Obsah (5)

§ 278§ 262§ 16§ 63§ 56

4-17-1753 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mail 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-1753 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar B

§ 278

lg 1 järgi ning väärteoasi nr 2317,17,001932

§ 262

lg 1 järgi Menetlusalune isik Dmitri Pavlenko (isikukood: 37707050325) Eesti Vabariigi kodanik Aadress: Xxxx Töökoht: ei tööta Karistatus: kriminaalkorras karistamata, väärteokaristusi 2 kehtivaid Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet (registrikood: 70008747) Ametnik vanemväärteomenetleja Oleg Klok Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri LääneHarju politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistus Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn Harjumaa 11316 E-post: pohja@politsei.ee RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 107 lg 1 p-st 1 kohus otsustas: 1. Tunnistada Dmitri Pavlenko (isikukood: 37707050325)

§ 278

lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks arest 1 (üks) päev. 2. Tunnistada Dmitri Pavlenko (isikukood: 37707050325)

§ 262

lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks arest 5 (viis) päeva.

1. Karistused tuleb kanda Põhja Prefektuuri arestimajas (Rahumäe tee 6 Tallinn 11316).
2. Arestide kandmisele tuleb asuda hiljemalt 23.06.
3. a. 4-17-1753
4. Arestide kandmisele mitteasumisel hiljemalt otsuses märgitud kuupäeval kohaldada Dmitri Pavlenko suhtes sundtoomist arestimajja karistuste kandmisele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. I VÄÄRTEOETTEHEITED Dmitri Pavlenko’le heidetakse 24.03.
5. a väärteoprotokolli nr AB1520631 kohaselt ette seda, et ta Xxxx aadressil 01.03.
6. a kella 01.15 paiku ning öösel vastu 03.03.
7. a kuni politsei saabumiseni öörahu kestvuse ajal kuulas valjusti televiisorit ning trampis vastu põrandat, häirides sellega naabrite öörahu. Antud tegevuse pärast korteris xxxx viibinud isikud ei saanud magada ning oli häiritud nende normaalne elutegevus. Oma käitumisega eksis üldtunnustatud tavade ja heade kommete vastu, tekitades kestvalt teist isikut oluliselt häirivat müra. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus Dmitri Pavlenko sellega KorS § 56 lg-s 2 sätestatut ja pani toime

§ 262lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Dmitri Pavlenko’le heidetakse 03.03.

1. a väärteoprotokolli nr AB1519763 kohaselt ette seda, et ta 03.03.
2. a kell 02.15 Xxxx tegi teadvalt vale väljakutse politseile, mis seisnes selles, et isik väitis, et tema korteri all olevas korteris xxxx trambitakse vastu põrandat jalgadega. Müra alumises korteris, mida Dmitri selgitada ei oska. Alumise korteri elanikud magavad. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus Dmitri Pavlenko sellega

§ 278

lg-s 1 sätestatut ja pani toime

§ 278lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

II KOHTU PÕHJENDUSED 2.1.

§ 262lg 1 etteheide 2.1.1.

Kvalifikatsiooni analüüs Karistusseadustiku (edaspidi:

) § 262 lg 1 näeb ette väärteokaristuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest. Kohtuväline menetleja sisustas

§ 262lg-t 1, mis on blanketne norm, korrakaitseseaduse (edaspidi: Kor

S) § 56 lg-ga 2, mille järgi mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte.

§ 262

lg 1 rikkumise eelduseks on üldjuhul asjaolu, et rikkumine pandi toime avalikus kohas. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.09.2003. a otsuse nr 3-1-1-102-03 punktis 10 on väljendatud seisukoht, et rahu rikkumine ja solvamine eluruumides on karistatav ainult juhul, kui sellega rikuti kolmandate isikute rahu väljaspool seda eluruumi. Seega tulenevalt KorS § 56 lg-st 2 on teiste isikute rahu rikkumine

§ 262alusel karistatav, olukorras, kus tegu pole pandud toime avalikus kohas, kui: 1) see pandi toime Kor

S § 56 lg-s 2 määratletud öörahu ajal; 2) see rikkus kolmandate isikute rahu oluliselt ja 3) häirimine toimus kestvalt või korduvalt. 2 4-17-1753 Tulenevalt KorS §-st 57 lähtutakse KorS §56 sätestatud käitumise häirivuse hindamisel keskmisest objektiivsest isikust ja eesmärgist, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse ning selle piirkonna tavadest. Vastavalt väärteoetteheitele kuulas Dmitri Pavlenko valjusti televiisorit ning trampis vastu põrandat Xxxx aadressil 01.03.

1. a kella 01.15 paiku ning öösel vastu 03.03.
2. a kuni politsei saabumiseni öörahu kestvuse ajal, häirides sellega naabrite öörahu. 2.1.
4. märtsi
5. a öörahu häirimise episood Tunnistaja Xxxx esitas 01.03.
6. a politseile avalduse (tl 13), mille järgi kell 01.15 mängis korteris televiisor sedavõrd valjusti, et võimatu oli magada ja tunnistaja pea valutas. Raadio või teleka heli lõppes kell 1.
7. Seega oli tema selliseks kolmandaks isikuks, kes tundis ennast müra tõttu häirituna. Patrullpolitseinik Simre Soon tegi 08.03.
8. a ettekande (tl 14), et koos abipolitseinik Timo Tohveriga said nad 01.03.
9. a väljakutse aadressile Xxxx, kus teataja Xxxx ütles, et korter xxxx rikub tema öörahu sellega, et telekas mängib kõvasti. Kui patrull sündmuskohale jõudis, polnud etteheidetavat heli kuulda. Xxxx ütles, et telekas lülitati välja veidi enne politsei saabumist. Kohtuistungil andis tunnistaja Xxxx ütlusi (tl 53 pöördel), et 01.03.
10. a kell 1.15 mängis televiisor väga tugevalt, kuid ta võis nimetatud kuupäeva suhtes eksida. Tunnistaja Timo Tohver andis ütlusi, et 03.03.
11. a sündmuskohale minnes jätsid nad auto kaugemale, kuivõrd Xxxx väitis, et menetlusalune isik lõpetab koheselt öörahu rikkumise, kui märkab politseisõidukit (tl 51 pöördel). Menetlusalune isik konkreetselt 01.03.
12. a sündmuse kohta ütlusi kohtuistungil ei andnud. Eeltoodust nähtub, et ainuke otsene tõend, mis viitab öörahurikkumisele
13. märtsil, on Xxxx ütlused, ülejäänud ütlused seda kas ei kinnita või on kaudsed tõendid, milles sisalduva info algallikaks oli samuti tunnistaja Xxxx. Arvestades, et KorS § 57 järgi tuleb hinnata käitumise häirivust keskmisest objektiivsest isiku järgi. Xxxx on etteheidetava teo puhul häiritud isikuks, järelikult ei saa teda lugeda objektiivseks isikuks KorS § 57 tähenduses. 01.03.
14. a häirimise osas ei ole ka tuvastatud niisugust keskmist objektiivset isikut, kes võiks hinnata oluliselt häiriva müra olemasolu või puudumist. Seega leiab kohus, et
15. märtsi osas ei ole öörahu häirimine tõendamist leidnud. 2.1.
17. märtsi
18. a öörahu häirimise episood 3.03.
19. a esitas Xxxx Politsei- ja Piirivalveametile avalduse (tl 15), milles teatas, et 02.03.
20. a kell 23.40 helistas ta politseisse, sest korteris xxxx elav Dmitri Pavlenko mängis tugevalt telekat, samuti trambib sekka, isegi tooli ja lauda tiris vahepeal. Selline teleka mäng kostub Xxxx korterisse nii häirivalt, et segab magamist. 11.05.
21. a istungil andis Xxxx ütlusi (tl 53 - 54 pöördel), et tavaliselt alates poole kümnest on natukeseks ajaks raadio rahul ja hakkab pool üksteist pihta lärm, mis on nii kõva, et tunnistaja oma telekat vaevu-vaevu kuuleb. Tundub, et aeg-ajalt on menetlusalune isik isegi kodust ära, jättes lahkudes raadio põhja. Kui see lärmab öösel, siis ta on ise väikses toas, või siis vahepeal käib tooli kiskumas. Ta mängib kella kahe, poole kolmeni.
22. märtsil
23. a käis kohal politsei, nad kuulasid all seda, kuidas seda alla kosta on ja läksid ülesse ja palusid tal vaiksemaks panna ja ta pani vaiksemaks. Tunnistaja ei saanud lärmi pärast magama minna. Tunnistaja Sigrid Sihver, kes oli väljakutsel osalenud politseiametnik, andis 11.05.
24. a istungil ütlusi (tl 49-51 pöördel), et neile tuli väljakutse Xxxx, et naaber kurdab, et ülemine naaber tekitab lärmi. Paarimees Timo Tohver oli varem sel aadressil käinud ja ta ütles, et peab minema varjatult, kuna isik jälgib politsei saabumist ja siis lõpetab öörahu rikkumise, et nad ei 3 4-17-1753 saaks seda fikseerida. Politseipatrull parkis auto kõrvalmaja juurde ja läks varjatult maja äärest rõdude alt. Politseinikud lasi sisse väljakutsuja, s.o I korruse elanik. Politseinikud sisenesid kutsuja korterisse. Politseinikud olid suures toas ja sealt oli ülevalt kuulda teleka heli ja oli kuulda sellist tahtlikku trampimist. Müra oli sellise intensiivsusega, et magama jääda on väga raske, et tunnistajat see häiriks ja magama sellise heliga ei jääks ka kui on trampimist, ei ole võimalik jääda magama Peale seda koputasid nad ülemise korteri uksele, mille avas menetlusalune isik. Kui ta tegi ukse lahti, oli kuulda väga vali telekaheli. Tunnistaja selgitas isikule, et on öörahu aeg, ta peab panema teleka kas vaiksemaks või kuulama kõrvaklappidega. Isik vaidles algul vastu, kuid lõpuks ta pani teleka vaiksemaks, aga mitte piisavalt. Selgitasime, et sellest ei piisa, et ta häirib sellega inimeste öörahu. See võis olla mingi pool tundi. Lahkudes ülemise korteri juurest, läksid politseinikud alumisse korterisse. Esimese külastuse ajal kaebuse esitaja suures toas laps magas, kaebuse esitaja ütles, et lõpuks jäi magama. Laps oli vanaema juures, lapsel vaja koolis käia, ei saanud magama jääda, et üleval oli nii suur lärm. Tunnistaja Timo Tohver, kes on abipolitseinik andis 11.
26. a istungil ütlusi (tl 51 pöördel - 53), et 3.märtsil
27. a sõitsid nad Xxxx väljakutsele seoses, öörahu rikkumisega. Politsei oli kutsunud sündmuskohale Xxxx. Politseipatrull parkis auto majast natuke kaugemale ja läksid mööda maja äärt välisukse juurde. Korteris xxxx tuled põlesid, kas korteris xxxx tuled põlesid, seda tunnistaja ei mäleta. Patrull sisenes Xxxx korterisse, kus nad kuulsid, et üleval korrusel mängis väga tugeva heliga kas raadio või televiisor ja seda oli ka esikusse kuulda, kõige rohkem oli seda kuulda elutoas, kus oli ka Xxxx lapselaps, kes oli haige ja ei saanud ülevalt tuleva heliga seoses magada. Heli oli sedavõrd vali, et tunnistaja kinnitas, et tema ei oleks sellise heliga magada saanud. Korteris xxxx olles, oli kuulda ka isiku liikumist tubadest tubadesse, trampimist. Politseinikud läksid korterisse xxxx Dmitri Pavlenkoga vestlema, kus üritasid isikule selgitada, et vali heli häirib naabreid, tema välisukse taha oli kuulda, kui temaga vesteldi, läks palju aega, et isikule selgeks teha, et panna teler vaiksemaks. Isik sai väga hästi aru, andis konkreetsed vastused, ta ei saanud aru, miks ta peab teleka vaiksemaks panema, ütles, et tahab kuulata, muidu ei kuule teisest toast. Tunnistaja Xxxx, kes on menetlusaluse isiku ema, andis 23.05.
28. a istungil ütlusi (tl 59-63 pöördel), et ta tuli poja juurde
29. märtsil umbes kell 23 või hiljem. Poeg vaatas telerit ja tunnistaja läks väiksesse tuppa raamatut lugema. Toa uks oli paokil, tunnistaja kuulis, et televiisor mängib. Mingi aja pärast koputati uksele. Poeg tuli ja pani toa ukse kinni, jättes veidi praokile ja läks ust avama. Tunnistaja kuuli, et keegi tuli korterisse, seejärel kuulis ta mingit juttu. Tunnistaja eesti keelest aru ei saa, kuid kuulis, et jutt käib televiisorist. Pärast poeg ütles, et need olid politseinikud, kes tulid selle pärast, et televiisor oli liiga kõvasti. Pärast politseinike lahkumist tegi poeg televiisori vaiksemaks. Menetlusalune isik andis 23.05.
30. a istungil (tl 63 pöördel-67) ütlusi, et
31. märtsil kell 00.30 koputati uksele. Ta sai aru, et see on jälle politseipatrull seoses müraga sellepärast, et kuna niisama keegi tema korterisse ei tule, keegi ei koputa nii päeval kui öösel. Enne ukse avamist läks menetlusalune isik oma ema juurde väiksesse tuppa ja palus mitte tulla välja. Politseipatrull selgitas, et menetlusalune isik häirib alumisi naabreid sellega, et televiisor on liiga kõvasti. Menetlusalune isik kinnitas, et ta vaatab televiisorit, kuid see ei ole liiga kõvasti. Kõik istuvad oma korteris ja vaatavad televiisorit. Peale vähest vaidlemist tegi menetlusalune isik televiisori vaiksemaks, politseipatrull läks ära ja menetlusalune isik vaatas televiisorit edasi. Patrull ütles, et ainult televiisor häiris, trampimisest juttu ei olnud. Protokolli vaadates ilmnes, et heideti ette ka trampimist. Enne patrulli tulekut vaatas menetlusalune isik televiisorit ca 00.00 kuni 00.30 sel momendil ta isegi ei käinud, seega ei saanud trampimist olla. Kohtus uuriti ka Xxxx poolt esitatud videosalvestist (salvestised DVD-R-plaadil toimiku tagakaanel asuvas ümbrikus), kuid kohus jätab selle tõendi kõrvale, kuivõrd videosalvestisest ei ole võimalik tuvastada heli allikat, kuivõrd salvestis ei jäädvusta seda, kust suunast heli tuleb. Samuti ei ole võimalik tuvastada helitugevust, sest see on lihtsalt mõjutatav nii riistvarast (mikrofoni tundlikusest) kui ka tarkvarast (näitekks kas on kasutatud helifiltrit). Samuti saab 4 4-17-1753 aja ja koha tuvastada ainult salvestaja (Xxxx) ütlustega. Xxxx küll kinnitas kohtuistungil salvestise kuulamisel selle tegemise kohta ja aega, mis tähendab, et lõppkokkuvõttes ei oma tõend täiendavat tõendamisväärtust võrreldes Xxxx ütlustega. Kohus leiab, et tunnistajate Xxxx, Sigrid Sihver’i ja Timo Tohver’i ütlustega on tõendamist leidnud, et Dmitri Pavlenko korterist aadressil Xxxx Tallinn kostus
32. märtsil
33. a õhtul peale öörahu aja algust (s.t peale 22.00) ajavahemikul vähemalt 23.40 kuni 00.30 korterisse Xxxx televiisori heli ja jalgade trampimist. Kohtu hinnangul saab sellise ajavahemiku jooksul heli tekitamist (vähemalt 50 minutit) lugeda kestvaks müraks KorS § 56 lg 2 tähenduses. Kuigi müra tekitati mitteavalikus ruumis (Dmitri Pavlenko korteris aadressil Xxxx ), häiriti sellega teises korteris olevaid inimesi. Seega on tegu KorS § 56 lg 2 olukorraga, kus avaliku korra rikkumine pandi toime mitteavalikus ruumis. Kohtu hinnangul oli isikuteks, kelle rahu valju heliga rikuti, Xxxx ja tema lapselaps. Kohus leiab, et Xxxx ütlustega, mille järgi müra takistas tal magama jäämast ja tekitas talle peavalu, on tõendatud, et müra häiris teda oluliselt. Samuti on politseiametnike ütlustega kinnitust leidnud, et ka Xxxx lapselaps ei saanud müra tõttu magama jääda. Politseinike Sigrid Sihver’i ja Timo Tohver’i puhul ei ole tuvastatud, et nad oleksid kuidagi häälestatud menetlusaluse isiku või siis mürast häiritud isiku suhtes erapoolikult. Seega on nad sellisteks objektiivseteks kõrvaltvaatajateks, kes saavad hinnata, kas kostev müra häiriks igat keskmist inimest. Kuivõrd politseiametnike ütlustest nähtub, et menetlusaluse isiku poolt tekitatud müra oli sedavõrd suur, et oleks häirinud ka nende und, on tõendamist leidnud, et müra oli selline, mis oleks häirinud ka keskmist objektiivset kõrvaltvaatajat. Lisaks on kohus seisukohal, et televiisori heli on oluliselt häiriv korterelamus juba siis, kui see kostub öörahu ajal teisest korterist. Arvestades, et tegemist on eluruumidega, siis on öörahu ajal nende olulisem kasutuseesmärk magamine, ehk siis väljapuhkamine. Seega on magamist takistava müra tekitamine ilmselgelt vastuolus eluruumide kasutamise eesmärgiga öörahu ajal. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Dmitri Pavlenko pani toime

§ 262lg 1 ettenähtud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo.

Kohus leiab, et Dmitri Pavlenko pani

§ 262

lg 1 ettenähtud väärteo objektiivsele koosseisule vastava teo toime kavatsetusega.

§ 16

lg 2 sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Põrandal trampimine on tegevus, mida tavapärase elutegevuse käigus ei teki. Seega saab niisugust tegu toime panna ainult kavatsetult. Trampimine on tõendamist leidnud tunnistajate Xxxx, Sigrid Sihver’i ja Timo Tohver’i ütlustega. Asjaolu, et menetlusalune isik ise eitab seda, ei muuda kohtu seisukohta. Samuti kinnitab kavatsetust öörahu rikkuda asjaolu, et televiisor mängis niivõrd valjult, et politseiametnikud kuulsid koridoris korteriuksel olles televiisorist tulevat sõna-sõnaliselt. Kuivõrd Dmitri Pavlenko’l ei ole tuvastatud kuulmispuuet, siis on niivõrd valjult televiisori kuulamine toime pandud ilmselgelt kavatsetult häirida teiste isikute, eelkõige korteri xxxx, öörahu. 2.2.

§ 278

lg 1 etteheide

§ 278

lg 1 näeb ette vastutuse päästeameti, politsei, kiirabi või muude eritalituste teadvalt vale väljakutse või väljasõidu põhjustamise eest. 5 4-17-1753 Kohus avaldas ja uuris 23.05.

1. a istungil Dmitri Pavlenko kõne häirekeskusele (salvestus DVD-R-plaadil toimiku tagakaanel asuvas ümbrikus). Nähtuvalt kohtule esitatud salvestise nimest on kõne aeg 03.03.
2. a kell 01.
3. Kõnes teatab Dmitri Pavlenko, et ta soovib politseipatrulli tulekut, sest naabrid lärmavad ja et politseipatrull ütleks Xxxx korteri elanikele, et nad ei lärmaks ja lõpetaksid valjusti käimise. Häirekeskuse töötaja küsimusele, kas korteris on muusika või lihtsalt karjutakse, vastas menetlusalune isik, et ei, lärmavad ja käivad kõvasti, teda see häirib. Kohus leiab, et tunnistajate Sigrid Sihver’i ja Timo Tohver’i ütlustega on tõendatud, et korteris xxxx inimesed ei lärmanud ega ka käinud valjult. Kohus ei pea ka eluliselt usutavaks, et korteris xxxx elav Xxxx oleks lärmanud, sest eelmise episoodi analüüsist nähtub, et ta soovis jääda magama, samuti viibis tema juures lapselaps, kes nähtuvalt eelmise episoodi kohta Sigrid Sihver’i ja Timo Tohver’i poolt antud ütluste järgi oli kas magama jäämas või vahetult magama jäänud. Tunnistaja Xxxx ütluste järgi läks ta kohe magama peale eelmises episoodis kirjeldatud juhtumi järgselt politseinike lahkumist. Tunnistaja Xxxx andis 23.05.
4. a istungil ütlusi (tl 59): mingi aja pärast [peale politseipatrulli lahkumist] hakati alt koputama, ma sain niimoodi aru, mulle tundus, et see oli nagu kättemaksuks tehtud. Edasi poeg jälle kutsus politseipatrulli. Ma ei tea, kui palju aega möödus, mõni aeg enne seda kui tuli patrull, koputamine jäi ära. Koputamine lõppes ja pärast jälle helistati domofonil meie korterisse. Hiljem tunnistaja täpsustas, et kuulis koputust kas ülevalt või alt ning ta ei saanud öelda, et see oleks olnud väga kõvasti (tl 60 pöördel). Samas koputamine häiris teda (tl 61). Koputamine ei kestnud kaua ca 10-15 minutit (tl 61 pöördel). Kohus leiab, et Xxxx ütlused on vastuolulised ja need tuleb kõrvale jätta kui mitteusaldusväärsed ning antud juhul võib olla tegemist isegi valeütluste andmisega. Kõigepealt on ütlused vastuolulised sisemiselt. Esmalt on ilmselged ebaselgused selles osas, kus ruumis vastaval hetkel tunnistaja üldse viibis. Algselt andis tunnistaja ütlused: Siis hakkasime juba magama minema, aga kuna tema magab väikeses toas, aga mina suures toas, pidime selleks toad ümber vahetama. Mingi aja pärast hakati alt koputama, ma sain niimoodi aru, mulle tundus, et see oli nagu kättemaksuks tehtud (tl 59). Eeltoodust nähtub justkui koputamine hakkas peale seda, kui tunnistaja oli menetlusaluse isikuga toad vahetanud ja läinud suurde tuppa, et seal ennast magama sättida. Edasi vastas tunnistaja kohtuvälise menetleja küsimusele, kas koputamise lõppemisel oli ta suures toas, sellele vastas tunnistaja: jah, suures toas, aga pärast jälle läksin väikesesse tuppa, aga pärast me hakkasime juba tegema vahetust, et tema läheb oma tuppa ja mina oma tuppa (tl 60 pöördel). Hiljem jälle andis ütlusi, et kui ta oli juba suures toas, siis nad enam ei vahetanud tubasid. (K: aga te ütlesite, et kui te olite suures toas, te tegite uuesti vahetuse või? V: kuhu? K: ei vahetanud rohkem? V: ei – tl 60 pöördel). Järgnevalt jälle kahtles (K. et siis kui te olite suurde tuppa läinud, siis jäitegi suurde tuppa? V. arvatavasti, ei, ma ei mäleta, võib olla – tl 60 pöördel). Edasi muutis tunnistaja jälle ütlusi (K: alles te vastasite kohtu küsimusele, et tulite suurde tuppa, et jäite suurde tuppa? V. jah, ma jäin sinna, aga siis kui koputati uksele, poeg ütles mulle, et mine väikesesse tuppa, et mina kutsusin patrulli ja ise lahendan – tl 61). Hiljem andis hoopis mõista, et teda ei olnudki kohapeal (kohtuvälise menetleja küsimus: Kas ta on reaalselt süüdi selles, et ta põhjendamatu kutse tegi politseile? V. selle juhtumi kohta jah, me kutsusime välja, aga ma ei tea, kes on süüdi, mind seal ei olnud, ma seal kohapeal ei olnud, ma ei saa küsimustest aru, ma ei saa aru … (tunnistaja ärritub) – tl 62). 6 4-17-1753 Asjaolule, et tunnistaja ei viibinud sündmuskohal viitavad ka tunnistajate Sigrid Sihver’i ja Timo Tohver’i ütlused, millest nähtub, et esikus ei olnud näha naisterahva riideid ega jalanõusid. Samuti ei viidanud miski muu korteris asjaolule, et korteris oleks viibinud peale menetlusaluse isiku veel keegi (tl 50, 52). Sama kinnitavad ka tunnistaja Xxxx ütlused, milles nähtub, et menetlusaluse isiku ema käib väga harva poja juures (tl 54 pöördel). Ka menetlusalune isik ei ole varem kunagi menetluses viidanud sellele, et eluruumis viibis sündmuste ajale tema ema. Eeltoodust tulenevalt kohus ei arvesta Xxxx ütlusi. Menetlusalune isik andis nimetatud väärteoetteheite kohta järgmiseid ütlusi (tl 64 pöördel): me emaga hakkasime magama minema, kuid siis hakkasid alt tekkima koputused. See ei onud nii nagu inimene niisama tavaliselt käib, oli tunne nagu jalgadega koputati ja võib olla midagi liigutati, ma ei oska seda kirjeldada. Ning demonstreeris seda jalgade trampimisega kohtusaalis. See ei olnud niisugune nagu inimene tavaliselt käib, oli ka mingi muu müra. Mingi aeg möödus, ma ootasin, kas see lõppeb, kuid see ei lõppenud, ma võtsin telefoni ja helistasin numbrile 112 ja palusin välja kutsuda patrulli, et kõrvalkorterist see tuleb mingi müra ja seal koputatakse. Kohus leiab, et tunnistajate Sigrid Sihver’i, Toomas Tohver’i ja Xxxx ütlustega on tõendamist leidnud, et objektiivset ei olnud põhjust (s.t ei esinenud naabrite poolt tekitatud müra) politsei kutsumiseks menetlusaluse isiku poolt 03.03.
5. a öösel. Nähtuvalt nii menetlusaluse isiku ütlustest kui ka meelestatusest ning ka häirekeskusele tehtud kõne sisust ja toonist, on menetlusalune isik kiuslikult meelestatud nii tunnistaja Xxxx kui ka politsei vastu. Näiteks keeldus menetlusalune kontakttelefoni andmast, samuti soovis ta, et patrull läheks aadressile Xxxx, mitte ei tuleks tema enda aadressile. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et arvestades konteksti, oli tegemist politseipatrulli kutsumisega kättemaksuks eelmises etpisoodis käsitletud juhtumiga seoses politseipatrulli kutsumisega I korruse korterielaniku poolt menetlusalusele isikule endale. Seega isik teadis, et tegelik vajadus politseipatrulli järgi puudus ja järelikult pani isik teo toime kavatsetult. 2.2.
6. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid Dmitri Pavlenko teos ei esine. Samuti on Dmitri Pavlenko süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud
7. aastal). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et Dmitri Pavlenko on pannud toime koosseisulised, õigusvastased ning süülised väärteod, mis on kvalifitseeritavad

§ 262

lg 1 ja

§ 278lg 1 järgi.

2.3. Kokkuvõte Eeltoodust tulenevalt tunnistab kohus Dmitri Pavlenko süüdi

§ 262

lg 1 ja

§ 278lg 1 kvalifikatsioonile vastavate väärtegude toimepanemises.

2.4. Karistus

§ 63

lg 3 sätestab, et kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi. Seega peab kohus mõistma mõlema rikkumise eest eraldiseisva karistuse.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, 7 4-17-1753 võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 2.4.1. Karistus

§ 262

lg 1 kvalifikatsioonile vastava teo eest

§ 262lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või aresti.

Kuivõrd Dmitri Pavlenko ei tööta (tl 4, 24, 67), siis ei ole tema suhtes võimalik rakendada ka kergemat karistusliiki, s.o rahalist karistust. Kergemat karistusliiki ei ole Dmitri Pavlenko suhtes võimalik kohaldada ka eripreventsiooni tõttu. Nimelt on tal karistusregistri kohaselt 2 kehtivat väärteokaristust sama rikkumise eest rahatrahvidega summades 160 ja 120 eurot, kuid mõlemad trahvid on seniajani tasumata (tl 30). Eelnevast nähtub seega, et Dmitri Pavlenko ei ole võimeline rahatrahve tasuma ning rahatrahvide mõistmine ei ole Dmitri Pavlenko’le avaldanud ka piisavat mõju hoidumaks edaspidiselt (samalaadsete) õigusrikkumiste toimepanemisest. Seetõttu tuleb Dmitri Pavlenko’le mõista raskemaliigiline karistus, s.t arest, mis jääb vahemikku 1-30 päeva ehk sanktsiooni keskmine oleks 15 päeva aresti.

§ 262lg 1 läbi Kor

S § 56 lg 2 kvalifikatsiooni osas mõjutavad süü suurust eelkõige müra intensiivsus ja kestus. Arvestades, et müra üle kaebab ainult Dmitri Pavlenko alumine naaber (Xxxx) ja kohtul ei ole andmeid, et ülejäänud naabrid oleksid samuti kaevanud liigse müra üle, on müra küll häiriv, kuid mitte väga intensiivne. Tunnistaja Xxxx kinnitusel kestis müra vähemalt 50 minutit. Seega jääb isiku teo objektiivsete näitajate järgi süü pigem alammäära lähedale. Samas suurendab isiku süüd asjaolu, et tegu pandi toime raskeimas tahtluse vormis, s.o kavatsetusega. Kohtu hinnangul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Eripreventsiooni seisukohalt tuleb arvestada, et tulenevalt tunnistaja Xxxx ütlustest kestab etteheidetav tegevus juba pikemat aega. Isikut on samalaadse tegevuse eest ka 2 korda karistatud ja seni mõistetud karistused ei ole isikule mõju avaldanud. Üldpreventiivseid kaalutlusi ehk õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades ei pea kohus antud juhul vajalikuks karistada isikut karmimalt võrreldes selle karistuse määraga, mis vastaks tema süü suurusele ning oleks piisav mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Kõike eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Dmitri Pavlenko’t tuleb karistada veidi üle raskema karistusliigi alammäära, s.o 5 (viie) päeva pikkuse arestiga ehk karistusega sisuliselt sanktsiooni minimaalses määras. Kuivõrd menetlusalune isik ei nõustunud üldkasuliku töö tegemisega (tl 67), siis kohus ei hakka hindama karistuse asendamise otstarbekust. 2.4.2. Karistus

§ 278

lg 1 kvalifikatsioonile vastava teo eest

§ 278lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

Kuivõrd Dmitri Pavlenko ei tööta (tl 4, 24, 67), siis ei ole tema suhtes võimalik rakendada ka kergemat karistusliiki, s.o rahalist karistust. Kergemat karistusliiki ei ole Dmitri Pavlenko suhtes võimalik kohaldada ka seetõttu, et menetlusalune isik ei ole tasunud ka temale mõistetud teisi rahatrahve (tl 30), mis viitab samuti asjaolule, et isik ei ole võimeline rahatrahve kas tasuma või puudub tal nende tasumiseks ka tahe. Seetõttu tuleb Dmitri Pavlenko’le mõista raskemaliigiline karistus ehk arest, mis jääb vahemikku 1-30 päeva ehk sanktsiooni keskmine oleks 15 päeva aresti.

§ 278

lg 1 kvalifikatsiooni osas mõjutavad süü suurust eelkõige vale väljakutse sisu, s.t missuguse prioriteedina väljakutset käsitletakse, kui suurt hulka eritalitust on eelduslik vaja väljakutsele saata ja kas väljakutse tõi kaasa ka laiema negatiivse mõju (isikute häirimise, kahju tekkimise jne). Käesoleval juhul ilmneb telefonikõnest hädaabinumbrile, et tegemist ei olnud prioriteetse väljakutsega, väljakutset läks lahendama üks politseiekipaaž. Kohtul pole alust 8 4-17-1753 arvata, et antud valeväljakutse tõttu jäi tegemata väljasõit tõelisest vajadusest lähtudes. Samuti ei kaasnenud väljakutsega täiendavalt inimeste häirimist (võrreldes olukorda nt pommiähvarduse olukorraga). Järelikult väärteo asjaolude alusel ei ole isiku süü suur. Seega jääb isiku teo objektiivsete näitajate järgi süü alammäära lähedale. Samas suurendab isiku süüd asjaolu, et tegu pandi toime raskeimas tahtluse vormis, s.o kavatsetusega. Kohtu hinnangul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Eripreventsiooni seisukohalt ei pea kohus vajalikuks karistust suurendada ega vähendada. Üldpreventiivseid kaalutlusi ehk õiguskorra kaitsmise huvisid arvestades ei pea kohus antud juhul vajalikuks karistada isikut karmimalt võrreldes selle karistuse määraga, mis vastaks tema süü suurusele ning oleks piisav mõjutamaks isikut edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Kõike eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Dmitri Pavlenko’t tuleb karistada alammääras, s.o 1 (ühe) päeva pikkuse arestiga. Kuivõrd menetlusalune isik ei nõustunud üldkasuliku töö tegemisega (tl 67), siis kohus ei hakka hindama karistuse asendamise otstarbekust. 2.4.3. Karistuste kandmine Kohus on seisukohal, et üks kuu on mõistlik periood, mille kestel on Dmitri Pavlenko’l võimalik oma elu korraldada viisil, mis võimaldab tal kanda ära nii

§ 262

lg 1 alusel karistuseks mõistetud 5 päeva aresti kui ka

§ 278lg 1 alusel karistuseks mõistetud 1 päev aresti.

Sealjuures ei ole Dmitri Pavlenko’l ka töökohta (tl 4, 24, 67), mistõttu on tal ka aega, et kanda määratud arestid ühe kuu jooksul ära kas ühekorraga või eraldi. Ühtlasi määrab kohus, et kui isik ei ilmu hiljemalt 23.06.2017. a arestide kandmisele vabatahtlikult, siis kohaldatakse tema suhtes sundtoomist arestimajja karistuste kandmisele ning sellisel juhul tuleb tal mõlemad karistused ehk 5 päeva ja 1 päeva aresti ära kanda järjestikku. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 9