Obsah (4)

§ 137§ 123§ 119§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-13-23823 Määruse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2018, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilasi

§ 137

lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kumbki vanem on esitanud avalduse puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Isa avalduse nõue on otsustada ainuisikuliselt lapse elu- ja viibimiskoha üle. Ema nõue on otsustada ainuisikuliselt lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ja huvihariduse üle. EELK Perekeskuse 30.06.2016 kirja kohaselt Lasnamäe Linnaosa Valitsusele käisid puudutatud isik II ja III psühholoogi nõustamisel. Puudutatud isikult II saadud andmete põhjal ei taha ta oma isaga kohtuda, sest kardab isa. Ta ei ole julgenud isale seda öelda, mistõttu on isaga kohtumistele läinud senini vastumeelselt ja tundnud temaga koos olles hirmu. Lapse ütluste kohaselt kardab ta pidevat kriitikat. Kui ta on keeldunud isa juurde minemast, muutus isa ema suhtes agressiivseks. Tallinna Perekeskuse klienditöö kokkuvõttest perioodi 11.07.2016-19.08.2016 kohta nähtub, et laps istus isa süles ja nühkis põske vastu isa põske, lahkus koos isaga, et veeta nädalavahetus vastavalt kohtumäärusele isa juures. Avaldaja suhe pojaga on lähedane ja emotsionaalselt soe vanema-lapse vaheline suhe. Isa oskab suhelda lapsega vastavalt tema eale. Laps ei karda isa. Eeltoodud psühholoogide arvamusest sama ajaperioodi kohta nähtub, et minnes emaga kahekesi psühholoogi juurde, laps kardab isa. Kohtudes isaga ilma emata, on lapse ja isa suhe soe ja laps ei karda. Sellest võrdlusest nähtub kuivõrd tugevalt on laps ema mõju all. 16. Eestkosteasutuste arvamustest nähtuvalt on mõlema vanema hingeline ja majanduslik valmisolek last kasvatada väga hea. Mõlemad vanemad hoolivad lapsest väga ja soovivad igapäevaselt lapse elus osaleda. Kohus tuvastas, et laps on lähedane mõlema vanemaga, 6 kuid läheduse isaga on ema viimase aasta jooksul täielikult ära keelanud. Nähtuvalt Saue Linnavalitsuse arvamusest ja Tallinna Perekeskuse kokkuvõttest, oskab isa pojaga kontakti luua, poeg ei karda isa ja nende suhe on lähedane, laps otsib ka füüsilist lähedust isaga. Seega on vanemal ja lapsel lähedussuhe ja isal on vanemlikud oskused, et pojaga üle aasta kohtumisel kohe vanemlikult suhtlema hakata. Isa on võimeline lapse igapäevast elu korraldama. 17. Maakohus leidis, et puudutatud isik III on raskelt rikkunud laste hooldusõigust. Lastel oleks olnud aastate jooksul võimalik veeta isaga aega, saada elamusi, kogemusi ja hoolt. Ema on lapsed sellest ilma jätnud. Ema on püüdnud isa ja laste suhet igati kahjustada, meelestades lapsi isa vastu, keelanud suhtlemist ja on esitanud politseile korduvalt alusetuid avaldusi laste isa suhtes kriminaalasjade algatamiseks. Mõlemad vanemad on laste hooldusõigust rikkunud sellega, et on korduvalt laste juuresolekul omavahel tülitsenud ja füüsiliselt agressiivsed olnud, seda ka avalikes kohtades. Kohus määras emale kohtupsühholoogia ekspertiisi. Ekspert vastas 04.11.2015 ekspertiisiaktis kohtule, et puudutatud isik III on tulenevalt oma vaimsest seisundist võimeline lapsi hooldama ja arendama neid ohtu seadmata. Tema juures ei ilmne olemasolevatel andmetel käitumuslikke kõrvalekaldeid tavapärasest, mis oleksid takistuseks laste kasvatamisel ning ta suudab toime tulla vanemalike kohustustega ja on motiveeritud täitma emarolli. Ta peab oluliseks peremudelit, kus laps kasvaks armastavas ja sõbralikus keskkonnas. Ekspertiisiakti põhjal tegi kohus järelduse, et puudutatud isikul III ei esine psühholoogilisi kõrvalekaldeid, mis takistaksid laste vajadustest arusaamist. Seega tuleneb tema lapsi kahjustav käitumine eelkõige pahatahtlikkusest laste isa vastu. 18. Puudutatud isik III on kahjustanud tütre ja isa suhteid väga tugevalt. Ema tegevuse tõttu on puudutatud isik I pidanud enamuse elust kasvama ühe vanemaga. Puudutatud isikule II on võimalik tehtud kahju veel heastada ja edaspidi tagada lapsepõlv mõlema vanemaga. Seetõttu tuleb teha muudatused lapse hooldusõiguses ja lasta lapse eest igapäevaselt hoolitseda isal, kes ei õõnesta lapse suhet emaga ja kes ei tee takistusi emaga suhtlemisel. Kohtu aastate jooksul kujunenud veendumuse kohaselt on ainult ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel lapsel võimalik saada mõlema vanema hooldust ja suhelda mõlema vanemaga. Ühise hooldusõiguse osalisel lõpetamisel elab laps koos isaga ja saab suhelda ning olla hooldatud ka ema poolt. Menetluses on tuvastatud, et laste suhe on lähedane ning ühe pere lapsed peaksid saama võimaluse koos kasvada. Lapsevanematel tuleb korraldada, et õde ja vend saaksid piisavalt suhelda. 19. Kohus jättis rahuldamata puudutatud isiku III taotluse koguda andmeid avaldaja suhtes käimasolevate kriminaalasjade kohta. Laste ema on esitanud korduvalt isa suhtes avaldusi kriminaalasjade algatamiseks, ükski esitatud avaldus ei ole lõppenud süüdimõistva kohtuotsusega. Kohus ei ole tuvastanud, et isa oleks oma lastele ohtlik. 20. Kohus märkis, et seniste menetluste põhjal võib eeldada, et ema ei tee lapse elukoha muutmist lapsele kergemaks, vaid vastupidi, töötab vastu. Pikem elukohavahetus ainult kahjustaks lapse huve veelgi. Lapse ema puhul on ettenähtav, et teraapiate ja lepituste käigus hakkaks ta senisest intensiivsemalt puudutatud isikule II sisendama, et isa on halb. Koduses kontrollimata keskkonnas on emal jätkuvalt võimalus last kahjustada. Kohus määras, et täitemenetlust lapse üleandmiseks võib alustada kohe peale kohtulahendi jõustumist. Lahendi täitmiseks võib jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik 7 saavutada (TMS § 179 lg 4). TMS § 28 lg kohaselt võib kohtutäitur lapse emalt isale üleandmiseks puudutatud isiku III nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse siseneda või tema valduses oleval maatükil viibida ja need läbi otsida. Määruskaebus 21. 29.06.2017 esitas puudutatud isik III Harju Maakohtu 07.06.2017 määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse tühistada täies ulatuses ning teha uue määruse, millega rahuldada tema avalduse avaldajaga ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks puudutatud isiku II suhtes ning anda talle ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha küsimuste otsustamise üle. Jätta avaldaja avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks rahuldamata. Samuti palus avaldaja viia läbi lepitusmenetluse. Lisaks palus puudutatud isik III rahuldada tema taotluse tõendite kogumiseks avaldaja vastu algatatud kriminaalmenetluse toimikute asja juurde võtmiseks. 22. Maakohus menetles kokku kolme erinevat avaldust ning pidi iga avalduse kohta võtma eraldi seisukoha. Puudutatud isik III saab aru, et hooldusõiguse osaline lõpetamine on valitud justkui õiguskaitsevahendina lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise tulemusena, mitte lapse parimate huvide tagamise meetmena. Maakohus tunnistas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ning selle tulemusena lahendas edaspidise isaga suhtlemise korraldamise küsimuse ainult puudutatud isiku I suhtes, jättes lahendamata puudutatud isikut II puudutava suhtluskorra küsimuse, rikkudes sellega TsMS § 563 lg 7. Selle asemel, et taastada isa ja lapse suhteid last võimalikult vähe traumeerival viisil, valis maakohus kõige äärmuslikuma meetme. Maakohus ei ole käsitlenud muid hooldusõiguse üleandmise aluseks olevaid asjaolusid. Üheks võimaluseks tekkinud probleemi lahendamisel võiks olla lapse ja isa suhtlemise korraldamisel erieestkostja määramine. Lisaks on kohus mh rikkunud TsMS § 563 lg 9, mis sätestab, et kohus viib käesolevas paragrahvis sätestatud menetluse läbi 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates. 23. 25.04.2014 esitas puudutatud isik III avalduse, milles palus lõpetada tema ja avaldaja ühise hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes ning anda puudutatud isikule III üle ainuotsustusõiguse lapse elukoha, kooli ja viibimiskoha määramise küsimuste suhtes. 07.06.2017 tegi kohus lõpliku kohtumääruse, milles ei ole võtnud seisukohta puudutatud isiku III avalduse suhtes, rikkudes sellega TsMS § 438 lg 1. Määruskaebuse esitaja hinnangul kuulub maakohtu määrus tühistamisele ning asjas tuleb teha uus määrus, mis käsitleb mh ka puudutatud isiku III avaldust. 24. Maakohus on põhjendamatult rahuldanud avaldaja avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks. Vaatamata Lasnamäe Linnaosa Valitsuse arvamusele, lapsele riigi poolt määratud esindaja arvamusele, asjas kogutud tõenditele ning lapse enda ütlustele, mille kohaselt laps oma isa kardab ning ei soovi temaga suhelda, rääkimata tema juurde kolimisest, lahendas kohus hooldusõiguse küsimuse lapse õigusi kahjustaval viisil. Kohtulahendi tegemisel ei ole maakohus arvestanud sellega, et:

1. i)avaldaja on kriminaaltaustaga inimene, kes oli kaheksaks aastaks süüdimõistetud mõrvade korraldamise eest, millest tulenevalt tema käitumine võib olla ettearvamatu;
2. ii)2013.a oli avaldajale määratud lähenemiskeeld, mis keelas tal minna lastele lähemale kui sada meetrit ; iii) käesoleval ajal on avaldaja vastu algatatud mitu kriminaalmenetlust seoses füüsilise vägivalla kasutamisega puudutatud isikute II ja III suhtes;
3. iv)puudutatud isik II on mitmekordselt avaldanud hirmu oma isa ees ning soovimatust temaga suhelda nii psühholoogile kui ka eestkosteasutuse esindajale ning kohtule;
4. v)puudutatud isik II, kes on tänaseks päevaks 10-aastane, on kogu oma elu elanud ühe perekonnana oma ema ning õega 8 ning tema perekonnast eraldamine võib teda emotsionaalselt traumeerida ning tema psüühilist arengut mõjutada. Tõele ei vasta maakohtu seisukoht selle kohta, et ema esitab politseile korduvaid alusetuid avaldusi laste isa suhtes kriminaalasjade algatamiseks. 25. Puudutatud isiku II 27.06.2016 ärakuulamisest ilmnes, et talle ei meeldi enam trennid, mille isa talle valis, meeldib ema poolt valitud jalgpall. Eestkosteasutuse esindaja tuvastas, et puudutatud isik II väidab, et soovib elada ema ja õega ning harvem näha isa. Eeltoodust tulenevalt on laps sõnaselgelt väljendanud oma arvamust selle kohta, kellega vanematest ta elada soovib ning kui tihti soovib ta oma isaga suhelda. Lapse ärakuulamine toimus peaaegu aasta aega enne kohtulahendi tegemist ning puudutas lepitusmenetluse läbiviimist. Kohus ei ole pidanud vajalikuks last ära kuulata seoses tema elu- ja viibimiskoha küsimusega, kuigi avaldaja esitas avalduse ainuotsustusõiguse talle üleandmiseks lapse elu- ja viibimiskoha suhtes 26.09.2016, s.o kolm kuud pärast ärakuulamist. 09.05.2017 sai puudutatud isik II kümneaastaseks, millest tulenevalt oli kohus kohustatud ta ära kuulama ning tema arvamust küsima. Mh jättis maakohus arvestamata puudutatud isikule II riigi poolt määratud esindaja kohtule esitatud viimase arvamusega, mille kohaselt lapse esindaja ei toetanud avaldaja avaldust talle ainuhooldusõiguse üleandmise osas, samuti jäeti arvestamata Lasnamäe Linnaosa Valitsuse arvamusega. 26. Käesolevas tsiviilasjas on kohtule esitatud erinevaid tõendeid, millest kohus oli kohustatud kohtulahendi tegemisel lähtuma (nt Politsei ja Piirivalveameti teated abi vajava lapse kohta; arstitõend nr 60304 puudutatud isikul II tuvastatud hematoomide koha; XXX puudutatud isiku II iseloomustus; EELK Perekeskuse vastus päringule; 2016 augustikuus Politsei- ja Piirivalves registreeritud juhtum avaldaja ja puudutatud isiku III vahel; 23.01.2017 toimunud intsident jmt). Kohus ei ole võtnud põhjendatud seisukohta kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta ega seletanud, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kohus jättis lahendi tegemisel arvestamata last püsivalt mõjutavate asjaoludega, nagu lapse soov elada oma ema ja õega; hingeline seotus ema- ja õega; ema vaimne ja majanduslik valmisolek last kasvatada, lapse arvamus, isa valmidus ja tahe ning vanemlikud oskused laste eest hoolitseda jmt. 27. Kohtulahendi resolutsioon on ebaselge, kuna sellest ei ole arusaadav, kumba avaldaja avaldust, kas lepitusmenetluse läbiviimist või ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist, resolutsiooni punktid 3.1.-3.3. puudutavad. Vaidlusaluse kohtumääruse resolutsiooni madal kvaliteet riivab puudutatud isiku III õigusi, kuna kohtumääruse jõustumise puhul võib avaldaja algatada täitemenetluse ka varem kindlaksmääratud suhtluskorra täitmiseks, kuna kohtumäärusest ei tulene, et varem kehtinud suhtluskord oleks kohtu poolt muudetud või tühistatud. Vastused määruskaebusele 28. Avaldaja palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. 29. Lastele määratud esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et selles toodud väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada. 30. Eestkosteasutus Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) märkis, et jääb 23.05.2016 antud arvamuse juurde ning toetab määruskaebust. Saue linn (Saue Linnavalitsuse kaudu) jäi oma varasema seisukoha juurde ning toetab avaldust lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse üleandmiseks. 9 Edasine menetluse käik 31. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 32. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 07.06.2017 määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning tsiviilasi saata uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. 33. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja palunud algatada lepitusmenetluse, kuna puudutatud isik III rikub 06.10.2014 määrusega avaldaja ja laste vahel kindlaks määratud suhtlemiskorda. Lisaks on tsiviilasjaga liidetud puudutatud isiku III avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks puudutatud isiku II elukoha, kooli ja viibimiskoha osas ning selles osas otsustusõiguse puudutatud isikule III üleandmiseks ja puudutatud isiku II ning avaldaja vahel suhtlemiskorra muutmiseks ning avaldaja avaldus puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse temale üleandmiseks. 34. TsMS § 563 lg 1 sätestab, et kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud kokkulepet või raskendab selle täitmist, kutsub kohus vanema avalduse alusel vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. Lepitusmenetluse eesmärgiks on kõrvaldada suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise käigus ilmnenud tõrked ning võimaldada asjaolude muutumise korral kiiresti ja efektiivselt teha lapsega suhtlemise korras muudatusi, tagamaks vanema ja lapse sujuv takistusteta suhtlemine ilma täitemenetluseta (RKTKm 3-2-1-95-14, p 22). TsMS § 563 lg 7 kohaselt, kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu või keeldub perenõustaja poole pöördumise võimalust kasutamast, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või kokkulepet; 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. 35. Maakohus leidis, et puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha osas on põhjendatud anda isale ainuotsustusõigus, kuna sellisel viisil on lapsel võimalik saada mõlema vanema hooldust ning suhelda mõlema vanemaga.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 123

lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Riigikohus on selgitanud, et lapse elukoha muutmise üle otsustades tuleb lähtuda lapse huvidest, arvestades seejuures vähemalt 10-aastase lapse soovi. Lapse elukoha muutmiseks lapse põhjendatud soovi vastaselt peab olema oluline põhjus. Üksnes asjaolu, et vanem ei saa muul viisil lapsega suhelda, ei ole küllaldane põhjus lapse elukoha muutmiseks lapse soovi vastaselt (vt Riigikohtu 16.06.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 35). 10

1. Käesoleval juhul ei ole maakohus asja lahendamisel arvestanud sellega, et puudutatud isik II on elanud alates 2008.a vanemate lahkuminekust koos oma ema ning õega, nende vahelised suhted on lähedased ning et puudutatud isik II on avaldanud, et soovib jätkuvalt elada koos nendega. Maakohtu määrusest nähtub, et 27.06.2016 ärakuulamisel avaldas puudutatud isik II, et soovib isa juures käia siis, kui ise tahab, kuid ööseks jääda ei taha. Maakohus on leidnud, et puudutatud isiku II poolt isa suhtes avaldatu on olnud ema poolt mõjutatud. Samas ei ole maakohus põhjendanud, miks ta leiab, et ka ema juures elamise soovi osas on lapse seisukoht mõjutatud. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et maakohus on jätnud asja lahendamisel tähtsust omava asjaolu välja selgitamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada ka lapse sooviga tema tulevase elukoha osas. Vajadusel tuleb selle väljaselgitamiseks kaasata lastepsühholoog. Puudutatud isik III on määruskaebuses maakohtule ette heitnud, et kohus ei kuulanud puudutatud isikut II uuesti isiklikult ära pärast tema 10-aastaseks saamist ning pärast avaldaja avalduse esitamist lapse elukoha osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib ära kuulata ka noorema lapse. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus enne lahendi tegemist oli lapse ärakuulamisest möödunud piisavalt pikk aeg (peaaegu aasta) ning isa ja lapse vahelised suhted võisid olla vahepeal muutunud, tulnuks kaaluda lapse uuesti ärakuulamist (vt ka Riigikohtu 22.11.2017 lahend tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.4).
2. Samuti leiab ringkonnakohus, et enne lapse elukorralduses ning vanemate õigustes ulatuslike muudatuste tegemist tuleks hinnata ka seda, kas lapse ja vanema vahelise suhtlemiskorra täitmist oleks võimalik tagada TsMS § 563 lg 7 p 1 alusel sunnivahendite rakendamisega. Maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks enne lapse elu- ja viibimiskoha muutmise üle otsustamist vähem koormavate abinõude kohaldamist kaalunud või et sunnivahendite rakendamine ei oleks tulemust andnud.
3. Lisaks juhib ringkonnakohus maakohtu tähelepanu sellele, et Riigikohus on tsiviilasja nr 32-1-159-15 p-s 25 selgitanud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded ja seetõttu saab kohus lahendada avalduse sõltuvalt taotletavast eesmärgist kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Riigikohus selgitas, et iseenesest saab vanem ka lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust

§ 119

alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist

§ 137lg 1 alusel.

Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus ei ole

§-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust. 11 39. Asja materjalidest nähtuvalt taotles puudutatud isik III puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja palus anda lapse elukoha, kooli ja viibimiskoha osas otsustusõiguse üle temale (III kd lk 1). Avaldaja taotles puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist lapse viibimiskoha osas ning palus anda selles osas ainuhooldusõiguse üle temale (IV kd lk 6). Maakohus on lõpetanud avaldaja ja puudutatud isiku III ühise hooldusõiguse puudutatud isiku II suhtes, andes avaldajale ainuotsustusõiguse puudutatud isiku II elu- ja viibimiskoha määramisel. TsMS § 477 lg 1 ja TsMS § 442 lg 5 tulenevalt peab kohus hagita asjas tehtava kohtumääruse resolutsiooniga lahendama menetlusosaliste taotlused selgelt ja ühemõtteliselt, sh peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi muu tekstita (RKTKo 3-2-1-6415, p 10). Kuigi käesoleval juhul lõpetas maakohus osaliselt vanemate vahel puudutatud isiku II suhtes ühise hooldusõiguse, ei ole kohus avaldajale lõpetatud osas ainuhooldusõigust üle andnud. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks ta peab vajalikuks anda avaldajale lapse elu- ja viibimiskoha osas üle otsustusõiguse. Käesoleval juhul jääb maakohtu määruse resolutsioonist ja põhjendustest ebaselgeks, kas maakohus on rahuldanud avalduse

§ 119

või

§ 137lg 1 alusel. 40. Maakohtule esitati kolm avaldust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon ei vasta Ts

MS § 442 lg 5 nõuetele ka seetõttu, et maakohus ei ole võtnud selget seisukohta iga avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Lisaks on maakohus jätnud täielikult lahendamata puudutatud isiku III avalduses sisalduva nõude lapse koolivaliku osas ühise hooldusõiguse lõpetamise või otsustusõiguse saamise küsimuses, millega on eksinud TsMS § 438 lg 1 teise lause vastu koosmõjus TsMS § 477 lg-ga

2. Maakohus määras vaidlustatud lahendiga avaldaja ja puudutatud isiku I vahel kindlaks uue suhtluskorra, kuna senine suhtlemiskord oli ebakonkreetne ega täitnud oma eesmärki. Uue suhtluskorra kohaselt kohtub avaldaja puudutatud isikuga I Tallinna Perekeskuses eestkosteasutuse korraldamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on sellisel kujul määratud suhtlemiskord puudulik. Maakohus on jätnud täpsustamata vanema ja lapse suhtlemise aja, kestuse ning sageduse ega ole neid asjaolusid eelnevalt pooltega arutanud. Maakohtu määratud kujul ei ole suhtluskord täidetav ega taga

§ 143lg-s 1 sätestatud suhtlemisõigust.

1. Kolleegium on seisukohal, et ülalpool nimetatud rikkumisi ei ole võimalik kõrvaldada määruskaebusemenetluses. Maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tervikuna tühistada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2. Puudutatud isik III on taotlenud määruskaebuses tõendite kogumist ning on palunud võtta asja materjalide juurde avaldaja vastu algatatud kriminaalasjade toimikud. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi ja saadab asja maakohtule uueks lahendamiseks, jääb kriminaalasja materjalide väljanõudmine uuesti maakohtu otsustada.
3. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
4. Hagita menetluses võib TsMS § 696 lg 3 esimese lause järgi maakohtu menetlust lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada isik, kelle õigusi on määrusega kitsendatud, kui seadusest ei tulene 12 teisiti. Hagita menetluses tehtud muu määruse peale võib edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Menetlust lõpetavaks määruseks loetakse neid hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14). Kuna ringkonnakohus saadab tsiviilasja maakohtule tagasi uueks lahendamiseks, siis ei ole ringkonnakohus teinud menetlust lõpetavat lahendit. Seega ei anna TsMS § 696 lg 3 määruskaebuse esitamise õigust. Kaebeõigus ei tulene ka TsMS § 696 lg-st 4, kuna see annab kaebevõimaluse avaldajale juhul, kui tema avaldus on jäetud rahuldamata. Ülaltoodust tulenevalt ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 13