Obsah (5)

§ 34§ 19§ 14§ 15§ 37

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Indrek Parrest ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 27.10.2017, Tallinn Tsiviilas

§ 34

lõike 2 järgi võib abikaasa juhul, kui ta kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kostja sai korteri Tallinnas NNN kui vallasasja omanikuks kinkelepingu alusel 24.12.1996 (t II kd 142-143), s.o enne abielu sõlmimist. Korteri ostu-müügi lepingust (t lk 191) nähtuvalt müüs kostja korteri 10.10.2000 ALG Liising AS-ile. Kostja väitel võttis ta ALG Liising AS-ilt laenu läbi korteri ostu-müügi lepingu. Tegelikult nähtub kinnisturaamatu väljavõttest, et korteriomand Tallinnas NNN oli kinnistusraamatusse kantud 17.12.2002 ja omanikuks oli ALG Liisingu AS kuni 14.04.2004, mil omanikuks sai kostja. Seega omandas kostja korteriomandi abielu ajal. Kuna kostja väitel ta sai korteri tagasi pärast ALG Liising AS-ile laenumaksete tasumist, saab järeldada, et makseid tagastati vähemalt osaliselt abielu ajal ühisvara arvelt. Korteriomand omandati poolte abielu ajal ja see kuulub abikaasade ühisvara hulka. Nimetatud asjaolu ei muuda kostja väited, et ta on selles korteris kogu aeg elanud. Korteriomandi valdus võis mitte muutuda, kuid tõendatud on, et muutus omanik. Et selle korteriomandi puhul oli tegemist ühisvaraga, näitab ka korteriomandi notariaalne müügileping (t II kd lk 181190) 28.06.2012, mille kohaselt osalesid notariaalaktis müüjana kostja ja müüja abikaasa hageja, kes kinnitas, et on lepingu sõlmimisega nõus. Müüja kinnitas, et on abielus ja lepingu ese kuulub abikaasade ühisvara hulka.

1. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud kinnitust kostja väited, et NNN korteriomandi puhul oli tegemist tema lahusvaraga, mille müügist saadud rahaga abikaasade ühiskohustuse täitmise tõttu tuleks hagejal kostjale ½ sellest summast kompenseerida. Kuna ühine laenukohustus kustutati ühiste vahenditega, ei pidanud kohus vajalikuks täpsustada ennetähtaegselt tasutud võla suurust.
2. Et hagejal puudub kohustus kostjale hüvitise maksmiseks, jättis kohus muutmata juba varasema lahendiga kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse 10 254.65 eurot. Selguse huvides tõi kohus ära kohtuotsuse lõpliku resolutsiooni nii jõustunud kui ka jõustumata osas. Kohus leidis, et õiglane on jätta kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Apellatsioonkaebus
3. Apellatsioonkaebuse ja selle paranduse kohaselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista hagejalt kostjale välja 12 500 eurot ja menetluskulud 2880 eurot ning viivise menetluskuludelt.
4. Kohus väljus lahendatava nõude piiridest. Hagi jäi rahuldamata ja selles osas on kohtuotsus jõustunud. Vastuhagis ei palutud kostjalt hagejale hüvitist välja mõista, seega ei tohtinud kohus selliseid otsustusi teha.
5. Kohus ei täitnud ringkonnakohtu antud juhist välja selgitada laenukohustuste ennetähtaegse täitmise asjaolud. Perekonnaasjas võib kohus koguda tõendeid ja tuvastada asjaolusid ka omal algatusel, kuid kohus ei teinud seda. 5
6. XXX tänava korteri puhul ei olnud tegemist omandamisega abikaasade ühiste vahendite arvel. Hageja ei väitnud, tõendanud ega teinud usutavaks, et ta oleks midagi maksnud korteri eest, vaid ajutiselt pandiks laenuandja omandisse vormistatud korter sai kostjale tagastatud, kuna kostja tagastas võetud laenu. Seega korter oli ja jäi peale tagastamist kostja lahusvarasse.
7. Kostja viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-31-14 punktile
8. Enne 01.07.2010 kehtinud

§ 19

lõike 2 punktide 2 ja 3 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel või kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Antud juhul esinevad mõlemad alused. Juhul, kui kohus ei nõustu lugema NNN tänava korterit kostja lahusvaraks eelnevatel põhjustel, palub kostja kohaldada osade võrdsusest kõrvalekaldumist ja lugeda korter kostja lahusvaraks põhjusel, et omandi tagasisaamiseks vajalikud maksed olid tehtud peaaegu täielikult enne abielu sõlmimist ja seega kostja lahusvarast. Asjaolu, et lahuslaenu kaks viimast osamakset olid tehtud abielu ajal, ei muuda korterit ühisvarasse kuuluvaks. Kogu 10 aastat kestnud abielu jooksul oli kostja perekonna ainsaks tulutoojaks. Hageja oli töövõimeline, kuid ei töötanud, pooltel ei olnud lapsi. Sellistel asjaoludel ei saanud hageja pisikese osamakse tõttu korteri ühisomanikuks saada. Kostja palub võtta arvesse, et 2000.a oli NNN tänava korter laenuandja nimele vormistatud vallasasjana. Vallasasja omandi üleandmiseks oli vaja täita kaks tingimust: kokku leppida omandi üleminekus ja asi reaalselt omandaja valdusse üle anda. Et valduse üleandmist (või vastava nõude loovutamist) reaalselt ei toimunud, oli omandi ülemineku vormistus tagajärjetu ja korteri omanikuks jäi endiselt kostja. Seega oli kostja, vaatamata hooneregistri andmetele, NNN tänava korteri omanikuks abiellumise ajal. Korter sai korteriomandi oluliseks osaks esmakinnistamisel 17.12.

1. Siis läks see kinnistamisega alusetult (laen oli selleks ajaks tagastatud täielikult) ALG Liisingu AS-i omandisse ja kostjal tekkis lahusomandisse kuuluva korteri asemel lahusomandisse kuuluv väljaandmise nõue. Korteriomandina oli asi kostjale tagastatud 2004.a. Seega NNN tänava korter või sellega seotud korteriomand ei olnud kunagi abikaasade ühisomandis.
2. Kohus eksis 28.06.2012 notariaalse müügilepingu tõlgendamisel. Asjaolust, et notar ei tegelenud müügilepingu tõestamisel müüja kogu elu jooksul tehtud toimingute väljaselgitamise ja hindamisega, vaid piirdus ainult rahvastukuregistri ja kinnistusraamatu andmetega ja kutsus kindluse mõttes ka kostja abikaasa, ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi eseme kuulumisest või mittekuulumisest abikaasade ühisvara hulka. Lepingu punktis 1.5.1 kinnitas kostja, et korteriomand on tema oma.
3. Seega pidi kohus välja mõistma hagejalt kostjale hüvitise selle eest, et tema lahusvara arvel said täidetud ühisvara kohustused. 28.06.2012 müügilepingu punkti 3.2.1 kohaselt oli kostja suunanud abikaasade ühislaenude kustutamiseks 25 000 eurot. Pool sellest on 12 500 eurot. Ei ole õige kohtu arvamus, justkui toimikus puuduvad materjalid, mis võimaldaksid tuvastada, mis summas peab hageja maksma kostjale hüvitise. Kui kohtu arvates puudusid piisavad tõendid oluliste asjaolude väljaselgitamiseks, pidi kohus kas juhtima sellele poolte tähelepanu või koguma tõendid ise. 6
4. Apellant palub uuesti jaotada ka maakohtus kantud menetluskulud, jättes need hageja kanda. Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks. Vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus ei kaldunud kõrvale ühisvarasse kuulunud korteriomandi NNN Tallinnas osas abikaasade võrdsuse põhimõttest ja jättis sellest tulenevalt rahuldamata vastuhagi sama korteriomandi müügist saadud abikaasade ühiskohustuste täitmiseks kasutatud rahaliste vahendite osaliseks hüvitamiseks teise abikaasa poolt. Maakohus kohaldas selles osas osaliselt ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõigust. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega kaldub kõrvale vaidlusaluse korteriomandi osas abikaasade võrdsuse põhimõttest ja tulenevalt sellest määrab abikaasade vahel tasumisele kuuluva hüvitise suuruse. Menetluskulude jaotamise osas apellatsioonkaebuse rahuldamiseks kolleegium alust ei näe, küll aga jaotab apellatsioonimenetluse kulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Menetletavas apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2.6 osaliselt, s.o 12 500 euro suuruse hüvitise hagejalt kostja kasuks väljamõistmata jätmise osas (maakohtus nõudis kostja hagejalt 13 195.25 euro suuruse hüvitise väljamõistmist). Samuti vaidlustab resolutsiooni punkti 2.4, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara (korteriomandi asukohaga XXX Tallinnas) arvel 10 254.65 eurot.
8. Esmalt selgitab kolleegium, et ei käsitle kaebusele lisatud dokumentaalseid tõendeid uute tõenditena, mille vastuvõtmist peaks TsMS § 654 alusel otsustama, kuna mõlemad lepingud olid esitatud juba maakohtus ja tsiviilasja materjalides olemas (vt vastavalt t II kd lk 181-190 ja 191-192).
9. Asja uuel arutamisel ringkonnakohtus on esmaseks küsimuseks, kas vaidlusalune NNN Tallinnas asuv korteriomand (edaspidi korteriomand) kuulus 28.06.2012 võõrandamisel abikaasade ühisvara hulka ja kui kuulus, siis kas täielikult või mingis osas. Maakohtus kogutud tõenditega on seonduvalt nimetatud varaga tõendatud järgmised asjaolud, milliseid pooled apellatsioonimenetluses ei vaidlusta:  24.12.1996 kinkelepinguga omandas kostja korteri vallasasjana;  09.10.2000 sõlmis kostja ALG Liisingu AS-ga lihtkirjaliku lepingu (t II kd lk 148152), milles lepiti sisuliselt kokku, et ALG Liisingu AS ostab kostjalt talle kuuluva korteri baashinnaga 30 000 krooni ja liisib selle kostjale, kes tasub hinna (koos kallinemisprotsendiga) 24 kuu jooksul osamaksetega ning kel on seejärel õigus nõuda omandiõiguse tagasi saamiseks müügilepingu sõlmimist;  10.10.2000 sõlmisid ALG Liisingu AS ja kostja notariaalse müügilepingu, milles lepiti mh kokku, et korteri omandiõigus läheb lepingu allkirjastamisega üle ostjale ALG Liisingu AS-le (t II kd lk 191-192);  20.02.2002 pooled abiellusid; 7  kostja tasus osamaksed aastatel 2000-2002 kokku 41 564.74 krooni, millest kaks viimast (kokku 3354.76 krooni) peale abiellumist 19.04.2002 ja 20.05.2002 (t II kd lk 164, 145);  06.06.2002 kinnistamisavalduse alusel kanti ALG Liising AS 17.12.2002 omanikuna sisse kinnistusraamatusse (t II kd lk 170);  16.02.2004 sõlmisid ALG Liisingu AS ja kostja notariaalse müügilepingu ja asjaõiguslepingu (t II kd lk 161-163);  28.06.2012 abikaasad võõrandasid korteriomandi 26 100 euro eest ja müügihinnast 25 000 eurot kasutati abikaasade ühiskohustuste lõpetamiseks/osaliseks kustutamiseks (lepingu punkt 3.2.1; t II kd lk 181-190);  19.07.2012 pooled lahutasid abielu.
10. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus jättis korteriomandiga seonduva vaidluse lahendamisel tähelepanuta asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavad faktilised asjaolud ega analüüsinud asjakohaseid kogutud tõendeid.

-i kehtiva redaktsiooni § 210 lõike 2 kohaselt tuleb jagatava ühisvara koosseis määrata kindlaks vara omandamise ajal kehtinud

-i alusel (nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-156-14, punkt 10; nr 3-2-1-31-14, punkt 14). Kuna vaidlusaluse korteriga seonduvad tehingud toimusid enne 01.07.2010, tuleb korteri kostja lahusvara või abikaasade ühisvara hulka kuuluvuse tuvastamisel rakendada enne nimetatud kuupäeva kehtinud

§ 14

ja § 15.

§ 14

lõike 1 kohaselt oli abikaasade ühisvaraks abielu kestel abikaasade omandatud vara.

§ 15

lõike 1 kohaselt oli abikaasa lahusvaraks mh tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara. Seega on asjakohane apellandi seisukoht, et kui tegemist on siiski abikaasade ühisvaraga, saab rakendada enne 01.07.2010 kehtinud

§ 19

lõiget 2, mille kohaselt võis kohus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest mh juhul, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel (punkt 2) või kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (punkt 3).

1. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus rikkus selgitamiskohustust. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus lähtus selgitamiskohustuse täitmisel ringkonnakohtu 15.12.2015 otsuse juhistest. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et juhiste andmisel lähtus kolleegium tolleks ajahetkeks kogutud tõenditest ja kohtu ette toodud asjaoludest, millest nähtus korteri omandamine kostja poolt kinkena enne abielu ja selle müügihinna arvel laenulepingu nr 07-022038-EV ennetähtaegne täitmine abielu ajal. Kostja poolt esitatud täiendavate tõendite alusel tuvastas maakohus, et korteri näol oli tegemist abikaasade ühisvaraga. Kuna aga pooled olid eelnevas menetluses selgelt väljendanud teadlikkust vara koosseisu väljaselgitamisel kohalduvast materiaalõigusest ja esitanud vastavad väited/vastuväited (kostja on seisukohal, et 28.06.2012 võõrandatud korter olid täielikult tema lahusvara; hageja on seisukohal, et täielikult abikaasade ühisvara; vt I kd lk 101, 102, 143, 160, 165, 166, 170, 183), ei pidanud maakohus täiendavalt selgituskohustust täitma.
2. Eeltoodust tulenevalt lähtub kolleegium kaebuse lahendamisel poolte maakohtus esitatud väidetest ja tõenditest ning jätab TsMS § 652 lõike 2 alusel tähelepanuta esmakordselt kaebuses esitatud väited, et aluse poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumiseks annab ka asjaolu, et kogu 10 aastat kestnud abielu jooksul oli kostja ainsaks perekonna tulutoojaks, hageja oli töövõimeline, kuid ei töötanud ja pooltel ei 8 olnud lapsi. Kaebuses ei ole põhistatud mõjuvat põhjust, miks kostja ei saanud seda väidet esitada maakohtus.
3. Kolleegium on seisukohal, et korteriomandi õigusliku režiimi tuvastamisel on käesolevas asjas tõendamist leidnud elulistest asjaoludest tulenevalt oluline tähtsus, kas kinnisasja n-ö tagasi omandamine toimus abikaasade ühisvara või kostja lahusvara arvel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et korteri kinnisasjana tagasi omandamisega abielu ajal muutus see abikaasade ühisvaraks eelduslikult võrdsetes osades (tol ajal kehtinud

§ 14lõige 1, § 19 lõige 1).

Aastal 2000 oli korter vallasasjana väljunud kostja omandist AÕS § 94 alusel, milline andis aluse anda omand üle võõrandaja ja omandaja kokkuleppel ka selliselt, et vallasasi võis jääda võõrandaja otsesesse valdusesse. Selliselt võimaldas nimetatud säte anda pandiõiguse asemel üle terviklik omandiõigus eesmärgiga tagada võõrandaja kui võlgniku ja omandaja kui võlausaldaja vahelistest võlasuhetest tulenevaid nõudeid. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et kostja poolt esiletoodud ja tõendatud asjaolud annavad aluse kohaldada aastal 2004 kehtinud

§ 19

lõike 2 punkti 3 ja kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kuna tõendatud on, et korteriomand oli olulises osas omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Maakohtus kogutud tõenditega on tõendatud, et kostja tasus ALG Liisingu AS-ile osamakseid aastatel 2000-2002 kokku 41 564.74 krooni, sellest abielu ajal 3354.76 krooni (t II kd lk 164, 145). Kostja ei toonud esile, et viidatud kaks makset oleks tasutud tema lahusvara arvel. Seega oli 92% korteri tagasiostu summast tasutud kostja lahusvarast enne abiellumist, 8% aga abikaasade ühisvara arvel abielu ajal. Teistsugust proportsiooni ja teistsugust põhjendust pooled ise kohtule välja ei pakkunud. 28.06.2012 müügilepinguga (punkt 3.2.1) on tõendatud, et vaidlusaluse korteriomandi müügist kanti Swedbank AS-i kontole 25 000 eurot selgitusega „laenulepingu nr 07-022038-EV lõpetamine ja 07-021866-EL osaline tagastamine“. Eelnevalt leidis tõendamist, et ülekantud 25 000-st 92% (s.o 23 000 eurot) oli tekkinud kostja lahusvara arvel. Poolte vahel ei ole vaidlust, et mõlema laenulepingu tagasimaksed olid abikaasade ühiskohustuseks (laenud olid võetud aastal 2007 Ehitajate tee korteriomandi omandamiseks ja remontimiseks). Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale ½ 23 000-st, s.o 11 500 eurot

§ 34lõike 2 alusel.

1. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et maakohus väljus lahendatava nõude piiridest, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud ühisvara arvel hüvitise 10 254.65 eurot. Viidatud hüvitise arvestamise aluseks oli asjaolu, et jõustunud kohtuotsusega oli jagatud poolte ühisvarana XXX Tallinnas asuv korteriomand väärtusega 54 500 eurot (jäi kostja ainuomandisse) ja jäetud pooltevahelises suhtes kostja kanda laenujääk 33 990.70 eurot (maakohtu 11.09.2015 otsuse resolutsiooni punktid 2.1-2.3). Sellise jagamise tulemusena sai kostja 10 254.65 euro ulatuses enam ühisvara (vt ka 11.09.2015 otsuse põhjenduste
2. lehekülg; otsus t II kd lk 97-100). Pooled seda osa maakohtu otsusest ei vaidlustanud. Ringkonnakohus tühistas hüvitise väljamõistmise punkti vaid põhjendusel, et rahuldamata jäänud hüvitise 13 195.25 euro nõude uuesti lahendamisest võib sõltuda kostja poolt hagejale makstava hüvitise suurus (ringkonnakohtu 15.12.2015 otsus t II kd lk 124-127). Asja uuel läbivaatamisel pooled uusi väiteid/tõendeid seonduvalt Ehitajate tee korteriomandi väärtusega ja/või pooltevahelises suhtes kostja kanda jäänud laenujäägi suurusega ei esitanud.

§ 37

lõikele 3 jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Vastavalt AÕS § 77 lõikele 2 on ühisvara võimalikuks jagamise viisiks anda asi ühele kaasomanikule, pannes talle kohustuse maksta teisele kaasomanikule välja tema osa rahas. Kaasomandis oleva vara ühele omanikule jättes rakendab kohus hüvitise 9 väljamaksmise kohustust sõltumata vastava nõude esitamisest. Küll aga tuleb TsMS § 445 lõike 1 teise lause alusel pooltelt vastastikku väljamõistetavad rahalised hüvitised tasaarvestada, mille tulemusena tuleb käesoleva otsusega mõista hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitis 11 500-10 254.65 =1245.35 eurot.

1. Kolleegium nõustub osaliselt apellandi etteheitega hinnangule, mille maakohus andis 28.06.2012 müügilepingule kui tõendile. Kolleegium nõustub, et viide notariaalselt tõestatud lepingus müüdava vara abikaasade ühisvara hulka kuulumise kohta ja teise abikaasa lepingu vormistamisele kaasamine ei tõenda tõsikindlalt vara õiguslikku režiimi. Samas oli maakohus eelnevalt analüüsinud vara omandamise asjaolusid ja hinnanud vastavate asjaolude kohta esitatud tõendeid. Seega käsitles maakohus 28.06.2012 lepingudokumenti kui ühte tõendit tõendite kogumis ja sellele antud hinnang iseenesest ei viinud kohut ebaõigele järeldusele.
2. Apellant palub uuesti jaotada maakohtus kantud menetluskulud, jättes need hageja kanda. Apellant on seisukohal, et menetluskulude jaotamisel tuleb võtta arvesse, et kuigi vastustaja oli kogu abielu aja töövõimeline, ta tulu siiski ei teeninud ja ainsana teenis raha perekonnas apellant. Samuti, et kohtusse pöördus vastustaja, kuigi apellant püüdis lahendada vaidluse kohtuväliselt.
3. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Maakohus on asjakohaselt võtnud arvesse, et hagilises perekonnaasjas reguleerib menetluskulude jaotust erinormina TsMS § 164, mille lõike 1 kohaselt kannab kumbki poolt oma menetluskulud ise. Ühisvara jagamine on vajalik mõlema endise abikaasa vararežiimi korrastamiseks ja vastav kohtuotsus on seega tehtud mõlema poole huvides. Käesolevas asjas ei vii viidatud sätte alusel menetluskulude jaotamine ka ebaõiglasele tulemusele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on mõlemad endised abikaasad pidanud seonduvalt vararežiimi korrastamisega kandma kohtumenetluses kulusid lepingulistele esindajatele ja riigilõivudele.
4. Kolleegium on seisukohal, et ka apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel on eelmises punktis esiletoodu alusel õiglane jätta kulud TsMS § 164 alusel kummagi poole enda kanda. Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/