Obsah (14)

§ 50842§ 48911§ 4896§ 50838§ 50836§ 4899§ 339§ 477§ 436§ 508§ 50835§ 484§ 485§ 337

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. november 2017.a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-8303 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava, Ivi

§ 50842korras menetlemiseks.

1. Harju Maakohtu
2. septembri 2017 istungil palus riigiprokurör tunnustada välisriigi kohtuotsuseid ning arvata neist maha eelvangistuses viibitud aeg. Riigiprokurör selgitas, et kuigi sõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta ning välismaalaste seaduse rikkumine ei ole Eestis kuritegudena karistatavad, ei ole need M. Segarile mõistetud karistust mõjutanud. Ülejäänud kuriteod on Eestis karistatavad. Süüdimõistetu M. Segari kaitsja palus välisriigi kohtuotsuseid mitte tunnustada, kuna Soomes toimunud kriminaalmenetluse läbiviimisel rikuti oluliselt menetlusnorme ning Soomes on M. Segaril lihtsam ennetähtaegselt vabaneda kui Eestis. MAAKOHTU MÄÄRUS
3. Harju Maakohtu
4. septembri 2017 määrusega tunnistati

§ 48911lg 1 p 1 alusel lubatavaks M.

Segari suhtes tehtud Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu

1. jaanuari 2015 ja
2. juuni 2015 otsuste täitmine Eesti Vabariigis ning määrati, et M. Segari poolt kuulub Eesti Vabariigis ärakandmisele 12 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kantuks eelvangistuse aeg, s.o kokku 1 aasta 9 kuud ja 19 päeva vangistust, ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 10 aastat 8 kuud ja 11 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti
3. juuni
4. Maakohtu määruse motiivid olid järgmised. 4.
5. Helsingi Apellatsioonikohtu
6. jaanuari 2015 otsusega nr 15/100383 on M. Segar süüdi mõistetud Helsingis
7. märtsil 2013 välismaalaste seaduse rikkumises ning Vantaas
8. märtsil 2013 raskes joobeseisundis mootorsõiduki juhtimises, sõiduki juhtimises ilma juhtimisõiguseta ja võltsimises. Helsingi Apellatsioonikohtu
9. juuni 2015 otsusega mõisteti M. Segar süüdi narkokuritegudes, mis seisnesid järgnevas. Raske narkokuritegu 01.02.2013-05.04.2013 Järvenpääs kui M. Segar koos ja ühel nõul P ja J-ga M-i tellimusel seadusevastaselt loovutasid edasi levitamise eesmärgil Mä-i valdusesse koos ja ühel nõul P-ga suures koguses s.o 23 kilogrammi amfetamiini, 1 kilogrammi MDMA-d ning 1 kilogrammi hašištüüpi kanepit. Samuti raske narkokuritegu 21.06.2013 Kirkkonummis kui M.Segar koos ja ühel nõul P ja Oga seadusevastaselt hoidis oma valduses suures koguses s.o 5,1 kilo koguse amfetamiini edasi levitamise- või vahendamise eesmärgil. Samuti 21.06.2013 toimepandud narkokuriteos Vantaas selles, et tema seadusevastaselt hoidis oma valduses vähesest suuremat kogust narkootilist ainet 0,09 grammi amfetamiini ja 16,6 grammi hašištüüpi kanepit. Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu 30.06.2015 otsusega mõisteti M. Segarile karistuseks 12 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus. Kohtuotsus on jõustunud 22.01.2016.a. 4.2.

50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud vaid juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi seaduste kohaselt. Tähtsa isikliku dokumendi võltsimine on karistatav KarS § 347 järgi rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Ühekordne sõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta, joobes juhtimine tunnistuses nähtavas määras ning vaatamata sisenemiskeelule tahtlikult riiki saabumisega välismaalaste seaduse rikkumine, ei ole Eestis kuritegudena karistatavad. Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu 09.01.2015 otsusega ei ole nimetatud tegude eest M. Segerile karistust määratud, vaid karistus on loetud hõlmatuks Helsingi Apellatsioonikohtu 30.06.2015 otsusega mõistetud karistusega. Arvestades, et Helsingi Apellatsioonikohtu 09.01.2015 otsuses nr 15/100383 nimetatud osa tegudest ei ole 2 Eesti Vabariigis kuritegudena käsitletavad, kuid need teod ei ole mõjutanud M. Segarile mõistetud karistuse pikkust, ei ole need takistuseks kohtuotsuste tunnustamisel. Nimetatud otsuse alusel arvestatakse kantuks üksnes eelvangistuses viibitud aeg. 4.3.

50835 lõike 2 kohaselt ei ole kahepoolne teo karistatavus nõutav, kui tegemist on

§ 4896lg 1 nimetatud süüteoga.

Eestile esitatud sertifikaadi kohaselt on M. Segar Helsingi Apellatsioonikohtu 30.06.2015 otsusega süüdi mõistetud narkokuritegudes, mis on

§ 4896lg 1 p 5 märgitud süüteod. Nimetatud kuriteod on kuriteoks ka Eestis ning kvalifitseeritav Kar

S § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi, mille eest võib karistuseks mõista kuni viieteistaastase vangistuse. M. Segarile mõisteti Soome Vabariigis 12-aasta ja 6-kuu pikkune vangistus, mis ei ületa Eesti Vabariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistuse maksimaalmäära, mistõttu ei kuulu temale Soome Vabariigis mõistetud karistus muutmisele. 4.4. Eestile esitatud materjalidest nähtuvalt on M. Segar enda Eestisse ületoomise vastu.

§ 50838

lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetud isiku nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetu on

§ 50836

lg 1 nimetatud isik.

§ 50836

lg 1 p 2 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, kui süüdimõistetud isik on Eesti Vabariigi kodanik ja kelle tegelik alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid kes saadetakse taotlevast riigist välja Eesti Vabariiki süüdimõistva kohtuotsuse või muu pädeva asutuse otsuse alusel. M. Segar on Eesti Vabariigi kodanik ja 01.09.2015 otsustas Soome Immigratsiooniamet M. Segari Soomest välja saata ja talle on väljastatud 15-aastane sisenemisekeeld Soome perioodiks 01.09.2015-01.09.

1. Soome Migratsiooniameti otsus on lõplik. Tunnistuse kohaselt isik viibis kohtulikul arutelul, mille tulemusena otsus tehti. Eesti Vabariik ei saa kohtuotsuse tunnustamise menetluses teha ettekirjutusi taotleva riigi menetlusseaduste muutmise osas või muuta teise riigi pädeva õigusasutuse poolt tehtud jõustunud kohtuotsuse sisu, mistõttu kohus ei pea võimalikuks kontrollida süüdimõistetu isiku väiteid menetlusnormide rikkumise osas Soome Vabariigis. Isikule oli tagatud edasikaebeõigus. Mis puudutab õigust enneaegsele vabastamisele, siis ka Eesti Vabariigis on isikul võimalik taotleda tingimisi ennetähtaegset karistuse kandmiselt vabastamist. MÄÄRUSKAEBUS
2. Maakohtu määrusele esitasid määruskaebuse süüdimõistetu M. Segari valitud kaitsjad Toomas Metsma ja Tarmo Pilv, kes taotlevad maakohtu määruse tühistamist osas, millega tunnistati lubatavaks Soome Vabariigi Helsingi Apellatsioonikohtu
3. jaanuari 2015 otsuse täitmine Eesti Vabariigis. Kaebuse esitajad taotlevad uue kohtumäärusega selle otsuse täitmise lubamatuks tunnistamist. Määruskaebuse motiivid on kokkuvõtlikult järgmised. 5.
4. Soome Vabariigi kohtutes on toimunud olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised, mis on viinud ebaseadusliku kohtulahendini. Need seisnevad erineval viisil kaitseõiguse rikkumises, sh taotluste rahuldamata jätmises, sõnavõttude katkestamises. Tegemist ei ole süü tuvastamisega, vaid hindamisega, kas kohtumenetlus toimus õiglaselt. Kuna Soome kohtutes on toimunud olulised menetlusõiguslikud rikkumised, tulnuks Eesti kohtul taotleda

§ 4899lg 2 alusel Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet.

Kaitsjate hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339

lg 1 p 7 ja p 12 ning lg 2 tähenduses, kuna jättis kogumata lisateabe Soomes toimunud kohtumenetluse seaduslikkuse ja õigluse kohta. Nende rikkumiste tõttu tuleb maakohtu määrus tühistada. 3 5.2. Välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel

§ 48911

lg 1 p 1 järgi ei saa kohus piirduda taotluse formaalse kontrollimisega.

§ 4896

lg 3 sätestab, et Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö sätete alusel on kohtuotsuse või muu asutuse otsuse tunnustamine ja täitmine lubatud, kui puuduvad

§-s 436 sätestatud keeldumise alused ning on täidetud §-s 477 sätestatud tingimused. Üheks mittetunnustamise aluseks on olulised rikkumised välisriigi kohtumenetluses, sh kaitseõiguse rikkumine.

§ 477

lg 1 p 4 kohaselt ei tohi lisaks

§-is 436 lg 1 p 2 sätestatule taotletavat riiki abistada kui ilmneb, et süüdistatavale ei ole tagatud kaitseõigust või kriminaalmenetlus ei ole toimunud talle arusaadavas keeles ja on toimunud menetlusnormide rikkumised (võimalused ennast kaitsta). Kohtu kontroll peab olema sisuline. Oluliste menetlusnormide rikkumise alusel tehtud välisriigi kohtuotsuse tunnustamine on vastuolus Eestis kehtivate õiguspõhimõtetega. Välisriigi otsuse tunnustamine, kus süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud ja kus esinevad olulised menetlusnormide rikkumised, rikub otseselt süüdimõistetute õigusi õiglasele kohtulikule menetlusele. Maakohus ei ole käsitlenud asjaolusid, mis viitavad otseselt menetlusnormide olulisele rikkumisele, sh kaitseõiguste rikkumisele. Asjaolud kaitseõiguse rikkumise osas välistaksid süüdimõistmise Eesti Vabariigis. Lisainformatsiooni taotlemise kaudu on kohtul võimalik saada parem ülevaade ja veenduda välisriigi kohtumenetluses toimunud asjaoludest. Juhul, kui esinevad vastuolud, tuleb need tõlgendada süüdimõistetute kasuks tulenevalt

§-ist 7 sätestatule. Maakohus ei ole süübinud kaitsja poolt esiletoodud vastuoludesse. 5.

1. Eelnevale lisaks on M. Segariga kohtueelses menetluses tehtud menetlustoimingud viidud läbi õigusvastaselt. Nimelt viis M. Segariga ülekuulamist üle Soome kriminaaluurija, kes on varem menetlusosalisi ähvardanud, väites, et menetlusosalisel ei ole kunagi lootust ennetähtaegsele vabastusele. Peale selle on kriminaaluurija lubanud kohaldada piiranguid, et menetlusosaline ei saaks lähedastega suhelda. Selliste ähvarduste mõte on olnud ja oli ka M. Segari suhtes saada isikult end või teisi inkrimineerivaid ütlusi. 5.
2. Soome Vabariigi kohtuotsust ei peaks Eesti Vabariigis tunnustama ka seeõttu, et osa tegudest, mille eest on M. Segarit Soomes karistatud, ei ole Eesti Vabariigis karistatavad. 5.
3. Lisaks ei ole võimalik M. Segaril Eestis karistust kandes ennetähtaegselt vabaneda. Nimelt ei ole süüdimõistetul Eesti Vabariigis elukohta, kohtumääruses märgitud aadress XXX ei ole juba aastaid olnud M. Segari elukohaks. Tulenevalt KarS § 76 lg 5 allutatakse süüdlane vangistusest ennetähtaegse vabastamise juhul katseajaks käitumiskontrollile. Lisaks sellele on üks tingimusi, mida kohus ennetähtaegse vabastamise asjus kindlasti alati vaatab, kindla alalise elukoha olemasolu. M. Segaril ei ole Eestis elukohta, ta on abikaasaga elanud aastaid Soomes. Kinnipidamisasutuses ei ole süüdimõistetul võimalik endale elukohta otsida. Seega tekiks Eesti Vabariigis karistuse kandmisel olukord, kus, erinevalt Soome Vabariigis karistuse kandmisest, ei oleks M. Segaril võimalik ennetähtaegselt vabaneda, kuna ta ei ole Eestiga aastaid seotud ja tema alaline elukoht asub Soomes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. oktoobri 2017 määrusega määrati määruskaebus läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni
6. novembrini
7. Määratud tähtajaks esitas omapoolse seisukoha süüdimõistetu M. Segar ning tema kaitsjad esitasid kirjalike materjalidena M. Segarit Soome kohtumenetluses kaitsnud advokaadi selgitused. 4 Süüdimõistetu selgitab oma seisukohtades samuti, et välisriigis rikuti asja menetlmisel kaitseõigust. See seisnes selles, et tal ei olnud võimalust esitada sõnavõttu, selgitada oma seisukohti. Lisaks ei võimaldatud kaitseõigust teostada. Kohus on lisaks takistanud kaitsjal taotluste esitamist, esitatud taotlused on jäetud põhjendusteta rahuldamata, tagastatud või jäetud tähelepanuta. Süüdimõistetu kordab oma kaitsjate seisukohti mh selle kohta, et maakohtul tulnuks taotleda lisateavet Soomes toimunud menetluste kohta. Lisaks selgitab süüdimõistetu, et Soome Ülemkohus on otsustanud, et praegusel juhul ei oleks M. Segarit enam võimalik süüdi tunnistada. Süüdimõistetu märgib, et sellel otsusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, kuid seda on oluline arvestada. Veel märgib M. Segar, et tal pole Eestis perekonda, kuivõrd pere elab Soomes. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu seisukohad M. Segarile välisriigis mõistetud karistuse Eesti Vabariigis täitmise lubatavaks tunnistamise kohta vajavad täpsustamist. See ei muuda M. Segari poolt Eestis ärakandmisele kuuluvat karistusaja pikkust ega too kaasa määruskaebuses taotletud tagajärge, s.o välisriigi kohtuotsuse täitmise lubamatuks tunnistamist. Seega jääb määruskaebuses esitatud taotlus rahuldamata. Määruskaebusele täiendavalt lisatud kirjalikud materjalid võttis ringkonnakohus asja materjalide juurde. Oma seisukohti põhjendab apellatsioonikohus järgmiselt.
9. Maakohus tunnistas

§ 48911lg 1 järgi lubatavaks Helsingi Apellatsioonikohtu 9.

jaanuari 2015 otsuse ja Helsingi Apellatsioonikohtu

1. juuni 2015 otsuse täitmise Eesti Vabariigis. Kuigi määruskaebuses on märgitud, et maakohtu määrust vaidlustatakse terves ulatuses, on selles esitatud selgesõnalised taotlused üksnes Helsingi Apellatsioonikohtu
2. jaanuari 2015 otsuse tunnustamise kohta. Määruskaebuses ei ole Helsingi Apellatsioonikohtu
3. juuni 2015 otsuse täitmise lubamatuks tunnistamist taotletud. M. Segari Eestis ärakandmisele kuuluv karistus, sh Helsingi Apellatsioonikohtu
4. jaanuari 2015 otsusega M. Segarile mõistetud kuritegude eest, tuleneb Helsingi Apellatsioonikohtu
5. juuni 2015 otsusest. Seega ei saa määruskaebuse argumentatsioon tuua kaasa muudatusi M. Segari poolt Eestis lubatavaks tunnistatud karistuse täitmise osas. Ringkonnakohus ei tuvastanud samuti aluseid, mille tõttu oleks välistatud viimatinimetatud otsuse täitmise lubatavaks tunnistamine.
6. Määruskaebuses ja süüdimõistetu kirjalikes seisukohtades leitakse, et Soome Vabariigis toimunud kriminaalmenetluses ei olnud tagatud M. Segarile kaitseõigus ning seetõttu esineb

§ 477lg 1 p 4 järgi keeldumise alus tunnustamiseks.

Samuti on määruskaebuses leitud, et erinevate kaitseõiguste rikkumiste tõttu on välisriigis rikutud menetlusnorme sedavõrd oluliselt, et menetlus ei olnud M. Segari suhtes õiglane. Nende menetluslike minetuste tõttu leiavad määruskaebuse esitajad, et Eesti Vabariigis oleks M. Segari süüdimõistmine olnud välistatud, mistõttu tuleks Eesti Vabariigil keelduda rahvusvahelisest koostööst

§ 436lg 1 p 2 alusel.

Ringkonnakohus nende seisukohtadega ei nõustu. 10. Euroopa Liidu liikmesriigis tehtud vabadusekaotuslikke karistusi ja vabadust piiravaid meetmeid käsitlevate otsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise regulatsioon sisaldub

i

1. ptk-i
2. jao
3. jaotises (§-d 50834-50853). Isikule välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse edasikandmiseks Eestis on formaalse eeldusena

§ 508

34 kohaselt esmalt nõutav liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljastatud vabadusekaotusliku karistuse tunnistus. M. Segari suhtes on selle esitanud Soome Kriminaalsanktsioonide Amet (I kd, tl 2-19). Nimetatud tunnistuse pinnalt tuleb Eesti kohtutel hinnata, kas on täidetud

§-s 50835 sätestatud välisriigi otsuse täitmise lubatavaks tunnistamise üldtingimused ja kas seejuures esinevad 5

§-s 50836 nimetatud lubatavaks tunnistamise kriteeriumid. Eelmärgitud õigusnormide osas ei ole määruskaebuses selgesõnaliselt seisukohti väljendatud. Küll on määruskaebuses üldiselt viidatud, et osad kuriteod, milles M. Segar süüdi mõisteti välisriigis, ei ole Eestis karistatavad. Tegemist on sisuliselt viitega

§ 50835lg-s 1 sätestatud üldtingimustele.

Määruskaebuses viidatud

§-d 436 ja § 477 on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö üldsäteteks,

§ 4896lg-st 3 tulenevalt.

Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad arutataval juhul

§-s 436 sätestatud koostööst keeldumise alused ning ei esine ka

§ 477lg 1 p-s 4 sätestatud takistusi.

11. Määruskaebuses on leitud, et Soome Vabariigi kohtumenetlustes ei olnud M. Segarile tagatud kaitseõigust, otsused on põhjendamatud, mistõttu esineb

§ 436lg 1 p-st 2 tulenev keeldumise alus.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna nimetatud säte Eesti kohtule alust asuda hindama, kas välisriigi kohtuotsused on piisavalt põhjendatud. Viidatud säte võimaldab keelduda vabadusekaotusliku karistuse tunnistuse täitmisest, kui välisriigis toimunud kriminaalmenetluses on toimitud viisil, mis on selgelt vastuolus Eesti Vabariigi kriminaalmenetlusõiguses kehtivate põhimõtetega. Asjaolu, et määruskaebuse esitajate hinnangul ei ole välisriigi kohtuotsused piisavalt põhjendatud või süüdimõistetu ei nõustu nendega, ei kujuta vastuolu Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Ka asjaolu, et kohtumenetluste käigus süüdimõistetu sõnavõtte katkestati, talle ei antud alati sõna, tema kõiki taotlusi ei rahuldatud, ei anna alust arvata, M. Segarile ei tagatud kaitseõigust ning seeläbi esineb vastuolu Eesti õigusega. Vastuolu Eesti õigusega võiks eeldada näiteks juhul, kui M. Segarit ei olnud menetlusse kaasatud, tal ei olnud võimalik enda süüdimõistmisi vaidlustada ja põhistused M. Segari süüdimõistmise ja karistamise kohta puuduvad välisriigi otsustes täielikult. Vabadusekaotusliku karistuse tunnistusest nähtuvalt osales M. Segar Soomes läbi viidud kriminaalmenetlustes. Määruskaebuses seda ei eitata. Süüdimõistetul oli võimalik tutvuda teda süüdimõistvate Soome kohtuotsuste põhistustega ja neid vaidlustada. Kaitsjad on esitanud M. Segarit Soome Vabariigis kaitsnud advokaadi H. Kotamäki selgitused Soomes toimunud menetluse läbiviimise kohta. Selles viitab kaitsja, et Helsingi Apellatsioonikohtu otsus kaevati raskeid narkokuritegusid puudutavas osas edasi koguni Ülemkohtusse, kus see ei saanud menetlusluba. Helsingi Apellatsioonikohtu

1. jaanuari 2015 ja
2. juuni 2015 otsustest nähtuvalt vaidlustas M. Segar mõlemas krimininaalasjas enda süüdimõistmise ning tal oli võimalik osutada ka määruskaebuses nimetatud menetluslikele minetustele (I kd, tl 47-182). Välisriigi kohtuotsustest nähtuvad Soome kohtute põhjendused seoses M. Segari esitatud apellatsioonidega. Seejuures on Helsingi Apellatsioonikohus oma
3. juuni 2015 otsuse põhjendustes selgelt märkinud, et otsustava tõendina ei saa käsitleda määruskaebuse lisades viidatud tunnistaja M ütluseid ning süüdistatavatele oli tagatud esimeses ja teises kohtuastmesõigus nende ütluste osas oma küsimuste esitamine (I kd; tl 57-pö). Määruskaebuses on veel viidatud, et M. Segarit külastas Soome kinnipidamisasutuses Eesti uurimisasutuse ametnik, kes tegi ähvardusi, sundimaks M. Segarit üles tunnistama kõnealuseid narkokuritegusid. Ringkonnakohus märgib, et eelkäsitletud kohtuotsuse pinnalt nähtus, et M. Segar ei ole mõistetud süüdi pelgalt tema ülestunnistuste alusel. Kriminaalkolleegium selgitab veel, et Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline koostöö kriminaalasjades rajaneb vastastikuse usalduse põhimõttel. Juhul, kui M. Segar leiab, et tema süüdimõistmine on põhjendamatu või esinevad muud karistamist välistavad asjaolud, on tal võimalik seda vaidlustada Soomes selle riigi õigusaktides ette nähtud korras. Määruskaebuse ja selle juurde lisatud materjalide, samuti välisriigi kohtuotsuste sisu arvestades ei ole ringkonnakohtul alust tuvastada, et M. Segari süüdimõistmine Soomes oleks toimunud vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega

§ 436lg 1 p 2 tähenduses.

6 12. Eelkäsitletud olukorras, kus välisriigi kohtud on hinnanud süüdimõistetu väiteid tema süü puudumise kohta ja lugenud need mitmes kohtuastmes põhjendamatuteks, ei ole tegemist ka M. Segari kaitseõigusest ilmajätmisega. Seega ei esine tunnustamist välistavat asjaolu

§ 477lg 1 p 4 järgi.

Vaidlust ei ole selles, et kohtupidamine toimus M. Segarile arusaadavas keeles. Nii nähtub toimiku materjalide hulgas sisalduvast dokumentatsioonist M. Segari koostatud omakäelisi soomekeelseid avaldusi (I kd, tl 35). Vaidlust ei ole ka selles, et M. Segarile oli tagatud kaitsja osavõtt menetlustest. Kaebuses toodud näited selle kohta, et M. Segari sõnavõtte istungil katkestati, talle ei antud alati soovi korral sõna, tema kõiki taotluseid ei rahuldatud, ei tähenda, et tal ei olnud tagatud piisavaid võimalusi esitatud süüdistuste vastu kaitsta. M. Segar vaidlustas enda süüdimõistmise mitmes kohtuastmes ning tal oli võimalik juhtida nendele puudustele tähelepanu edasikaebustes. Eelnevat arvestades puudub ringkonnakohtu hinnangul vajadus taotleda Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet Soomes toimunud menetluste läbiviimise kohta. Ringkonnakohtu käsutuses olev materjal, sh nõuetekohane tunnistus koos selle juurde lisatud välisriigi kohtuotsustega, määruskaebus koos lisadega, süüdimõistetu endapoolsed kirjalikud seisukohad, on piisav hindamaks kaebuse väiteid

§ 436lg 1 p 2 ja § 477 lg 1 p 4 osas.

Seega ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuse väidetega, et kuna maakohus jättis lisateabe kogumata, rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust ühe või teise menetlusnormi järgi ning maakohtu määrus tuleb tühistada. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium maakohtu seisukohtade seaduslikkust ja põhjendatust

§-des 50834-50853 sisalduva regulatsiooni järgi. 13.

§ 50835

lg-s 1 sätestatud üldtingimuste kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu täitva riigi õiguse kohaselt, sõltumata süüteokoosseisu tunnustest. Helsingi Apellatsioonikohtu

1. jaanuari 2015 otsus hõlmab kokku 4 kuritegu:
2. märtsil 2013 tahtlikult riiki sisenemiskeelu rikkumine avaliku korra või julgeolekuga seotud põhjustel; mootorsõiduki juhtimine
3. märtsil 2013, kui väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,66 mg/l kohta; mootorsõiduki juhtimine ilma juhtimisõiguseta
4. märtsil 2013; juhiloa ja ID-kaardi võltsimine. Maakohus on õigesti tuvastanud, et eelmärgitud kuritegudest on Eestis karistatav vaid tähtsa isikliku dokumendi võltsimine KarS § 347 järgi. Samas nähtub maakohtu määruse resolutsioonist, et maakohus on tunnustanud Helsingi Apellatsioonikohtu
5. jaanuari 2015 otsust tervikuna, s.o kõigi kuritegude osas. See minetus ei mõjuta ärakandmisele kuuluvat karistust ega ole toonud kaasa lahendi ebaseaduslikkust ja põhjendamatust. Maakohus on iseenesest õigesti tuvastanud, missugused teod on karistatavad. Ringkonnakohtul on võimalik täpsustada, et Helsingi Apellatsioonikohtu
6. jaanuari 2015 otsuse täitmine on lubatavav osas, milles M. Segarit karistati
7. märtsil 2013 juhiloa ja ID-kaardi võltsimises. Helsingi Apellatsioonikohtu
8. juuni 2015 otsusega mõisteti M. Segar süüdi kolmes erinevas narkokuriteos: grupis 23 kg amfetamiini, 1 kg MDMA, 1 kg kanepi valdamises, vahendamises, müümises; grupis 5,1 kg amfetamiini vahendamises; 0,09 g amfetamiini ja 16,6 g kanepi ehk suure koguse narkootilise aine valdamises. Neist kaks esimest kuritegu sisalduvad

§ 4896

lg 1 p-s 5, mistõttu ei ole nende puhul nõutav

§ 50835lg 2 järgi karistatavuse kontroll Eesti karistusseaduse järgi.

Eelmärgitud kolmas kuritegu, s.o narkootilise aine suures koguses valdamine, on karistatav KarS § 184 lg 1 järgi. 14. Maakohus on

§ 50835lg 3 kohaselt õigesti tuvastanud, et M.

Segarile mõisteti kõnealuste kohtuotsustega Soome Vabariigis 12 aastat ja 6 kuud vangistust. Nähtuvalt tunnistusest jättis Helsingi Apellatsioonikohus

1. juuni 2015 otsusega muutmata Espoo I astme kohtu
2. mai 2014 otsusega narkokuritegude toimepanemise eest mõistetud karistuse, s.o 12 aastat ja 6 kuud vangistust. Helsingi Apellatsioonikohtu
3. jaanuari 2015 otsusega loeti M. Segarile kuritegude, sh dokumendi võltsimise, eest mõistetud karistused kaetuks Espoo I astme kohtu
4. mai 2014 otsusega (I kd, tl 18; 48). 7
5. Määruskaebuses viidatakse, et M. Segaril ei ole Eestis tegelikku elukohta ning tema perekond elab Soomes. Süüdimõistetu leiab enda kirjalikes seisukohtades, et tema rehabiliteerimise huvides on see, kui ta jätkaks karistuse kandmist Soomes, kuna seal saavad pereliikmed teda külastada. Ringkonnakohtu hinnangul on M. Segari üleandmine põhjendatud ka

§ 50835lg 3 mõttes tema sotsiaalse rehabiliteerimise hõlbustamiseks.

Tunnistuse kohaselt on M. Segar Eesti Vabariigi kodanik (tl 4). Samuti nähtub tunnistusest, et tal ei ole Soomes registreeritud elukohta, vaid viimati on registreeritud elukoht Eestis (tl 6). Määruskaebuse kohaselt elab M. Segaril Soomes elukaaslane ning M. Segar on samuti aastaid elanud Soomes. Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta need väited siiski seda, et M. Segari taasühiskonnastamise huvides oleks karistuse edasikandmine Soomes. Nimelt, arvesse tuleb võtta, et M. Segarile on Soome Immigratsiooniameti

1. septembri 2015 jõustunud otsusega väljastatud sisenemiskeeld Soome perioodiks
2. september 2015 kuni
3. september 2030 (tl 8). Seega ei ole M. Segaril võimalik asuda vabanemisel elama Soome, vaid tema taasühiskonnastamist tuleb alustada teises riigis. Arvestades M. Segari isikut iseloomustavaid andmeid (Eesti kodanik, valdab eesti keelt, viimane ametlik elukoht registreeritud Eestis), on tema üleandmine Eesti Vabariigile põhjendatud tema sotsiaalse rehabiliteerimise hõlbustamiseks. Kokkuvõttes on täidetud kõik

§-s 50835 sätestatud tunnustamise üldtingimused. Samuti on täidetud tunnustamise kriteeriumid

§ 50836järgi.

Nimelt on M. Segar

§ 50836lg 1 p 2 järgi isikuks, kelle suhtes on tehtud jõustunud väljasaatmisotsus.

Nimetatud kriteeriumi tuvastamisel kohtutel kaalutlusruumi ei ole, ning välisriigi otsust tuleb tunnustada ja viia Eesti poolt täide.

§-s 50839 sätestatud kohtuotsuse tunnustamist ja mõistetud karistuse täideviimist välistavaid ja piiravaid asjaolusid samuti arutataval juhul ei esine. Asjaolu, et Eestis on erinevad tingimisi vabastamise protseduurid, ei ole üleandmise nõusoleku andmist välistav asjaolu. 16. Maakohus on õigesti määranud

§ 484lg 1 järgi kindlaks Eestis täidetava karistuse.

Selles osas määruskaebuses vastuväiteid ei ole. M. Segarile välisriigis mõistetud karistus dokumendi võltsimise eest loeti kaetuks temale narkokuritegude eest mõistetud karistusega. Niisuguse võimaluse näeb ette ka KarS § 64 lg 1. Maakohus on õigesti tuvastanud

§ 484lg 1 järgi, et M. Segari narkokuritegu on Eestis karistatav kuni 15-aastase vangistusega (Kar

S § 184 lg 2 p 1,2), mistõttu jääb Soomes mõistetud karistus igati Eestis sarnase teo eest võimaliku mõistetava karistuse piiridesse. Maakohus leidis õigesti, et

§ 485lg 2 alusel tuleb M.

Segarile määrata Eestis kantavaks karistuseks 12 aastat ja 6 kuud vangistust, millest on võimalik KarS § 68 lg 1 alusel maha arvata eelvangistuse aeg, mistõttu ärakandmisele kuulub 10 aastat 8 kuud ja 11 päeva vangistust, mille kandmise algusajaks on M. Segari kinnipidamise aeg 30. juunil 2015. 17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta sisuliselt muutmata.

§ 337

lg 1 p 2 alusel vajab täpsustamist maakohtu määruse resolutsiooni p 1 selliselt, et Helsingi Apellatsioonikohtu

1. jaanuari 2015 otsuse nr 15/100383 täitmine on tunnistatud lubatavaks osas, milles M. Segar mõisteti süüdi dokumendi võltsimises ning karistati selle kuriteo eest.
2. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 2 ja § 390 teeb ringkonnakohus täpsustuse maakohtu määruse resolutsioonis p-s 1. Muus osas jääb määrus muutmata. Esitatud määruskaebus jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8