) § 45 lg 3 p-le 2, leiti vallavalitsuse korralduses, et elukohateate andmed on ebaõiged – JK ei ela Kehtna vallas ning elukohateate esitajal polnud soovi asuda alaliselt valda elama, vaid teade esitati eesmärgiga korraldada JK sotsiaalhooldus Kehtna valla abil tema elama asumisega Kehtna Hooldekodusse. 3. Siseministeeriumi 18.11.2009 vaideotsusega nr 10.1-3/4 rahuldati JK ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vaided ning tunnistati Kehtna Vallavalitsuse 16.06.2009 korraldus nr 255 kehtetuks. Kehtna Vallavalitsuse kaebus vaideotsuse tühistamiseks tagastati kohtuasjas nr 3-09-3036 kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 22.02.2010 määruses, et korraldusel nr 255 puudub regulatiivne tähendus ning õiguslik mõju JK elukoha andmete kohta rahvastikuregistris tehtud kannetele.
möönab rahvastikuregistri andmete alusdokumendi tühistamise või kehtetuks tunnistamise võimalust (
Rahvastikuregistri andmete alusdokumendi tühistamine või kehtetuks tunnistamine on mõeldav sellise
lg-s 1 nimetatud dokumendi puhul, mille on isikule väljastanud mingi haldusorgan või mis kujutab endast haldusakti.
lg 1 sätestab, et elukoha aadressi kandmiseks rahvastikuregistrisse esitab isik kirjalikult elukohateate elukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse pädevale asutusele. Eeltoodust nähtuvalt on elukohateade isiku tahteavaldus enda elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks. Seetõttu ei saa ka vaideotsus rikkuda Kehtna valla õigusi.
lg 2 järgi kantakse registrisse andmed vastavasse elukohta püsival asumisel, mitte sealt lahkumisel. Isiku tahteks oli asuda alaliselt elama hooldekodusse. Tegelikult esitati teade kaks kuud pärast hooldusravile asumist ning selle momendi seisust lähtudes tulebki isiku tõeline tahe tuvastada. Viie ja poole aasta jooksul pärast teate esitamist pole isik asunud elama elukohta ja selline perspektiiv puudub. 7. Tallinna linn esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Kehtna Vallavalitsuse 02.12.2014 korralduse nr 399 tühistamiseks. Sama nõudega protesti esitas Rapla maavanem. JK viibib SA-s Vändra Tervisekeskus ööpäevaringsel hooldusteenusel. Tulenevalt asjaolust, et tal puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad, on sel ajal kehtinud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 9 lg-t 1 arvestades Kehtna Vallavalitsuse ja SA Vändra Tervisekeskus vahel sõlmitud leping JK hoolduskulude tasumiseks. Vaidlustatud korraldus rikub Tallinna linna õigusi. JK elas elukohateates märgitud aadressil juba aastast 2001 ning seda kinnitavad muu hulgas naabrite ütlused, isiku töökoha ja perearsti valik, haldusasjas nr 3-12-1829 TK antud ütlused ning JK kirjalikud selgitused. Sellelt aadressilt viidi JK ka haiglaravile. Kuna JK ei elanud Tallinnas ja isiku püsiva elukohana ei saa käsitada haiglat ega hoolekandeasutust, kuhu ta on paigutatud, siis saab isiku elukohana käsitada seda kohta, kust tal tekkis vajadus haiglasse või hoolekandeasutusse paigutamiseks. Tallinna linnaga ei seo JK juba enam kui kümme aastat mitte miski. Elukohateade vastas nõuetele ning sellele oli lisatud
Elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmisest keeldumise aluseks ei ole asjaolu, et isik ei ole esitanud oma püsiva elukoha andmeid rahvastikuregistrisse kandmiseks õigeaegselt ning teeb seda hilinemisega.
võimaldab esitada ka selle elukoha andmeid rahvastikuregistrisse kandmiseks, kuhu ta on asunud elama enne elukohateate esitamist ja kus ta elab elukohateate esitamise ajal. Isiku hilisem soov või vajadus asuda hooldekodusse ei muuda elukohateadet valeks.
lg 3 p 2 ei luba isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muuta isiku asumisel või paigutamisel hoolekandeasutusse. Nimetatud asutused on isiku viibimiskohaks, mitte tema elukohaks ning nimetatud asutuste aadressi ei saa märkida isiku elukoha aadressina. Puuduvad alused elukohakande muutmiseks. Asjas ei ole ilmnenud uusi tõendeid ega asjaolusid, mis ei olnud Kehtna Vallavalitsusele juba
sätestab ammendavalt selle seaduse rakendamise üle haldusjärelevalvet teostavad organid, mille hulka maavanem ei kuulu. Seda seisukohta kinnitab prof KM arvamus. Riigikogu selgitas 20.06.2014 vastuskirjas nr 1-6/14-65/2 vastustaja järelepärimisele, et keeldumisel
Vajalik on vastava isiku informeerimine ning viitamine konkreetsetele alustele, mis võimaldaks isikul otsust vaidlustada.
¹ lg 2 järgi kantakse registrisse andmed elukohta püsival asumisel, mitte sealt lahkumisel. Hoolekandeasutusse või statsionaarsele ravile haiglasse paigutamisel pole alust muuta elukohta registris.
lg 4 tuleneb, et teates näidatakse isiku poolt elamiseks kasutatava elukoha aadress. Isiku tervislikust seisundist tulenev reaalne tahe asuda hooldekodusse oli olemas juba teate esitamise ajal. Seda kinnitavad alljärgnevad dokumendid: 1) isiku 27.04.2009 kiri, milles ta soovib kohta hooldekodu, terviseseisundist tingituna vajab ta igapäevast kõrvalabi ja juhendamist; 2) SA PJV Hooldusravi 27.09.2010 kiri, mille kohaselt pole isiku elu ahjuküttega majas mõeldav, teate esitamise ajal suutis isik liikuda tugiraami abil või ratastoolis, iseseisvalt tuli toime söömise-joomisega, istus, vaatas televiisorit, kõne selge; 3) isiku 14.10.2010 kiri, milles ta soovib jääda hooldekodusse, sest pärast 2009. a insulti pole ta võimeline üksinda toime tulema; 4) perearsti 14.10.2010 tõend, millest nähtuvalt ei tule isik iseseisvalt toime ja tuleks paigutada hooldekodusse; 5) SA PJV Hooldusravi 17.11.2011 kiri, millest nähtuvalt on isiku seisund stabiilne, ahjuküttega korteris ta üksinda hakkama ei saa, paremaks seisund ilmselt ei lähe. Pole tekkinud mingit perspektiivi, et isik asuks reaalselt üksinda elama Lelle. Seega ei ole rahvastikuregister kajastanud õigeid andmeid
lg 2, § 48 lg 2 p 3 ning SHS § 8 p 2 ja § 9 lg 1 alusel kanda hooldusega seotud kulud kaebajal, kui vaidlustatud korraldus jääb kehtima. Seega võib vaidlustatud korraldus rikkuda kaebaja enesekorraldusõigust (KOKS § 6 lg 1, § 5). VVS § 85 lg 1 kohaselt on maavanemal õigus teostada haldusjärelevalvet maakonna kohalike omavalitsusüksuste haldusaktide õiguspärasuse üle ning seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses kohalike omavalitsusüksuste kasutuses või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle. Maavanem on seda praegusel juhul teinud.
-s on reguleeritud haldusjärelevalve rahvastikuregistri pidamise üle ning maavanemal ei ole vastava järelevalve tegemise pädevust. Maavanem ei ole aga sellist järelevalvet teostanud. Eeltoodut ei lükka 4
rakendamisel, on ekslik.
§-s 41 sätestatud elukoha aadressi kandmine rahvastikuregistrisse elukohateate alusel on haldusmenetluse toiming.
lg 3 sätestab, et kui kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus keeldub isiku elukohateates märgitud aadressi kandmisest rahvastikuregistrisse, teeb ta selle isikule teatavaks posti teel või elektrooniliselt kümne tööpäeva jooksul pärast isiku elukohateate saamist. Selline taotluse läbi vaatamata jätmise kohta vormistatud dokument ei ole haldusakt, vaid tegemist on menetlust lõpetava toiminguga. Elukohateate registreerimise menetlus lõppes 30.03.2009 Kehtna Vallavalitsuse poolt JK elukoha andmetena rahvastikuregistrisse aadressi Rapla maakond, Kehtna vald, Lelle alevik, XXX kandmisega. Kehtna Vallavalitsuse 16.06.2009 korraldus seda asjaolu ei mõjuta, sest see korraldus on Siseministeeriumi 18.11.2009 vaideotsusega tunnistatud kehtetuks. Vastustaja poolt menetluse uuendamine 26.10.2010 pidi Siseministeeriumi 27.07.2012 järelevalveakti nr 10-8/45-1 ja Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsuse kohaselt lõppema haldusakti andmisega. Menetluse uuendamine peab olema põhjendatud. Vastustajal oli õigus menetlus omal initsiatiivil uuendada. Kui vastustaja leidis heas usus, et talle on esitatud valeandmeid, siis see on piisav alus menetluse uuendamiseks. Vastustaja tegutses praegusel juhul aga selgelt vastuolus seaduse mõtte ja heas usus tegutsemise põhimõttega. Nimelt sätestab
lg 1 alused ja korra rahvastikuregistris elukoha aadressi muutmiseks muuhulgas kohaliku omavalitsuse initsiatiivil. Vastustaja seda korda ei järginud, sest tulenevalt § 43 lg 3 sisust ja mõttest oleks sellisel juhul vastustajal tulnud JK elukohana märkida ilmselgelt aadress Kehtna vallas, mitte Tallinna linnas. HMS § 11 lg 1 p 3 alusel ei oleks pidanud kaebajat menetlusse kaasama. Kaebaja kaasamist menetlusse oleks tulnud kaaluda aga HMS § 11 lg 2 alusel. Sellist kaalumist ei nähtu, kuigi varasemast menetlusest oli selge, et menetlus puudutab kaebaja huve. Sellega on vastustaja rikkunud muu hulgas oluliselt HMS § 6 lg 1 sätestatud uurimispõhimõtet. Vaidlustatud haldusakt on ka sisuliselt õigusvastane. Õiguspärase otsuse tegemiseks tuli välja selgitada üksnes see, kas elukohateate esitamise ajal oli alus toimingu tegemisest keeldumiseks
Vastustaja leidis ekslikult, et elukohateade ei vastanud isiku tegelikule tahtele. Nii vaide-, järelevalve- kui ka kohtumenetluses (3-12-1829) on kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et JK elas Lelle alevikus XXX juba aastast 2001. Vastustajal ei olnud võimalik neid faktilisi asjaolusid kõrvale jätta põhjendusega, et oluline ei ole teate esitamise aja elukoha tuvastamine. Tõendatuks tuleb lugeda asjaolu, et elukohateate esitamise ajal oli kolmanda isiku elukoht XXX (tol ajal JK vennale kuuluv eramu). Selle asjaolu tõendatuks lugemisel saab tugineda Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsusega nr 3-12-1829 (jõustunud) tuvastatud asjaoludele. Neid ei ole vaja üle korrata. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mis selle järelduse ümber lükkaks. Pikaajalise elukoha kohta rahvastikuregistris korrektse teabe kajastamine oli JK avalduse põhiliseks sisuks sõltumata sellest, et avaldusel oli märgitud põhjuseks elukoha muutus. 16.05.2013 protokoll on vallavalitsuse ametnike poolt ilmselgelt koostatud nii, et näidata, nagu oleks kolmanda isiku tegelik tahe algusest peale olnud elada hooldekodus. See protokoll ei saa kuidagi ümber lükata kolmanda isiku omakäelisi varasemaid kinnitusi (03.11.2010), et ta soovis elukohakande avalduse esitamise ajal tegelikult elada Lelles. Asjaolu, et alles haigestudes ajas ta oma sugulaste abiga elukohakande korda, ei tähenda, et JK- selleks tahe puudus. 5
lg 3 p 2 kohaselt ei ole isiku paigutamine hooldekandeasutusse või seal pikemaajaliselt elamine isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmise aluseks. Järelikult ei saa olla isiku tahe asuda hooldekandeasutusse määravaks elukohateate alusel tehtava registrikande tegemisel või tegemata jätmisel. JK soov asuda hooldekandeasutusse või seal olemine elukohateate esitamise ajal ei muuda tema poolt elukohateates esitatud elukohaandmeid ebaõigeks ehk valeandmeteks.
lg 2 sätestab, et kui isik, tema alaealised lapsed ja eestkostetavad asuvad püsivalt elama teise elukohta, esitab isik uude elukohta elama asumisest alates 30 päeva jooksul uue elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks.
sätetest ei tulene vastustajale õiguslikku alust jätta isiku elukohateate alusel kanne tegemata põhjusel, et teade on esitatud hilinemisega või ajal, mil isik viibib hoolekandeasutuses. Ka
§-st 45 ei tulene sellist alust, mis keelaks isikul elukohateadet esitada ajal, mil ta viibib hoolekandeasutuses.
lg 9, milles on sätestatud, et isiku, kes asub mõnes
lg 3 p-des 1–4 nimetatud asutuses ja kelle elukoha aadress pole kantud rahvastikuregistrisse (praegusel juhul oleks see olukord saanud tekkida siis, kui JK elukohakanne oleks seaduslikul alusel ja korras tühistatud) ning kelle asutusse asumisele eelnenud elukohta pole võimalik määrata ühegi kohaliku omavalitsusüksuse järgi, elukoha aadressiks on see kohalik omavalitsusüksus, kelle territooriumil nimetatud asutus paikneb. Viidatud sättest tuleneb põhimõte, et olukorras, kus isik viibib
lg-s 3 märgitud asutuses, on just nimelt oluline see, kus isik elas enne asutusse asumist. Praegusel juhul on tuvastatud, et selleks omavalitsuseks oli Kehtna vald. Kuna XXX eluruum on võõrandatud ja eluruumi uus omanik ei ole nõus kolmanda isiku elukohana selle eluruumi andmete märkimisega, tuleks kolmanda isiku elukohaks märkida rahvastikuregistris Kehtna vald. Vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetluse sisuliselt ainsaks loogiliseks põhjenduseks oli Kehtna Vallavalitsuse soov vabaneda iga hinna eest kohustusest tasuda JK-le osutatava hoolekandeteenuse eest, mitte haldusaktis toodud väited valeteabe esitamise kohta ja soov järgida seaduse sätet ja mõtet. Selline haldustegevus on tõeliselt häbiväärne ja ei ole mingilgi kombel vastavuses Eesti Vabariigi riigikorralduse aluseks oleva põhiseaduse ja selle §-s 3 väljendatud riigivõimu seaduspärase teostamise ning §-s 14 väljendatud kohaliku omavalitsuse kohustusega tagada isikute õigused ja vabadused ning järgida avaliku halduse teostamisel head haldustava. Tekkinud olukorras oli süüdi eelkõige Kehtna vald ise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 11. Kehtna valla apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 10.06.2016 otsus ning uue otsusega jätta kaebus ja protest rahuldamata. Halduskohus tegi üllatusliku otsuse, jättes kohtuotsuses põhjendamata Tallinna linna kaebeõiguse. Kaebeõigus sõltub sellest, millised asjaolud tõendavad KOKS §-de 5 ja 6 (kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus) rikkumist ning kuidas see kohtulahendiga kõrvaldatakse. Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-2-09 p 30 toonitab enesekorraldusõiguse raamides võimalust lahendada kohaliku elu küsimus oma kogukonna huvides. SHS § 8 p 2 ja § 9 lg 1, mis seonduvad Tallinna väidetava maksmiskohustusega, pole hõlmatud enesekorraldusõiguse kaitsealaga. Asjaolu, et KOKS § 6 lg 1 sätestab kohaliku küsimusena eakate hoolekande 6
-s on reguleeritud haldusjärelevalve rahvastikuregistri pidamise üle.
täitmise üle ja registri pidamise üle saab järelevalvet teostada ainult Siseministeerium. Maavanemal ei ole pädevust selle järelevalve tegemiseks. Apellant täitis registri pidamise ülesandeid. Elukohateate (edaspidi teade) menetlemine (
ja § 44) on elukoha registrisse kandmise menetlus, mis tipneb andmete üleandmisega (
lg 1) ning seondub üheselt andmete töötlemisega (
Kolmanda isiku taotluse rahuldamisest keeldumine ei toimunud haldusaktiga, vaid tegemist oli toiminguga. Seda võimalust kinnitab Riigikogu 20.06.2014 kiri nr 1-6/14-65/2, mis ei nõua keeldumise vormistamist korraldusena. Kohtu seisukoht on aga vastuoluline, sest jaatades, et tegemist ei olnud haldusaktiga, nõudis halduskohus ometi keeldumise vormistamist. Halduskohus selgitas, et menetluse uuendamine oli haldusorgani poolt võimalik ka muudel juhtudel peale HMS § 44 lg-s 1 sätestatu. Kohus asus aga viiteta seadusesättele seisukohale, et menetluse uuendamine oli praegusel juhul vastuolus seaduse mõtte ja eesmärgiga. Seeläbi on halduskohus soovinud üksnes apellandile varju heita. Halduskohus on taotlust haldusorgani asemel ise lahendama asunud, mis on lubamatu. Siseministeerium ega Tallinna Halduskohus 30.06.2014 otsuses ei pidanud Tallinna linna kaasamata jätmist haldusmenetlusse menetlusveaks. Halduskohus asus ka praeguses asjas seisukohale, et HMS § 11 lg 1 p 3 ei nõudnud Tallinna linna menetlusse kaasamist. Etteheide HMS § 11 lg 2 alusel Tallinna linna kaasamata jätmise osas on põhjendamatu. Vastustajal oli selles osas otsustusruum ning kaalutlusvigadele ei ole halduskohus osutanud. Halduskohus ei ole põhjendanud tõenditele antud hinnangut. Tõendite usaldusväärsusele ja asjassepuutuvusele ei ole hinnangut antud. Tõendeid kasutati valikuliselt. Halduskohus pole analüüsinud apellandi korduvalt toonitatud põhiväidet, et oluline on isiku tegeliku tahte väljaselgitamine, mitte aga tema väidetav elukoht. Asja sisulise lahendamise ja apellandi väidete ning tõendite hindamise asemel kasutati eelkõige halduskohtu 30.06.2014 otsust. Seda sai hinnata üksnes kogumis teiste tõenditega. Tõenditega kinnitust leidnud isiku tegelik ja reaalselt teostatav tahe asuda alaliselt elama hooldekodusse välistas loogiliselt tema elukoha tuvastamise vajaduse. Isiku haigestumise järel ajasid asju tema sugulased. 03.11.2010 kirjas ei selgitanud kolmas isik elukohateate esitamise asjaolusid, vaid väljendas ebareaalset unistust asuda tervenemisel elama uuesti Lellesse. Seisuga 27.03.2009 oli kolmandal isikul reaalne tahe asuda elama hooldekodusse. Pole usutav, et väidetava 8-aastase elamise kestel Lelles ei õnnestunud elukohateate esitamine vastustajale. Kui eeldada, et Lelle alevik oli isiku elukoht, siis teate esitamise ajal ja edaspidi ei sidunud teda sellega mitte miski nii tahteliselt kui ka füüsiliselt tervisliku seisundi tõttu. Seega ei saanud teate esitamise eesmärk olla rahvastikuregistri andmete muutmine, vaid tegutseti Tallinna linna huvidest lähtudes. Isikut ei seo Lelle elukohaga miski. Ühe päevaga ei saa voodihaige inimene lahendada registris elukohaandmete muutmise küsimust. Seetõttu pole tema selgitused usutavad. Elukohateate esitamise eesmärk ei ole seadusest tulenevalt väidetava pikaajalise elukoha legaliseerimine ja minevikusündmuste kajastamine. 7
lg 2 ei saa olla korralduse õiguslikuks aluseks.
ÜS § 14 lg-te 1 ja 3 koostoimes näidatakse teates uue püsiva elukoha aadress, mitte aga endise väidetava elukoha aadress.
Hoolekandeasutuses viibival isikul võib elukoha aadressi puudumise korral tulla seadustamisele eelnev elukoht vastava omavalitsusüksuse järgi. Isikul oli registris elukoha aadress linna täpsusega ning ka seda loetakse aadressiks
Halduskohus kutsus apellanti
Sellise ettekirjutuse tegemine on kohtu asumine haldusorgani asemele.
lg 3 alusel tulnud rahvastikuregistrisse kanda kolmanda isiku elukohana Kehtna vald. Kolmandal isikul puudus elukohateate esitamise ajal tahe minna elama hooldekodusse. See ei ole aga ka oluline, sest tulenevalt
lg 3 p-st 2 ei ole isiku paigutamine hoolekandeasutusse või seal pikemaajaliselt elamine isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi muutmise aluseks.
lg 2 ei keela esitada elukohateadet hiljem, nagu kolmas isik seda praegusel juhul tegi, ning elukohateate registreerimata jätmiseks ei ole alust.
lg 1), ent neile, sh elukohaandmetele on antud mitmel juhul õiguslik tähendus (nt KOVVS § 5 lg 5). Haldusaktina tuleb käsitada ka andmete õiguslikku tähendust omavasse registrisse kandmist, kui registreerimise eesmärk on seaduse kohaselt õiguste või kohustuste tekitamine, muutmine või lõpetamine (vt Triinu Rauk, Haldusakti, toimingu ja menetlustoimingu eristamise kriteeriumid ja vaidlustamine halduskohtus. Magistritöö. Tartu Ülikool. Õigusteaduskond, Tartu 2013, lk 14). Samasugune 8
13. peatükk ei ole eriseadus VVS § 85 suhtes, vaid reguleerib
täitmise üle järelevalvet laiemalt; VVS sätestab maavanema järelevalvepädevuse kohalike omavalitsuste haldusaktide ja nende andmata jätmise üle.
eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seaduse eesmärgiks oleks olnud kohaliku omavalitsuse üksuste antavate haldusaktide üle järelevalve teostamisel maavanema järelevalvepädevuse asendamine
alusel järelevalve teostavate haldusorganite pädevusega.
lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumise järel on isikul võimalik jätkuvalt elukohateadet esitada. Tegemist ei ole tähtajaga, mille möödumise järel ei ole elukohateate esitamine lubatav ning elukohaandmete parandamine on võimalik vaid kohaliku omavalitsuse üksuse enda algatusel. Tähtaja eesmärk on tagada rahvastikuregistri andmete õigsus, mida ei ole võimalik saavutada juhul, kui hilisema elukohateate esitamist mitte võimaldada.
lg-st 2 nähtub, et isiku passiivsuse korral andmete õigsuse tagamisel tuleb erinevatel organitel teabe saamise korral selle kohta, et isik ei ela enam rahvastikuregistrisse kantud aadressil – praegusel juhul Tallinnas –, teatada kohaliku omavalitsuse üksusele isiku tegelik viibimiskoht.
lg 4 võimaldab sellisel juhul kanda isiku elukohaandmed rahvastikuregistrisse sättes nimetatud juhul ka valla või linna või võimaluse korral asustusüksuse täpsusega.
lg 3 p 2 kohaselt ei ole elukohaandmete muutmise aluseks isiku asumine hoolekandeasutusse.
lg 9 sätestab, et isiku, kes asub hoolekandeasutuses ja kelle elukoha aadress pole kantud rahvastikuregistrisse ning kelle asutusse asumisele eelnenud elukohta pole võimalik määrata ühegi kohaliku omavalitsusüksuse järgi, elukoha aadressiks on see kohalik omavalitsusüksus, kelle territooriumil nimetatud asutus paikneb. Apellandil on õigus, et kolmas isik selle sätte tingimustele ei vasta, sest tema elukoha aadress oli hoolekandeasutusse paigutamisele eelnevalt rahvastikuregistrisse kantud. Ringkonnakohus leiab aga, et kui elukohaandmed varasemal perioodil olid registrisse kantud ebaõigesti, tuleb
eelviidatud sätete koosmõjus kanda elukoha andmetena rahvastikuregistrisse viimane ravi- või hoolekandeasutusse paigutamisele eelnenud elukoht. Kolmandal isikul ei olnud elukohateate esitamise ajal muud elukohta peale XXX, sest hoolekandeasutusse paigutamine ei olnud aluseks uue elukoha määramiseks. Registrisse tuli kanda viimane faktiline elukoht, kui see on määratav kohaliku omavalitsusüksuse järgi. Kolmandal isikul oli see üheselt määratav. Asjaolu, et elukohateate esitamise ajaks oli ilmne, et kolmandal isikul ei ole võimalik XXX enam elama asuda, ei mõjuta asja lahendamist. Elukohaandmed olid rahvastikuregistris ebaõiged juba varem.
lg 9 ja § 45 lg 3 p-de 1 ja 2 koosmõjus tõlgendamine ei ole võimalik viisil, et kui elukohaandmed olid enne haiglasse või hoolekandeasutusse paigutamist registris ebaõiged, ei ole enam alust nende parandamiseks, kui isik viimasesse tegelikku elukohta naasta ei suuda, või tuleks sellisel juhul elukohaandmeteks märkida see vald või linn, kus haigla või hoolekandeasutus paikneb.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.