tegemist ei ole ka toetusi saavate isikute põhjendamatu eelistamisega, kuivõrd toetused ei ületa üldjuhul miinimumpalga suurust; lisaks on seadusandja kehtestanud sõnaselge loetelu sissetulekutest, millele sissenõude pööramine ei ole lubatud (

§ 131

lg 1).

§ 131

lg 2 võimaldab seejuures teatavaid n-ö privilegeeritud sissetulekuid siiski sundtäitmisel arvestada, kuid selle põhjendatust tuleb eraldi hinnata. 13. Riigikohus märkis oma määruses nr 3-2-1-166-16 lisaks, et

§ 133

lg 1 ei keela märkida arestimisakti muid olulisi asjaolusid peale

§ 132lg-s 1 märgitud rahasumma.

Kohtutäitur peab juhul, kui ilmnevad

§-s 131 märgitud asjaolud, arestimisakti viivituseta täiendama. Kui kohtutäiturile on teada, et võlgniku pangakontole laekuvad töötutoetused ja toimetulekutoetus, tuleb täituril pangale edastatavas teates mh märkida, et arestimisele ei kuulu Eesti Töötukassalt laekuv töötutoetus ning kohalikult omavalitsuselt laekuv toimetulekutoetus. Kahtluse korral on kohtutäituril võimalik nõuda laekumiste kohta teavet nii võlgnikult, töötukassalt kui ka kohalikult omavalitsuselt (

§ 26lg-d 1 ja 2).

Võlgnikule

§ 133

lg 1 teises lauses ja lg-s 2 ette nähtud õiguskaitsevõimalus ei vabasta kohtutäiturit kohustusest koguda täitemenetluseks vajalikku teavet ning võtta tarvitusele seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks (

§ 8

). Praegusel juhul ei ole vaidluse all asjaolu, et kohtutäiturile oli enne 23.09.2015 töötutoetuse laekumist teada, et võlgnik saab töötutoetust. Kohtutäitur on 03.09.2015 (s.o on peale võlgniku 01.09.2015 avalduse saamist) esitanud LHV pangale korralduse pangakonto mittearestitava summa muutmiseks, mille kohaselt ei kuulu igakuiselt võlgniku pangakontolt arestimisele 90 eurot (I kd, tl 88). Samuti on kohtutäitur 16.09.2015 (peale võlgniku 16.09.2015 avalduse saamist) esitanud LHV pangale korralduse, mille kohaselt ei kuulu võlgniku pangakontolt igakuiselt arestimisele 321 eurot (I kd, tl 90). Kohtutäitur ei määratlenud arestimisele mittekuuluvat summat kooskõlas

§ 132

lõikega 1 ega täpsustanud arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu Eesti Töötukassalt laekuv töötutoetus ega ka toimetulekutoetus (sotsiaaltoetus). 14. Seega tekkis kohtutäituri tegevuse tõttu olukord, kus pank kandis täiturile üle võlgniku kontole laekunud summa, mis ületas 321 eurot, kuid millele ei oleks tohtinud sissenõuet pöörata. Ringkonnakohus leiab, et sissenõude pööramisel Eesti Töötukassa kaudu makstud töötutoetusele rikkus kohtutäitur

§ 131lg 1 p-i 5.

Kohtutäituri tegevust ei muuda õiguspäraseks asjaolu, et võlgnik teavitas 30.09.2015 kohtutäiturit ekslikult, et järgmine abiraha kandmine Töötukassa poolt peaks aset leidma oktoobri esimestel päevadel, kuid tegelikkuses oli töötutoetus oktoobrikuu eest juba laekunud. Kuivõrd kohtutäitur oli selleks hetkeks juba teadlik, et võlgnik saab töötutoetust (ning toimetulekutoetust), pidanuks pangale edastatavas teates märkima, et arestimisele ei kuulu Eesti Töötukassalt laekuv töötutoetus (ning ka kohalikult omavalitsuselt laekuv toimetulekutoetus). Eeltoodule tuginedes rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse ning tunnistab kohtutäituri tegevuse 23.09.2015 töötutoetuse summas 84,21 eurot arestimises ebaseaduslikuks. 15. Põhjendatud ei ole määruskaebus osas, milles jätkuvalt vaidlustatakse ebaseaduslikult kohtutäituri ametialasele arveldusarvele kantud raha tagastamata jätmist. Riigikohus on praeguses asjas selgitanud, et rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri tegevuse peale osas, milles palutakse tagastada pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma, kuid välistatud ei ole kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas. 6

§ 217

lg 1 kohase kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või sellest keeldumisel ning kaebuse alusel on kohtul võimalik anda hinnang kohtutäituri tegevuse seaduslikkusele. Kaebus kohtutäituri tegevuse peale on esitatud

§ 217lg 1 alusel. Kaebus kohtutäituri tegevuse peale vaadatakse läbi hagita menetluses (Ts

MS § 475 lg 1 p 15 ja

§ 218

).

§ 217lg 1 alusel ei saa esitada kaebust kohtutäituri vastu kahju hüvitamiseks.

Ringkonnakohus selgitab, et kaebuse esitaja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet kohtutäituri vastu. Kahju hüvitamise nõuet kohtutäituri vastu ei saa esitada kaebuse esitamisega kohtutäituri tegevuse peale, s.o hagita menetluses. Kahju hüvitamise nõude saab esitada eraldi hagimenetluses kohtutäituri vastu. Sellise hagi aluseks saavad olla kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lg 1 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1. 16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu jäävad määruskaebuse esitaja menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel kohtutäituri kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Kai Kullerkupp 7