Obsah (4)

§ 449§ 173§ 174§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-10285 Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2017, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Tarmo Tina Kohtuasi S. J. hagi Mööbliekspert Paigaldus O

§ 449

lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja esindaja taotles eelistungil aegumise kohaldamist.

1. Töövaidluskomisjoni esitatud avalduses ei ole hageja avalduse eset selgelt väljendanud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lähetuskulusid (päevarahad ja sõidukulud) ning see nähtub ka hagiavalduses toodud arvutustest (tl. 21). Sama on hageja kinnitanud ka eelistungil. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja tunnitasu kirjaliku töölepingu järgi oli 4,41 eurot ning hiljem on tööandja seda suurendanud 5, 50 euroni (TVK, tl. 68). Hageja väitel oli tema töötasu suuruseks välismaal suulise kokkuleppe alusel 10 eurot tund ning tööandja on töötasust maha arvestanud lähetuskulud (päevarahad ja sõidukulud). Kostja vastuväite kohaselt oli lepingu järgi töötasu suuruseks 5,50 eurot tund ja lähetuskulusid ei peetud kinni hageja töötasust. Seega tuleneb välja toodud asjaoludest, et hageja arvates on kostja talle lähetuskulud küll ette maksnud, kuid hiljem kinni pidanud töötasust arvestusega, et töötasu suuruseks oli välislähetuses 10 eurot tunnis. Kohus leiab, et hageja enda poolt veebikeskkonnas (Google Docs) täidetud exeli tabel ei tõenda, et välislähetuses oleks olnud hageja tunnitasuks 10 eurot. Hageja selgitusest tuleneb, et objektijuhi ok. tabelis tähendas 2 seda, et seal ära toodud summa kuulub väljamaksmisele. Töötasu kokkuleppe tõendamiseks ei piisa ainuüks esitatud tabelist, kuna selle põhjal ei ole võimalik tuvastada tööandja tahteavaldust maksta hagejale töötasu hageja väidetud ulatuses, sh. seda, et teine osa tabelist on täidetud tööandja enda poolt, isikut kes väidetavalt hageja töötasu arvestust aktsepteeris (OK) ja tema seost tööandjaga ning sellise märke tähendust ja siduvust tööandjale. Samuti ei ole iga kuu tabelis eeltoodut märget ja on ka teisi märkeid (TVK, tl. 23, 29, 30, 31,32, 33, 34). Eeltoodu alusel ei saa asuda seisukohale, et hageja tunnitasuks välislähetustes oli 10 eurot tund.
2. Hageja on küll viidanud IVTS § 6 lg 3 (töötasu nõude aegumine), kuid hagi esemena määratlenud töölähetuse kulude hüvitamise. Kuna tegemist on lähetuskulude nõudega, tuleb lähtuda individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) sätestatud nõude aegumise sätetest. Riigikohus on leidnud, et lähetuskulu hüvitis ei ole käsitatav töötasuna ja lähetuskulu hüvitamise nõudele kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg (RKTKo-d 3-2-1-175-11 p 20 ja 3-2-1-187-13 p 16). TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sisse nõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sisse nõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja väitel on tal saamata jäänud lähetuskulud alates september 2014 kuni veebruar
3. Kohus leiab, et olukorras kus töötaja väitel on tööandja igakuiselt töötajale ette makstud lähetuskulud hiljem tasaarvestanud väidetava suurema töötasuga, muutub töötaja nõue sisse nõutavaks iga kuu tööandja poolt tasaarvestuse tegemisest. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni 21.03.
4. Eeltoodust tulenevalt on hageja lähetuskulude nõue tervikuna aegunud ja hagi jääb aegumise tõttu rahuldamata.

§ 449lg 3 alusel on käesolev otsus lõppotsus ja kohus asja edasi ei menetle.

Otsus on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. MENETLUSKULUD Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (

§ 173lg 1).

Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (

§ 174

lg 2).

§ 162

lg-s 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 võimaldab kohtul jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on leidnud, et töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena. Menetluskulude jaotamisel on sotsiaalriigi põhimõttest tulenev nõrgema poole kaitse vajadus tagatud mh

§ 162lg 4 kaudu (RKTKm 3-2-1-143-11 p 12).

Kohus leiab, et poolte menetluskulud tuleb jätta poolte enda kanda

§ 162

lg 4 alusel, kuna kostja (tööandja) menetluskulude väljamõistmine hagejalt (töötaja) oleks äärmiselt ebaõiglane. Kohtu hinnangul ei ole tööandja mh. esitanud heauskselt, selgelt ja arusaadavalt töötajale andmeid töötasu ja lähetuskulude arvestamise kohta, mis tingis töötaja pöördumise töövaidlusorganisse. Tööandja vastuolulist käitumist kinnitab ka tööandja kinnitus/lähetuskiri, millest tuleneb, et hageja töötasuks Šveitsis töötamise ajal on 23 eurot tunnis (TVK, tl. 76), kuid poolte tuvastatud kokkuleppe järgi 5,50 eurot (TVK, tl. 68). Kuna poolte menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Tarmo Tina Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 3