RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 1159213 22. detsember 2017 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Roosma Kohtuasi T. J-i süüdi

) § 71 lgs 1 sätestatud õigust keelduda ütluste andmisest kasuisa vastu. Seega saadi kohtueelses menetluses tema ütlused kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. Samuti võib kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada ristküsitluse käigus, kuid

§ 290lg 1 kohaselt ei kasutata alla 14-aastase kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. J-i kaitsja. Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsus
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai
6. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
7. aprilli
8. a otsus osaliselt. T. J. mõisteti õigeks kannatanu jalgevahe katsumises ja sõrmede sisestamises kannatanu pärakusse. Samuti mõisteti ta õigeks
9. aasta lõpust kuni
10. aasta alguseni toime pandud tegudes. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.
11. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ei ole vaja tema kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada, sest usaldusväärsuse kontroll toimub kohtus küsitlemisel. Kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Jalgevahe katsumises ei ole T. J-ile süüdistust esitatud. Kuna maakohus vähendas T. J-ile esitatud süüdistuse mahu ajalisi piire ega lugenud tõendatuks sõrmede sisestamist kannatanu pärakusse, tuleb selles osas T. J. osaliselt õigeks mõista.
12. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. J-i kaitsja. 2

§ 290

lgs 1 sätestatu, mille kohaselt alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust.

§ 290

lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast kannatanut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Sellega ei saa välistada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Kui alaealise tõendiallika kohtuliku küsitluse käigus ilmneb, et tema ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, on kohtumenetluse pooltel

§s 289 sätestatu alusel võimalik taotleda ka tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist vastuolus olevas osas, hindamaks kohtus antud ütluste usaldusväärsust.

1. Tähelepanuta ei saa jätta kaitsja väiteid, et uurija on kannatanut kohtueelses menetluses liigselt suunanud ja see on avaldanud mõju tema kohtus antud ütlustele. Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Protokolli avaldamine on sellisel juhul kantud eesmärgist tõendada kriminaalmenetluse asjaolusid, mitte tõendamiseseme asjaolusid.
2. Jättes rahuldamata kaitsja taotluse avaldada kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

Harju Maakohtu

1. aprilli
2. a otsus
3. Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a otsusega tunnistati T. J. KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiv KarS § 141 lg 2 pd 1 ja 6) järgi süüdi ja teda karistati 3-aastase vangistusega. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning teda karistati 7-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 kohaldamisega mõisteti liitkaristus Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsusega KarS § 179 lg 1 alusel mõistetud 6-kuulise vangistusega ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti T. J-ile 7 aastat 6 kuud vangistust.
8. Kohus avaldas kohtuliku uurimise käigus

§ 2862lg 1 alusel kannatanu 14.

märtsi 2016. a kohtuistungil antud ütluste protokolli. Kohus avaldas ka kannatanu kohtueelses menetluses videoülekuulamisel antud ütlused. Kuigi kannatanu on andnud erinevaid ütluseid nii väärkohtlemise sageduse, väärkohtlemise viiside ja selle kestvuse kohta, ei muuda see tema ütluseid ebausaldusväärseks. Selline käitumine on omane lapsele, kes ei saa täpselt aru, mis on juhtunud, kuid vanemaks saades seda mõistab. On usutav, et laps räägib esmalt toimunust oma emale ja sõbrannale ning alles seejärel koolipsühholoogile ja poolõele. Süüdistatava ütlused ei ole aga usaldusväärsed ja tuleb tõendikogumist välja jätta. 3

§ 339lg 2 tähenduses.

Lubamatud tõendid on nii

§ 2862

lg 1 alusel avaldatud kannatanu kohtus antud ütlused kui ka kohtueelses menetluses antud ütlused, sest maakohus eiras nende ütluste avaldamisel kriminaalmenetlusõigust ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsuse juhiseid.

§ 2862

lgst 3 tulenevalt on varasema ristküsitluse käigus antud ütlused tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud. Riigikohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõigust kannatanu ülekuulamisel, mistõttu ei ole kannatanu varem kohtus antud ütlused

§ 2862alusel lubatavad ja kannatanu tuleb uuesti üle kuulata.

22. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tuleb avaldada

§ 289

alusel kannatanu uue ülekuulamise käigus, sest oluline on kannatanut vastuolude kohta küsitleda.

-s puudub säte, mis võimaldab avaldada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema varasemad ütlused väljaspool ülekuulamist. Ütluste avaldamisel peab viitama vastuoludele, kuid seda ei ole maakohtus tehtud.

1. Riigikohtu otsusest tulenevalt võib kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada ka tuvastamaks, kas teda on liigselt suunatud. See aga eeldab, et kohtuistungil uuritakse neid kohti kohtueelse menetluse ülekuulamise protokollist või salvestisest, millest nähtub kannatanu lubamatu mõjutamine. Seda on maakohtus eiratud.
2. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotlenud maakohtus kaitsja, vaid prokurör, viitamata seadusest tulenevatele alustele. Väär on kaitsja väide, et nendele alustele saab viidata kohtuvaidlustes. Kannatanu uue ülekuulamise vajadust

§ 289

alusel ei muuda ka asjaolu, et kaitsja loobus kannatanu ülekuulamisest kohtumenetluses, sest

§ 266lgst 1 lähtudes vastutab menetluse korrektsuse eest kohus.

1. Kohtutoimikust ei nähtu, et kannatanut oleks kohtuistungile kutsutud või kaalutud, kas asja arutamine ilma tema osavõtuta on võimalik. Seega arutati kriminaalasja kannatanu osavõtuta.
2. Süüdistatava vahistamine on jätkuvalt põhjendatud, kuna kannatanu on vaja kohtus uuesti üle kuulata. Kannatanu ütlused on kriminaalasja keskne tõend. Kannatanu ja süüdistatav on pereliikmed. Seega on oht, et süüdistatav võib kannatanut mõjutada. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4

§ 339lg 1 p 7 rikkumisega.

T. J. on olnud määruskaebuse esitamise ajaks vahi all 2 aastat 4 kuud. T. J. ja A ei ole enam pereliikmed. Kannatanu elab õpilaskodus ega käi koolis Harjumaal. Ei saa väita, et süüdistatav puutuks kannatanu ja tema emaga kokku. Süüdistuse sisuks olev tegu pandi toime

1. aastal. Enne vahistamist
2. aastal olid süüdistatava ja kannatanu suhted normaalsed. Prokuröri määruskaebus
3. Prokurör taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks. Prokurör märgib järgmist. kriminaalasja tagastamist
4. Kannatanu
5. märtsi
6. a kohtuistungil videosilla vahendusel antud ütluste avaldamine

§ 2862lg 1 alusel maakohtu 13.

märtsi

1. a istungil oli lubatav. Kannatanu oli
2. märtsil 2016 kolmeteistaastane ja tema ülekuulamisel juhindus kohus

§s 290 sätestatud alaealise ülekuulamise erisusest, mis ei luba alla neljateistaastast kannatanut ristküsitleda. Riigikohus ei teinud kohtule etteheidet seoses kannatanu küsitlemisega

1. märtsil 2016 ega väljendanud seisukohta, et menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks tuleb kannatanut ristküsitleda. Alaealiste erikohtlemise eesmärgiks on vältida nende vaimse ja füüsilise seisundi kahjustamist ning taasohvristamist, mistõttu tuleks seksuaalse väärkohtlemise kriminaalasjades laste ülekuulamist korrata vaid äärmisel vajadusel.
2. Vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel ei ole sellised, mis vajavad tingimata kannatanu kordusülekuulamist. Kohtus antud ütluste usaldusväärsust on võimalik hinnata kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli kõrvutamise teel kohtulikul uurimisel antud ütlustega. Ringkonnakohtul on olemasolevatele tõenditele tuginedes võimalik teha sisuline lahend.
3. Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et kohus ei ole teavitanud kannatanut kohtuistungi toimumise ajast. Prokurör teavitas kannatanu esindajat

§ 164lg 1 alusel telefoni teel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 33. Esmalt selgitab kolleegium alla neljateistaastase kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise põhimõtteid

§ 290lg 1 alusel kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks (I).

Teiseks käsitleb kolleegium sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ja

§ 2862

lg 1 alusel avaldatud kannatanu ütluste lubatavust tõendina ning nende usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist (II). Seejärel peatub kolleegium ringkonnakohtu etteheidetel seoses kriminaalasja arutamisega kannatanu osavõtuta (III), lahendab kaitsja taotluse vabastada T. J. vahi alt (IV) ja lõpuks võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (V). I 5

§ 37

lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole ette nähtud teisiti. Riigikohus käsitles samas kriminaalasjas 21. detsembril 2016 tehtud otsuses küsimust, kas ja millistel õiguslikel alustel on võimalik kohtus

§ 290

lg 1 alusel ülekuulatud alla neljateistaastase kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütluseid. Nimelt on T. J-i kaitsja seisukohal, et kannatanu kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja selle kinnituseks taotles ta kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Kaitsja põhjendas oma taotlust esiteks sellega, et kannatanu kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolus. Riigikohus leidis, et kuigi

§ 290

lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust, ei välista see tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need on kohtus antud ütlustega vastuolus. Teiseks oli kaitsja kandvaks väiteks, et uurija on kannatanut kohtueelses menetluses ülekuulamisel liigselt suunanud ning see on avaldanud mõju kannatanu kohtus antud ütlustele. Kolleegium selgitas, et menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Kuna kriminaalasja esmakordsel arutamisel keeldusid maa- ja ringkonnakohus kaitsja taotluse rahuldamisest ning kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisest kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, tuvastas Riigikohus

§ 339

lgs 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja saatis kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 31110416, pd 11–17).
3. Kolleegium selgitab, et vaatamata osutatud võimalusele kontrollida kohtumenetluse poole taotlusel alla neljateistaastase kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise kaudu, ei kasutata alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust (

§ 290lg 1).

Seda sõltumata asjaolust, et Riigikohus viitas 21. detsembri 2016. a otsuses

§le 289, mis sätestab tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise ristküsitluse käigus. 36. Kolleegium osutas 21. detsembri 2016. a otsuses, et peamiseks erisuseks

§ 288

alusel toimuva ristküsitluse ja alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamise vahel on küsitlemise vorm ja küsimuste esitamise viis. Alla neljateistaastasele tunnistajale tehakse ettepanek öelda kohtule kõik, mida ta kriminaalasja kohta teab (

§ 290lg 3).

Pärast seda, kui alla neljateistaastane tunnistaja on ütlused andnud, küsitlevad teda prokurör ja kaitsja kohtu määratud järjekorras. Süüdistatav võib esitada küsimusi kaitsja kaudu (

§ 290lg 4).

Tunnistaja vaimset või füüsilist seisundit ning vanust arvestades võib kohus katkestada ülekuulamise poolte poolt ja küsitleda tunnistajat ise omal algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel (

§ 290lg 6).

Analoogne säte sisaldub ka

§ 288

lgs 7, mis võimaldab tunnistaja vaimset ja füüsilist seisundit arvestades küsitleda tunnistajat ilma ristküsitluseta. Tähelepanuta ei saa jätta, et

287 lg 5 kohaselt võib kohus lubada ka tunnistaja kaugülekuulamist

§s 69 sätestatud korras. 37. Erinevused ülekuulamise vormis ei välista alla neljateistaastase tõendiallika kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimist kohtueelses menetluses antud ütluste või ka

§ 289lgs 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu.

Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada sõltuvalt asjast nii alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamise käigus kui ka pärast seda (nagu nt selle asja teistkordsel arutamisel maakohtus). Kusjuures nii

§ 290

lgs 1 sätestatud ülekuulamise erisused kui ka

§ 287

lgs 5 ja §s 69 sätestatud kaugülekuulamine võimaldavad alla neljateistaastast kannatanut ütluste usaldusväärsuse kontrolliga kaasnevast pingest säästa. Seega võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine toimuda ka kannatanu juuresolekuta või kui ütluste andmine toimub kaugülekuulamise teel, on võimalik 6

§ 289alusel uuesti üle kuulata.

Lisaks avaldati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused ringkonnakohtu arvates kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. Kolleegiumi hinnangul on osutatud arusaamad ekslikud.

1. Kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus avaldati kannatanu
2. märtsi
3. a kohtuistungil antud ütlused. Kohtumenetluse pooled ja kohus tuginesid seejuures

§ 2862

lgle 1, mille kohaselt on isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil. Ringkonnakohus järeldas ekslikult, et Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsuses sedastatuga välistati kannatanu 14. märtsi 2016. a ütluste lubatavus tõendina.

§ 339

lgs 2 sätestatud oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks pidas kolleegium kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamata jätmist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, nagu taotles kaitsja. Osutatud rikkumise kõrvaldas maakohus asja uuel arutamisel kannatanut uuesti üle kuulamata. 40. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et üldjuhul saab kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks vaid tunnistaja ülekuulamise käigus. Kuna kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine

§ 289

alusel teenib kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, saab ütluseid avaldada üksnes seoses asjaoludega, mille kohta on tunnistaja kohtus juba ütluseid andnud, ja võimaldada tal selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erinevuse põhjust. Kuna kannatanu oli sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel juba üle kuulatud, ei näinud kohtumenetluse pooled ega kohus vajadust tema uue ülekuulamise järele ja Riigikohtu juhistel ning kohtumenetluse poolte taotlusel avaldati kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kui kohtumenetluse pooltel oleks olnud kannatanule täiendavaid küsimusi, oleks tema täiendav ülekuulamine võinud olla põhjendatud. Kohtutoimikust nähtuvalt keegi aga täiendavaid küsimusi kannatanule esitada ei soovinud. Vastupidi, nii prokurör kui kaitsja avaldasid maakohtus, et kannatanu uus ülekuulamine ja talle täiendavate küsimuste esitamine ei ole vajalik. Samal seisukohal olid kohtumenetluse pooled ka ringkonnakohtus.

1. Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus kriminaalasja teistkordsel arutamisel kannatanu varem kohtus antud ütluste avaldamisel kriminaalmenetlusõigust. Samuti toimis maakohus kooskõlas Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsuses antud juhiste ja kriminaalmenetlusõigusega, avaldades kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tema kohtus
4. märtsi
5. a istungil antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Sellega võimaldati kaitsjal osutada nii kannatanu kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste väidetavatele vastuoludele kui ka kannatanu lubamatule suunamisele, mis kaitsja hinnangul aset leidis. Seetõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht, et kaitsjale ei antud võimalust seada kannatanu kohtus antud ütluseid kahtluse alla. III 7

§ 1631

lg 2 kohaselt korraldab maakohtus üldkorras menetletavas kriminaalasjas kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku ja nende esindajate väljakutsumise prokuratuur.

§ 164

lg 1 kohaselt kutsutakse isik uurimisasutusse, prokuratuuri ja kohtusse telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega. Kahtluse tekkimisel, et kannatanut ei ole kohtuistungile nõuetekohaselt kutsutud, oleks vastavat asjaolu saanud selgitada ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus korraldas kriminaalasjas eelistungi, kuid prokuröri kannatanu kutsumise osas ei küsitlenud. Kohtupraktikas on aktsepteeritud menetluslike asjaolude tuvastamist ka kohtumenetluse poolte kohtuistungil antud selgituste abil. Näiteks on kohtupraktikas viidatud prokuröri ringkonnakohtu istungil antud kinnitusele, et kannatanu oli maakohtu eelistungi toimumise ajast teadlik ja nõus sellega, et eelistung jätkub kohtuliku arutamisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2016. a määrus kriminaalasjas nr 3113016, p 15). Jaatatud on ka seda, kui ringkonnakohus selgitab eelistungil välja maakohtu otsuse kuulutamisel osalenud kohtumenetluse pooled (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2014. a määrus kriminaalasjas nr 3113414, p 8.3). Kolleegium märgib, et kuna

§ 334

lg 2 kohaselt otsustab kohtumenetluse poolte ringkonnakohtu istungist osavõtu vajalikkuse kohus sama seadustiku

§des 270-273 sätestatud korras, oleks võinud kaaluda ka kannatanu apellatsioonikohtu istungile kutsumist, et ebaselgeks jäänud menetluslikke asjaolusid selgitada. Prokurör on Riigikohtule esitatud määruskaebuses kinnitanud, et teavitas kannatanut

§ 164lg 1 kohaselt telefoni teel maakohtu istungi toimumise ajast.

Sellest tulenevalt võib järeldada, et kannatanu kutsumisel maakohtu istungile kriminaalmenetlusõigust ei rikutud. 44. Ringkonnakohus on viidanud

§ 271

lgle 1, mille kohaselt kui tunnistaja, kannatanu, asjatundja või ekspert jääb kohtuistungile ilmumata, teeb kohus pärast kohtumenetluse poolte arvamuse ärakuulamist määruse kohtuliku arutamise jätkamise või edasilükkamise kohta. Ringkonnakohtu etteheitega, et maakohtu istungi protokollist osutatu järgimist ei nähtu, võib nõustuda. Samas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise. Kohtumenetluse pooled ei avaldanud kohtumenetluses, et peavad kannatanu osavõttu vajalikuks ega teinud kohtule selle kohta etteheiteid. Ka ringkonnakohus möönab, et kui kannatanu kohtuistungile ei ilmu, võib kohus otsustada kriminaalasja arutada tema osavõtuta. Kannatanu osavõtt kriminaalasja arutamisest üldmenetluses ei ole erinevalt prokuröri, kaitsja ja reeglina ka süüdistatava osavõtust kohustuslik (

§ 269, § 270 lgd 1 ja 2, § 339 lg 1 pd 2–4).

IV 45. Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus

§s 1311 on määratud vahi all pidamise tähtajad, kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestuse regulatsioon puudub. Kohtupraktikas on selgitatud, et see ei tähenda siiski, nagu oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine. Isiku vahi all pidamiseks peab jätkuvalt eksisteerima vahistamisalus

§ 130lg 2 mõttes.

Kui möödub oht, et süüdistatav hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või võib jätkuvalt kuritegusid toime panna, tuleb vahistatu vabastada. Kuid ka vahistamisaluse olemasolul ei tohi vahi all pidamise tähtaeg ületada teatud mõistlikku piiri. Silmas tuleb nimelt pidada, et vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt 8

§ 130

lgs 2 sätestatud vahistamisalused – uute kuritegude toimepanemise ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise oht. Vahistamismääruse põhjenduste kohaselt elas T. J. koos kannatanu, kannatanu ema ning viimase ja T. J-i ühise kuueaastase pojaga. Kohtu hinnangul esines oht, et T. J. hakkab toime panema õigusemõistmisevastaseid kuritegusid, kihutades kannatanut valeütluste andmisele või sundides teda valeütlustele vägivallaga. Kriminaalmenetluse kõrvalehoidumise ohtu põhjendati asjaoluga, et T. J-i kahtlustati esimese astme kuriteo toimepanemises, mille eest on ettenähtud vaid pikaajaline vangistus. Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määrusega jäeti maakohtu vahistamismäärus muutmata, kuid leiti, et vahistamisalusena ei esine kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu, sest karistuse raskus ei ole vahistamisaluseks ja T. J-il on olemas kindel elu- ning töökoht. T. J-ile esitati süüdistus
3. novembril 2015 ja
4. novembril 2015 anti ta kohtu alla.
5. Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsuses ei sisaldu T. J-ile kohaldatud tõkendi muutmata jätmise põhjendusi. Tallinna Ringkonnakohtu
8. septembri
9. a määruse kohaselt peab ringkonnakohus T. J-i vahistamist jätkuvalt vajalikuks, kuna kannatanu tuleb maakohtus uuesti üle kuulata. Kannatanu ütlused on kriminaalasja keskne tõend, kannatanu ja süüdistatav on pereliikmed, mistõttu on oht, et süüdistatav võib kannatanut mõjutada.
10. Kolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud määruses esitatud põhjendused piisavad T. J-i jätkuvaks vahi all pidamiseks. Tähelepanuta on jäänud kaitsja väited, et kannatanu ja tema ema on asunud elama teise kohta ja süüdistatav ei puutuks vabaduses enam kannatanuga kokku. Samuti ei nähtu, et ringkonnakohus oleks kaalunud, kas ja millisel määral on vahistamisaluse kaal aja jooksul vähenenud. T. J. on praeguseks viibinud vahi all peaaegu kaks aastat ja seitse kuud, talle etteheidetavad teod on toime pandud 6–7 aastat tagasi ja ta on varem kriminaalkorras karistamata.
11. Hinnates, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud, tuleb märkida, et pikaajalisi seisakuid ei ole menetluses toimunud. Kohtueelne menetlus viidi läbi ligikaudu kuue kuuga, pärast mida on kahe aasta jooksul toimunud kriminaalasja menetlus erinevates kohtuastmetes. Tähelepanuta ei saa aga jätta, et tegemist ei ole mahuka ega õiguslikult keskmisest keerukama kriminaalasjaga. Ka ei ole asjas uuritud tõendite maht suur. Samuti ei ole T. J-ile ja tema kaitsjale põhjust ette heita kriminaalmenetluse kiire ja efektiivse läbiviimise vastu suunatud käitumist.
12. Arvestades osutatut, samuti T. J-i vahistuse kestust käesolevaks ajaks ja asjaolu, et kriminaalasi tagastatakse Riigikohtust taas kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu uueks arutamiseks, on kolleegium seisukohal, et vältimaks vahistamise kestuse väljumist mõistliku aja piiridest tuleb T. J. vahi alt vabastada ja kohaldada talle kergemaliigilise tõkendina elukohast lahkumise keeldu.

§ 128

lg 1 kohaselt seisneb elukohast lahkumise keeld kahtlustatava või süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Tõkendi rikkumise korral võidakse T. J-i trahvida või kohaldada tema suhtes raskemat tõkendit (

§ 128lg 2 ls 2). V 9

§ 390

lgst 1, § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pst 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a määruse, välja arvatud osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt T. J-i kasuks välja 675 eurot apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks. Riigikohus saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, vabastades T. J-i viivitamata vahi alt.

§ 275lg 1 ja § 128 alusel kohaldab Riigikohus T.

J-ile tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Prokuröri ja kaitsja määruskaebused tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt) 10