← Eesti

2-14-56641/69

Obsah (15)§ 231§ 169§ 442§ 162§ 691§ 692§ 163§ 4§ 5§ 363§ 370§ 392§ 331§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 21456641 Otsuse kuupäev Tartu, 29. november 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu K

) § 331 lg 1), kui võttis vastu hageja

  1. jaanuaril
  2. a esitatud seisukohad ja tõendid. Kostja I ei ole tõendanud

§ 231

lg 3 eelduste täidetust, mis võimaldaks võtta tagasi omaksvõtu, et veebileht www.facebook.com/eestikeskerakond kuulub kostjale I. Samuti on veebilehe kostjale I kuulumine hageja esitatud väidete ja tõendite põhjal eluliselt usutav. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et oma Facebooki lehel pildi postitamisega tegi kostja I foto üldsusele kättesaadavaks AutÕS § 13 lg 1 p 91 mõttes. Kostjad ei ole tõendanud süü puudumist, mis võinuks nad vastutusest vabastada. Kostjate etteheited maakohtule, mis puudutavad kahju suuruse tuvastamist, ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 127 lgle 6 ning lähtunud põhjendatult hüpoteetilisest litsentsitasust. Seejuures on maakohus arvestanud kahju suuruse kindlaksmääramisel asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas Rootsis toimunud vaidluses saavutatud kompromissi tulemusi. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka mittevaralise kahju hüvitise osas. Mittevaralise kahju tekkimist tuleb analoogsetel juhtudel eeldada ning maakohus ei ole hüvitise määramisel ületanud diskretsiooni piire. Kuivõrd hagi ei olnud alusetu, ei ole alust muuta maakohtu otsust ka osas, milles kohus mõistis kostjalt II välja hüvitise hageja kohtueelselt kantud õigusabikulude eest. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud on kostjate apellatsioonkaebuse väide, et menetluskulud oleks tulnud jaotada proportsionaalselt vastavalt menetluse tulemusele. Selles osas tuleb maakohtu otsust muuta ja jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, arvestades, et hageja nõudest rahuldati kostja I suhtes 5% ja kostja II suhtes 17%. Hageja apellatsioonkaebuse kohta märkis ringkonnakohus, et hageja väited ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a 4

(15)4 2-14-56641 direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (edaspidi direktiiv 2004/48/EÜ) art 3 lgs 2 sätestatu ei anna alust menetluskulude jätmiseks kostjate kanda suuremas osas kui hagi rahuldamise ulatus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise osas tühistamata ning muudeti menetluskulude jaotust, ning ringkonnakohtu ja maakohtu otsused osas, millega hagi rahuldati ja jäeti menetluskulud osaliselt kostjate kanda. Alternatiivselt paluvad kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus

§s 66 sätestatud menetlusõiguse normi ja

§st 7 tulenevat poolte võrdsuse põhimõtet, kui võttis vastu hageja

  1. jaanuari
  2. a seisukohad sellele vaatamata, et maakohtu
  3. novembri
  4. a istungil oli hagejale määratud täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamise tähtpäevaks
  5. jaanuar
  6. Ühtlasi oleksid kohtud

§ 169

lg 1 esimese lause järgi pidanud menetluskulude kindlaksmääramisel arvestama hageja menetlustähtaja möödalaskmisest tingitud täiendavate menetluskuludega. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ka sellega, et jättis lahendamata kostja I taotluse

§ 231

lg 3 kohaldamiseks ja jagas valesti tõendamiskoormise, leides, et kostja I peab tõendama, et ta ei ole vaidlusaluse foto avaldajaks. Kostjate hinnangul on ringkonnakohus kohaldanud valesti ka materiaalõiguse norme. Isegi kui kostja I oleks vaidlusaluse fotoga bänneri endale kuuluval Facebooki lehel avaldanud, oleks temalt varalise kahju väljamõistmine põhjendamatu. Ringkonnakohus on tõlgendanud valesti AutÕS-i, võttes vastutusele isiku, kes teise isiku postitust üksnes edasi on jaganud, ning pannes talle vastutuse vältimiseks kohustuse kontrollida jagatava postituse sisu ülima põhjalikkusega. Kostja I arvates võis ta eeldada, et kostja II käitub seaduslikult. Samuti ei saa kostja I AutÕS § 13 lg 1 p 91 alusel vastutada juba varem avaldatud teose kättesaadavaks tegemise eest. Tegemist on kostja II postituse vaba kasutamisega AutÕS § 19 p 1 järgi. Kassatsioonkaebuses heidavad kostjad ringkonnakohtule ette ka eksimusi kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel. Kohtud pole tuvastanud, kui palju kostjad väidetava rikkumisega teenisid ning milline tulu jäi hagejal saamata, minnes seega vastuollu Riigikohtu

  1. detsembril
  2. a tsiviilasjas nr 32112406 tehtud otsuse pdes 14 ja 15 esitatud põhimõtetega. Kostjalt I 2300 euro suuruse hüvitise väljamõistmisel pole kohtud põhjendanud selle summa suurust. Jättes selgitamata kostjate tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose, on kohtud rikkunud VÕS § 127 lgt
  3. Samuti pole kohtud arvestanud kostjate väitega, et hüvitise määramisel ei ole õige lähtuda teose autori soovidest, vaid hüvitis peab olema mõistliku suurusega, arvestades analoogsete fotode kasutamise eest küsitavaid tasusid. Kuna analoogse foto oleks võinud omandada 20 euro eest, ei saa kostja II säästetu ületada 20 eurot. Mittevaralise kahju väljamõistmine ei olnud kostjate arvates põhjendatud. Arvestades, et Eestis puudub autoriõigusega seotud mittevaralise kahju väljamõistmise kohtupraktika, tuleks analoogia korras lähtuda isiku au teotamist puudutavast kohtupraktikast. Kostjate arvates ei piisa mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks üksnes sellest, et nad rikkusid hageja õigusi, vaid kohtud oleksid pidanud tuvastama, kas konkreetsel juhul esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt. Kohtud ei ole tuvastanud, milles seisnesid hageja väidetavad hingelised kannatused, mis seondusid kõnealuse foto avaldamisega. 5

(15)5 2-14-56641 Kuivõrd hagi tervikuna on alusetu, oleks kostjate arvates tulnud jätta rahuldamata ka hageja nõue hüvitada kohtueelsed menetluskulud. 9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles kohus jaotas poolte maakohtus kantud menetluskulud, ning teha uus otsus, millega määrata kindlaks menetluskulude jaotus selliselt, et maakohtu menetlusega seotud hageja menetluskulud jääksid osaliselt, vähemalt 22% ulatuses kostja I ja kostja II kanda ning kostjate kulud maakohtus nende endi kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ebaselge, vastuolus

§ 442lgga 5 ning mittetäidetav.

Ühelt poolt on ringkonnakohus sedastanud, et hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse täielikult, ent teiselt poolt on ringkonnakohus jaotanud menetluskulud viisil, mis erineb hageja taotletust, kuna hageja oli taotlenud vähemalt osa enda menetluskulude jätmist kostjate kanda. Hageja on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus jätta maakohtus kantud menetluskulud suuremas osas hageja kanda on vastuolus

§ 162lgga 4 ning direktiivi 2004/48/EÜ art 3 lgga 2 ja arttega 13 ja 14.

Kohtud tuvastasid kostjate rikkumised ning rahuldasid hagiavalduses esitatud põhinõuded nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluse kokkuvõttes jäi hageja aga kahjumisse, kuivõrd tema kanda jäetud tema enda ja kostjate menetluskulud (13 864 eurot 29 senti) ületavad tema kasuks välja mõistetud rahalise hüvitise (12 600 eurot). Ringkonnakohtu otsusega on tekitatud olukord, kus oma õiguste eest seismine on õigusabikulude tõttu isegi kulukam kui kohtusse pöördumata jätmine. Kuna kohtud rahuldasid hageja 57 000 euro suurusest nõudest 12 600 eurot ehk 22%, oleks direktiivi ja

§ 162

lg 4 mõttest tulenevalt olnud õige jätta kostjate kulud nende endi kanda ning hageja kuludest maakohtus vähemalt 22% kostjate kanda. Juhul, kui Riigikohus peaks nõustuma ringkonnakohtuga ja leidma, et

ei võimalda intellektuaalomandi asjas esitatud hagi osalisel rahuldamisel jätta kostja kulusid tema enda kanda ja hageja kulusid osaliselt kostja kanda, taotleb hageja Euroopa Liidu toimimise lepingu art 267(b) alusel Euroopa Liidu kohtule eelotsusetaotluse esitamist järgmise küsimusega: „Kas direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artiklit 3

(2)ja artiklit 13 tuleb mõista selliselt, et on kooskõlas direktiiviga, et intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks kohtusse pöördunu kannab põhivaidluses menetluskulud sellises ulatuses, et kohtusse pöördumine on summa summarum kulukam kui kohtusse enda õiguste jõustamiseks mittepöördumine?“ Eelotsuse küsimise korral palub hageja peatada käesolevas asjas menetlus kuni Euroopa Liidu kohtu otsuse jõustumiseni.
  1. Hageja vaidleb kostjate kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kumbki pool jätta vastaspoole kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 691

p 4 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt tühistada ning asi tuleb saata

§ 692lg 5 teise lause alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt. 12. Kolleegium käsitleb esmalt menetlusõiguse rikkumisi maa- ja ringkonnakohtus (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha asjas kerkinud olulisemates vaidlusküsimustes, käsitledes teose 6

(15)6 2-14-56641 üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumist ja võimalikke aluseid kostjate vabanemiseks vastutusest (II), autoriõiguste rikkumisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitatavust (III) ning

§ 163

lg 1 kooskõla Euroopa Liidu õigusega, lahendades ühtlasi taotluse küsida Euroopa Kohtult selle kohta eelotsust (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V). I 13. Kolleegium on seisukohal, et kohtud väljusid

§ 4

lgt 2, § 5 lgt 1 ja § 439 rikkudes poolte esitatu ja hagi piiridest, rahuldades hagi kostja I ja kostja II vastu eraldi nõuete järgi. 13.1. Hageja palus hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt mõista kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja autoriõiguste rikkumisega tekitatud varalise kahju eest hüvitis 37 500 eurot ning mittevaralise kahju eest hüvitis 20 000 eurot. Oma lõplikes seisukohtades jäi hageja kostjate vastu solidaarselt esitatud nõude juurde, paludes 37 500 euro suuruse osa nõudest mõista alternatiivselt välja rikkumise tõttu saadu väärtuse hüvitisena. Solidaarnõudele alternatiivse nõudena palus hageja mõista kostjalt I välja hageja kasuks autoriõiguste rikkumisega tekitatud varalise kahju eest hüvitis 37 500 eurot ja mittevaralise kahju eest hüvitis 20 000 eurot või alternatiivselt kohustada kostjat I hüvitama hagejale rikkumise tõttu saadu väärtus 37 500 eurot ja mõista välja mittevaralise kahju eest hüvitis 20 000 eurot. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 2800 eurot, millest 2300 eurot on hüvitis hagejale tekitatud varalise kahju eest ja 500 eurot mittevaralise kahju eest. Samuti mõistis maakohus kostjalt II hageja kasuks välja 9800 eurot, millest 7000 eurot on hüvitis hagejale tekitatud varalise kahju eest, sh 800 eurot hageja kohtueelselt kantud õigusabikulude eest, ja 2000 eurot mittevaralise kahju eest. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata. 13.2.

§ 4

lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hagi menetletakse

§ 5

lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

§s 439 sätestatakse, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja oli selgelt formuleerinud põhinõude, milles esitas rahalise nõude solidaarselt kahe kostja vastu, ning alternatiivse nõude, milles esitas sama esemega nõude üksnes kostja I vastu. Kolleegium, tutvunud toimikuga, leiab, et hageja ei esitanud konkreetset eraldiseisvat ega alternatiivset nõuet, mille sisuks oleks olnud kahju hüvitamine kummagi kostja eraldi toime pandud rikkumiste ja sellega hagejale tekitatud kahju eest. 13.3. Hagiavalduses tuleb

§ 363lg 1 p 1 järgi mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue.

Tulenevalt

§ 370

lgst 2 võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Käesolevas asjas oli hageja palunud juhul, kui kohus ei rahulda kostjate vastu solidaarselt esitatud nõuet, lahendada nõue kostja I suhtes. Kolleegium selgitab, et kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib

§ 370

lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3213411, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele

§ 392

lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. Maakohus ongi seda teinud, soovitades eelistungil hagejal kaaluda võimalust esitada kummagi kostja vastu eraldiseisev nõue tulenevalt vastava kostja toime pandud õigusrikkumisest. Hageja seda ei teinud. Olukorras, kus hageja esmane solidaarvastutusel põhinev 7

(15)7 2-14-56641 nõue ei olnud kohtu hinnangul põhjendatud ning hageja nõudis alternatiivses nõudes hagi rahuldamist üksnes kostja I suhtes, pidi maakohus lähtuma hageja tegelikult esitatud nõudest ning ei saanud hinnata eraldiseisvaid nõudeid kostjate I ja II vastu. 13.4. Kolleegium järeldab eeltoodust, et rahuldades hagi kostja I ja kostja II vastu eraldi nõuete järgi, väljusid kohtud

§ 4lgt 2, § 5 lgt 1 ja § 439 rikkudes poolte esitatu ja hagi piiridest.

Eelnev kujutab endast olulist menetlusõiguse rikkumist ning on aluseks nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja asja saatmiseks uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada, mida, kellelt ning millisel alusel hageja nõuab, ning teha otsus esitatud nõuete alusel. Kui hageja esitab kahju hüvitamise nõude kummagi kostja vastu eraldi, tuleb tal selgelt välja tuua kummalegi kostjale Individuaalselt ette heidetavad õigusvastased teod ning nendega hagejale tekitatud kahju. Ühtlasi tuleb sel juhul hageja mõlema nõudega arvestada tsiviilasja hinna kindlaksmääramisel. 13.

  1. Kolleegium märgib, et eelnev on mõjutanud ka poolte maakohtus kantud menetluskulude jaotust. Sisuliselt on kohtud käsitlenud haginõudeid selliselt, nagu hageja oleks nõudnud kummaltki kostjalt eraldi 57 500 euro hüvitamist. Vastavalt sellele on ringkonnakohus määranud kindlaks ka hageja kanda jäävate menetluskulude proportsiooni, lähtudes kummaltki kostjalt tegelikult välja mõistetud summast ning selle suhtest hageja taotletud rahasummasse. Selle tulemusel jättis ringkonnakohus kostja I vastu esitatud hagis menetluskuludest kostja I kanda 5% ning hageja kanda 95% ning kostja II vastu esitatud hagis 17% kostja II kanda ja 83% hageja kanda. Tegelikult ei ole hageja esitanud kostjate I ja II vastu eristatavaid haginõudeid ega nõudnud kummaltki kostjalt eraldi 57 500 euro hüvitamist, vaid on nõudnud vastava rahasumma väljamõistmist kahelt kostjalt kokku kas solidaarselt või alternatiivselt üksnes kostjalt I. Eelnevast tulenevalt on osaliselt põhjendatud ka hageja kassatsioonkaebus, milles hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas.
  2. Kolleegium ei nõustu kostjate kassatsioonkaebuse väitega, et maakohus rikkus

§s 66 sätestatud menetlusõiguse normi ja

§s 7 sätestatud poolte võrdsuse põhimõtet, kui arvestas hageja

  1. jaanuaril
  2. a esitatud seisukohti ja võttis vastu tõendid, ehkki maakohtu
  3. novembri
  4. a istungil oli hagejale määratud täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamise tähtpäevaks
  5. jaanuar
  6. Kolleegium märgib, et

§st 66 ja § 331 lgst 1 tulenevalt võib kohus menetleda hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Maakohus oli leidnud (ja ringkonnakohus nõustus sellega), et hageja menetlusdokumendi hilinenult esitamine ei põhjustanud menetluse lahendamise viibimist. Tegemist on kohtute diskretsiooniotsusega. Järelikult esines

§ 331

lgst 1 tulenev alus hilinemisega esitatud väidete arvestamiseks ja tõendite vastuvõtmiseks. Kolleegium märgib, et hageja hilinemine oma seisukohtade esitamisega ei takistanud praegusel juhul kostjatel hageja hilinenult esitatud väidetele vastamist ega oma vastuväiteid tõendavate tõendite esitamist. Kostjate etteheide, et kohtud ei arvestanud hageja hilinemist menetluskulude jaotuse määramisel

§ 169

lg 1 järgi, on alusetu, kuivõrd kostjad ei ole selgitanud ega tõendanud, et hageja hilinemine oma seisukohtade ja tõendite esitamisega oleks toonud kaasa täiendavaid menetluskulusid. 15. Kolleegium on seisukohal, et kohtud rikkusid

§ 231

lgtest 2 ja 4 ning § 392 lg 1 pst 3 tulenevaid menetlusõiguse norme, lugedes kostja I omaks võetuks, et veebileht www.facebook.com/eestikeskerakond kuulub kostjale I. 15.1. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I ei vaidlustanud maakohtu menetluses asjaolu, et ta jagas ajalehe Kesknädal veebiväljaandes avaldatud bännerit oma Facebooki lehel. Apellatsioonkaebuses 8

(15)8 2-14-56641 aga avaldas kostja I, et võtab omaksvõtu

§ 231lg 3 alusel tagasi, kuivõrd see põhines ebaõigel ettekujutusel asjaoludest.

Kostja I selgituste kohaselt ilmnes pärast maakohtu otsuse tegemist, et kõnealune Facebooki lehekülg ei kuulugi kostjale I, vaid tegemist on kostja I fännklubi Facebooki lehega. 15.2. Omaksvõtt

§ 231

lg 2 järgi tähendab faktilise väitega tingimusteta ja sõnaselget nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse.

§ 231lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse.

Riigikohus on asunud seisukohale, et

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

§ 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3214213, p 11;
  3. oktoobri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 32110713, p 15). Kolleegium nõustub kostjatega, et kohtud on põhjendamatult lugenud vaidlusaluse veebilehe kostjale I kuulumise kostja I omaks võetuks. Olukorras, kus omaksvõttu ei ole menetluslikult toimunud, ei ole kostjal I vajalik tõendada omaksvõtu tagasivõtmise aluseks olevaid asjaolusid. 15.
  5. Eelnev ei ole siiski oluline menetlusõiguse rikkumine, kuivõrd see ei ole käesoleval juhul viinud asja ebaõige lahendamiseni. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kõnealuse veebilehe kuulumine kostjale I on eluliselt usutav ka hageja esitatud väidete ja tõendite alusel. II
  6. Kassatsioonkaebuses heidavad kostjad ringkonnakohtule ette AutÕS § 13 lg 1 p 91 ebaõiget kohaldamist. Kostjate arvates ei võimalda nimetatud säte võtta vastutusele isikut, kes on postitanud juba varem kättesaadavaks tehtud foto, seda eriti juhul, kui ta võis eeldada esialgse avaldamise õiguspärasust. Sisuliselt vaidlevad kostjad seega vastu nii oma tegevuse õigusvastasusele kui ka süülisusele.
  7. Kolleegium selgitab, et AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  8. mai
  9. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lgga
  10. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 ps 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 ps 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. 17.
  11. Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu
  12. veebruari
  13. a otsus kohtuasjas C466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel
  14. detsembri
  15. a otsus kohtuasjas C306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, pd 37 ja 38; Euroopa Kohtu
  16. märtsi
  17. a otsus kohtuasjas C607/11 ITV Broadcasting jt, p 32). 9

(15)9 2-14-56641 Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, pd 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu
  1. septembri
  2. a otsus asjas C160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, pd 24–28). 17.
  3. Kohtud ei ole tuvastanud, kas foto oli hageja nõusolekul veebis üldsusele kättesaadavaks tehtud selliselt, et kõigil internetikasutajatel, kellele kostjad foto suunasid, oleks ilma kostjate sekkumiseta olnud võimalus fotole juurde pääseda. Kolleegium märgib, et isegi kui foto oleks veebis originaalkujul vabalt kättesaadav, ei saaks sellega lugeda tuvastatuks, et hageja on andnud loa foto töödeldud kujul üldsusele suunata või oleks fotot originaalkujul üles pannes saanud arvestada selle muudetud kujul kättesaadavaks tegemisega. Seega on kohtud tuvastatud asjaoludel õigesti leidnud, et kostjate tegevus kujutas endast foto üldsusele kättesaadavaks tegemist AutÕS § 13 lg 1 p 91 tähenduses.
  4. Kahju tekitamine autoriõiguste rikkumise teel on VÕS § 1045 lg 1 pst 5 tulenevalt eelduslikult õigusvastane. Kahju tekitaja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab omal valikul kas VÕS § 1045 lgs 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist, VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka VÕS § 1050 lgs 2 ning § 1052 lgtes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist. Kuna kostjad on juriidilised isikud, ei saa nad vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lgs 2 ja § 1052 lgtes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu. 18.
  5. Kolleegiumi hinnangul saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3214815, p 26;
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3212113, p 15;
  10. juuni
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3217313, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. 18.
  12. Kolleegium on üldist käibekohustust sisustanud isiku kohustusena tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3217313, p 10;
  13. detsembri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 32116112, p 10). Hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb kolleegiumi arvates arvestada, et kostja II ajakirjandusväljaande väljaandjana ning kostja I erakonnana kuuluvad oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3217313, p 11). Kostjatel lasus seega kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. 18.
  15. Kolleegium märgib, et üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise aspektist tuleb kostjatelt nõutava hoolsuskohustuse määra hindamisel arvestada ka asjakohase Euroopa Kohtu praktikaga. Lahendis GS Media on Euroopa Kohus selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval 10
(15)10 2-14-56641 olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51). Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on kolleegiumi hinnangul asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu
  1. oktoobri
  2. a määrus kohtuasjas C348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. 18.
  3. Kostja II on menetluses väitnud, et ta ei teadnud ega pidanud teadma, et internetist leitud foto on autoriõigustega kaitstud ning et selle foto kasutamine rikub hageja õigusi. Kostja I on aga seisukohal, et ta võis mõistlikult eeldada, et ajalehe väljaandja on täitnud seadusest tulenevad kohustused autorilt nõusoleku küsimisega, mistõttu ta ei pidanud aimama, et kostja II avaldatud bänneri taasavaldamine Facebooki postituses rikub kellegi õigusi. Maakohus leidis, et kostjad panid rikkumised toime süüliselt, kuivõrd neil tuli eeldada, et tegu on autoriõigusega kaitstud teosega, mida on võimalik kasutada vaid autori loal, ning nad oleksid pidanud kontrollima foto päritolu ja õiguste kuuluvust. Ajavahemikus
  4. september 2011 kuni
  5. september 2011 luges maakohus kostja II rikkumise tahtlikuks, leides, et sel ajal pidi kostjale II olema teada hageja õiguste rikkumine. Ringkonnakohus ei ole kostjate süü küsimust eraldi analüüsinud, vaid on üksnes märkinud, et kostjad ei ole süü puudumise aluseks olevaid asjaolusid esile toonud ega tõendanud. Kolleegiumi hinnangul on kohtud kostjate süü küsimust otsustes ebapiisavalt käsitlenud. Arvestades kostjate vastuväiteid oma tegevuse süülisusele, oleksid kohtud kostjate välise hooletuse kindlakstegemiseks pidanud välja selgitama, kas kostjad rikkusid endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. Jättes kostjate käibekohustuse sisu ja rikkumise piisava põhjalikkusega analüüsimata, on kohtud rikkunud põhjendamiskohustust, mis omakorda võis viia materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Seejuures märgib kolleegium, et maakohtu põhjendus, mille kohaselt kostjad ei saanud internetist leitud foto puhul eeldada, et sellel puudub autor või et teost võib vabalt kasutada, võib olla asjakohane kostja II suhtes. Kohtud ei ole aga sisuliselt arvestanud kostja I väidetega ega põhjendanud, miks kostja I oleks mõistlikult pidanud teadma, et kostja II on foto avaldanud ilma autoriõiguse omaja loata, või miks oleks kostjalt I saanud mõistlikult eeldada selle kontrollimist, kas kostja II oli foto avaldanud õiguspäraselt. 18.
  6. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel hinnata, kas kostjad järgisid objektiivseid hoolsusnõudeid vajalikul tasemel, st kas kostja II tegutses fotot bänneris kasutades, selgitamata välja selle autoriõiguste kuuluvust ning küsimata õiguste omajalt luba foto kasutamiseks, vähemalt sama hoolsalt nagu keskmine ajakirjandusväljaande väljaandja ning kas kostja I tegutses fotot sisaldavat 11
(15)11 2-14-56641 ajaleheväljavõtet oma Facebooki lehel postitades, selgitamata välja selle esmase avaldamise õiguspärasust, vähemalt sama hoolsalt kui keskmine erakond. Kui kostjad jätsid tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab neile ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi.
  1. Kolleegium ei nõustu kostjaga I, et tema tegevuse õigusvastasus on välistatud AutÕS § 19 p 1 järgi, mis näeb ette teose vaba kasutamise tsiteerimise teel. Viidatud sätte kohaselt on autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime, kui see on teosel näidatud, teose nimetuse ning avaldamisallika äranäitamisega lubatud õiguspäraselt avaldatud teose tsiteerimine ja refereerimine motiveeritud mahus, järgides refereeritava või tsiteeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust. Pooled ei vaidle selle üle, et ei kostja II ega ka kostja I ei viidanud hageja fotot kasutades või bänneri koosseisus postitades hagejale kui foto autorile ega näidanud ära teose nimetust ning avaldamisallikat. Seetõttu ei saa tekkida küsimust AutÕS § 19 p 1 kohaldumisest hageja ja kostja I vahelises suhtes. Kostjate omavahelised suhted ning kostja I võimalik vastutus kostja II ees ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks. III
  2. Kolleegium ei nõustu kostjate etteheitega, et kohtud on eksinud hagejale tema varaliste õiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel materiaalõiguse normide vastu. Kohtud on määranud kahjuhüvitise VÕS § 127 lg 6 alusel nn hüpoteetilise litsentsitasu suurusena, lähtudes esitatud tõenditest selle kohta, millise suurusega tasu hageja tavapäraselt oma fotode kasutamise eest küsib ning palju kostjad oleksid pidanud hageja teose õiguspärasel kasutamisel eelduslikult maksma. Seejuures on kohtud arvestanud ka muid asjas tähtsaid asjaolusid, nagu kostjate rikkumise raskus ja ulatus. Kohtud on õigesti märkinud, et kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju kostjad rikkumisega teenisid. Samuti nõustub kolleegium kohtutega selles, et hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas kostjale II oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane foto ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Õige on kohtute seisukoht, et autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. Asjakohased ei ole kostjate viited tsiviilasjas nr 32112406 tehtud otsuse pdes 14 ja 15 esitatud põhimõtetele kahjuhüvitise suuruse arvutamise kohta, kuivõrd viidatud lahendi aluseks olevad sündmused toimusid enne VÕS § 127 lg 6 täiendamist hüpoteetilise litsentsitasu nõudmist võimaldava teise lausega. Samuti ei nõustu kolleegium kostja I etteheitega, et temalt varalise kahju eest 2300 euro suuruse hüvitise väljamõistmisel ei ole kohtud piisavalt põhjendanud selle summa suurust.
  3. Kolleegium leiab, et kohtud on kostjatelt hagejale autoriõiguse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. 21.
  4. Erinevalt enne
  5. märtsi 2007 kehtinud AutÕS § 814 lgst 1, mis võimaldas autoril teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3212710, p 13), on kehtiv AutÕS § 817 lg 1 p 1 viiteline norm, millest tulenevalt võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda sellega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 kohaselt. Seega on 12
(15)12 2-14-56641 autoriõiguse rikkumise korral võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lgst 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu
  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3215306, p 13). 21.
  3. Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i
  4. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3215306, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lgs 4 sätestatud juhul. Kolleegium on seisukohal, et autoriõigused, sh AutÕS §s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. 21.
  5. Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Kolleegium märgib, et intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13
(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13
(1)(b)). 21.
  1. Euroopa Kohus on
  2. märtsi
  3. a lahendis C99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lgt 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). 21.
  4. Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses, mille kohaselt kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse 13
(15)13 2-14-56641 rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, leiab kolleegium, et üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks on lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. 21.
  1. Eelnevast tulenevalt tuleb kohtutel asja uuel lahendamisel hinnata, kas käesolevas asjas esineb VÕS § 1045 lgs 4 ja §s 1046 kaitstud õigushüvede rikkumist, mis õigustaks mittevaralise kahju väljamõistmist VÕS § 134 lgte 2 ja 6 järgi. Alternatiivselt on kohtutel võimalik hagejale tegelikult tekkinud mittevaralist kahju, mis ei ole hõlmatud hüpoteetilise litsentsitasuga, arvesse võtta VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel.
  2. Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulude kohta märgib kolleegium, et ka see kahju on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. Kolleegium on seisukohal, et VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lgte 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Seetõttu leiab kolleegium, et olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 ps 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. IV
  3. Kuivõrd asja arutamine jätkub maakohtus, ei pea kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes vajalikuks vastata kõigile hageja kassatsioonkaebuse väidetele menetluskulude jaotuse kohta. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et ei nõustu hagejaga selles, et ringkonnakohtu otsustus jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte kanda proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega oli vastuolus

-i või direktiivi 2004/48/EÜ sätetega. 23.1. Menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral reguleerib erinormina

§ 163lg 1.

Nimetatud sättest tulenevalt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. See, millisel viisil kohus menetluskulud hagi osalise rahuldamise korral jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus. Otsustades jaotada kulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, leidis ringkonnakohus kolleegiumi arvates põhjendatult, et olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist. 23.2. Kolleegium ei nõustu sellega, et menetluskulude poolte kanda jätmine vastavalt hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonile oli vastuolus direktiiviga 2004/48/EÜ, eelkõige selle art 3 lgga 2 ning artga 14. Direktiivi 2004/48/EÜ art 3 lg 2 näeb ette, et liikmesriikide kehtestatud 14

(15)14 2-14-56641 meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid tuleb rakendada viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu. Artikli 14 kohaselt aga peavad liikmesriigid tagama, et mõistlikud ja proportsionaalsed kohtukulud ja muud kulud kannab üldiselt kaotaja pool, välja arvatud siis, kui see oleks ebaõiglane. Kolleegium leiab, et olukorras, kus hageja ise esitab kohtule põhjendamatult suure rahalise nõude, mis toob kaasa hagi osalise rahuldamata jätmise ning sellest tulenevalt osa menetluskulude hageja kanda jätmise, ei ole alust väita, et

-i menetluskulude jaotust reguleerivad sätted, sh § 163 lg 1, ei tagaks piisavalt tõhusaid õiguskaitsevahendeid intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks (direktiivi art 3 lg 2) ning kohtukulude jaotamist vastavalt asja lahendamise tulemustele (direktiivi art 14). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et hageja peab kohtule rahalise nõudega hagi esitades vastutama selle eest, et ta esitab oma nõude realistlikus ja põhjendatud suuruses. Samuti peab hageja arvestama võimalusega, et kohus ei mõista hüvitist alati välja just hagis taotletud summas. 23.

  1. Tulenevalt eeltoodust ning asjaolust, et asi saadetakse menetluse jätkamiseks tagasi alama astme kohtutele, kes vastavalt asja lahendamise tulemusele määravad uuesti kindlaks ka menetluskulude jaotuse, ei pea kolleegium vajalikuks küsida Euroopa Kohtult hageja taotletud eelotsust direktiivi 2004/48/EÜ art 3 lg 2 ja art 14 (viimase asemel on hageja taotluses ilmselt ekslikult viidanud artle 13) tõlgendamise kohta. V
  2. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel alama astme kohtute otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest. 25. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Hageja eest tasutud kautsjon tuleb

§ 149lg 8 esimese lause alusel tagastada Advokaadibüroo TRINITI OÜ arvelduskontole. Villu Kõve 15

(15)Ants Kull Tambet Tampuu 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.