Obsah (11)

§ 238§ 233§ 234§ 288§ 342§ 61§ 63§ 175§ 180§ 337§ 185

1-17-8825 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. november 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-8825 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liik

§ 238

lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust alates kinnipidamisest

1. septembril
3. N. Kočs tunnistati süüdi selles, et tema 06.09.2017 kella 22:00-22:30 paiku Tallinnas, XXX asuvas korteris kasutas füüsilist vägivalda oma endise elukaaslase LN suhtes. N. Kočs lõi kannatanut jalaga rindkeresse ning kätega korduvalt pea piirkonda, mille tagajärjel kukkus kannatanu vastu seina. Selle tegevusega N. Kočs põhjustas LN-le füüsilist valu, parema silma ümber hematoomi ning paistetuse, rindkerel hematoomi ja paistetuse, paremale kõrvale hematoomi, otsaette juuste piirile muhu ning lõuale muhu. Nende tegudega pani N. Kočs toime KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 kvalifitseeritava kuriteo, s.o. teise inimese tervise kahjustamise või muu valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toimepandud lähisuhtes ning isiku poolt, kes on varasemalt sarnase teo eest karistatud.
4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav N. Kočs ja tema kaitsja vandeadvokaat L. Viil. 3.1 Süüdistatav N. Kočs taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega ta tunnistati süüdi kannatanu LN-le jalaga rindkeresse löömises. Seoses sellega taotleb ta kergendada talle mõistetud karistust. Apellatsiooni motiivide kohaselt ei olnud süüdistatav sellel päeval alkoholi tarvitanud. Kannatanu LN on tema endine elukaaslane. Süüdistatav läks hilja õhtul XXX korterisse LN palvel. Korterisse jõudes nägi ta, et LN ja tema naabrinaine on purjus ja tarvitavad alkoholi. Ta jõi ka ise talle pakutud alkoholi ning arvab, et elukaaslane tahtis teda ära mürgitada. LN hakkas tüli norima, et süüdistatava käest raha saada. LN ründas esimesena ning süüdistatav lõi teda kaks korda lahtise käega vastu nägu ja lükkas endast eemale. Kannatanu võis saada verevalumid kukkumise käigus. Seega ei ole süüdistatav põhjustanud kannatanule olulisi vigastusi. Süüdistataval ei võimaldatud maakohtus piisavalt ütlusi anda. Seetõttu taotleb ta ütluste andmist ringkonnakohtus. Samuti taotleb ta oma praeguse elukaaslase LA ringkonnakohtu istungil tunnistajana ülekuulamist. 2 3.2 Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat L. Viili apellatsiooni põhjendused kuriteo toimepanemise asjaolude kohta kattuvad valdavas osas süüdistatava apellatsiooniga. Lisaks sellele leiab kaitsja, et N. Kočsile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse. Ta tunnistas osaliselt oma süüd ja kahetses juba kohtueelsel uurimisel. Kuna kannatanu kohtuistungil ei viibinud, siis ei olnud tal võimalik tema käest vabandust paluda. Süüdistatav lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna ning mitte Eestisse tagasi tulla. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist N. Kočsile mõistetud karistuse osas ja mõista talle kergem karistus.
5. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Taotlusest täiendava ristküsitlemise läbiviimiseks süüdistatav N. Kočs loobus. Taotluse täiendava tunnistaja ülekuulamiseks jättis ringkonnakohus eelmenetluses rahuldamata. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, süüdistatava ja kaitsja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonide väited selle tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 5.1 Kohtukolleegium märgib, et

§ 233

lg 1 kohaselt süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium

1. novembri
2. a otsuses nr 3-1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja
5. märtsi
6. a otsus nr 3-1-1-2-10).

§ 234

lg 5 kohaselt võivad süüdistatav ja prokuratuur loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kui süüdistatav või prokuratuur loobub lühimenetluse kohaldamise taotlusest kohtulikul arutamisel, teeb kohus prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse. Arutatava asja materjalidest nähtub, et N. Kočs on teinud prokuratuurile taotluse lühimenetluse kohaldamiseks

1. septembril 2015 (tl 72-73). Harju Maakohtu
2. septembri 2017 kohtuistungi protokolli kohaselt tegi prokurör maakohtule ettepaneku asja arutamiseks lühimenetluses kiirmenetluse korras ja andis kohtule üle kriminaalasja 3 materjalid. Kannatanu LN ei ole soovinud kohtuistungil osaleda. Süüdistatav N. Kočs on soovinud kohtuistungil ütlusi anda ja ta on kohtuistungil üle kuulatud. Menetlusosalistel ei ole enne kohtuliku uurimise lõpetamist taotlusi olnud. Seega kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav oleks taotlenud enda põhjalikumat ristküsitlemist või täiendava tunnistaja ülekuulamist. Kuni selle ajani ei ole süüdistatav lühimenetlusest loobunud, ehkki talle oli seda õigust kohtuistungi alguses selgitatud (tl 77-78). Süüdistatava apellatsioonis kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ei viidata. Süüdistatav esitas taotluse tunnistaja ülekuulamiseks esmakordselt alles apellatsioonis, s.o hilinenult. Süüdistatav ei ole rahul sellega, et tal ei lubatud maakohtus piisavalt rääkida. Ehkki süüdistatav loobus oma taotlusest täiendavaks ristküsitluseks, peab kohtukolleegium siiski vajalikuks selgitada, et ütluste andmine ei seisnegi selles, et süüdistatav saaks kohtuistungil vabas vormis piiramatult rääkida.

§ 288ja § 293 kohaselt toimub süüdistatava ülekuulamine ristküsitluse vormis.

Kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatava ülekuulamine on toimunud kriminaalmenetlusõiguse norme järgides. Seetõttu on asjakohatu süüdistatava etteheide, et maakohtus ei lastud tal piisavalt rääkida. Kui süüdistatav leidis, et kriminaalasja materjalid ei ole õiglase kohtuotsuse tegemiseks piisavad, siis oleks ta pidanud

§ 234

lg 5 kohaselt enne kohtuliku uurimise lõpetamist lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuma. 5.2 Süüdistatav leiab, et ta ei ole kannatanu LN jalaga löönud. Kuna kannatanu kukkus, siis võis ta saada verevalumid selle käigus. Sisuliselt taotleb süüdistatav tõenditele uue hinnangu andmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud etteheited tõenditele ebaõige hinnangu andmise kohta ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii süüdistatava ja kaitsja apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea

§ 342lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata.

Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab

§ 61

ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 63

lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab

§ 61lg 2 kohaselt.

Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud 4 süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks N. Kočs talle esitatud süüdistuses süüdi mõistetakse. Asjaolu, et süüdistatav maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades enda süüditunnistamise talle esitatud süüdistuses, ei tugine N. Kočs mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et süüdistatava taotlus kohtuotsuse tühistamiseks osas, millega ta tunnistati süüdi kannatanu jalaga löömises, põhjust ei anna. 5.3 Apellatsioonides on vaidlustatud ka süüdistatavale mõistetud karistust. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 121 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Seega on sanktsioonis ette nähtud vangistuse keskmine määr 2 aastat 6 kuud. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et N. Kočsi karistamisel ei ole võimalik saavutada karistuse eesmärke rahalise karistuse mõistmisega. Tegemist on isikuga, keda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sealhulgas vangistusega. Viimase vangistuse kandmiselt vabanes ta
3. aprillil 2017, kuid juba viie kuu pärast pani ta toime uue samalaadse kuriteo. N. Kočsi suhtes on varem kohaldatud lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga. Viimati Harju Maakohtu
4. novembri
5. a otsusega viieks aastaks, kuid ta on seda korduvalt rikkunud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav oleks oma tegu mingilgi viisil kahetsenud. Ta on märkinud kohtuvaidluste käigus vaid seda, et lubab ära sõita Lätti, Eestisse sissesõidukeeldu mitte rikkuda ning oma endise elukaaslase ellu mitte sekkuda. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse kannatanu käitumist ning asjaolu, et kuriteo käigus kannatanule olulisi vigastusi ei põhjustatud. Seetõttu mõistis maakohus süüdistatavale karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, s.o vangistuse üheks aastaks kuueks kuuks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. 5 Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et apellatsioonides ei esitata väiteid, mis võimaldaksid N. Kočsile mõistetud karistuse tähtaega lühendada.
6. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. N. Kočsi kaitsja vandeadvokaat L. Viil esitas taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga 72 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu apellatsiooni koostamises 2 pooltunni ulatuses ja kohtuistungil osalemises 1 pooltunni ulatuses, seega kokku 3 pooltundi. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium N. Kočsi riigi õigusabi tasu suuruseks 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

§ 185lg 2 kohaselt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 21.

septembri 2017. a kohtuotsuse N. Kočsi suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6